Vaatasin oma mitteleiulogi kuupäeva ja selgus, et abivahend sõidab minuga juba üle kahe aasta kaasas. Mõned mugudki uurinud, et miks see mul autos on. Vahepeal olin möödaminnes ka viimase vahepunkti pika otsimise peale üles leidnud, aga asi jäi lõpetamata. Seekord jõudsin lõppu ja jätsin oma abivahendi ka teiste sekka. Tänud!

Abivahendi raalisime ise välja, vaatused andis guugel, väikseid vihjeid saime kaasmängijalt aga ikkagi. Sel päeval kui otsustasime, et nüüd on aeg proovida mõistatus lahendada,ei olnud meil abivahendit kusagilt võtta, pidime lähenema loominguliselt ja loomulikult panime esimese korraga puusse. Jonni ei jätnud. Teisel korral olime õigel ajal õiges kohas. Aitäh Vaimar.

Kui see aare omal ajal avaldus, lugesin kirjeldust ja esimesel hetkel ei turgatanud kuidagi, mis abivahendit vaja on. Lugesin, siis kirjelduse emale ette ja ta teadis kohe, mida vaja läheb. Igatahes tekitas asi põnevust ja kange tahtmine oli kohale minna. Kohale, aga jõudsin alles nüüd. Kaasa sai võetud üks suur vitamiin ja üks väike palderjan, et oleks ikka kindlam. Esimeses punktis numbrid koos, liikusime edasi. Kohale jõudes tundus asi kahtlane ja kuna midagi sobilikku silma ei jäänud, siis istusime maha ning kontrollisime saadud numbrid üle. Tulemus jäi samaks. No siis ei jäänud muud üle kui piirkond korralikult läbi vaadata ja õige asi saigi üsna kohe leitud. Abivahendiga sai tehtud üks vale asi ja üks õige asi nagu hiljem selgus. Igatahes järgmises punktis oli asi kohe selge ja koordinaadid ilmutasid end kiirelt. Lõppaare on ka väga äge. Tutvusime põhjalikult selle sisuga, aga discot seekord siiski tegema ei hakanud kuigi mul oli selleks vajalik abivahend autos täitsa olemas. Suur tänu Vaimarile ägeda aarde eest!

3824.

 8 

Selleks ajaks kui ma Saara rabast lõpuks 33,3 juurde jõudsin oli Joonas just lõpetamas pikamaakõnet Saksamaaga ja lahendanud ühes sellega ka vahepunkti ära. Seega saime kohe edasi liikuda. Järgmise punkti leidsime üllatavalt kiiresti aga olime vaid 33,3% kindlad, et see tegu mida me nüüd teeme on õige. Veeresime siis veel edasi ja algas üks tavapärane täielik nõutus. Ma isegi ei taha teada kui kaua me seda vahepunkti otsisime. Muidugi ajas see vahepunkt ka jooma. Mul tekkis juba peas mõte, et me oleme midagi väga valesti teinud ja tuleb tagasi eelmisesse punkti suunduda. Ennem kui me seda lollust teha suutsime, võttis Joonas järgmise punkti välja kohast mida mõlemad olime juba kordi vaadanud. Pärast leidu valmistas rõõmu, et eelmises punktis ei olnudki me midagi valesti teinud. Esimene saadud koordinaat näitas aga küll aiateibaid. Hea, et paarikümne kilomeetrine sõidukaugus oli. Muidu oleksime ka sellega orki lennanud. Natukene peenhäälestamist ja võis olla täiesti kindel, et nüüd lihtsalt peab õige olema. Lõpust leitu oli ikka tõsine pärl. Kiitused tegijale! Abivahendit me aardesse ei jätnud, sest sellest sai meie talisman.

Edasi läksime taaskord Aldarisse enda varusid täiendama. Veel alkoholi ja präänikuid. Chillisime poe trepil. See tõmbab aga külaelanike tähelepanu. Kõigepealt käidi suitsu küsimas ja siis tuli üks relvaga vend meiega juttu vestma. Rõhutas ikka mitu korda, et tal on taskus revolver. Eksponeeris ka. Ilmselgelt oli väga uhke selle üle. Pidavat lehmalauda valvur olema. Me olime üsna ignoreeriva seisakuga tema suhtes kuniks ta sai aru, et meist kõigi maailma murede kuulajat ei ole. Aga omaette külapoe elamus oli küll.

<_eelmine |algus| järgmine_>

Elueliksiir

Leitud teel Geojaanile,aitäh! Kahjuks polnud aega pikemalt antud aaret nautida.Päästsime kastist 2 aastat lebos olnud ränduri :)

Pika geopäeva üks kõige meeldejäävamaid aardeid. Terve teekond oli põnev mõelda, mis salatrikki ikka abivahendiga tegema peab. Ajud juba kärssamise ääril, käis järsku ´´Heureka!´´ ära ja olidki lõpukoordinaadid käes. Aitäh, oleks aega rohkem olnud, oleks ka lõpp-punkti nautima jäänud.

 2 

99,9% teadsin mida kaasa võtta, aga kui jätta pakkimine viimasele minutile, siis 66,6% tõenäosusega jääb see asi maha. Ega mul oli 50% kindlus, et see üldse koduski olemas on. Kui järgmiseks pidi see aare tulema, siis tuli meelde, et 100% on abivahend koju jäänud ja pole mõtet tulla. Vahepeal helistasime Annele ja tal oli see 100% kaasas. Saime siis nullis kokku ja hakkasime lahendama. Umbes 88,8% kindlusega saime tehtud ja sõitsime edasi. Esimene punkt sai nii kergelt leitud, et järgmist hakkasin mütsiga lööma, aga seal polnud kohtagi kuhu aaret peita. Leiu tõenäousus hakkas 1%/min kukkuma aga õnneks Lembit tõmbas selle plaadi välja. Sügasime kukalt ja läksime edasi. Ka seal oli hämming väga suur ning lootusetu leida (TN<10%), aga mingi ime läbi Lembit tõmbas jälle plaadi välja. Ega nüüd kergelt ei läinud, mitte miskit ei saanud aru. Õnneks oli kamp suur ja ideid jagus lõpuks hammustas Martti pähkli katki. Sõitsime lõppu ja saime 100% leiu kirja. On alles aare, üksinda oleks leiu tõenäosus 11,1% olnud.

 3 

Kuna mu teekond oli täna ettearvamatu, siis igaksjuhuks varustasin end kõigega, mis seljakotti mahtus. Samuti on teada, et telefon tuli tänasel päeval ligi hoida, sest alati tuleb mõni kõne ja siis on tark küsida kus teised on. Selgus, et pusserdavad 99,9ga ja 33,3 neil asja pole.

Keerasin Lembitu rooli kõrvalistmel koheselt siiapoole. Meie kohale jõudes muidu 3 asjalikku meest lihtsalt seisis, sest edasisaamisega nad väga kindlad ei olnud. Me täristasime oma versiooni ja saime edasi, kust jälle ei saanud edasi. Mina hakkasin uuesti koordinaadi õigsust kontrollima. Selle aja peale oli muidugist abikas leitud. Vahtisime lolli näoga ja läksime järgmisse vahepunkti. Seal kordus jälle kõik. Mina ei leidnud midagi. Küll olin ma aga kasulik, sest mul oli seljakotis midagi.

Kui on mitu inimest, siis tuli teooriaid nagu varrukast aga ikkagi oli asi poolik. Siis tegi Martti mu selja taga liigutuse, mis nigu naksti lõpu kätte juhatas. Meil vanematel oleks veel sellega aega kindlasti läinud.

Ja see lõpp, no anna abi, kus on ikka idee. Naersime kõik täiega. Mida iganes ma sealt kastiust pautades leida lootsin aga ei iial midagi sellist. Aasta-aarde hääletan nüüd, igastahes ja aitäh ülilahedat tegevust meile tükiks ajaks pakkumast!

Anne oli vahepeal kõrvalistmel teiste geokolleegidega suhtlusvõrgustiku loonud ning selgus, neil on plaanis seda vidinat võtma minna, kuid abivahendit pole. Meil oli see õnneks kaasas. Nii me siis nulli kimasime. Seal juba olid Kaupo, Allan ja Martti ees. Endalegi üllatusena tulid vajalikud numbrid nullist üsna kiiresti kätte. Järgmises punktis veidi pimesikutasime ja siis jäi vajalik vidin silma. Seejärel siis järgmisesse punkti. Seal kordasime veidi teises punktis toimunut - st pimesikutasime ja jälle jäi vajalik vidin õnneks silma. Seejärel oli mõnda aega ikaldus, aga vaikselt hakkasid mingid mõtted tekkima. Ja nii ta kamba peale lõpuks lahenduse leidis ning lõpukoordinaadid kätte tulid. Lõpus oli lahendus ikka üliäge. Aitüma ja kummardused peitjale!

Siia olen juba ammu tulla tahtnud, aga kuna seenemets on käeulatuses ja karud müttavad samuti naabruses, siis jäi käimata. Aga täna peale laadalkäiku mõtlesin, et teen ära ja mis see väike haak ikka teekonnale paha teeb. Abivahendeid sai võtta natuke rohkem, sest kunagi ei tea mis ja kus.Ühesõnaga midagi ei jäänud juhuse hooleks ja kaasa tulid siis Kuslap, Smeljanski, Vlassov, Lääts,Helle Kuningas ja et autos veel ruumi oli, siis võtsin ka Mozarti punti. Esimene punkt läks lõdvalt, sest teadsin vastuseid peast ja suundusin teise punkti. Siin läks mõni minut otsimisega ja kui otsitava üles leidsin tuli autost Vlassov kutsuda, et see siis leiule pilgu peale viskaks. Koos Vlassoviga sai autost veel üks abivahend tuua ja kõik ilusasti ära vormistada.Kõik kenasti tagasi pandud ja kolmandasse punkti. Kolmandas läks kuskil 10 min. kui otsitav silma jäi.Jälle Vlassov käekõrvale ja kuna teises punktis sai asi detailideni paika pandud ei olnud probleemi-kordinaadid ilmusid Kui nõiaväel.Toksisin need siis telefoni punkt sai paika. Hakkasin juba otsi kokku tõmbama Kui järsku plahvatas, et kas oligi nii lihtne. Igaks juhuks proovisin ja võta või jäta - tuligi teine tulemus. Vot nüüd olin küll jamas ja kohe tuli meelde kuidas mister Bean hambaarstil käis ja seal toolis olles oma hambaid ravis ja röntgeni ülesvõtet uuris. Peale suuri kõhklusi jäin ikka algselt saadud numbritele kindlaks ja suundusin lõppaaret jahtima. Saabudes lõppu hakkas nii ühtkoma teist silma, aga et see nii pirakas on ei osanud arvatagi.Ligi minnes ilmnes aga probleem, et mida siis veel teha tuleb või mida ma tegemata olen jätnud. Lõpuks aga ohkasin kergendatult ja karp avanes. Uudistamist oli ikka omajagu enne kui logi kirja panin. Sellist aaret ei osanud küll oodata ja kahju, et seda varem otsima ei tulnud. Suured tänud tehtud töö ja nähtud vaeva eest Vaimarile. Kõik oma reisikaaslased koos Mozartiga jätsin aardesse ja kindlasti peitja vaatab üle, et nad ruumi ära ei võta.

Hästi tore oli!!!! Leitud, logitud! Tänud!

 3 

Ilus õhtupoolik, kaks tundi kvaliteetmeelelahutust! Alguses veel nalja ei saanud, seekord võis siis tagantjärele rõõmustada, et seal kõike ei näinud. Tuleb välja, et mõnikord võib see geopeituses isegi hea olla. Vähe tõsisem arutelu (abivahendit kasutasime ka) ja sissejuhatus teemasse (mõistatusse) viis teise punkti. Teises punktis oli mõnda aega "ahahh?" ("ehhee" ja "ohhoo" tulevad hiljem). Siis tegime ühe, ainsana pähe tulnud tegevuse, lootuses, et meil kaasavõetud abivahenditest ikka lõpuni jätkub. Kolmas punkt. Logidest võib lugeda, et siit läheb enamus rahvast peole mineku asemel ära koju. Meie otsustasime, et meie ei lähe. Peale poolt tundi olime endiselt enesekindlad, peale kolmveerandtundi hakkas juba pimedaks minema, meie lootuskiir ei olnud veel kustunud. Vot siis umbes peale tund aega kohapeal olemist tuligi see "ehhee!!". Natukese aja pärast oli veel üks "ehhee!". Peale abivahendi kasutamist oli pilkudes ja kommetaarides "ei või olla?!" ning suundusime saadud tundmatusse. No ja siis tuligi see ai sa raks kus on... vabandust "OHHOO!!!" Meil oli üks väliskülaline ka kaasas, talle hakkas siin meeldima, ta tervitab oma looga mugusid, kes ei ela kollases majas, vastupidi ka :)

https://www.youtube.com/watch?v=fqNwb1I0Ii4&index=8&list=RDJ9B6pqkJrDo

 1 

Kevadel jäi see aare leidmata, nüüd on see aga leitud. Päris raske pähkel oli. Iga punktiga läks oma jagu aega. Lõpp oli see eest eriti vahva. Aitäh.

Leitud

Selle aardega tegin algust aasta tagasi eelmise Jõgevatreffi ajal. Siis sai esimene punkt leitud, aga teisega jäin jänni. Vahepeal sai käidud kolmandat punkti mitteleidmas. Nüüd aasta hiljem õnnestus kolmas punkt lõpuks leida. Lõpuga läks juba lihtsalt. Väga mõnusa teostusega asi, eriti lõpp. Aardesse jäi rändur, mis tuli minuga kaasa Tallinna lennujaamast ja käis vahepeal korraks Poolas ära. Aitäh peitjale.

Leitud, logitud, huvitav

See siis teine kord selle aarde kallal. Esimene kord jäi pooleli esimeses punktis, sest ei näinud sõrmegi suhu pista. Täna juba otse teisse punkti. Pisut kolamist, ja assarai..mait. On ikka nutti. Teises punktis koos abivahendiga. Edasi kolmandasse. Kolmandaski ega nutikusest puudust tule. Kiitus ning kummardus. Edasi lõppu. PS! Võtke auto kaasa. Ja no lõpp, abivahend käiku ning pidu võib alata. Suurepärane, tänud tehtud töö eest.

Nagu siin "geoõdede" logidest lugeda, oli minu ainuke panus kaasa võetud abivahend... oli ju kirjelduses vanematest juttu, kellel see olemas võib olla:) Ehk panustasin õige väheke ka esimesest punkti puudutades, aga kõige muu puhul imetlen oma kaaslaste nutikust. Ja muidugi eelkõige Vaimari oma, sest seda kõike annab ikka välja mõelda! Ülim andekus, aitäh!

 1 

Geopeituse ōppepäev Vaimariga. Esimene. Jube kahju, et ma ei saa siia pilte alla laadida, mul on päris mitu head võtet rahulolevalt muhelevast Vaimarist. Õppepäev algas juba nädala alguses, kui Vaimar mitu korda rõhutas abivahendi vajadusest. Saime juba kodus nuputada, õnneks saime hakkama ja Ky ka abivahendi hankis. Muide minu pööningul ega sahtlipõhjas seda küll pole. See selleks, aare oli äge ja isegi mitte üleliia raske, matemaatiku olime targu kaasa võtnud, seega Enel ja Allul läks teine punkt nii kiiresti, et ma ei jõudnud mõtlemagi hakata

 1 

Tänase sarja "Otsi peitja valvsa pilgu all" esimesena alustatud ja viimasena lõpetatud aare. Nagu võiski arvata minul 33,3% ei ole. Õnneks käskisin selle Kyl kaasa haarata. Nagu selgus on tüngad Vaimarile omased ja saime selle meiegi, ja hullemini kui oleksime osanud kartagi. Aga muidu läks kõik ladusalt- uue rakenduse õppisin selgeks, abivahendi kasutamise taipasin ära mõlemas punktis. Ja tore, et mugud selja tagant ei ründa. Edu teistele ja suured- suured tänud Vaimarile!

Kaua otsitud, kaunikene. Alustasime selle aarega juba möödunud aasta oktoobris, mil külastasime esimest punkti ja nii see tookord jäigi. Täna oli nelikul kindel plaan just see allutada, et saaks rahus jaanipäeva nautima asuda. Mingu, kaua läheb! Nagu geopeituses ikka, läheb kauem :-)
Teistel oli teises punktis käidud, me läksime ikka sinna ka. Seal leitu pani pisut õlgu kehitama, aga ju siis läheb seda edaspidi vaja. Seepärast olime rumalad ning haarasime leiu endaga ühes. Kolmandas punktis saime omajagu otsida, siin olid teised omal ajal pooleli jätnud. Sipelgate ja sääskedega võidu käis otsing nüüdki. Lõpuks lõpetas Marje me piinad ning saime hakata silmade asemel aju kasutama.
Kui kamba peale ajutöö tehtud sai, tuli ka mingi koordinaat. Natukene kaheldavasse kohta selle küll saime, aga tasub kontrollimist. Kui kohale saime, olid kahtlused peoga pühitud. Ja missugune võimas aare meid ees ootas! Ossam-tossam, über-super. Ja mis pärast aarde logimist kõik veel toimus, see oli lihtsalt ülivõrretes kirjeldatav. Elutore ja hariv kogemus oli. Kahju, et sellest siin kõigile jutustada ei saa. Vaimarile ka siitkaudu takkajärgi musttuhat tänu ülivinge aarde eest! Kõik sobivad sildid saab aare külge.
P.S. See oli hetkel seisuga viimane leidmata aare, mille nimes 33 :-)

 3 

Tänase päeva eriprojektiks oli kolmkolmkomakolmene. Kuna korra oleme siin Lauriga juba pigisse jäänud, siis teist korda ei saanud midagi juhuse hooleks jätta… No ja me ei jätnudki ning õnnestuski meil siis seekord see äge aare leida :). Natuke kahju muidugi oli, et meil polnud kaasas veel ühte abikat, millega oleks saanud Hannese ja Levia toodud Alla Borissovna tigedaks ajada, aga eks jah, see oleks olnud juba boonus-boonus... :D. Sest üks lahe üllatus ootas meid täiesti plaaniväliselt seal lõpus ju veel ning ausalt, sellest, mis meil aardeleiule siin täna järgnes, poleks osanud isegi unistada… Aitäh peitjale, 33,3 on üks väga lahe aare. Raske küll, kuid kahtlemata vaeva väärt. Nii et, kel leidmata, soovitan kindlasti otsima minna. Ka sildiga :).

 2 

Kuna meil oli kaasas üks kohustuslikult kaines olekus olev autojuht Paavo, siis õnnestus vahepeal lõkke äärest ära hiilida ja jaaniõhtu läheduses olev aare lõpuni viia. Korra käisime siin juba ka Marisega aga siis jäi asi kolmandas punktid pooleli. Ega ka seekord palju lihtsamalt ei läinud. Millegi pärast ei tulnud kordagi pähe endale, et just sellest suunast ka otsida...igatahes mingi aja pärast Marje abivahendi leidis ja oi siis läks ragistamiseks. Ragistasime ikka hoolega ja piisavalt kaua, et kõik ümbruses olevad sääsed ikka ilusti söönuks saaksid. Lõpuks tundus, et saimegi ragistatud ja asusime edasi teele. Ja kuna kirjeldused on nõrkadele, siis saime ka teise punkti abivahendi nüüd kenasti oma kohale tagasi viia. Lõpus kukkus karp lahti, super lihtsalt :) Ja siis kirjutaks siia veel umbes A4ja pikkuse jutu aga seda kahjuks teha ei saa ja jäägu see siis toredaks mälestuseks kõigile otsijatele ja mõnele boonus osalejale ;) Suured suured tänud peitjale!

 5 

Eile otsis A välja abivahendi ja pani selle kenasti ootele...no ja ta ootaski kuni tagasi jõudsime, sest unustasime ta ju maha :D.
Kiirestikuulja juures selgus, et kaaslastel vastavat isendit pole ja nii tuli teha üks väike lisasissepõige Loksale, seal oli mul neid abikaid ikka mitut sorti. Valisin kaks välja ja sellega olin end rehabiliteerinud, et mälu ei oma.
Jõudsime siis oma nulli ja siis hakkas nali pihta. Abivahendi abiga talletasime kogu vajaliku ja suundusime edasi. Uues nullis olime hetk pimedusega löödud, siis aga nägid poisid asja ära ja ma sain taaskord abivahendit kasutada. Ja siis algas orienteerumine omas elemendis. A leidis sipelgapesa ja soovitas seda sihtotstarbepäraselt ära kasutada, et samuti nagu karu seedeprobleemidele leevendust saada(millegipärast julgen selle toimemehhanismis inimolevuste seedekulgla päästjana kahelda). Mina leidsin seeni ja arutlesin omaette, et kui need ära keeta-kupatada-praadida, et kas siis saab sellest nii tugeva laksu, et peidukat ilmutusena näen või ei mõju need üldse. Br leidis lõpuks nulli ja siis läks oma veerand tundi kuni Kaja asja leidis. No ja nüüd jättis mõtlemine meid mõneks hetkeks maha, no mitte ühtegi arukat ideed ei tekkinud... abivahendi kasutamine viis paksu laande vast ärganud karu kaissu, kust kitsekesed just lahkusid .No Zuki sai ühe korra ka näidata kuidas lumepudru laias kaares igast küljest taevasse tagasi lennutatakse , kuid siis tuli A-l mõistus koju tagasi visiidele ;). Naasesime taas kolmandamasse punkti ja A loogikat kasutades saime juba palju lubavama tulemuse, sinna siis suuna võtsimegi. Huu...õnneks oligi õige koht ja saime logi kirja .Tänud väga laheda ja meeleoluka aarde eest !

logimise rõõm ;)

 6 

Oh sa püha püss ja punased potikud!! Kunagi, aarde ilmudes, oli kõik lihtne ja kerge nagu poole väiksema naabrigi puhul(noh, mõnus tugitoolikas), aga täna, looduses oli "räigelt" tunda, et eile, esimesel aprillil, oli karjalaskepäev(kodus otsisin tund aega "abivahendit", sedapuhku suuri sõnameistreid ja koju jõudes oli ta ilma naljata kapsa kausi all...hapukapsakausi-keskturg, punast värvi...soovitan, aga ärge tehke peale hommikust turu tiiru väikest lisaringi: Loksa, Kunda, Narva, Peipus, Tapa, Tallinn, kapsas sellest paremaks ei lähe-tõestatud!). Uue abivahendi hankisime lennult, Loksalt, hiina muinasjutud vist olid ja sinna kulus vähemalt "pool" meie tänasest kilometraazist ja ajast, et aareteni jõuda". No mitte kuidagi teisiti ei saa nelja "tituleeritud gäopeituri" tegevust kirjeldada. Tagantjärgi analüüsis on muidugi lihtne ja mõnus: esimene punkt, imelihtne, teine punkt, imekärme ja siis vajus kogu aastaid treenitud meeskond laiali...noh, kolmandas punktis siis. Kõigepealt füüsiline pool ja kui see sai kokku riisutud, siis hajus metsade vahele vaimne mõtlemine. Hea, et jalavaeva kergendaja ei olnud sedapuhku teps mitte tavaline "kõhtvastumaadtaksikoervolkarimaasturpassat", vaid mitme rattaga ringi sibav jaapani element, kuhu kohati sissegi ei lubatud, et see ikka liiguks(kuigi meie kaalujaotus oli peaaegu perfektne, tõlla kasutaja oli muidugi teisel seisukohal ja "viienda rattana" pakkus ta meile kohvipurskeid edaspidi pimedani välja). SuureleM-le pakkusin, et ta võiks kohaliku karuga konkureerida ja loodusest eeskuju võtta, aga kribamise aegu ikka ähib ja puhib...vanemaid ilmakodanike keegi ju ei kuula tavaliselt. Afektiseisundis olles, päästis päeva viimaste aastate "sunniviisiline" analüüs luhtunud etapidest ja lõpp...noh, sinna sai jäetud kõik oma emotsioonid!! Kuramuse kollane "muguvabamaja" oleks kah peaaegu oma osa kätte saanud lavastuses. Pildi-fotosüüdistus läheb otse peitjale, et "lihtsate leidude" tegelastel mitte lõbu rikkuda.

Epiloogiks on vaid sõnad: kuramuse Vaimar!!!

Esmaleidja abivahend oli muidugi tase omaette(vabandust...logisi lugedes oli peas jätkuv segadus...see Shadow abivahend oli ehe näide geopeiturist suure G-punktiga...ptui, ah, saate ise aru ju mida mõtlesin) , meie oma jäigi kasudeta, soovijad võivad rahulikult "krokudega" seda tarbida lõpus ja üldse... on seal kirjas meie otsene tegevus... kuramuse Vaimar!!

Õeluselt muhelev ja tänulik A, kes tahtis emotsioonilt kirjutada selle aasta esimese leiulogi ja ei vasta ühelegi kõnele selle aarde kohta...kuramuse Vaimar!

Paneks sildi külge sellele värgile: Sada ja seened, aga isetegevus kahjuks kohitsetud siin lehel :( Joppenpuhh!!! (nu ja kuramuse Vaimar kah :D )

 5 

Aarde kirjeldus on selline, et pole julgend sellele isegi mitte läheneda. Täna olid seal kandis aga suuremad vägede manöövrid plaanis, mis andis veidi julgustust ka sellise pähkli peale mõelda. Vahepunkte oli täpselt niipalju, et igas sai keegi oma tarkuse, nutikuse või terava silmanägemisega hiilata. Päeva kangelane oli kahtlemata Zuki, kes läbis vapralt kõik vahepunktid. Omal koorem kukil. Nimelt, kui päev otsa oli saanud mööda kuiva asfalti sõita, siis metsa vahel valitses talv. Ninaga päris lund ei pidanud lükkama, aga kõik neli ratast said kraapida küll.
Aare ise on peitjale kohane. Nõuab üksjagu ajutööd, samas lõpp on püandiga. Selline mõnus ja üllatav. Kiidame tegijat.

Ai, pagan, kui muhe asi. Kahju, et pilte ei saa jagada.

Leitud. Aitäh!

Pisut aega läks aga asja sai.

Lahe teostus vaeva on nähtud.

Tänu peitjale :)

Kunagi suvel sai esimeses ja teises punktis käidud, aga tookord võttis vist nälg silmanägemise ja teine punkt jäi leidmata. Täna läks teises punktis kähku, kolmandas punktis tekkis mõttepaus, aga seegi ei kestnud kaua. Lõpp meeldis. Aitäh!

 2 

Seekord olid paagid täis, nii autol kui endal - emotsionaalselt ikka. Tuletasin esimeses punktis asjad meelde ja padinal teise. Seal - oh jah. Alla Borissovna naeris oma hääle ära, kui meie tuterdamist vaatas. Lõpuks - ju see oli ikka Alla Borissovna naer, mis inspireeris, ja abivahend andis end näole. Kuidagi väga kahju oli hakata sellisele daamile operatsioone tegema, seetõttu võtsime ette hoopis daami kostüümi. Õnneks sellest piisas. Kolmandas - oo millised rajad! Vaatasime, uurisime, kirusime - Alla Borissovna irwitas. Ja jällegi, korduvalt kontrollitud kohast - sealt ta end ilmutaski. Tulemus tundus natsa uskumatu, tegime kiire kontrolli - ikka see. Lõpp - puhas kvaliteet. Alla Borissovnale meeldis see niivõrd, et otsustas meid siin hüljata, kahe ränduri vastu. Täname, tõsiselt hea asi!

 6 

No oli see vast seiklus. Lugulaul hakkas juba eelmisel päeval peale kui sai esimesse punkti mindud uljalt aaret otsima. Peab kohe tõdema, et sellel päeval sai samas kohe ka lugu otsa, laul lõppes ja pill oli häälest ära. Suundusime koju teadustööle. Järgmine päev algas sama uljalt kui eelmine ning rind täis indu sai hakatud otsima aaret kus on vaja abivahendit mille peale on kirjutatud vitamiin. Kuna kõik vitamiinitopsid olid kättesaamatutes kaugustes lähenesime aardele tühjade kätega. Teine punkt oli nii rikkaliku infoga varustatud, et peale pikka kukla kratsimist hakkas koitma, mis abivahendist võiks jutt olla. Kindluse mõttes sõitsime veel erinevatele koordinaatidele ning tutvusime vaatamisväärsustega, mis emake loodus ning austatud peitja on valmis treinud. Kõik väga vahvad jupstükid kuid ilma asjakohase abivahendita võrdlemisi kasutud. Loll on see kes vabandust ei leia ja õige ka. Minu vabanduseks on asjaolu, et ühtegi õiget riista majapidamises ei leidunud ning seetõttu tuli riist ise valmis teha. Sõitsin oma uhke riistaga mööda Roela metsa ning üritasin informatsiooni ammutada. Tegevust võib lugeda osaliselt edukaks, sest suutsin lasteaia ülesande lahendada totaalselt valesti, mille tulemusel leidsin ennast suvalisest võssist paljulubavat aardekirstu otsimast. Kõlasid ka sõnad: "Kui see kurat nüüd hüdraulikaga maa seest välja just ei karga, siis ilmselt ei ole siia võimalik suurt konteinerit peita!". Selles punktis olin juba nii abitu, et võtsin kõne peitjale. "Elu on täis ootamatusi," ütleb vanarahvatarkus, ja tõesti tõsi. 1+1 võib võrduda ka kahega. Siit edasi ei juhtunud minuga enam suurt midagi ning lamba näoga sõitsin nime kirja panema. Vahtisin konteinerit nagu ilmaimet, tegin hulga pilte ning läksin koju magama ära. Oli tegus päev ja mina tänan selle eest. Silt külge.

Kulutatud aeg ja ajude ragistamine tasus end ära. Lapsed said mustikaid süüa ja sipelgaid uurida. Madala autoga ei soovita otsima minna. Aitäh peitjale.

Kodust võtsime mitu abivahendit kaasa. Paraku läks otsimisega nii palju aega, et saunapidu, kuhu meid oodati, lükati mitu korda edasi ja sauna tuli ka uuesti kütta. Lõpuks, kui hakkasime tantsuks valmistuma, ilmus ootamatult peitja ka kohale. Vahetasime mõned geouudised ja imetlesime mahajäetud abivahendeid. Meeldejääv aare. Jätsime kaks rändurit. Tänud!

Käidud, logitud. Aitäh!

 2 

Abivahend 33 1/3-st oli üits lõpuks kulunud ja toine kasutatav. Esimesse punkti viis värskelt valminud metsatee, ja-jah paljutõotav algus. Viimases punktis, et lõppu saada oli kukeseent, nuputamist, metsmaasikat, nuputamist, segi löödud sipelgapesi, nuputamist, nuputamist. Palderjani ei olegi? Ikka nuputamist. EVEJ. Tänud Irokasele, Raivole, Marile, Piretile, Mardile ja mitte mugudele kollases majas põneva õhtu eest. Tänud Vaimarile.

 3 

Võtsime kaasa igaks juhuks mitu abivahendit ja suundusime aardejahile. Esimeses punktis oli Kristal vajalik nii ruttu käes, et mina ei saanud veel fotokatki välja võtta. See-eest järgmises sain ise ka kaasa aidata. Kolmandas punktis läks meil aega. Lõpuks tuli välja, et midagi oli puudu. Kui "puudu" sai "olemas olema", siis leidsime ka aarde. Meie üks abivahenditest ei olnud mitte enam poolenisti kulunud, vaid ikka täiesti kulunud. Jätsime mõlemad abivahendid lõppaardesse. Oli väga äge! Täname peitjat! Ja ootame põnevusega järgmisi vahvaid ideid!

 7 

Märkasin aaret geopeituse lehel kohe, sest olin just lõpetanud hommikukohvi ja enne asumist maatöö kallale heitsin korra pilgu arvutisse. Abivahendi laksasin kohe lahti, ent minekuks ei läinud. Töö vajas tegemist ja abivahendit ei vedelenud läheduses kah. "Eks õhtul võibolla," mõtlesin ja tegin oma tööd ära.
Õhtul selgus, et minejaid on teisigi. Koos Pireti-Mardi-Krista ning koertega on ennegi georadadel käidud ja see on alati tore olnud. Rõõmsasti lahenesid esimesed punktid üsna kärmelt ja eelviimases olime hädas meiegi. Saime küll rohkem ilmutusi, kui Raivo ja Irokas - nende jäljerajad mitmesse meie poolt kontrollitud lõppvarianti ei suundunud - aga mingit loogilist lahendust ei paistnud.
Õnneks ilmus meie otsingute ajal, mis samuti tublisti üle tunni võtsid, Iroka logi. Peagi lisandus kirjeldusse puuduv rida ja tänu sellele saime seekord kirja esmaleiu. Tundsime küll lõpus Raivost ja Irokast suurt puudust, siis oleks leid tasakaalukam olnud.
Aga küllap järgmisel aastal tuleb Vaimarilt 66,6, siis võtame heal meelel need intelligentsed ja toredad poisid punti.
Aitäh toreda aarde eest Vaimarile ja tänud mõnusale seltskonnale nii aardeotsingul, kui leiu tähistamisel!