Åsby

Aitäh aarde eest!

Pärast aarde leidu sai tehtud väike söögipaus: kukeseenepirukas ning magustoiduks kohalikud põldmarjad.

Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.

Oi kui nukker koht oli. Teed ei mittemingisugust, õnneks oli hein niidetud. Ise sellisesst kohta ei peidaks. Tänud põldmarjad olid maitsvad!

Saare teine aare, lähenesin Kaevu vol. 4 juurest otse üle põllu. Seda aaret oli Å tähega algava aarde nime tõttu hädasti vaja ühe Soome challenge aarde joaks. Hea, et selle täheda aare just Eestis olemas on. Leid ise lihtne.

 1 

Kirikust tulles oli kerge mõttekoht, kuidas sellele aardele läheneda. Sai leitud, et heinamaa+jalgratas on üsna töötav kombinatsioon ja suund sai võetud savanni ilmelisele remmelgale. Ma pole veel varem nii mõnusat jalgrattaheinamaad trehvanud, lausa lust oli sõita, sest pind üsna sile ja rohu kasv küllaltki kidur. Vahepeal tõmbasime ranna äärde, kus endine võrgukuur vms pisikene hoone on matkaonniks renoveeritud. Askeetlikumale matkajale täiesti paslik koht, tuleks või ise tagasi. Küla vahel jätsin teised ootama ning üritasin aarde kiirelt tabada. Ega kõrge rohu ja kivide vahel väga ei meeldinud, õnneks usse polnud ning vihje pidas paika ja aare sai logitud.

Mõnus jalutuskäik saarel. Pakritel ajalugu ikka jätkub, tänaseks paraku enamasti vaid viimased jäljed, milleks lagunevad müürid. Aitäh.

 1 

Külast tuli tee siiapoole küll, aga sellel oli palju keerulisem kõndida kui kõrval aasal. Tarmo võttis hoo üles ja liikus teistest aina kaugemale. Nii ei jäänudki muud üle kui leiu nimel temast mööda joosta. Erilist edu see aga ei andnud. Kohale jõudes saime kõik seda rajatist poleerida, keegi oli jälle osavam kui mina ja minu rõõm oli vormistamist pealt vaadata.

Tänud.

Jällegi selline koht, kus võiks istuda ja mõelda, et milline see paik oleks tänasel päeval siis välja näinud, kui sõda peale poleks tulnud.

 1 

Kaevu juurest tulles paistis üle põllu kaugelt kivi müür ja arvaisme seal olevat. Lähemale jõudes saime aru, et ikka edasi vaja minna ning siis saime aru, et siin ikka küla, mitte ainult üks maja. Nullis sai pisut ringi vaadatud ja soovitatud teistel mõnda kohta vaadata, kui ise samal ajal mujalt leidsin.

 2 

Nendel saartel on t6esti nii m6ndagi jutustada. Tyhjad p6llud, mitte kuhugi viivad kiviaedadega piiratud teed, varemed nii kyladest kui ka s6javäelinnakutest. Ikka ja jälle tunnen seda tunnet ei et ole vaja kuhugi kaugele s6ita et täiesti testmoodi loodust ja maastikku näha/kogeda. Meil on k6ik siin Eestis ju olemas. Ja mida rohkem ma käin , seda enam ma tunnen et veel rohkem on käia ;) Tänud peitjale

Matkalised

Kaaslased kirjeldasid juba kõik ära. Tänud aarde eest

Sai mööda lillelist välja siia jalutatud. Varasemast vihma tibutamisest oli rohi märg ja varbadgi said saabastes märjaks. Huvitav koht jällegi. Tänan aarde ja informatiivse aardekirjelduse eest!

Maasikad maja vallutamas

 2 

Selle aardeni olid meil õige käänulised teed. Kui kaart näitab jämedat kriipsu, mis peaks korralikku teed tähistama, siis looduses see paraku nii polnud. Eks põhjus selles, et seda sirget trassi kasutasid viimati nõukogude militaristid. Nüüdseks täiesti otstarbeta ja metsistunud teekoht. Kuna hommikustest vihmasabinatest oli kõik märg, siis polnud isu seal võsas rassida. Jätsime rattad maha ja otsustasime liikuda väikse kaarega mööda heinamaad. Jalad said kiiresti läbimärjaks, kuid kohale me jõudsime. Tiirutasime kogu kambaga päris tükk aega ringi enne kui Salme luges kirjelduse lõpuni ja meid natuke otsimispiirkonnaga suunas. Sellist peitmisviisi me küll oodata ei osanud, kuid siiski õnnestus karp leida. Just siis, kui olime logimas, põristas mingi võrrilaadse masinaga kohale hommikul sadamas kohatud rootslane ja hakkas hoogsalt kätega vehkima. Hakkasin juba arvama, et oleme kuskil eramaale sattunud ja talle meie siinolek üldse ei meeldi, kuid natuke segasest eestikeelsest jutust tuli välja, et hoopis pullidest ja karjamaast jutt käis. Jätsime temaga viisakalt nägemist ja jätkasime oma tegevust. Tagasi rataste juurde jõudes polnud mitte enam jalatsid märjad vaid ka püksid põlvini niisked, kuid see meie tuju ei rikkunud ja jätkasime Pakrite vallutamist.

päeva 4.leid

 1 

Suurküla kaevu juurest tulin kõigepeal ülemise teeristini ja peale mõningast kaardil märgitud tee otsimist loobusin ratta käekõrval lükkamist ning jalutasin otse üle heinamaa kohale. Kohapeal oli õnneks kiire leid ja väikse metsmaasikatega maiustamise järel algas tagasitee teeristi. Looduse pealetung võtab siingi vaikselt võimust. Tänan peitmast.

Looduse pealetung

Ei olnud see 700m mingi raskus, parem kui rattasadulas väntamine. Tänud peitjale

Ikka Storby, aga tee sinna sai keset heinamaad otsa ja paremat kätt jäi 700 meetri kaugusele Åsby, vaskule 270 meetri peale Kaevu vol 4. Panime rattad põõsa najale ja vantsisime kõigepealt kaugema aardeni. Teel sai küll mainitud et needsamused ju maastiku võimekusega velod, aga vend oli kaljukindel. Nii me seal üle heinamaa tatsasime kuuma päikese all. Nullis nagu alati, tants ümber aurukatla, leidmine ja logimine ja tagasi. Ma olen väga rahul , et siia jõudsime, kui ma ei eksi siis Eestis teist Å tähega aaret ei eksisteeri. Nüüd siis jälle sammuke ühe Soome väljakutse täitmisele lähemal. Suured tänud peitjale aarde eest.

Proovisime google järgi mööda teed tulla, reaalsuses pole seal ilmselt aastakümneid teed olnud. Korralik müttamine üle põllu.

 1 

Kuna võsa on omajagu kasvanud, siis tahvli leidmine võttis veidi aega aga leid tuli :)

Järjekordne aare, kuhu minumeelest mitte ühtegi teed ei tulnud ning seda suurem on rõõm, et sellistesse kohtadesse aardeid peidetakse

 7 

Tuul ja muud kõrgemad jõud tõid mu kusagile mõne kilomeetri kaugusele, ragistasin läbi kõrkjate kaldale ja sealt oli vaid 2,5 km aardeni visata. Või midagi sinnakanti.

Kusagil poolel teel ukerdasin lahedate karvaste lehmade vahelt läbi, üks ümises midagi, tegin talle "BÖÖÖÖ" vastu. Selle peale solvus ja paugutas sellise hääle kõrist, mis lahjemad aurikud häbisse jätaks. Langetasin pilgu ja selgus, et see lehmakari oli hoopis korralik jõuk pulle, üks tegi esikäpaga natuke kaabet nii, et mätas lendas ning langetas pea. Siis jõudis kohale, et oops, mul ju punane särk seljas. Kusagilt olin küll kuulnud, et see on vaid müüt, kuid ma ei tahtnud seda teoorias kontrollima hakata. Viskasin seljakoti selliselt, et punast võimalikult vähe näha oli, ütlesin, "sorry, poisid" ja hiilisin vaikselt edasi. Vedas. Pärast tagasiteel tegin 500 meetrise ringi.. igaks juhuks. Aardeleid tuli kiirelt, pühkisin puugid pükstelt (neid oli ikka ropult) ning tagasiteele. Tänan peitjat!

Randusin konkreetses pommiaugus. Muud moodi ei oskaks seda sadamat kirjeldada.

Pakrile iseloomulik maastik, kus maast kasvab välja selline kola

Militaarprügi olid kõik kohad täis.

Leitud.

 1 

Külatänavad, mida mina muudes rannikukülades näinud ei ole. Et majad nii tihedalt koos oleksid. Ulme näha, et kõik on veel säilinud ja ei pea ette kujutama, kuidas talud ja hooned olid. Võid kohapeale minna ja lihtsalt mööda küla kunagist peatänavat jalutada. Väga äge.

Eks rootslased ikka käivad, korra suve jooksul vaatamas oma perekonna kunagisi kodusid, kus aastasadu põlvest-põlve elatud. Ja siiamaani on veel elus neid, kes neis taludes mälestusi omavad, millised kohad välja nägid ka siis, kui neis veel elu oli.

See oli vaieldamatult kõige raskemini ligipääsetav aare Pakritel. Külatee viis küll otse kohale, aga oli taimestiku all. Sama teed tagasi ka ei soovinud kõmpida ja nii me läbi võsa hiljem tagasi teele murdsime. Peidik ise oli täitsa väärikas, aitäh!

 1 

Sellest sai korralike kontrastidega leid. Kõndisime mööda külatänavat ja see polnud üldsegi mitte raske. Eriti kui jõlgud viimaste seas, kasutad teiste rajatud rada ja kuulad Krista seletusi muulukatest. Mõni oli ikka väga magus, viimati olin neid maitsenud vast 10 aastat tagasi (viimaste aastate retketel on põhiaja omandanud seenejaht). Peale logimist ja veendunud et ega need liikumised siin saarel niirasked pole ühti võtsime suuna otse. Kaardil oli ka rada märgitud. Alustuseks sõime veel kõhud häid muulukaid täis ka. Ja siis läks lahti - tee mis kaetud mahalngenud puude, pehme pinnase ja padrikuks muutunud rohurindena. Mingil rumalusel oli ennast rihtinud siin esimeseks-teiseks, koos Mihkliga pidime siis võsasse rada lõikama. Küll oli hea lõpuks põld ja sellel olev tee. Nagu tellitud tuli ka traktor just siis (olime selle pühakoja juures hüljanud) Ja lõpetuseks oli liiklusummik, kus osalisteks oli kilkavad lapse kastiautoga ja geopeiturid traktoriga. Liiklusummiku lahtilahutamiseks hülgasime taaskord traktori. Lapsed on aga teadgi kohustundlikud ja andsid meie traktorijuhile kõvahäälse hoiatuse - et "vaata nad lähevad Sul ju ära"

 1 

Tulime Suurkülast mööda rohtunud külateed, mis enne traktori kasti ilusti ära paistis. Tee pealt vaadates oli objekt korras ja püsiv, astudes õuele, oli märgata lagunemise märke. Peagi asusime kaardil märgitud teed otsima. Aga enne seda said lõpuks kõik suud magusaks, sattusime muulukate keskele. Praeguse seisuga on Åsby ainuke aare Pakritel, kuhu rattaga ligi ei pääse. Tänud peitjale.

 3 

Mööda rohtukasvanud ja oksi täis kukkunud külatanumat vantsides oli päris kurb tunne. Milline ilus küla siin jätkuvalt olla võiks. Kui palju rõõmu oleks lastel toimetada neil maasikalõhnalistel niitudel. Aga vaid külmad tühjad kiviaiad saatsid meie teed. Üksikud puud kasvasid müüride sees, ei tea, kas seal on kodusem tunne?
Igatahes sammusime üksteise kannul aardeni ja katuse alt see anum leitud sai. Ma oleks peaaegu puugi kaasa võtnud, aga seda, keda ma märkasin, ei võtnud. Võibolla mõne teise võtsin. Peakski pärast logimist üle kontrollima.
Edasitee kulges alguses Lati Pacilt ehk väga magusalt ja pärast proovisime taastada teed, sinna, kus ta meie kaartide järgi oli. See ei õnnestunud ilmselt eriti hästi. Aga tore oli, et teele jõudsime kenasti umbes minut enne Villut ja siis saime traktorit hääletada ja 2 kilomeetrit jalgu puhata. Aitäh!

 4 

Siia aardeni jalutasime mööda endist külateed, aga edasi läks keerulisemaks. Tuli leida meile sobiv rada teeni ja läbida teele jäänud "takistuste rada" ehk saime maiustada maitsvate muulukatega. Neid jätkus meile ja jäi sinna veel peale meidki.

takistuste rajal - muulukad

väga maitsvad

jääme siia pikemalt :)

 3 

Seitse vaprat jalutasid mööda rohtukasvanud külateed aardeni. Pärast üle põllu ära minnes sattusime peale suuremale hulgagle muulukatele, mida kõik usinalt silma asusid. See tee, mis väidetavalt Kirdest aardeni tuleb, polegi tee, väga raske on seda liigitada. Aitäh!

 1 

Päike peakohal andis tunda aga kena maastik korvas selle. Jäime Ingaga tahapoole jutustama ning kui kohale jõudsime oli aare juba leitud.

 1 

Meie jaoks oli Åsby selle saareretke esimene otsimine, tatsasime rahulikult üle lilleväljade ja lasime end teistel aarde juures kinni püüda. Nukrad on need kivilabürindid, mis üsna ootamatult heinamaa seest välja ilmuvad. Aitäh kutsumast!

Leitud. Aitähh!

 3 

Üle heinamaa minnes tatsusin teiste sabas ja mõtlesin, et kui see on alles kolmas punkt, siis mis küll edasi saab, kuna päike kõrvetas kohutaval kombel ning minul, kes ma just eelmine päev olin oma näo täielikult ära põletanud, hakkas juba kipitamine meelde tulemata, et siin pole nalja. Kellelgi üleliigset mütsi ega rätti polnud, seega asetasin endale vaid tillukese taskurätiku otsa ette, mis tunde järgi küll erilist kaitset ei andnud, kuid andis lootust, et ehk põletab natuke vähem kui täiesti ilma. Sellel teel hakkas juba Vaiki kuulma minu kaebeid teekonna pikkuse kohta, kuid Vaiki on kange ning nii teatas ta mulle külma kõhuga, et ega ta mul seal kokku vajuda ei lase - võtab või selga, aga edasi me läheme. Mõtlesin pagarite peale, kes kuskil esirinnas edasi rühkisid, ning piinlik hakkas. Mina nüüd ei jaksa nendega sammu pidada... Aga see piinlikustunne kestis ainult mõnikümmend sekundit, siis olin jälle vaevatud ja raske koormaga reisiline.
Jäime Vaikiga kuhugi tahapoole ning arutasime maailma asju. Osalt seepärast, et kuumusest mõtteid eemal hoida, teisalt seepärast, et lihtsalt oli huvitav. Seetõttu jõudsime teiste juurde alles siis, kui need juba logisid. Hannes hüüdis meid kohale, et vähemalt nime kirjutamise hetkedel kohal oleks, seega ma isegi ei näinud, kus karp oli ja kuhu see pärast tagasi pandi. Aga ümbrus oli huvitavam kui karbi saatus, nii et mina rohkem pildistasin.
Tänud taaskord paiga tutvustamise eest.

Nullis

Hall käpp, aasta orhidee 2014

Kolmas. Aitäh!

 1 

Kaevu juures väljusime Åsby küla poole kui korralik kari . mitte risti üle õuede, vaid piki (karja)tänavat. Paarkend aastat tagasi ei mõistnud ma ühte saarlast, kes rõõmustas, et nõukaaeg korjas kiviaiad kokku, et saaks rahulikult traktoriga tegutseda. Nüüd mõistsin isegi natuke - proovi ise suure elukaga mööda kitsast kiviaiavahet sõita ja siis õigest põlluväravast sisse keerata. Ei ole lihtne. Jala oli väravast põllule keeramine muidugi lihtne ja Åsby tuli varsti vastu. Mälestustahvel oli ka kenasti ok, aga kas olid jalad liiga pikad või mis, aga hetkeni, kuni kellegi rind purgiga kohakuti asetus, kulus nii mõnigi hetk. Aga leitud. Ja aitüma ka selle koha eest!

 1 

Storby külast Åsbysse suundusime mööda küladevahelist teed. Eks see tee oli hetkel pigem lehmade väljaheidete väljutamise tee. Astusin vähemalt 4 kooki laiaks. Aardele lähedamale jõudes võtsime otsesuuna üle põllu. Seal madala rohu sees oli juba palju parem jalutada. Aardeleidmine probleeme ei valmistanud, aitäh!

 2 

Merelt tulime, kuskilt rägastikust pressisime ennast karbini ja peale logimist hargnesime: meie Marjega veel kahte aaret leidma ning Laur ja Paavo tagasi Skorpale et uuesti meid siis viimase kiriku juurest peale noppida :).

 5 

Eelmise rändrahnu leiu juurest väikse peatusega siia. Oosbist sai sarnaselt Lauriga minugi Pakrite viimane leid. Kuni uute aareteni..
Murdsime läbi nõgese- ja põldmarjavõsa - paadisõitjate rõõmud, selgus muidugi kohapeal ;-) Pärast lihtsat leidu üritasime kahekesi tagasi rannani mööda mingit vana karjateed minna, aga see viis peagi valele poole ja ikka tuli kerget võssi läbida. Naised saadeti jalgsi saare viimaseid aardeid noppima, me pidime nad Storby juurest peale võtma.
Kõik läks kenasti kuni miski ootamatu pauk käis. Lasin pöörded maha, et potentsiaalset suuremat jama vältida. Seejärel suri mootor üldse välja. Enam käima minna ei tahtnudki... Ja ei tahtnud ega tahtnud, ei kavatsenud, ei viitsinud, ei läinud ka mitte jne. Kuni hetkeks läks, aga siis uuesti kohe kooles. Valasime värsket kütust peale, pumpasime üles, mängisime toorega, kontrollisime pealiskaudselt küünlaid ja kõike muudki. Tutkitki. Meil tõmbamisest higipullid otsa, hakka või aerutama. Naised tulid ka juba viimaste suurte kivideni üle põlve vette. No mis siis ikka, aerutame siis nendegi. Sest nagu Soomes Levil lumelauamäel Mandatum Life'i reklaam ütleb: "ei mõlata merele ega kiivrita mäkke". Tõsijutt.
Kui kõik elusalt paadis, üritasime neljakesi paati tööle manada. Üsna tulutult, lihtsalt ei jäänud käima. Mis siis ikka, sadamasse on jäänud umbes 5 km. Meil on kaks tundi valget aega. Kui kasvõi 2.5 km tunnis sõuda, jõuame ikka valges kohale. Ja nii me naistele romantikat tegimegi :-D
Kiiruse huvides suundusid nad mõne aja pärast paadininna, päikseloojangut ootama. Kui nii umbes kilomeetriga sõudmisest siiber sai, tõmbasime mootori lõpuks ei-tea-mismoodi käima ja lasime täiskäigul sadamani. Aluse tekilt istuma ronides mängiti veel minu värske veekindla telefoniga julma mängu kohe-kohe-kukun-2.5m-sügavusse-vette. Õnneks suutsin end valusaks väänates nuttfööni ikka enne pihku püüda kuni see päris paadiservani libises. Oh ja ah, ma ülen! Vot selline romantiline 50+ km paadiretk oli B-D
Erkole tänud siiagi kutsumast! Lugesin logides ka kirjelduse läbi, vaatasin pilte jm. On, mida meenutada - saartel käis kunagi ikka korralik elu. Ilmselt niipea sellises mahus ei naase. Aare korras, evej.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/802299648

Vesi nagu valatud

Paadiparkla

Paadiga saabujate rõõmud

Seinake, seisa!

 1 

Viimane kollane laik hetkel siis Pakritel. Legendi järgi on avaldamata karpe seal veel küll ja küll, niiet saar meil taas roheline, võib avaldada :P

Sai küll kirutud teel aardeni, et miks on vaja neid müüre tutvustada Erkol nii sügavas võsas...hetk hiljem saime muidugi aru ju, et tema tuli mööda teerada ja aarde jättis ka raja kõrvale, meie olime need kes tulid merelt läbi kõige hullema võsa :D

Igatahes leitud ta sai...natuke kahtlane koht minu arvates aardele. Olen näinud küll väga vanu ja tugevaid ja siiani eduakalt püsiseisvaid korstnaid, kuid aarde kõrval ei tundunud väga selline ekseplaar olevat...alt oleks keegi nagu juba uuristanud ja jäi mulje, et seisab seal üpris ausõna peal...aga no mida mina ka korstendest tean...

 1 

kaevu juurest jalutuskäik üle karjamaa ja leidsimegi kaela saime päikest äikest tuult ja vihma ning 4 puuki.aardesse jätsime mõne lelu

 1 

Algul üritasime aardeni ronida mööda lahedaid kohti, kuid need olid üsnagi kõrget rohtu täis kasvanud. Tagasi siis linnulennult läbi võsa. Tänud!

Süstamatka kolmanda päeva algus. Sõitsin veidi mööda, et paremat randumispaika ja lähenemisteed leida. Aitäh vana küla tutvustamast. FTF