Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NB! Aare asub Alam-Pedja looduskaitseala Emajõe luha sihtkaitsevööndis, kus kehtib liikumiskeeld 15.04-30.06!
Vaata lisainfot Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirjast või RMK kodulehelt
Aarde peitsime osaledes SEIKLEJA.COM ümber-Eesti kajakimatkal mis sai alguse Pärnust. Meie ühinesime Viljandi külje all ja sõitsime kaasa kuni Tartuni. Aardele leidsime peidukoha Emajõe ja Elva jõe ristumiskohas oleval pisikesel saarekesel. Just natukene enne aarde peitmist sõitsime mööda ka tudengite kummiparvedest, kel sihiks volbripäeval Tartus toimuv paadiralli. Tudengite meeleolu oli kõrgel ja nende laulujoru kostis vaiksel Emajõel juba kaugele:)
Aardeni lähenemiseks on sobivaim alustada oma teekonda kas Ulila küla paadisadamast või Kärevere silla juurest.
NB! Aare ise asub maapinnast umbes 1m kõrgusel puu õõnsuses.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 15. aprill kuni 01. juuli
Vihje: Fnnerxrar wõtrqr evfghzvfxbunf
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCKR
Logiteadete statistika:
57 (87,7%)
8
10
4
2
0
0
Kokku: 81
Siia jõudmine oli mõnus kulgemine. Veidi kauguses müristas ning nägime ka välgu sähvimist. Otsisime kuniks enam loodust välja ei kannatanud ja ka viimane optimist (mina) oli lootuse kaotanud.
See aare on muidu ilusal (enam-vähem) puhtal Tartumaal väga pikalt pinnuks silmas olnud. Ometi läks vaja omajagu veenmist, et ma oleksin nõus siia jalgsi tulema. Algus oli paljulubav: ilus päikseline kevadilm, oodatust meeldivam maastik ja endiselt vastupidav jää, mis võimaldas vaevata ületada ka suuremad kraavid. Kohapeal tabas meid aga tõeline ikaldus ja aare ei tahtnud mitte kusagilt välja tulla. Vaatasime läbi ka need kohad, mis ei asunud koordinaatidel ega vastanud erinevatele vihjetele, aga ikka mitte midagi.
Ajapikku hakkas tuule käes päris külm ning kerkis uuesti esile algne vastumeelsus kogu ettevõtmise suhtes. Ei tea, kas aare oli kobraste poolt urgu veetud või jää all peidus või peegeldusid siin lihtsalt meie talviselt roostes otsimisoskused. Lõpuks andsimegi alla ja oli selline tunne, et minu poolest võib see leidmata aarde täpp sinna jäädagi, sest hiljem tagasitulek tundus mõeldamatu. Nüüd olen selles osas küll veidi leebunud, kuid üpris trööstitu oli see mitteleid tol hetkel siiski.
Aarde nullpunkti juurest leidsime 2 puud, mis ulatusid vähemalt meetri kõrgusele, küll aga ei õnnestunud tuvastada õõnsust ega ka aaret. Otsimine oli üsna vaevarikas, kuna koheselt pärast randumist tuli sääskede rünnak nõnda peale, et jala peal oli vähemalt mõnikümmend väikest ja kurja sääske. Polegi kunagi varem sellist asja näinud. Nõgesepõõsas ragistamine ka just kõige meeldivam tegevus polnud. Pärast ära sõites otsustas veel kamp sääski paadis jänest sõita. Kuna tegu oli poolkajutiga paadiga, siis vabatahtlikult sääseda lahkuda ei tahtnud.