Kuivanud puude

Tulin Uuskülast matkasuuskadega, raba lage ja lumine, laukad ilusasti külmanud.

Aitäh aarde eest! Ideaalne aeg logimiseks.

Nii mõnedki korrad Geopeituse kaarti silmitsedes on mulle Laukasoo silma hakanud, kuid ikka on vale aastaaeg olnud siia aarete juurde tulekuks. Nüüd oli peale vihmast nädalat pühapäevaks ilusat ilma lubatud ja enne kui laukaid kattev jää sulab, oligi õige aeg kuivanud puid kaema tulla.
Autod panime peitja soovitatud parklasse, kus meid kohe naabrikoerad haukudes vastu võtsid. Siiski hoidsid nad distantsi, aga nii kui autode juurest eemaldusime, tulid koerad ja märgistasid meie autod oma territooriumil ära.
Raba poole viis ilus rada, ei saanudki aru, kas seal lausa labidaga lund roogitud või keegi mingit kelku vedanud, et lai vagu lumme jäänud. Rabale lähemale jõudes hakkas ka vesisemaid kohti tulema, kuid ei midagi hullu. Rada viis üle kraavide rajatud korralike purrete ja nii me rõõmsal meelel rappa jõudsimegi. Siis sai ka räätsad alla pandud ning väikse ekslemisega suund aardele võetud. Lumi oli üsna paks, oma 50 cm vähemalt, kuid enamasti oli pealmine kiht mõnusalt kõva ja räätsad sisse ei vajunud. Ühes kohas torkasime oma matkakepi kerge liigutusega maasse ja see vajus pea täies pikkuses sisse. Seega lume all ikka täitsa külmumata rabapinnas. Laugastel oli mõnus jää ja algul ebalevalt, kuid samm-sammult ühe julgemalt võtsime suuna aardele. Aare oli ilusti omal kohal. Välimise karbi kõrvakesed on küll karmile kliimale alla vandunud, kuid tänu topelt konteinerile ei tohiks logiraamatuga küll midagi halba juhtuda.
Siit edasi võtsime suuna naaberaardele. Väga mõnus lumine jalutuskäik silmi pimestavas valges keskkonnas. Suur tänu peitjale aarde eest!

PS Eks need puud sellepärast kuivavad, et rabapinnas liiga märg. See tekitab hapnikupuuduse, mille tõttu puude juurte tegevus aeglustub ja nii need puud hukkuvadki.

Teel rappa

Laugastel on korralik jää

Matkakepp, mis ...

... kergelt maapinda vajus

Tark on hea olla, sest tark teab, et tark ei torma :)

Ka meil olid siinsed, Laukasoo aarded plaanis lähiajal leida, kuid põhjusel või teisel sai ikka see siiatulek edasi lükatud. Tundub, et sellega läks meil hästi, sest möödunud nädalavahetusel tehti siia korralik rada sisse. Meil ei olnud nüüd mingit probleemi mööda rada kohale jalutada ja seda lihtsalt matkasaapaga. Kuigi, sai loetud, et need mõned päevad tagasi oli lume all veel maapind vesine, siis tegelikult oli see seis samasugune ka praegu. Lumi hoiab ikka uskumatult hästi sooja, ka meie leidsime laukajää pealt, lume alt täitsa vesist vett. Jää ise on muidugi paks, see on enne lumetulekut ära külmunud.

Oli mõnus jalutuskäik, siit läksime edasi naaberaarde, Laukasoo laugas juurde. Aitäh.

Selleks nädalavahetuseks kindlaid plaane polnud (mitte et neid mul väga tihti oleks :D). Kuigi olen rabas sellel talvel juba mitmel korral käinud, siis ei ole ikka veel isu täis saanud. Seega tüütasin kõiki järjest kuni tuli välja plaan siia tulla ning mind lahkelt kaasa kutsuti.
Kohale jõudes oli isegi geoparkla ilusti lahti lükatud ning meie veel suuremaks üllatuseks olid isegi jäljed ees. No mis siis nii minna! Panime räätsad alla ning kõndisime nagu pargis mööda lahtilükatud teed. Olin olnud valmis juba suureks sumpamiseks, arvestades lume paksust, kuid rada viis meid mõnekümne meetri kaugusele aardest, ainult üle lauka pidime veel minema.
Kuivanud puid seal jagus, kuid aare oli lihtsasti leitav. Kes proovis jää paksust, kes puu kindlust ja pärast logimist võtsimegi suuna järgmise täpi poole. Aitäh!

Täitsa mõnus räätsamatk toreda seltskonnaga.Kuni raba serva läbi metsa oli eriti lihtne minek.Rabaringilt tulles nägime ka metsseajahti.Jahimeeste saagiks osutus üks kesik-emis."Geoparklas" oli päris naljakas kuulda kuidas üks jahimees teistele jahikaaslastele püüdis käsigepsu hingeelu selgeks teha :)

Oli väga tore matk siia. Tänud

 1 

Suurelt teelt maha pöörates oli kõrvaltee viimase majani lumest lahti lükatud ja suur parkla mahutas meie ja hiljem laekunud jahimeeste autod vabalt ära. Parklast kulges raba poole lai räätsade poolt sissetallatud maantee mida mööda saime aardele üsna lähedale. Näha on, et lisaks geopeituritele meelitavad rabad ligi ka niisama rabanautlejaid. Aare oli korras, logisime ja jätkasime mööda lumist raba teed naaberaarde juurde.

 1 

Meid oleks nagu oodatud, punane vaip maas ja puha.. No kas just päris nii aga rabasse minnes, kui parkla koht on värskelt lumest lahti lükatud ja pea aardeni viib lai maantee võrdubki see sama hea, kui punasel vaibal käimisega. Sellist luksust me küll oodata ei osanud. Mitmeid kordi kuulsin teekonnal nii eest, kui ka tagantpoolt üllatunud lauseid, et küll meil täna on ikka vedanud. Päris aardeni see lai sisse tallatud rada just ei viinud aga eks natuke võisime ju jalgu ka tõsta, mida olimegi parklast alates laisalt räätsa sees mööda teed vedanud. Aare heas korras. Aitäh!

Kui kuivanud see puu tegelikult ka on...?

Laukasoo lauka aarde juurest asusime siiapoole teele. Aardeni jõudes olid jalanõud juba läbimärjaks saanud, sest vahepeal sai põlvini vees sumbatud. Annale oli see tuttav laugas, niisiis võttis ujumisteekonna ette tema. Teel aardeni sai vahepeal külas käidud veel ühel laukasaarel, tagasitee ujutud ühe korraga, kahe saare vahelt läbi. Sellises palavuses oli laukas väga värskendav ujuda. Aeg oli asuda algusesse tagasi. Võtsime peidukast oma korjatud mustikad kaasa ning asusime kõndima autoni. Autoga ära sõites, jäi meile tee peal silma 3 autot. Viimane, punane auto oli tuttav Geojaanipäevalt Käärikul. Sai Madise helistatud ning natuke geojuttu räägitud. Aitäh vahva seikluse eest.

 3 

Märkmetesse olen kirjutanud, et ,,andke nööri". Oli küll selline tunne. Kahekesi oleks meil üpris piinarikas see minek olnud, aga õnneks oli Silver kaasas, kes nagu jänes mööda raba ringi lasi ja muidu ka head seltskonda pakkus. Vaevaliselt, aga siiski, meetrid aina vähenesid ja aare tuli lähemale. Lõpus oli selge, et tuleb üks ujumine veel otsa. Algselt ujusime valele saarele, aga siis juba õigele. Poisid hooldasid, mina riisusin endas elujäänuseid kokku ja toitsin satikaid. Tagasitee tundus nii pikk, aga tagasi me jõudsime. Hea, et käidud sai, veel parem, kui tagasi ei pea tulema :D

 5 

Et Kaupo meie geotuuril ainult sohvrirollis ei oleks, sai geotuuri kava just tema poolt leidmata aarete põhjal kokku pandud. Ja temal muidugi veel leidmata ainult uued aarded või rasked pähklid. Jätkurännak Laukasoo lauka aarde juures, hakkas meid nüüd siiapoole kiskuma. Teekonna valiku osas kippusid meil Kaupoga arvamused lahku minema. Tema soovis minna ikka võimalikult otse. Ilmselgelt polnud tema gepsu pealt seda pilti näha võimalik mida minu telo sateliitfotolt näitas. Andsin küll korduvalt mõista, et hakkame nüüd paremale hoidma ja lähme kaarega. Kaupo ei jätnud jonni ja rühkisid Liisiga ikka otse edasi. Isegi siis, kui silmaga oli juba keerulisi olusid ees näha. Ennast säästes kuulasin oma sisemist häält ja valisin omaalgatuslikult endale sobivama trajektoori. Enam ei läinud kaua kui noorpaar oligi oma rajal kinni kiilunud, kummikud jalast võtnud ning paljajalu rabas seigeldes minuga liitusid. Saime mööda väga vesist maastikku aardele siiski üsna lähedale. Ei jäänud enam sadat meetritki ning aeg oli taas taas paljaks koorida ja edasine teekond ujudes läbi teha. Aarde kehv seisukord oli meil juba teada, seega võtsime aegsasti ka hoolduseks vajalikud tarvikud kaasa. Kaasas ulpinud poi võttis küll ujumisel hoogu kõvasti maha kuid tean omast käest kui tänulik võib peitja olla kui keegi aitab tema aardeid hooldada. Eriti veel sellistes kohtades kuhu ise niipea sattuma ei juhtu. Nii nagu hoolduslogis mainitud sai, siis saabudes oli pilt tõesti trööstitu. Vanast konteinerist saime ära kasutada ainult traadijupi mis nüüd uut karpi kinni hoiab. Loodame et see harva külastatav väljakutse peab pikalt vastu ja pakub rõõmu veel paljudele geopeituritele.

Nii nagu eelmise aarde juures juba mainisin, siis mainin ka siin, et selle raba aarete multipakett oli kindlasti geotuuri kõige magusam osa. Kunagine rabahirm hakkab hoopis asenduma selliste kohtade ja seikluste nautimisega.

Tänud.

 3 

Silveril oli õige plaan läheneda aardele ida kallast mööda, sest laugaste läheduses oli väga vesine ning maapind ei tahtnud kanda. Ida pool natukene kandis ja saime mõistliku kauguse peale. Riided seljast ja ujuma. Kuna mul kaarti polnud ja gps näitas otse, siis esmalt ujusin valele saarele. Silveri paranduse peale jõudsime kohale ning leidsime aarde jäänused. Peitjalt oli luba juba varem küsitud ning taastasime aarde. Ujuda oli ikka hea, aga matk hakkas juba väsitama ning sellist energiat nagu pärast eelmise laukast välja tulekut, enam ei olnud. Nüüd polnud muu kui jõuda autoni, mis ka täitsa õnnestus.

Mõnus suvine matk ja mõned meetrid ~18 kraadises vees ujumist ja oligi aare käes. NB! Vajab hooldust !(logiraamat läbi vettinud)

Päev täis tulevaste kutsikate peredega tutvumisi oli edukalt viimase pere ära saatmisesse jõudnud ja mina vajasin vaid rahu ja vaikust. Selleks tundus see aare kenasti sobivat. Soovituslikus parikimiskohas sain kohalikult peremehelt suuna kätte ja asusin teele. Loomulikult ei olnud see lopsakate mustikate tõttu just kõige kiirem kulgemine, kuid mõnusalt rahustav ja pead selgeks tegev küll. Viimased u. 60-70m ujumist andsid veel eriti tugeva värskenduse. Laukast välja saarele saamine oli pisut nipikas, kuid õnneks sujus seegi kenasti. Aarde leidsin kiiresti, kuid kahjuks väga kehvas seisus. Sisu puha märgade mätaste vahel laial ja logiraamat oma isiklikus gripikotist moodustunud basseinis. Kaasas oli mul vaid ujumise ajaks sussi sisse torgatud pliiatsijupike. Peale mõningat tuulutamist mingit moodi ma sellega nime logiraamatusse kribasin, kuid kas ta ka peale korralikku kuivamist alles on, selles ei saa küll kindel olla. Pakasjärve äärse sarnase süsteemiga aarde eeskujul tekitasin sookailust ja okstest süsteemi, mis tagab logiraamatu kaitse vihma eest, kuid võimaldab tal samal ajal kuivada. Loodetavasti järgmiste külaliste ajaks on seis parem. Tänan kutsumast.

Leitud

Mõnus lumine rabamatk. Tänud!

Mõnusalt krõbe talveilm, parasjagu lund ja närvikõdi tekitavad olukorrad laukajääl. Sellistest aaretest ei saa tegelikult kunagi küll :)

Oli saabunud 2 suurepärast asja - ees ootas vaba päev ja kätte oli jõudnud aeg, kui raba kannab. Valisin hoolega täppi, mille poole astuma hakata ja tuli meelde, et Kuivanud puude aarde raskusaste oleks nüüd ka mulle jõukohane. Väga hea plaan. Mulle väga meeldis, et kirjelduses on olemas parkla info. Hea lihtne. Parklas tervitas mind suur kutsu, aga püüdsin lähtuda tarkusest, et haukuv koer ei hammusta ja nii me tervitused vahetasimegi. Nagu öeldud väga hea parkla, sest siit läks jalgrada õiges suunas otse raba poole. Laugasteni jõudnud proovisin ikka algul varbaga, kas kannab ja kui julgust juba rohkem kogunenud, siis silkasin rõõmsalt mööda laugaste siledat jääd. Logisin aarde ning ei saanud neist laugastest enne rahu, kui ka naaberaare logitud. Minu suur tänu peitjale!

metsateel

sillake metsa vahel

esimene laugas

kuivanud puude

pilt käbidega

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga laugaste üle ja vahel.Täname

Matka algus soovitatud parklast oli päris hirmuäratav, sest ühelt ja teiselt poolt tuli lõrisev koerakari, auto poole ei julgenud ka enam tagasi minna ja suundusin ikka metsa poole, õnneks jäid koerad maha. Jalutuskäik oli mõnus ja kuivanud puude salu oli ikka huvitav vaatepilt küll. Tagasitulles tulin kikivarvul ja koerad ei kuulnudki enne, kui autos juba olin. Tänud juhatamast.

Sellest aardest oleme kogu aeg mööda sõitnud ja oodanud õiget aega. Nüüd oli see siis käes. Saan nüüd väga hästi aru, kui palju lihtsam võib olla sellise aarde juurde teekond. Ilm oli ka suurepärane. Nautisin väga rabas käimist. Ja kui ilus on loodus ikka. Aarde lähedal oli aga tõesti palju kuivanud puid. Aitäh peitjatele sellele matkale kutsumast.

See aare oli tükk aega oma aega oodanud. Nüüd tundus just hea aeg olevat - maa külmunud ja lund vaid väike kirme. Palju paremaks ilmselt enam ei käigi. Auto jäi miili kaugusele. Üllatuslikult kulges otse õigel trajektooril kena metsatee, mis veidi enne raba muutus jalgrajaks. Veetakistus ei kujutanu endast mingit takistust ja varsti olimegi aare juures. Raskusastmele vastavalt ei valmistanud konteineri leidmine probleeme. Aitäh peitjale.

Viimasel ajal kipub koguaeg rappa. Vahel üksi, vahel sõpradega. Lähenesime soovituslikku parklasse ja vahetult enne saabumist hakkasid igasugused koerad ümber auto tiirutama, algus ei tõotanud paljulubav. Õnneks oli ühe koera peremees seal samas ja temalt arupärides saime teada, et koer võiks olla sõbralik ning auto võib puude alla jätta. Tegime nagu soovitati ning peagi tatsasime reipalt aardepoole. Rada kuivas vaikselt aina pisemaks ning peagi olime kohas kus pidime pikki metsaaalust ise rada tegema. Peagi muutus mets madalaks ning natuke isegi vesiseks- ehk pidi vaatama kuhu astuda. Õnneks olid laukad korralikult jääd ja mööda neid sai kohale libisetud. Aitäh oli tore :)

 1 

Kõige lihtsam aeg sohu minna on vist ikka talvel kui õues on -15. Koerad lapsed kaasa ja matkama. Karstin, et vesi pole jõudnud veel jäässe minna kuid eksisin. Laugaste vesi on tugev. Laugaste vaheline metsistunud ala on pisut märg. Eks see maa sooja hoiab rohkem. Kogu retk kestis kaks tundi kokku. Auto jäi ilusti parklasse. Imestasin veel, et peaaegu aardeni läheb enamvähem georada. Tänud Raivole matka eest.

 2 

Hommik. Päike paistab. KEVAD! Loomulikult tuli minna seda loodusesse nautima. Viimastel päevadel on see populaarne koht olnud, seega oli metsa all korralik georada sisse trambitud. Rabasse jõudes valisin siiski oma raja. Lumekoorik kandis ja astumine oli nagu linnatänaval. Loodus oli kaunis, nautisin. Olin rahul, et siia sellisel kaunil kevadhommikul tulin. Mitte käigu lihtuse pärast vaid just praeguse erilisuse tõttu. Eks neid suviseid rabasid on üksjagu nähtud ja palju ootamaski veel. Nulli lähistel oli tõesti ootamatult palju kuivanud puid. Aitäh peitjale siia kutsumast.

 2 

Ma olen Laukasoo aaretel pikalt silma peal hoidnud. Jaanuaris kui paks lumi oli, siis juba peaaegu oleks matka ette võtnud, aga ei julgenud siis veel minna. Sain emalt hoolitsevaid hoiatusi, et ära mine, et see soo ja ebakindel pinnas! Oleksin saanud peretuttavalt, kes soo kõrval elab, suusad alla, aga siis jäi see vaid plaaniks. Teadsin, et enne suve peab ära käima, sest muidu ei jõua sinna enam sel aastal.

Võtsin Iani ilusal laupäeval kolme tunnisele 9km jalutuskäigule kaasa - logisime kaks aaret. Jalajälgedest ja logiraamatuid nähes tean, et me ei olnud soos kahekesi. Kahjuks kokku ei sattunud. Ainult jälitasime! Ian tahaks seda suurt "karu" näha, kes neid jälgi lumme tegi. Tänan!

Kraavi ületamine

Kuivanud puud

 4 

Parklas oli juba üks auto. Kuna tänane päev on minu geopeituse esimene ja igasugune praktiline kogemus puudub siis esimene mõte oli - ahh, et see ongi nii populaarne asi, iga aarde juures on parkla ja see on autosid täis :-) Tegelikult jälgi ikkagi metsa ei läinud ja mul oli selle üle isegi väga hea meel. Minu eesmärk oli selle retkega üles leida kolm aaret, seda rabast ja ilma GPS-ta (panin ta küll seljakotti aga ega enne tagasijõudmist ma teda sealt välja ei võtnudki). Väljaprinditud kaart näpuvahel hakkasin siis ise jälgi tegema. Aardeni jõudmine just kõige kiiremini ei läinud ja ma loodan, järgmine peitusemängija minu jälgi väga tõena ei võtnud :-) Aga ütlemata ilus ja mõnus oli rännata ja põnevus veel pealekauba. Kuivanud puude juures oli olukord juba lihtsam. Aare oli ilusasti kinni ja korras. Juba teine logi minu elus ja tänase päeva jooksul! EV,jätsin hiire. Võtsin suuna Laukasoo aarde juurde. Aitäh Raivo! Tundub, et mulle hakkab meeldima!

 5 

Kaaslastel oli antud aare leitud ja seetõttu läksid meie teed eelneva aarde (Laukasoo lauka) juures lahku. Vaatasin enda arust parima lähenemise teekonna Google Mapsist ja hakkasin sinna sirgjoones minema. Üksi oli küll natukene kõhe kuid Kalmeri põdra teooria pidas esialgu täiesti paika. Kuniks üks moment poolel teel, täiesti süütus kohas käis raks ja olin ühe jalaga munadeni vees. Ellujäämis instinktid said kiirelt rakendusse võetud - heitsin kõhuli, kiskusin jala välja ja roomasin ohutusse kohta. Kuivatasin ennast lumega palju võimalik ja lasin adrenaliinil maha raugeda.

Olenemata juhtunust otsustasin teekonda sihtmärgi suunas jätkata. Kui jõudsin oma kaardil välja vaadatud kohta, kust nullile läheneda, leidsin ennast üleujutatud alalt. Seal kus kaardi järgi "roheline maismaa" oli tegelikult jää, vesi ja vajuv pinnas. Väga ettevaatlikult liikusin ühelt mättalt teisele. Paksu jääkihi all olevad laukad olid pidevalt ainult kümne või isegi vähema meetri kaugusel aga takistused olid kainele mõistusele liiga ohtlikud. Pärast pikkasid ebaõnnestunuid katseid läheneda jääle olin loobunud ja võtsin vastu otsuse tagasi minna. Tagasi siiski täpselt samad teedpidi ei läinud vaid läksin ümber laugaste lootusega et äkki leiab ikka kuskilt sobiva kuiva koha. Ja nii läkski. Lõpuks kui sain jää peale oli vaid kohalejalutamise vaev ning äraminek ida suunas oli samamoodi palju lihtsam. Kordagi ei pidanud trajektoori muutma. Igati huvitav kogemus oli see minu jaoks, kuid jah.. läbi jää vajuda tulevikus rohkem ei sooviks. Tänud peitjale!

Ei suutnud kütid meid huntide juttudega eemal hoida ja läksime tegime ära. Täname mõnusa rabamatka eest!

 7 

Pikalt sai seda matka planeerida aga ikka tuli midagi muud vahele ja räätsad jäid lumme uputamata. Täna sadas küll seda valget lund juurde kuid me olime juba hingelt valmis ja see oli juba pool võitu.

Parkla poole sõites nägime tee kõrval jahimehi ja uurisime igaks juhuks, kellele jahti peetakse. Vastuseks saime, et notsusid oodatakse ja et rabas olla eile hunte nähtud. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin veelkord üle kas ma ikka õigesti kuulsin. A sai mõnuga itsitada minu hämmeldunud nägu nähes. No ega ma saanud seda infot siis ainult endale hoida, nii kui autost välja sain nii teadustasin teistele ka, et seajaht käib ja hunte olla eile rabas nähtud. Haa... hea oli näha, et ma polnud ainus jänespüks :D.

Panime siis rabaplätud alla ja noorsportlased tuiskasid rajale. No on ikka imeinimesed mõned, rabas lippavad nii kiirelt, et jänes ka ilmselt eest ära ei jõuaks.Mõneti pidurdasid nende hoogu vaid siin seal puude varjus piiluvad jahimehed. Nende küsitlemine andis kindlust, et meid sea pähe maha ei võeta ja jätkasime oma teed. Kuni rabani tatsasime niisiis turvaliselt valve all, alles rabas saime ilma püssimeeste valvsa silmata lumes rühkida. Lund aina sadas ja meie treenisime koibi. K lidus ees ja oli tükk tegemist ,et temaga sammu pidada. Lõpuks olime kuivanud puude juures väljas ja siis saime jalgealust silmitsedes aimu, et kõnnime mööda tahket vett. Nullis hakkas esimesena silma konteiner ja siis veidras asendis puul pikutav pastakas. Kui tahtsin konteinerit avama hakata, siis selgus, et avada polegi midagi, konteineris oli vaid logiraamat, kõik muu oli maandunud selle alla lumme. K teostas seni kui ma logisin päästeoperatsioone ja tops sai tagasi kaanega. Tagasiteel avastasime, et meie tulekujäljed on osaliselt märgunud, no ja muidugi oli T jälle suutnud vett rohkemgi kui tahtnuks leida :P.

Suur oli jahimeeste imestus kui linnasaksad varsti taas nende nägemisulatusse jõudsid :D. Kui neile ütlesime, et käisime kuivanud puid vaatamas siis imestati veel rohkem ja päriti kustkandist oleme. Kuulnud , et pealinna kandist jätkus imestamine, et kas Pääsküla rabas tõesti kuivanud puid pole, et me nii kaugele pidime neid vaatama tulema :D. Minul oli aga sisemiselt hea meel kui metsast välja jõudsime: seajahile me jalgu ei jäänud, hundid jäid nägemata, põdra- ja jänesejälgi nägime, aarde leidsime ja kopsud saime värsket õhku kuhjaga täis. Tean küll, et homme on raskusi trepist käimisega kuid siiski tänud peitjale loodusesse kutsumast!

jahimehed piiluvad

paparatso jõudis kiirelt põõsast põõsasse

kõnnime mööda vett ;)

kõik ei olegi kuivanud puud :)

kübaraga tegelane

 3 

Tänase päeva eesmärk nr.1! Kuna mingi ikaldus peab ikka olema, siis sattusime oma marsuudiga otse küti liinile. Vähemalt ei olnud neil seal igav seista. Turistid, Tallinnast! Vaatamisväärsus missugune! Õnneks saime enne ulukite saabumist ikka tulema. Aga jälgede järgi loomi seal metsas ikka elab. Rabas isegi mõned hundid. Põnevust järgmistele :-)

Paparatso pildimasinaga

Tommid poolel teel

Palav?

Hanerivi

Sportlane

Siit nad tulevad!

 1 

Muinasjutulisse rabamännikusse kulges räätsatajate rivi, värskelt sisse sõidetud rajal peaaegu metsatuka nurgani. Teekonda jätkasime lumemurdja lumise selja taga. Väiksed ja ulakad keerutused ümber lumemütsides mändide ja olimegi risti vesise laukaga. Siis kõik sulistasid lumevees, läksin minagi. Tänud räätsadega kõndijaile ja Raivole.

 1 

Superlahe ilm ja lähenemine aardele. Aitähh peitjale ja ülejäänud seltskonnale. Aare OK.

 4 

Tõesti vahva, kui keegi hõikab välja, et me lähme, kas tahate kaasa tulla. Miks mitte. Jõudsime oma autotäiega varem kohale, tegime väikse kehakinnituse ja hakkasime vaikselt ees minema. Õnneks oli keegi hea saaniga inimene läinud täpselt samas suunas, kus meilgi vaja minna, muidu oleks see retk ikka väga väsitav olnud. Mingi hetk saime ka Virumaa omadega kokku, kaits sai räätsad alla ja kõmpisime raba ja aarde suunas. Kuidagi väga kähku tuli see lõpp, ei saanud arugi, kui juba topsik peos oli. Suurem enamus "skoorijaid" ;) pöördus tagasi, kuna neil teine sealne aare oli leitud, sylli tuli meiega juba kolmas kord ka laugaste juurde kaasa. Aardest võtsime kaasa ränduri.

 7 

Nii tore, kui keegi kodu lähedale rappa aarde peidab! Nii tore, kui keegi sulle su laiskushetkel helistab ja kodust välja meelitab! Nii tore, kui keegi kohale sõidutab! Nii tore, kui keegi ees rada rajab! Nii tore, kui kõigil on tore astuda ja kõik on üksteisega sõbralikud! Äraütlemata tore, et pärast retke saab tagapingil mõnuleda ja turvaliselt ukse ette tuuakse!
Aitäh teile, kes seda kõike korraldasid ja korda saatsid!
Aardeomanikule õnnesoovid minugi poolt!
Nii tore, et jätkub kohti, kuhu peitmine lubatud on ja peidetud aardeid ka mitme või mitmekümne aasta pärast leida saab!

 11 

Täna oli raba justkui muinasjutumets. Nii ilus, et rohkem ilusam annab olla! :) Mäletan, et lapsepõlves tahtsin nii väga sattuda sellisesse muinasjutumetsa nagu seda oli vanades vene muinasjutufilmides. Just sellisesse ma täna koos teistega sattusin! Päikest küll ei paistnud, aga seda enam tulid välja kõik hallid-sinised-valged toon-toonis värvid! Müstiline! Paks kohev puutumatu lumevaip. Lumised puud. Lummav vaikus. Toredad kaaslased. Sõnadest jääb puudu! Aitäh Kristale, kes selle ettepaneku tänaseks tegi! Aitäh kaaslastele, kes kohale tulid! Aitäh Raivole, kellele tänu me sinna üldse täna sattusime! Raivole ka hiljaksjäänud õnnesoovid meie poolt! Aitäh! EVEJ

Imeilus matk!
Täname :)

Kuna külm oli kaanetanud raba, oli väga lihtne siia aarde juurde tulla. Muudkui sirgjoones otse aardele peale. Lund oli muidugi ka korralikult, tegi astumise raskemaks ja võttis naha märjaks. Siit läksime edasi Laukasoo lauka juurde ja siis tagasi auto juurde. Enne aga kohtasime teel Lauri ja Marist, kes pärast sama ringi mööda meie jälgi läbi tegid. Tänud peitjale aarde eest!

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Tänud peitjale :)

 6 

Et hea külmakrõbe omapead tühja ei läheks, otsustasime rappa minna. Mõnda sellisesse raskemana tunduvasse ja kuna kuivanud puid oli juba ammu plaanis külastada, siis saigi Virumaale sõit hommikul ette võetud.

Soovituslikus parklas üks auto meie saabumisel juba seisis ja no muidugi me siis arutasime, kas see võiks olla peiturite auto. Laur pakkus, et see on Priidu oma ja ma proovisin siis sellele kinnitust saada autosse aknast sisse piiludes – no et kui kõikvõimalikku sorti ja suuruses geovarustus koos 10-meetrise redeliga sealt vastu vaatab, siis kindlasti on… :D. Redelit ja varustust ma küll ei näinud, aga et tagaluugil ilutses ka geopeituse kleeps, kadusid kahtlused selletagi. Ja kui Laur veel Priidule kõne tegi ja kuulda sai, et on jah ta Virumaal ja kohe varsti ka kaaslastega auto juurde tagasi jõudmas, sättisime endid neile metsa vahele vastu astuma. No nii tore oli kohtuda! :) Ja muidugi jätkus siis jutte kauemaks ning lobisesime mõnuga seal lumes vist oma 15 minutit enne kui edasi liikusime: meie puid vaatama ning Priit, Erko ja Kristel ümbruskonda kollaseks logima…

Nujah, me saime ikka päris lihtsalt siinse karbini, kolme inimese jäljed olid ju ees. Aga lihtne oli asi siiski vaid sihi hoidmise mõttes, kõndimine ise lumises rabas osutus paraja koormusega spordiks ning üle ei jäänud muud kui nentida, et Palangul on õigus - -20C ON palav :D. Seda enam kui sa oled madal nagu taksikoer ja kõik lumekõrgused algavad asjassepuutuval skaalal umbes “alates põlvest”… :D. Aga kohale me lõpuks jõudsime, päris kiiresti isegi, sest Laur kõndis ees ja tegi tempot ning peale nimede kirjapanekut jäi meile piisavalt aega veel naaberaaretki külastama minna :).

Aitäh Viivele ja Raivole seda peitmast, matk lumises rabas oli väga tore. Ja loodetavasti tekitate siia lähikonda veel mõne uue aarde, me meeleldi vaataks külastatud kohta ka suvel ja teeks järgmisel korral selliseid pilte nagu Paavo ja Marje logis võib näha… :).

Päeva esimene aare. Tegelikult on see mul juba leitud, kuid mitte sellise külmaga ja eelmine kord ei saanud lihtsalt üle vee aardeni jalutada. :) Mulle väga meeldib, eriti sellise lumega, võin ka kolmas kord minna. :D

 3 

Meie tänase päeva põhiprojekt asus Kakerdaja rabas, aga kuna talvepäevad on pikad ja tänane ilm imeline, siis otsustasime jäätunud maastiku kasutades siinset külastada. Tänane päev on siin lausa laulupeoks muutunud, pidevalt "parkla" autodega hõivatud,aardeni läheb juba teerada, mis ei anna ka raskusastet 2 välja. Lootsime ka teisi geopeitureid kohata, aga nagu eelmisest logist näha, siis olid külastused täna veidi varasemad. Samas olid raba lihtkülastajad aardest 100 m kaugusel end sättinud lõkkeääres päikeseloojangut nautima. Tänane loojang siin oli aga sõnuseletamatult kaunis. Valge-must-roheline maastik sai ühtäkki juurde vaata et vikerkaare värvivaliku. Kõik see meeldis meile niipalju, et jätsime siia ka ühe ränduri (meite rännakutega liitus ta Kalifornias) endale uut reisikaaslast ootama.

Päeva viimane pai kuivanud puudele

 5 

Mõned päevad tagasi tuli mõte, et peaks külma ära kasutama ja mõne raba vallutama. Valitud sai see ja päevaks laupäev. Hommik aga ei tahtnud kuidagi kodunt välja lasta ja liikuma saamine võttis ikka aega. Kui eelmine õhtu korraks tuli juba pähe, et peaks kohe mitu raba tegema, siis see idee kadus uuel päeval kiirelt :) Aega siiski jäi piisavalt, et kuivanud puud üle vaadata. Geoparklas ootas üllatuseks ees täitsa tuttav auto. Tegin kõne ja selgus, et eelmised otsijad on juba peaaegu parkas tagasi. Hakkasime siis jalutama ja peagi saime kokku Kristeli, Erko ja Priiduga. Oi kui pahased nad olid, et on meile nüüd kena teeraja ette tallanud ja oi kui rõõmsad meie sama asja pärast olime :) Ajasime natuke juttu. Selgus, et seal lähedal on ka teine raba aare...ma vist oleksin sama targalt tagasi tulnud ja pärast kodus kaarti vaadates ennast kirunud :) Igatahes nüüd polnud muud teha kui mööda rada aardeni ja siis juba järgmiseni :) Suurepärane koht ja sellise karge talveilma, madala talvise päiksega oli koht lausa super. Isegi külm ei kiusanud üldse, kuigi see kartus oli. Palav hakkas lausa :) Suured tänud siia juhatmast ja hetkel hea võimalus kõigil teerada enne uut lumesadu ära kasutada ;)

 4 

Kui suure tee pealt maha keerasime ja autotuled vastu tulid, tekkis arutelu teemal kesse ikka sellisel ajal sellises kohas sõidab, pühap ju leht ei käi. Autojäljed lõppesid täpselt ühes teatud kohas ja sinna juurde tuli metsast ka sobivast suunast jäljepaar - teadagi. Aga tee oli naaberaarde juures käimises tuttav ja läks kiiresti, pihlenelavõsa ja sillad tulid tuttavad ette, toonaseid murakaid küll ei paistnud, aga eelmiste jäljerida juhatas selgelt teed. Laugaste peal sai natuke lustidagi - et kas tõesti mite raasugi ei praksugi ja kas liugu ikka saab lasta. Muidugi sai.

Ja nii ongi - igal aardel on oma aeg, ja praegu on just selliste aeg - mõnusate lumiste jalutuskäikude ... Kork käib peale natuke lõdvalt, põhjas oli pisuke jääloik.

Nimi kirja ja tagasi, jäljerida ju kenasti ees. Kahju vaid, et murakaid ei olnud - aga nende jaoks tuleme tagasi. Seniks aitüma!

Auto jäi soovitatud parklasse ning see oli õnneks eelnevast majast piisavalt eemal, et seal ringitöllerdav krants parklani kaasa joosta ei viitsinud. Lund veel liiga palju ei olnud ning aardeni jalutasin matkatossudes. Igati mõnus jalutuskäik oli. Lumesadu küll just väga suurt nähtavust ei garanteerinud, kuid peidupaiga ümbus oli ikka supperluks. Kuna seal aga tuulas üksjagu, siis väga pikalt imetleda ei kannatanud. Vahva aare, tänud!

 5 

See on aare, mille puhul sai juba varem tehtud kindel otsus, et tuleb külastada..ja nüüd, mil pakane ilmselt hea abiline, minek. Elektroonika tuli vahepeal põue sooja panna, kuna tundus, et -15c ei meeldinud talle, meile aga küll:). Alustasime kolme põlvkonnaga, ei teagi, kumb rohkem väsis- vanaema või laps, aga viimase osa läbis vaid keskmine. Tuli joosta,et ootajad ei külmetaks, xdreami tunne tekkis, vaid riideid oli selleks liiga palju ja jalad kuivad.. Lausa kahju oli lõpp-punktis härmas ilule astuda.. Tänud peitjatele, super koht!

Talvine ilu

Matkalised

 2 

Niisiis, seltskond kogunes niimoodi kokku, et mul ei olnudki muud vaja teha, kui paat pagassi visata ning osa võtta. Natuke vedas ka, teised tassisid ja puhusid. Tõesti ei kujuta ette, mis võisid naabrid arvata, kui soovituslikus parklas kari inimesi autost välja vajub, paadi kaenlasse võtavad ja siis otsejoones metsa suunduvad. Väljas korralik lumi maas. Kohapeal läks kiirelt - paat õhku täis, vaikselt sips sisse ja tuld nulli suunas. Null täpne, aare heas korras ning päev korda läinud. Kui tihti ikka normaalne inimene paadiga keset metsa järvele satub? :) Siiamaani hea muhe meenutada, tänan Sind peitja!

 13 

Timix pani põhilise juba kirja. Väga mõnus jalutuskäik oli. :) Tänud kaasotsijatele, et viitsisid mu kaasa vedada. :)

 3 

Vaba päevaga tuli midagi ette võtta ja nii saigi see kord see aare eesmärgiks võetud. Kalmer võttis abivahendi kaenlasse ja nii me siis läbi metsa ja raba sammusime. Ei tea küll, mida need inimesed, kelle maja juurde me auto jätsime, mõtlesid. Lähimas kuivas punktis puhusime abivahendile elu sisse ja Miki läks lõbutsema, edukalt. Eriti lahe oli veel see, et Tallinnas olnud sügisilm asendus juba mõni kilomeeter Tallinnast väljas täieliku talvega ja ka rabas oli täielik talvevõlumaa. Väga omapärane koht. Aitäh!

Leitud. Aitäh!

 4 

Las pildid lausuvad enam kui mu muu mula :-D Suured tänud Viivele ja Raivole oktoobrikuu kesknädalase elamuse eest! Kus kõik teised (õigemini neljandad) otsijad on, miks te ei otsi seda head aaret!? B-) Nende asemel olid mustikad, pohlad ja lugematult jõhvikaid.
P.S. Aare oli pikali maas. Panime sinna, kus eeldatavalt olema peab.

Ümbruskond

Lainetab

Kuuma päikese eest..

Riidepuu

 1 

Ettevalmistus oli põhjalik. Õmblesime abivahendile uued riided. Auto jätsime soovitatud parklasse. Einaril abivahend ja minul abivahendi abilised seljas, suundusime sohu. Tee peal oli palju takistusi mustikate ja pohlade näol. Tuleb ka hea jõhvika-aasta, marjadel juba üks põsk punane. Logiraamatusse tegime teise sissekande. Aitäh.