19

 1 

Selle mõistatuse olin ammu kõrvale lükanud ja oma aega ootama jätnud. Lootsin, et varem või hiljem jääb ikka midagi kuskil silma, mis 19-ga seostuks. Siis saabus õhtu, mil sattusime aarde lähistele ja Kaupo andis otsese vihje, kuidas mõistatus laheneb. Ise poleks seda välja mõelnud. Veetakistus ületatud, leidsime õige koha üles. Kaupol oli see varasemast juba leitud ja kui ma mõistliku ajaga otsitavat ei tabanud, pööras ta kogu kupatuse teistpidi, kuid sellegipoolest aare end ei ilmutanud. Siis sai mu taskulambi aku tühjaks, tagasiteel käisin kraavist läbi ja otsustasime tuuri selleks korraks lõpetada. Aare jääb ootele, kuniks keegi teine selle leiab.

Tundub uskumatu, aga peidik oli tühi. Omanikule saadetud teade.

Sander ületas veetakistuse ja asus otsima. Mina proovisin ja proovisin, aga ei julenud kuskilt üle minna. Kahjuks jäi leidmata. Tuleme suvisemal ajal tagasi.

 7 

Viimasel ajal on hpalangul kombeks mind agiteerida mõistatusaardeid lahendama. Seda konkreetset olin küll millalgi pealiskaudselt vaadanud, aga liigitasin selle ka suht lahendamatute kilda ja jätsin sinnapaika. Nüüd siis väikese suunamise peale proovisin uuesti ja pagan küll, olin ilgelt pettunud, kui vastus nüüd kohe ette kargas. Mismõttes see nüüd nii lihtsalt läks?! Ja siis, kuigi olin plaaninud üht kergemat aaret otsima minna, võtsin suuna siiski 19 poole. Uus asi ja tee peal ja puha.
Kohale jõudes olin veidi ebameeldivalt üllatunud kui kraavi nägin. Ja mitte lihtsalt kraavi - mingit hullu musta sodiga täidetud kraavi. Üritasin kitsal, libedal ja painduval puutüvel teisele poole saada, vehkisin paar korda kätega õhus, vääratasin ja vajusin siis ühe jalaga põlvist saadik mutta. Kuna teisega olin üritanud toetuspunkti selle sekundi jooksul leida, siis istusin mõlema jalaga mudas. Rabelesin kuidagi jalanõusid kaotamata välja, lärtsusin autoni ja avastasin kergendusega, et kummikud on kaasas. Vähemalt saab suht kuiva jalaga koju sõita. Viskasin haisva lögaga kaetud jalanõud kilekotiga autosse... ja mõtlesin siis uuesti proovida, kuna ma seal juba olin. Aardest 5 m kaugusel. Kuivad kummikud jalas.
Uuel katsel polnud ma aga midagi õppinud. Leidsin teise koha, kust üle minna, vehkisin kätega, libastusin ja vajusin peaaegu reieni mutta. Suure vaevaga sain sealt välja, koos saapaga isegi, ehkki see tahtis mind maha jätta sellise kohtlemise peale, lirtsusin autoni ja kuna kuivad jalanõud olid selleks korraks otsa saanud, jätsin aarde leidmise järgmiseks korraks. Autot ringi pöörates avastasin aga irooniana morgoti pildistatud suure palgihunniku, mida mööda oleks täiesti ohutult ja kuivalt teisele kaldale saanud. Loomulikult oli see pilt mul enne mälusopist kustutatud.
Terve tee koduni auto haises nagu mudaravila ja poe ees mõtisklesin mitu minutit, kas ma julgen sellise välimusega inimeste ette ilmuda: keskkohani mudane, hais mitme meetri kaugusele ja lörtsuvad kummikud jalas. Lõpuks jäi valikusse üks väiksem külapood, mida hakati just sulgema, seega lootsin, et rahvast vähe.
Varsti peab uuesti aarde juurde minema, sest ma ei tea, mis saab siis, kui see palgivirn ära koristatakse. Ja igaks juhuks võtan selleks korraks kaas vähemalt 5 paari jalanõusid ning 10 paari sokke. Aga enne tuleb igal juhul pesupäev ära oodata.