Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Padjaklubi on aastaid olnud väga populaarne seriaal TV3 ekraanil. Teadupoolest on kahe peategelase lapsepõlveküla üks väike paigakene Viljandimaal. Siia tulles leiate hulganisti nõuka-aegset hõngu, mida Eestimaal leidub väga palju. Kohati on see nukker, kohati nostalgiline.
Kaevata ja geoerosiooni ei ole vaja tekitada. Vaata lihtsalt õigesse kohta.
Aare on uues kohas ja uuel kujul.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC62Y7P
Logiteadete statistika:
140 (92,1%)
12
8
0
0
2
0
Kokku: 162
Tundsin end jumala juhmina, aga ei suutnud tuvastada midagi, mis minu silmis patja meenutaks. Niisama ümbrust uurides ka ei näinud midagi. Seega nägu siniseks ja edasi
Ei leidnud. Lähen harjutan veel veidi ja tulen kunagi hiljem tagasi:)
Tekk oli nii laiali laotunud, et patja ei leidnudki... Ehk õnnestub järgmine kord ;-)
Sai üle tuhnitud aga ei leidnud meiegi:) Eks arendab edasi, kui lumi läinud.
Järve ääres oli juba üks kalamugu ees. Ilmselgelt kala väga polnud, sest minu saabudes ei tahtnud pilk enam kuidagi korgil püsida. Võtsin taas ette maskeeringu "olen haruldane loom nimega siseturist, ausalt ka!," riputasin fotoka kaela ja asusin nulli ümber luusima. Moepärast tonksasin mõnda asja varbaga, keerutasin niisama, surkisin mõnda seent, aga ei midagi. Tegevuse katkestas koeraks maskeerunud külamees, kes tuli mööda kaldaäärset rada, mõne meetri kaugusel seisatas justkui tervituseks, jalutas seejärel otse kõrvalt mööda ja ajas omi asju edasi. Õige ka, iga imeliku peale pole mõtet oma aega raisata. Aitäh kutsumast, vast tulen veel!
Väljas hakkas üha kiiremini pimedaks minema, kui kohale saabusin. Umbes 5 minutit otsisin , aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Tuleb natuke valgemal ajal tagasi tulla.
Siin oli segadust oi kui palju. C:geo järgi maandusime kuskil kiviaia jäänuste juures – otsisime patja, ei leidnud. Siis võtsin eesti lehe lahti ja avastasin, et null on hoopis mujal. Sõitsime siis sinna, otsisime patja, kalameest veel näha polnud. Otsisime siit ja sealt, siis sealt ja siit aga kahjuks jäime ikka tühjade kätega.
Eks siin natukene kahtlane oli otsida, seda enam, et olime lugenud teiste ebameeldivaid kogemusi kohalikega. Sestap otsisime vargsi, puude vahele varjudes ja sosistades. Kui 20 minutit oli otsitud ja kõiksugu pesad läbi katsutud ning kive keeratud, leidsin, et see pole õige asi. Küsisin Kadrilt üle, kas oleme õiges kohas ja jätsime asja sinnapaika. Ilmselgelt 1.5 raskussega aaret siin pole. Isegi 3.5-ga pole.
Sobiv näide sellest, miks kiviaeda peitmine pole hea mõte. Kuigi see polnud just suurem asi kiviaed, siis nüüd on seda aeda veel vähem. Näide ka sellest, miks (kohalike) inimeste silma alla peitmine pole hea mõte - kõigile ei meeldi geopeitus nii palju kui meile. Vast taastatakse aare ühel kenal päeval sobivamasse kohta, kus saab südamerahus ja ümbrust ümber ladumata otsida.
"Padjaklubi" pole ma kordagi näinud, äkki oli mitteleiu põhjus selleski.
Siia jõudsin varahommikul aga valgust oli juba piisavalt ning taskulampi appi võtma ei pea. Poleerisin seal erinevaid objekte u paarkümmend minutit, aga midagi näppu ega silma ei jäänud. Eks see miskite uudishimulike maaomanike jutt ei motiveerinud ka seal just ülemäära kaua ukerdama. Seega siis jäi praegust leidmata.
Vaevalt saime autost välja kui oli kohal kolmest eri põlvkonnast koosnev naabrivalve ja tahtis teada, mida me eramaal teeme. Tegime näo, et puhkame peale pikka sõitu ja võtame kerget einet. Õnneks lepiti selle selgitusega ja lahkusime sõbralikult. Loodetavasti on maaomanik ikka teadlik aardest - hoone ei olnudki eriti mahajäetud moega.