16 

Esiteks tahan öelda, et ei oodanud kindlasti nii suurt osavõttu... teiseks, teadsin küll, et geopeiturid on sitked tegelased, aga sellist õnnestumise protsenti ikkagi ei prognoosinud... Ühesõnaga, te kõik olite ääretult tublid ja minul oli kogu see 5 tundi ainult puhas rõõm köie teist otsa hoida ning teid juhendada. Kokkuvõtvalt öeldes rippus seal teises otsas siis ligi poolteist tonni ronijaid ning köit käis läbi julgestusvahendi nii kilomeetri jagu, olemasolevale kogemusele sain ikka tublisti lisaks. Tänan kõiki osalejaid ja kaasaelajaid ning abilisi sügava kummardusega! Fotograafid on ka väga hästi oma tööd teinud sündmuse kajastamisel ning südame teevad soojaks ka kõik need lahedad ning positiivsed logid! Ronimiseni!

 6 

Niipea kui see üritus avalikuks tehti, oli mul jube kiusatus osaleda, sest kui tihti ikka midagi nii head pakutakse. Samas üksinda tulla oleks olnud natuke tobe ja sestap jäigi viimase päevani osalemine lahtiseks. Viimaks aga loksusid inimeste plaanid paika ja otsustasime laiendatud tiimiga ikkagi kohale tulla.

Kämpasime öö Lahemaal ja peaaegu minuti pealt olime lubatud kohas, kus juba arvestatav rahvahulk vaatas parasjagu Madise laskumist. Järjest ronisid inimesed sama teed mööda rippuva topsini ning peas sai juba sõjaplaan kokku pandud, millisest nukist kuskohas kinni hoida, kuni ühtäkki tärkas peas hoopis mõte olla teerajaja ning katsetada mõnda huvitavamat lähenemisteed. Liitusin siis elava järjekorraga ja kui lõpuks järg minu kätte jõudis, oli ronimistuhin selline, et isegi kiiver ununes pähe panna. Tungival nõudmisel sai see viga kiirelt parandatud ja vat kui hea, sest sekundeid hiljem õnnestus pealagi kuuldava müksuga kivinuki vastu lüüa. Tuleb nentida, et kiiver on ikka hea leiutis :)

Edasi ronisin ennast oma arust täitsa nurka, kust ei paistnud enam ülevalt mingit asjalikku teed edasi. Tänu Hanno oskuslikule juhendamisele ja meeleheitlikule küünitamisele õnnestus aga tabada paari kriitilise tähtsusega kivinukki ja õigepea saigi tudiseva käega logi kirja. Et ikka "klassikaline" rada ka järele proovida, otsustasin sealtkaudu alla ronida ja varsti olingi kahe jalaga maa peal tagasi. Hiljem oli väga äge vaadata, kuidas Paavo sama marsruuti ainult vastupidises suunas ronis.

Vahepeal käisime ka sealsamas kõrval olevat Öövahi aaret otsimas ja elasime kaasa kõikidele teistele tublidele ronijatele. Kahjuks päris lõpuni ei olnud mahti olla ja nii jäid selgelt mõned suurepärased eneseületused paraku nägemata.

Igatahes suured-suured tänud Hannole niivõrd meeldejääva ürituse korraldamise eest! Kindlasti ei jää see ka viimaseks rominiseks, liialt meeldib see tegevus mulle. Millalgi on endale varustuse hankimine ilmselt möödapääsmatu, aga selle jaoks pean ennast veel tublisti harima.

Veel kord aitäh ja järgmiste kohtumisteni!

 9 

Kui meie kohale jõudsime olid esimesed jõudnud aardeni ronida ja maapinnale tagasi laskuda.

Kolmel meist oli soov mägironimine ära proovida. Varasem sellelaadne kogemus piirdus Nõmme seikluspargi läbimisega. Peale ronimist võin kinnitada, et need kaks asja on ikka täiesti erinevad ja minu silmis trumpas Hanno korraldatud üritus kindlalt suure edumaaga eelpool mainitud asja üle.

Jälgisin teiste ronijate tehnikat ja paekivi paljandil kohti, kus võimalik kinni haarata või jalga toetada. Kogu teekond aardeni oli maapinnal selge ja lihtne. Aga kui jalad maapinnalt esimese kivi peale astusid oli kõik teisiti. Seal kus pidi serv olema - seda enam ei olnud, kivi millele jalga toetada oli muutunud normaalsest - mikroks jne...... Ronides kulges aeg kuidagi imelikult. Omale tundus,et olin seinal väga kaua, kuid Marje arvas, et käisin aarde juures ära väga kiiresti. Logiraamatusse kirjutasin nime väriseva käega. Marge kahjuks uksekaarest kõrgemale ei jõudnud aga Marje käis üleval ära.

Suured tänud, korraldajale: kannatlikuse, teostuse, julgestuse, varustuse ja õpetussõnade eest!

 10 

Kui võimalust pakutakse, tuleb ära kasutada - mine tea, teist pakkumist ei pruugi enam tulla. Seega olime meiegi kohal ning tundub, et jõudsime veel õigel ajal kui "parklas" olid viimased kohad saadaval. Mida aeg edasi, seda rohkem huvilisi kogunes - (peaaegu) kõigil ikka sama siht (tops) silme ees.

Eks see selline eneseületamise üritus oli, kas saad oma hirmudest võitu või mitte. Tervitused nuffile, vinge tädi oled ikka! ;)

Kiitused Hannole ja korraldustiimile, oli meenutamistväärt ettevõtmine ning suveniir ise seejuures jääb suhteliselt tahaplaanile. Kogemus kaalub selle kindlasti üle.

Meie täname!

 11 

Osalemissoov oli olemas kohe, kui ürituse kirjeldust lugesin. Osalemise võimalus jäi pikaks ajaks lahtiseks.
Valgusin kohale ca tund peale algust. Kingades, kuna maastik pidi ju olema 1 ja leidmise keerukus 5. Olgu, olgu - tegelikult ma ei ajanud raskusastmeid segi ja riiuriided olid kotis kaasas.
Uurisin seda seina ja mõtisklesin, et kus ma hätta võiks jääda. Sellist kohta ei paistnud. Arvasin ette ära, et eemalt vaadates on pilt teistsugune, kui seinal ronides ja sama kohta sentimeetrite kauguselt vaadates. Mingi koha peal ei suutnud meelde tuletada järgmise käega haaramise koha asukohta. See mis kaugelt vaadates ilmselge tundus ei olnud enam lähedalt näha. Nii ma siis kobasin seda seina teades, et kusagil peab see õige koht olema. Pealtvaatajad juba küsisid: "Mida Sa seal otsid?" Ma vastasin midagi stiilis: "Mikrot otsin."

Kui fotod logiraamatu lehtedest avaldada, siis võivad olla nii mõnedki nimed loetamatud. :) Saab jälle itsitada natuke.

Lasin end nööri abil alla solgutada aja kokku hoidmiseks ja ootajate vaeva vähendamise eesmärgil. Hingeldasin pisut. Maastiku raskusastmel 5 võib olla erinevaid varjundeid. Samu abivahendeid kasutades on erinevaid ronimiskohti valides võimalik kergemaid ja raskemaid tekitada.

Tänan Hannot täiesti kuningliku aarde eest! Kui erivarustus ja vajalik instruktaaž on koha peal olemas, siis pole midagi mugavamat, kui kohale ilmumise hinnaga saada elamus ja aardeleid korraga.

 14 

Esmalt oli mul igati uhke plaan, et tähistan siin oma 1000. leidu. Juhtus aga nii, et eelmine päev läks natukene pikale ja ärkasin alles siis kui sündmus oli juba peale hakanud. Seetõttu ei olnud enam aega teha vajaminevaid kõrvalepõikeid ja olin üks viimaseid saabujaid geoparklasse.

Esimesed pool tundi vaatasin seda panka kui ületamatut objekti. Üles said nii mehed kui naised, vanurid kui lapsed ja see tõi mulle kõvasti enesekindlust juurde. Igat ronijat vaatasin suure huviga ja meeldiv oli näha kogu seltskonna poolt püsivat kaasaelamist. Lõpuks kui olin kogu marsruudi välja mõelnud, siis oli aeg järjekorda ennast võtta. Terve aeg olin vana rahu. Kui aga hetk minuni jõudis ja ma kiivrit pähe hakkasin panema, siis tundsin kuidas süda hakkas juba 2 korda kiiremini peksma. Taktikaks valisin nii kiiresti üles kui võimalik, muidu oleksin pärast värisenud nagu nuffi :P Minu tavaline ronimismeetod on ohutult - tasa ja targu aga nüüd oli julgestus taga mis andis võimaluse kukkumise hirmu alla suruda.

Moonalao sissepääsu kohal olid meelest läinud kõik kivinukid kust kinni võtta või kuhu jalga panna. Kõik paistis täiesti võõras. Ilma julgestuseta oleks kohe alguses higiste sõrmede ja liiga väikese kivinuki kombinatsiooni tõttu alla kukkunud. Kiired korrektuurid ja märkamatult olingi topsi juures. Tagastasin alla kukkunud pastaka ja väristasin midagi ka logiraamatusse. Pärast maapinnale jõudmist oli kohe pikemat aega adrenaliini tase üleval. Väga meeldis!

Korraldajale suured kiitused. Korraldada midagi sellist ja veel nii edukalt läbi viia nõuab aplausi. Järgmise aasta auhindade jagamiseks idee - parim sündmusaare 2015. Kindel kandidaat!

 22 

On 18. juuli hommik. Nullist 10 km kaugusel joob üks geopeitur oma hommikukohvi ja ei suuda ära otsustada, kas see on nüüd hirm, mis tema sisejänesele juba praegu sellise kuhja toidet annab et kurgust vaid väike amps hommikusööki sisse õnnestub pressida või põhjustab seda põnevus, mida eesseisev köitega maa ja taeva vahel rippumine tõotab kaasa tuua. Otsusele ta küll ei jõuagi, aga jänes jääb igatahes seekord oma veenvusargumentidega teiseks ning kl 12:29 poetub teiste seiklejate hulka veel üks juurdetulija… :D.

Deem, ma ütlen… :D. Vaatepilt, mis viimasest teeotsast sisse keerates avanes, kvalifitseerus igatahes koheselt klassi “no ei…vist ikka” :D. Ülejäänud kohalolijad tundusid endasse igatahes rohkem uskuvat, järjest ja järjest läksid aina uued ronijad seinale ning Hanno turvas ja juhendas igaüht sellise kannatlikkusega, et peale nelja tundi selle kõige pealtvaatamist astusin ikkagi ka ise ronimisvarustuse selgasättimise kohta… Ja siis polnudki enam muud, kui proovimisega katsetama hakata. Jeehhh… No proovi ronida, kui sulle tundub, et käe all on vaid sile sein ja varba all toetuspinnaks umbes 5 sentimeetrit kivinukki ning libisemise korral all ahnelt sinu kukkumist ootamas tühi teravat kiviklibu täis auk ning viimast juhtumast hoiab ära vaid umbes 1 cm läbimõõduga jupp nööri…:D. Kuskile mujale vaadata polnud seal igatahes küll aega, käed ja jalad otsisid kobades seinalt vaid juhendaja ja teiste peiturite hõigatud kohti, mis läheduses pidid olema ning kuhu parem oleks astuda/toetuda ning pea tegeles samal ajal lisaks enda siia ronimise mõtte maapõhja siunamisele veel jänesele tropi nii sügavale kurku toppimisega, et see kuni tünnini jõudmiseni isegi hingata ei saanud, veel vähem oma undamisega peale hakata…:D. Ühes eriti olematu pinnaga kohas ma siiski ei suutnud vait olla ja vandusin… enda meelest vaikselt ja salaja, aga nagu Inga logist näha, kostus see ikka vist üsna kaugele ära…:D. Aga lõpuks ma konteinerini ühes tükis jõudsin ja kui logiraamatusse ka kuidagi moodi oma nime sain sirgeldatud, läks elu jälle ilusaks. Sest ausõna, see maa peale tagasisõit oli küll väga mõnus :). Ja peale kahe jalaga maapinnale tagasijõudmist meeldis juba ronimise osa ka. Isegi väga :D. Ja no see rahulolu, mis hakkamasaamisest ja asja ikkagi ärategemisest sisse tuli, see oli ju täiesti mõõdetamatu :). Nii et kõik kokku oli vinge, vinge, vinge! :). Aitäh Hannole põneva sündmuse korraldamise eest ja kannatlikkuse eest jäneste juhendamisel, supertöö :). Ja kõigile teistele mõnusa seltskonna eest, nii lõbusat nelitundi nagu eile seal augu ääres viltusel nõlval oli, kogesin vist… Jah, tegelikult üldsegi mitte nii ammu – alles eelmisel sündmusel :). Oli väga tore päev, järgmiste kohtumiste ja põnevate sündmusteni :).

 14 

Kõik foobiad, mis on seotud kiiruse, sügavuse, kitsaste ruumide, madalate lagede, vee ja kõrgusega, on mulle väga tuttavad ja südamelähedased: mul on jäänud väga paljudel treppidel, sildadel ja vaatetornides seetõttu käimata. Sellel sündmusel osalemisel olin ma käpp enne, kui kirjelduse lõpuni lugesin. Jah, ma tean ise ka, et see pole üldse loogiline, aga kui on rakmed ja julgestaja, siis on hoopis teine jutt ju :) Siia regamisega ma ei kiirustanud, tegin seda eelneval hilisõhtul, sest teades ennast, plaanid on selleks, et oleks midagi muuta. Seekord aga see tahe üle ei läinud. Enne hulle tempe sõitsime Hullumajast läbi, kus saime suhteliselt väikse vaevaga logi kirja. Sündmusele tulles valisime Kadaka tee lõpus veidi vale tee ehk metsaraja ja selle tulemusel saime sama kõrgust kolme rattaga laskuda. Seina nähes, kus parasjagu üks "ämblik" üles ronis, tekkisid hoopis teised tunded, sest nii kõrget ja vertikaalset ronimist polnud ma osanud kujutleda. Sättisime end sääskedele söögiks ja asusime vaatemängu nautima. Olin "ronimisjärjekorras", ja kui polnud enam kedagi endast mööda lasta, ei jäänud midagi muud üle, kui seista oma hirmuga silmitsi (jah, enam ma nii lõvi polnud, kuid meie seltskonna suurim ässitaja, pidi ju tõestama, et sõnade taga on tegu ka). Olin juba teadlik, et tops asub mingi umbes 16? meetri peal. Algus oli kõige jubedam, sest kivid või jalatsid tundusid väga libedad ja juhendamine, et pane parem jalg kaugemale tundus keha jaoks võimatu ülesandena. Kuidagi ma Hanno juhendamisel, kes uskus minusse rohkem kui ma ise, siiski edasi liikusin. Avastades korraga, et olen sihtpunktis. Logiraamatuga käisin veidi ülbelt ringi ja kritseldasin hiiglaslikud nimetähed. Kui laskumisel alla vaatasin, võttis ikka kõhedaks küll. 9 kiiret minutit kulus, et jõuda taas kahe jalaga maale. Võidurõõm oli ilmselt sama suur kui alpinistil lipu paigutamisel mäetippu :D Võimas tunne. Suur aitäh, Hanno, et olid nõu ja jõuga abiks: olles juba tundide viisi kordi ja kordi ja kordi jne öelnud samu fraase, jälginud iga liigutust, jaksasid Sa veel ka minu ronimise muuta turvaliseks. Aitäh ;) Tulevikus peaksin võtma treppidele ja tornidesse rakmed ja julgestaja kaasa :D

Vapper, julgestaja, vahendid, tee, sihtmärk

 20 

Kohe algusest peale oli kindel minek. Ei ole mina iial sellist seina roninud, s.t. olen, aga mitte julgestusega. Aarde pärast küll, Soomeski on saanud oma 40-50 meetrit 4.5 maastikku paljaste kätega turnida. Tõsi, seal selgus hiljem, et maastik on tegelikult 2.5, oleks pidanud ülevalt mööda Ida-Saksa turistidele mõeldud matkarada lähenema ja siis korra üle kaljuserva küünitama ;-)
Eilane kaardimäng läks ootamatult pikaks, kella neljani. Ilmselt oligi seetõttu pulss 160, kui juba mööda 40 kraadist nõlva lihtsalt seina all asuva kivimürakani olin kõndinud ja sellel puhkasin. Siis mõtlesin küll, et mis seal seina peal veel saab.
Rahvast oli vahvalt palju, eriti ka seninägematuid nägusid, keda muidu sündmustel ei kohta. Kahju, et silte rinnas polnud nagu sündmustel ikka olla võiks. Aga õnneks aitas mõne puhul ligi astumine ja mõne puhul lihtsalt pärast tema seinasooritust kõvahäälne küsimine "Mis nimi logiraamatusse sai?" :-) Tore oli kohtuda tiimiga Ahjaoh ning kõigi teistegagi. Kõige uskumatum oli muidugi taas austraallase kohaleilmumine. Samuti ei unusta ma ülevalt alla kiiganud Sergei [CJ] nägu Moskvast, kui ma just leemetades ja puperdades parasjagu aardeni olin jõudnud :-D
Teiste ronimist vaadates ei hakanud endal suurt kergem. Pigem hakkas üha kripeldavam tunne tulema, kui nägid, et isegi mitmed neiud-naised juba ja Urbani väikemeeski on edukalt hakkama saanud. Üldse oli katkestajaid ootamatult vähe, pea kõik olid tublid mäevallutajad. Enamus läks üht teed ja laskus või ronis sama teed alla. Rudolf ja noormees tema laiendatud tiimist aga lähenesid alternatiivset-keerulisemat teed vasakult. Kallo võttis kätte ja läks üht ning ronis alla teist, raskemat teed. See imponeeris ning innustas mindki sama proovima. Sest üks, üldse proovimata jäänud horisontaalne lähenemistee vajanuks teistsugust julgestust.
Lõpuks, pärast Liisi oli enda ürituse aeg. Ajasin rakmed selga, timmisin kiivri parajaks ning asusin teele. Terve tee kulges nagu vati sees, teiste kaasaelamist või tögamist või omavahelisi nalju peaaegu ei kuulnudki. Ilmselt on tippsportlastel sama tunne, kapselduvad ja teevad "oma asja". Aga, see võis olla ka olla kuni neli korda tõusnud vereõhust, mis kõrvakuulmisele mõjus :-D Igatahes, ei saanud aru, et üles minnes oleks liiga keerulisi kohti olnud, tops oligi käeulatuses. Aga käed ja jalad olid küll pingutusest tössid. Aaret logima hakates tahtis üks pinges jalg vägisi tantsida. Aga mul oli vaja ju logida! Leidjate nimed saidki logiraamatusse sel põhjusel just umbes sellise käekirjaga nagu siingi ;-)
Allaronimiseks (mitte laskumiseks) valitud teine tee oli ikka keerulisem. Eks natukene andis küllap ka käte väsimus tunda, aga raskemaks tegi selle teekonna just selle pinna tasasus, kus pragusid ülalt alla näha polnud. Aga mõningase pingutusega sai seegi tehtud. Pärast mõtisklesin, kas oleksin ka siin ilma julgestuseta ära käinud, kui oleks vaja olnud. Ei oleks, poleks mõtet ega mõistlik olnud. Või kui, siis ainult lihtsamat rada pidi üles ja alla ning seda ka ainult aarde, mitte niisama lõbu pärast ;-)
Ei ole seni olnud ühtegi sündmust, kus kõigil kogu aeg nii palju tegemist oleks olnud, kus peitja oleks pakkunud terveks sündmuse ajaks nii palju vaatamist! Selle eest Hannole tuhat tänu! Isegi pealtvaatajatele, kes tunde vaatemängu jälgisid, oli maastik 3.0, sest kalda peal seistes oli vaja mägikitse jalgu :-)
Ei ole varem olnud ka sellist sündmust, kus peitja kohapeal ainsana terve aja rakkes on ning sündmuse nimel pingutab. Ei saa ta napsu võtta, ega suurt lobisedagi. Osalejatel on kogu aeg lõbu (või jäneseid) laialt, peitja aga näeb kogu aeg vaeva, et sündmus õnnestuks ja seda mitmeid tunde, vähemalt viis. Vaid korra sai õnneks metsas ära käidud. Sellise pideva pingutuse eest Hanno eest müts maha, supertegu!
Tuhat tänu Hannole selle vinge sündmuse korraldamise ja pika pingutuse-pühendumise eest! Meile kangesti meeldis, sai end taas teistmoodi pisut proovile panna. Aare oli heas korras, logiraamatusse jäi veel ruumi :-) Nüüd jääb ainult oodata järgmisi 5.0 või ka lihtsalt teiste lahedate hobide harrastajate sündmusi. Näeme, amigod!

https://www.youtube.com/watch?v=zkazpmf7Qlg

 22 

Ohhsaraisk! Olid minu esimesed sõnad kui seda seina nägin, EI ja veelkord EI! Jäin jõllama esimesi ronijaid, no vaevaliselt see neil läks, kuid ometi üles said kõik! Pikkusel, mis minusugusele unustati jagada, tundus ilmselge eelis olevat. Läksin vahepel aarderingile. Tagasitulles oli ikka samapalju publikut, tegin veel ühe tiiru, kuid pikkkõrv minu sees ei jäänud sammugi maha, käisin jooksmas ka, ikka oli ta rsk kaasas. Olin olnud seal juba 4 tundi! Otsustasin vähemalt all mitte oma marki täis teha ja läksin proovima. Maapinnal tean ju küll kumb on minu parem jalg või vasak käsi ja kuidas nad liiguvad, no seal üleval ei teadnud ma sedagi, et mul üldse neid kumbageid 2-ki on. Kuidas seda teine mees nii täpselt teab, jäi täiesti selgusetuks, ehh ega teised all vähem teadnud, uskumatu! Venisin mööda seina tema superjuhendamisel ülespoole sentimeetri haaval nagu närimiskumm või kaamelitatt, hammastega just kinni ei hoidnud aga õhuvahet minu ja seina vahel küll ei olnud! Kuidas ma ülesse sain, seda teab vaid Vanajumal taevas, trenni ju minusugune laisk ei viitsi teha aga fakt on see, et paljast tahtejõust siin ei piisanud aga üles ma sain! Hanno teadis täpselt palju ma suudan, jaksan ja julgen, hea kannatus sul minuga, mees, aa said kalli selle eest, tänud, nüüd tahan veel! Luurele tuleks sinuga küll ja veel! Tänud ka Teile sõbrad, et te ära ei läinud ja jälgisite-toetasite! Auto oli ka nii kõvasti kinni pargitud, et vaikselt minema hiilimine ei tulnud kõneallagi. See, et juba kohal olin, näitas, et pool oli minust mõttes ronimas ka, ähh, see teine muidugi ei jõudnudki järgi. Aga uskuge üleval oli ikka üliäge tunne küll ... Järgmine on siis langevarjuhüpe?

 12 

Kiidusõnad korraldajatele ja kõigile kes kohale saabusid. Üllatavalt palju oli tulijaid, tõenäoliselt ka proovijaid. Selle aarde võiks liigitada ka seeriasse, minu teised hobid mis toetavad geopeitust. Milleks seda varustust muretseda kui kasutada saab vähe. Täna siis oli mahvi kõvasti asjadele. Saabusime objektile üsna täpselt. Meie ees oli jussikeste tiim, kelle autot meil vaid õnnestus näha. Ise nad kadusid kuskile ära koguaeg. Logima õnnestus ronida kolmandana. Ma ise ka ei usu, et ma seal ära käisin. Õnneks oli julgestus olemas ja sein siiski ronitav. Kõrgusekartust pole ma kunagi tunnistanud kuigi ühes karastusjoogi nimelises kinos päris algusaegadel ma seda tundsin treppidel. Hiljem tehti trepid ringi. Ronides sai selja märjaks ning jalad all korralikult võdisema. Piirdusin siiski vaid üles ronimisega. Veelkord suur aitähh teistmoodi esimese sündmusaarde puhul. Kummardus!

 15 

Keset kaljurahne ja lund

lookleb mägedes

silmapaistmatu võlurada.

Valid sa selle, siis jõuad

elu tühistest askeldustest

piiritusse õndsusse.

Ilmselt oli oma osa nendel ridadel Fritz Rudolpi raamatust "Mäetippudel pole jumalaid" et ma koolipoisina Tartu Matkaklubi uksest sisse astusin ja matkatarkusi ja -oskusi õppima hakkasin. Siis tulid matkad erinevates mägedes nii suvel kui talvel, algul argliku osavõtjana, hiljem grupijuhina. Ronimist käisin harjutamas koos Tartu alpinistide ja matkajatega toomkiriku müüridel, kevaditi Laiuse lossivaremetes. Tuleb siiski tunnistada et matkajana on kaljuronimist vähe vaja läinud, rohkem on olnud liikumist lumel ja jääl. Mingil ajal nõudsid kodu ja lapsed kogu aja ning mäed jäid kaugele tahaplaanile.

Olen laisk sündmusaarete külastaja, siia tulin suure rõõmuga. Aitäh Hanno et aitasid vanu aegu meelde tuletada. Käisin kohe algul logimas ära et mitte noortele ja kiiretele jalgu jääda. Väike juubel ka, minu 900. aare.

Logimas

 13 

Such a great event I figured I had better log it on the geopeitus site to! I was that Australian guy that was looking a bit lost as I know very little Estonian! Thanks Hanno for organizing and providing the equipment! We don't have events like this in Australia!

ps. Did anyone get a photo of me climbing up?

 8 

Esimene asi: suur aitäh Hannole! Rohkem kui neli tundi nööriotsa pihus hoida ja kogu seda turnivat kaadrit julgestada - müts maha, mees!

Minu poolest oleks võinud see karp sinna üles jäädagi (olgem ausad, kiheles ikka küll, aga terve mõistus võitis, ehk siis viinamarjad on hapud), aga Triinu tahtis kangesti turnida ja turnida ta sai - läks üles ja pani nime kirja. Vinge!

 7 

Alguses oli plaan ka ise ronida, aga lõpuks otsustasin siiski logimiseks abivahendit kasutada. Abivahend osutus tubliks ja tiimi au oli päästetud.
Tänan korraldamast, tore oli. Tuleks teinegi kord.

 7 

Esimene kord meil sellisel "seinal" ronida. Plastikjulladega ronimissein jääb sellisele ikka alla. Väga uhke värk ja tore, et ikka mõlemad üles saime :)

 7 

Väga vinge oli, iga päev sellist ronimist teha ei saa

 7 

Tuli vaeva korralikult näha enne kui logitud sai aga oli seda väärt

 9 

Jänes minus sai võidu ning kui rakmeid pakuti, siis otsustasin kiiresti ära käia. Kõige esimesena pidi kõige kergem olema ju teatavasti, pole teiste kannatusi näinud. Ronimine läks enamvähem libedalt, ainult üks koht valmistas raskust. Jalgade värisedes sain kohale, määrisin logiraamatu ära kell 12:03 ning asusin tagasiteele. Aarde juurest äratulek oli muidugi lihtsam nagu alati. Aitäh, väga huvitav kogemus!

Geoparkla

.....