Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peidetud esimese aardena meie suure Pakrite retke käigus. Tundus lausa patt, et sellstel suurepärastel saartel nagu seda on Pakrid ei ole ühtegi aaret, nüüd see viga parandatud peale karmi suusa- ja jalgsiretke (Sixten olude sunnil jalgsi, ülejäänud seltskond suuskadel) Kurkse sadamast ümber Väike-Pakri. Tulemus oli vägev sumpamine lumes ja karmis tuules ning 2 aarde peitmine.
Koordinaatidel asuvad ühe ehitise jäänused, millest olude sunnil saab ka läbi käia ja vaadata. Läbikäigust paistab üks sellese kohta kuuluv objekt. Umbes 1m kauguselt objektist tasubki aaret otsida.
NB! Kultuuri mälestisi ja mälestusi inimestest ei tohi ega ka ole vaja aarde otsimiseks rüüstata.
(Aarde peitmise ajal sai aardele vähe teine nimi pandud, kes leiab see näeb mis ja miks ;)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), soovitan (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCT45K
Logiteadete statistika:
107 (97,3%)
3
2
0
0
0
0
Kokku: 112
Nagu eelmisedki leidjad, startisime Kurksest süstadega. Peale mõningast otsimist jõudsime ka järeldusele, et tuleb ikka veidi põhjalikumalt vaadata.
Alustasime oma Pakrite retke Kurkse sadamast kajakkidega. Väike-Pakri lääneküljelt leidsin pisikese sadama, kust oli paras alustada Väike-Pakri vallutamist. Veised on karjamaa taimkatte meeldivalt madalaks muginud ja teekond oli vägagi lihtne jalutuskäik. Siia tulin otse Väike-Pakri rändrahnu juurest.
Tänan peitmast.
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Võtsime jalgrattad, mulle sattus äge, eest korviga. Koht vääris aaret, tänud kutsumast!
Aarde tekst mind veidi eksitas, kabel on okei, aga kivimüür pole seksikas. Ehk siis hoidsin käed kividest eemale nagu aru olin saanud, aga lõpuks ikka tuli veidi tõhusamalt vaadata. Aare avaldus loomulikult sellel momendil, kui olin tegemas abikõnet, mida loomulikult vastu ei võetud, aga eks see olegi alati nii, et meeleheitemomendil saabub teadmine. Selle aardega sai Pakri matkatuur läbi, mille käigus sain aarded logitud ja suurt plaani mitte väga kallutatud. Kapa jäi küll võtmata, sest polnud suuremat kelamit enam kellelgi. Jäägu see järgmiseks korraks. Oli tore.
Nagu kaaslased juba mainisid, siis Pakri saared on olnud jutuks juba aastaid. Kuid iga suvi on miskipärast see retk siiski tegemata jäänud. Vaevalt olin eelmise päeva pikast geotuurist koju jõudnud, natuke maganud ja juba olimegi suuna võtnud järgmiste seikluste poole. Natuke alusetut kõhklust, veits sibamist ja paadis me olimegi. Saar tundus nii lähedal kuid samas nii kaugel, et kohale jõudmine võttis veits aega. Randudes oli tige kajakaparv meid juba ootamas. Hiljem selgus, et oli ka põhjust. Vabandused selle olevuse eest kelle munad kogemata ette jäid. Edaspidi olin juba palju hoolsam. Kohale jõudes lõi Liisil taas välja suur kellavaimustus ja tormas nööri sikutama. Oligi hea. Tõenäosus kohe suurenes, et mina võin aarde leida. Aga olin selles siiski liiga koba ja tublimatel õnnestus see palju paremini. Nüüd oli aega ka teistel torn üle vaadata ja veenduda kellukese toimimises. Päeva avapauk tehtud ja edasi.
Lahe koht, tänud.
Ullallaa - Kaupo on mulle nii palju rääkinud sellest, kui väga ta tahab Pakrile minna. Nüüd sai lõpuks kuupäev paika pandud, ilmaga ka vedas ja võtsime suuna saareni, mis kaldalt vaadates on nii lähedal, samas nii kaugel. Erinevalt tagasitulekust oli saarele minek igati mõnus (eriti, kui vett väga krae vahele ei pritsinud). Esimene objekt oli kohe nii põnev, et ma aaretamisega üldse ei tegelenud, vaid uudistasin objekti, üllatusin, et kohta on veel 2014 sihtotstarbeliselt kasutatud ja kiikusin kella küljes. Nii põnev paik, tänud!
Vist kolm aastat oleme juba mõelnud Pakrile tuleku üle. Küll pole ajad sobinud, küll pole lihtsalt piisavalt tõsiselt võtnud ja kuidagi see edasi on veninud. Nüüd sai proovitud see aasta ära teha ning see nädalavahetus oli esimene võimalus. Laupäeval oli liiga tuuline, aga pühapäeval jubas lubas rahulikumat ilma. Teadsin, et õhtul hakkab tuul tõusma, ag asiiski kannatab ära teha. Asi sai paika pandud ning mida enam aeg kätte jõudis, seda hullemaks õhtune prognoos muutis. Lootsin siiski, et Pakri saared varjavad hullema lääne tuule eest ära ning saame tagasi. Seepärast sai mindud ja kell 08:30 Mere äärse maja juures oldud. Õnnestus liivas paat vette lasta ning sõit saarele oli rahulik. Randusime võimalikult lähedal ning leidsime aarde. Koht oli ilus ja täitsa mõistetav, miks siin on saare esimene peidetud aare.
Oh kui kaua on see tuur meil plaanidest läbi käinud. Iseenesest kodule nii lähedane saar, aga... Ikka mitu aastat v6tsime hoogu ja nyyd täna siis saabuski see päev. 6igemini kapten Kaupo t6stis rohelise lipukese et see pyhapäev peaks meri isegist olema täitsa s6idetav. Paati vette ajades korraks oli k6hklus et kas kaheveoline ikka saab omal j6ul paadiga veeni ja tegasi. Tagavaraks oli ka yks neliveoline kaasas millel polnud konksu käru jaoks aga halvima puhul oliks saanud lihtsalt sikutada. Aga seda plaani 6nneks polnud vaja realiseerida kuna alahindasime Kaupo raudruuna v6imeid mis mängleva kergusega seal rannas s6itis :D Meri oli m6nusalt sile ja just siin aarde lähistel puudutasidki minu jalad maailma esimest korda selle saare pinnast :D Kellaheli saatel saigi tänane esimene sissekanne raamatusse. Tänud peitjale
Olime päeva jooksul juba läbi pedaalinud palju kilomeetreid ja saanud tunda erinevaid teid ja maastikke. Siinne teelõik saare põhjaosast mööda idaserva kulgevat teed sadamani oli päeva parim. Lausa lust oli siin jalgrattaga sõita, see aitas oluliselt liikumiskiirusele kaasa. Teel kabeli juurde tegime ka väikese põike sadamasse, uudistasime infotahvleid (mille rohkusega siin saarel just kiita pole) ja vaatasime hoopis erinevat loodust võrreldes Suur-Pakriga.
Kabel on kenasti korda tehtud, selle kõrval olevad rajatised samuti ja isegi natuke kohatu tundus nüüd see kultuurimälestise küljes olev peidukoht. Loodame, et geopeiturid siiski aupaklikult pühas paigas käituvad. Aardekarbiga kõik parimas korras.
Õppeekskursiooni viimane peatus. Traktor seiskus, seltskond paiskus huviväärsusega tutvuma. Päris keeruline oli õigest kohast otsida ilma veider olemata. Reisikaaslane hammustaski asja läbi. Mis seal ikka. Ütlesin, mis kadunud on. Pärast muidugi selgus, et pea pooled on kuulnud geopeitusest või nende lapsed mängivad aktiivselt või on ise mänginud või nad teavad, millega tegu. Paadimees- giid teadis ka täpselt kus see karp on. Meie seltskond on ilmselt küll ohutu, me ei satu suure tõenäosusega siia enam teist korda. Ja kes siiani pole geopeitusest huvitunud, ei huvitu edaspidigi. Aga jälle pidin vastama traditsioonilisele küsimusele: Mis sa selle eest saad? Kas aasta lõpus on mingi preemia? Paneb mõtlema. Saan ikka küll. Lausa preemiat. Nimelt häid elamusi. Muidu ju ei tegeleks mitmeid aastaid samas otsingumootoris. Eraldi aega mul selleks enamasti pole. Palju kodulähedasi aardeid on leidmata, sest nendele kulub aega. Eks jõudumööda leiutan seda aega mõnikord juurde ja leian. Kui aga elu mind viib erinevatesse kohtadesse, siis otsin võimalusel ka kohalikke aardeid. Tänan! Mul oli Pakri saartel tore!
Tekkis tuju nlv Pakrile minna, Öeldud tehtud, Tàitsa vahva, loomulikult korjasime ka pisut aardeid. :)
Leitud ja logitud. Viimane aare seekord Pakril. Plaan on tagasi tulla.
Lilla Rågö dessandi esimene vaatamisväärsus ja esimene aardeleid :)
Aarde leidmine oli veel eriti lihtne, kui üks aarde peitjatest ise kaasas oli! :)
Aarde leidmine oli veel eriti lihtne, kui üks aarde peitjatest ise kaasas oli! :)
Viimane seekord, oligi juba aeg, kõik kohad valutasid rattasõidust, peaks ju lausa mingi spordiala olema. Aarde saime kenasti kätte. Tänud peitjale
Suure keelitamise ja meelitamise peale oli Raul nõus veel üht aaret külastama. Lõpuks ometi on midagi siin vaadata. Oleks siis seda rauakola, aga selle vist veised juba pintsli pannud, ainult tillukesed näritud tükid alles. Ja sellega siis lõppeb minu esimene visiit Pakri saartele. Kõike head ei saa korraga ära kulutada. Suured tänud peitjale aarde eest.
Esimene aare mille Pakril leidsime. Terve saar on kaetud õitsevate piibelehtedega ja lõhnab imeliselt.
Ümber Pakri saarte matka esimene aare ja huvitav koht, kus jalga puhata.
Tänud peitjale :)
Tükk aega pidin otsima, sest soovitati ju mitte lammutada. Lõpuks pidi seda omal moel ikkagi tegema. Kodus arvasin maastiku raskusastmest lähtuvalt, et pean selle torni tippu ronima ja kuke alla tooma aga teps mitte.
Huvitav tükike ajalugu. Ja äge, et siin on olnud kunagi majad ja ka kunagine elanik soovis siia tagasi tulla ja siin elada uuesti. Kuigi rootslaste kultuuri siin enam pole, siis osa sellest kirikust kannab seda ikkagi edasi. Aitäh.
Rogaini lõpuni jäänud paar punkti ja sobivalt veel üks aarde lähedal. Lisaülesandes pimesikutamine tehtud sai ka aare leitud. Leidmisega läks küll natuke aega, sest pimesikutamine tegi algul ka geopimedaks aga nimi sai ikka kirja. Tänud peitjale.
Väga äge matkapäev oli. 30km tempokas matk Väike-Pakrilt Suur-Pakrile ja tagasi möödus mõnusas seltskonnas üsna kiiresti. Matkajate vormi ja kogemusi arvestades võin enda üle ainult uhke olla, et kannul püsisin ning jõudsin ka mõned täpikesed saarel roheliseks värvida. Paadini jäi isegi pisut varuaega, tegime väikse puhkepausi ja nüüd olid ülejäänud kaaslased nõus veel teisegi istumishetke tegema, naljatades eemalt meie rõõmu üle ühe plastikust toidukarbi leidmisel..Eks see võibki ju pisut kummaline tunduda..
Matk oli tore. Pankranniku all jalutamine oli üksmeelselt meie kõigi lemmiklõik. Suur-Pakril Tularemia juurest allapoole võimsa tuule meelevallas oli ka muljetavaldav. Jõudsime ka erinevates maa-alustes käikudes kolada.
Pakri saared olid minu jaoks üllatavalt suured, eemalt (Paldiskist) vaadeldes tunduvad ju pisikesed tükikesed maad meres, millele teed sipsti ringi peale. Suur osa sai läbi käidud, päris suur osa jäi käimata. Ongi põhjust jälle tulla. Tulen hea meelega.
Aitäh peitjatele! Aitäh matkakaaslastele!
Peale 30 km jalgsimatka Väiksel- ja Suurel-Pakril sai aare leitud.
Raskusaste ja vihje olid siin leidmistsegavad. Kõne sõbrale oli oluliselt informatiivsem. Aitäh!
Saare esimene aare jäi meie tuuri eelviimaseks. Puhkasime siin ka veidi väsinud jalgu ja siis asusime Mihkli juhatusel rändrahnu poole teele. Aitäh!
Siia kulg osutus üksjagu raskeks, Sirged kõnnitavad teed, vahmaadki üksjagu pikad ja kurnavad. Lisaks sai kaasavõetud vedelik otsa. Saime infot, et idarannikul on allikaid. Üks olevat alles hiljuti lahti kaevatud. Kuna meil koordinaate polnud, siis olin üsna skeptiline selle leidmise osas, aga Krista suutis ikka asukoha tuvastada ja osa meie seltskonnast nautis nii allika ilu merepiiril lähedal, jõi vett ja me võtsime seda ka kaasa. Tekkis kiusatus ka aardekarp siia poetada. Aga juhendit polnud kaasas. Kuigi õige geopeitur teab juhendit peast nagu kristlane meieisa palvet. Seega oleksime selle suutnud ka käsitsi juurde kirjutada. Siiski loobusin sellest ideedest ja jätsin selle tulevastele külastajatele. Allikakoht on ju vajalik, küllap on siin saarel teisigi olnud keda vedelikupuudus kimbutama üllatab
Enne kalmistule jõudmist käisime omamoodi huvitavat allikat uudistamas. Tänud peitjale.
Järjekordne pikk ots, jalad andsid juba tunda, pole ammu sellist pikka jalgsimatka teinud. Mulle meeldib rattasõit rohkem :) Vaatamisväärsus vaadatud ja logi kirjas. Aitäh!
Leitud traditsioonilise kolmepäevase kajakiretke käigus. Aitäh aarde eest :)
Jalad ei tahtnud enam õieti pärast rändrahnu juurest lahkumist kanda, lisaks oli teevalik üsna keeruline. Valisime lõpuks kõige korralikumate rattajälgedega raja, mis mõne aja pärast aga puude vahele kadus ja lehmarajaks üle läks. Kartsin juba, et juhtub sama, mis pool päeva tagasi ning lõpetame kuskil mülkas, kuid õnneks siin polnud lehmad tõesti lollid olnud ja teekene läks kenasti suure teeni välja. Sealt edasi oli juba mõnus astumine sadamani.
Jätsime Hannese lõkkeplatsile istuma ning suundusime Vaikiga aarde poole. Vastu tulid Tiia ja Einar, kes olid just logimast tulnud. Ülejäänud seltskond oli aga teadmata kadunud.
Käisime, vaatasime kiriku ja aarde üle ning läksime lõkkeplatsile tagasi. Seal saime ikka tükk aega korralikult puhata, kuna pikka aega polnud kedagi näha. Viimaks ilmus ähkides ja pooljoostes (ikka veel jaksas joosta!) Karl, kes imestas, et teisi polegi veel. Nad olevat kivi juures lahku läinud ja ülejäänud kamp olevat otsesuunas sadama poole suuna võtnud.
Istusime, ootasime, Einar läks sadamasse linde ärritama ning paadi saabumist ootama, ülejäänud aga külitasid lõkkeplatsil. Vahepeal kuulsime hääli, kuid need kadusid jälle. Parajasti, kui mõtlesime minna kontrollima, kas Einar veel elus on ega ole lindude pesaehitusmaterjaliks tehtud ning olles paadi vastutulekuaja juba teist korda hilisemaks lükanud, ilmus ülejäänud seltskond kurnatult kohale. Nemad polnud lehmarada usaldanud päevase kogemuse tõttu ja olid miski pikema ringi teinud.
Paat jõudis kohale just siis kui me sillakesele jõudsime. Paadis istudes otsustas kogu laiu peal pesitsev parv meid ründama hakata ning mitu korda kuulsin väga lähedal pea kohal kokku plaksatavaid nokki. Vägisi kippus tekkima tunne, et mu Hitchcock'i unenägu hakkab täide minema, kus mind ründasid linnud. Õnneks siiski keegi viga ei saanud ja peatselt juba olime neist ohutus kauguses.
Ma ei mäletanudki, et selle paadi istmed nii pehmed ja mugavad oleksid olnud. Ja kogu see sõit kestis lühemalt kui ma oleks tahtnud, kuid lõpuks pidime ohkega oma kompsud haarama ning autode poole vantsima. Seal mäkerdasin oma näo Hanneselt laenatud päikesekreemiga sisse (mille jaoks olin küll lootuselt hiljaks jäänud), nii et nägin välja nagu savimaskiga fantoom. Õnneks politsei mind sellise näoga kinni ei pidanud ja jõudsime kõik koju tagas.
Tänud toreda päeva (tagantjärgi tundub juba täitsa tore), mõnusate kaaslaste ja vahva matka eest.
Päeva viimaseks aardeks jäi aare kabeli juures millest sõitsime hommikul esimesena mööda. Lõpp silme ees pani unustama kõik väsimuse ja viimased kilomeetrid läksid lausa lennates. Aarde juures läks pisut aega, sest sellises kohas tuleb üsna ettevaatlikult peidukat otsida. Ei taha ju liigselt lammutada. Pärast leidu jälle kaaslasi oli hea meel näha. Peagi tuli meie tõll jälle sadamasse ja viis meid tagasi mandrile. Minul tuli eeldatavasti seltskonnast kõige pikem jalgsimatk ja kilometraažiks umbes 30km. Ei kujuta ette mida mu jalad homme teevad kui erinevatest üritustest osa pean võtma aga proovin valida tegevusi mis eeldab istumist.
Aitäh korraldajale, kaaslastele, paadimehele, traktorijuhile, ilmataadile ja kõigile peitjatele!
Selle sõidu teokssaamine just täna ja praegu oli tegelikult üks paras vedamine sõltumata sellest, et hüpoteetiline plaan ühiselt legendaarse Scorpioniga väikesaari vallutama minna oli juba pikemat aega laual. Aga kui meil kõigil siis keset tööreedet korraga puhk(us)epäev oli, Paavol parasjagu käepärast võtta veesõiduki transportimiseks (ja veeskamiseks) sobiv 4-veoline ning ilm lubas ka olla ilusam kui enamuse suve jooksul – päike pilvitus taevas, sooja enam kui 20 kraadi ning meie plaanides üliolulisel kohal olev meri tuuletuse tõttu täiesti peegelsile - siis täna hommikul läksimegi…
Kurksest saabusime esimesena selle aarde juurde. Marjel, Paavol ja Lauril oli see juba eelnevalt leitud, niisiis oli leidmise pinge peal vaid minul. Leidsin ja siis oli tükiks ajaks minul logide uurimist ja teistel meenutamist, kellega koos ja mis trippimiste käigus kaaslased selle kunagi varem leidnud olid…
Muljetavaldav jäänuk see kabel ja surnuaed siin, kahtlemata karpi väärt – aitäh peitjale peitmast. :).
Meil on trditsioon juba mitu aastat korraldada suvel 4-5 perega nö lastematk, sõidame enamasti autodega kuhugi Eestis, ööbime telkides, teeme löket, vaatame vaatamisväärsusi jne. Kuna juba ammu olen tahtnud tulla Pakri saari vaatama aga pole kuidagi saanud, siis nüüd mõtlesime, et teeme lastematka siia. Ööbimine oli planeeritud Väike-Pakri Suurkülla (kus pidi olema laudadega katusealune, et vihma korral kuskil süüa ja riideid vahetada saaks), niiet kogu varustus oli vaja seljas sinna viia. Lapsed nüüdseks väheke suuremad juba ja igaüks pidi oma seljakoti ise kohale vedama. Niisiis hakkasime sadamast tulema ja kiriku juures juba saigi esimese pisikese puhkuse teha, et aaret otsida. Kirjeldust lugesime mitu korda ja lõpuks leidsime ka aarde. Aitäh!
Süstaga geopeitumas, päev 2, aare 7(11). Loomulikult ei tulnud siia jalutades V-P rändrahnu juurest. Ikka veesõidukiga, sest sellega on mõnus! Teadsin, et nii kui saare lõunatipu varjust välja sõidan puhub tuul otse vastu ja laine 2 korda suurem. Kuid selleks ma ju süstaga siia retkele tulin, et aerutada. Tühja see aeg ja kulutatud jõud, võtsin seda treeninguna. Seega parkisin risti aardega lähimasse kaldasse ja plätudes kiriku juurde. Loomulikult olin ka siin aastaid tagasi varem talvel käinud. Otsimisest ei tulnud aga midagi välja, mugud pidasid piknikut, seega tagasi randa ja võtsin tunnike tuule- ja päikesevanne. Seejärel oli plats tühi ja sain aaarde logitud. Sellega sai Väike-Pakri saar tühjaks ja tagsi teisele saarele, seiklus jätkub...
Osad uudistasid kirikut, teised otsisid aaret. Kui aare käes oli lõime kirikukellasi ka :)
Hommik oli pilvine ja külm, kuigi prognoos oli lubanud ilusat ilma. Pakisime sadamas soojemaid riideid kaasa, et päevasel saare matkal mitte külmetada. Pakrile jõudes tervitasid meid kajakad ja oluliselt soojem ilm. Esimene lihtne aarde leid lisas kõigele edasiseks hoogu. Aare korraas. Jätsime nänni. EV. Aitäh peitjale.
Väikse pakri süstematkal sai oma kunagi peidetud aarde juurest läbi käidud. Oli teine suht samas kohas kui olema pidi :)
Sel laupäeval oli plaan väike Pakrite tuur teha. Kogunesime juba reedel ning panime plaanid paika, mis kell start ja kuipalju süüa tuleb kaasa võtta jne. Kui inimene plaane teeb, siis Vanajumal naerab :) Olime plaanitust 1,5 hiljem sadamas. Õnneks oli meri vaikne ning ilm ja seltskond jälle super! Lasime paadikese mööda slippi juba professionaalselt vette ning põrutasime saarte poole. Meil Mooriga enamus aardeid seal leidmata, meestel vaid kaks värskemat. Esimene peatus oligi siin. Panime Mooriga padavai kellatorni poole ning leidsime aarde vaevata. Jalutasime randa tagasi ning järgmise aarde poole. Aitäh peitjale!
Tänase tuulise päeva viimane otsitud ja leitud aare. Mingi kont jäi näppu, mine nüüd võta kinni kellele see kuulus. Panin selle vihjeks järgmistele. Tol hetkel veel ei teadnud, kas saame õhtul tagasi mandrile või jääme veel üheks ööks. Lained oli tõesti kõrged. Õhtul andis tuul tiba järgi ja kaluripaat noppis meid peale. Kündsime, sõna otseses mõttes läbi lainete Kurksesse. Tänud peitjale.
väike paadimmatk koos jalutuskäiguga väikse pakri kirikutorni juurde. siis meenus ,et kajakiseltskonnaga ei õnnestunud siit aaret leida nüüd see viga parandatud. V:muna
Kui L@SSIE Lapsuliblikaga Pakritele jõudsid oli legendaarne Mati juba ära surnud. Tema ärasaatmine toimus kirikus, see siin on aga kabel, mille ees lehvisid tagurpidi Ukraina ja Eesti lipud. Mõtlesime, kumba masti Kati separatislikke sokke tõmmata, sest Pakri tahtvat minna Paldiski alluvusest Padise valla alluvusse, käib ju enamus Pakri liiklusest Kurkse sadama kaudu, Paldiski aga pole suutnud mingit püsivat ühendust luua.
See oli meie tiimi esimene aare Pakritel. Olime siis veel antusiasmi ja jõudu täis :). Tänud!
GP 1100 / GC 1320
Ei tea kas tohib, aga kella sai küll korduvalt löödud. Huvitav ja ilus koht. Aitäh sinna juhatamast!
Esimest korda Pakritel. Uudistamist oli ikka palju. Seda aaret pikalt otsima ei pidanud. Kena kabelike. Tänan!
Seni kui osa rahvast torni uuris oli konteiner teistel juba käes. Kena kellatorn. Tänud!
Kui ilm.ee reklaamis enda korraldatavat suurejoonelist Pakri saarte külastust, siis hakkasin kohe asjast kinni. Siis tundsid sellest huvi ka teised geopeiturid ning Tanel võttis oma peale lausa geopeiturite erireisi korraldamise, seda päev hilisemaks võrreldes ilm.ee omaga. See oligi parem idee, kuna sai omad kella-ajad määrata, samuti tagasisõidu alustuse sobivamalt Suur-Pakrile. Kõik õnnestus suurepäraselt ning ilmgi oli võrreldes eelmise päevaga lausa super ilus! Ma olin varem juba külastanud Väike-Pakrit 2012 aasta augustis, kuid tollal ei õnnestunud mul leida seda aaret siin. Ei teagi, kas asi oli kogenematuses. Seekord võtsin karbi koheselt välja õigest kohast samal ajal, kui teised geopeiturid uudistasid 4.5 raskusastmega kohti. Siit edasi jätkasin ma teekonda läbi Väike-Pakri lõunaosa saartevahelise sillani. Teele jäi veel suur kivi, mille otsas käisin ka ära. Ülejäänud seltskond, kel Väike-Pakri põhjaotsas veel käimata, jätkas teekonda põhjasuunas.
Eks see maastik ole vist saarele jõudmise kohta? Kiire leid kellegi poolt(Erko?) ja nimed(loodetavasti ikka kõik :) ) saidki kirja. Aitäh!
Esimene aare ühel toredal geopäeval toreda seltskonnaga. Ega ei õnnestunud väga otsida endal, kuna uurisime Madisega kuidas sinna 4,5 maastikuga peidukohta pääseb :) Vahepeal võttis Erko aga aarde oma pesast välja. Kaunis korda tehtud kohake. Tänud peitjale!
Kauaoodatud Pakri reis jõudiski kätte. Hommikul Kurkse sadamasse jõudes olid peaaegu kõik teised juba kohal (see on vastus ehk ka kajaliisi laulupeo küsimusele :D ). Samas ootas juba paat ning 15-minutilise sõidu järel olimegi Väike-Pakril. Päris kaini me ei saanudki, kuna veetase oli liiga madal. Esimese aardeni oli õnneks vähe maad ning koha peal läks kah kähku. Mis seal imestada, kui sellise massiga peale lennata :) See maastiku raskusaste on väga iseenesest väga huvitav. Aitäh!
Sel ajal, kui kiriku kella tõmbasin, olid teised juba aarde leidnud. Nimi kirjas, väike peatus ning teekond sai jätkuda. Tänan!
Maabusime kuskile eriti huvitavasse kohta otse tiirukolooniasse. Aga üllataval kombel on kohalikud, st inimesed ja tiirud, mingi sümbioosi leiutanud, nii et ühed saavad pesitsetud ja teised kaldale. Aarde võtsime puhta entuka pealt, hoog oli sees ja õnneks tuli meelde õigel ajal pidurit tõmmata. Kui nimed kirjas, kontrollisime kella hääle ka üle ja vaatasime seda surnuaiavärki tibakese. Oh aegu ammuseid... Peitjale tänud näitamast - ikkagi selle aasta esimesed, nagu ka ühe erandiga teistes tänastes Pakri aaretes.
Välitöö ja huvireisi sümbioosi esimene aare. GPS juhatas imelikult täpselt õigesse punkti ning ega palju kohti kust otsida polnud ka. Soovitan kohapeal ka natukene istuda ja vaadata, mis enda ümbert ning mis olukorras silma paistab, päris sünge koht vähemalt mulle. EVEJ
Meie saareretke esimene aare. Leidmine sujus suht muretult ja kiirelt, kuna kahjuks miskit kaasas polnud siis EVEJ.
Leitud ta sai. Tõsi küll, selle aarde otsimiseks kulus oma kümmekond minutit ja siis läks kiireks kuna oli kuulda lähenevate mugude jutuvada. Sadamasse tagasi lonkides sai vaadata Paldiski lahel toimuvat "Kindral Kurvitsa" veeshowd:)
Jätkasime oma jalutuskäiku saare põhja osast lõuna suunas ja tempo oli juba väga kõikuv.Kohati oli juba sadade meetrite lugemine mis olid jäänud sadamani ja kuna sealt oli aardeni vaid 1.3km, siis tuttava tahvlini jõudes tekkis kuskilt lisa energiat.Eks oma jao andis ka mõnesaja meetri pärast lagendiku lõpus nähtavale ilmunud kirikutorn:)Kohapeal sai kõigepealt läbi viidud foto sessioon ja siis asutud ka võimatud ja võimalike kohti otsima.Tunnistan, et kui Priit hüüatas, et käes...valdas mind rahulolu!Nende saartega sai tutvutud ikka põhjalikult ja tänu ilmastikule polnud tegu just jalutuskäiguga pargis.Istudes mõnusalt vabaõhu kirikus tegin kõne paadimehele ja ta lubas üritada...ei olnud kerge ei paadi randumine ega ka ülimärg tagasitee koos loksumise, hüpete ja pideva meredushiga aga kuna rahulolu seiklusest ja kunagi meelde jäänud Miki "katsumused" tundusid oluliselt hullemad ...tundus elu lill...eriti peale päästevesti seljast võtmist Paldiskis :DSuured tänud aarde eest!
Moodustasime leidjaterivi ja kui ka viimane inimene sinna jõudis siis kirjutasime umbes veerand logiraamatut nimesid täis.
Jätsime smiley.