Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nigula Looduskaitseala hõlmab 6400 ha ulatuses soid, metsi ning niite. Siinne inimtegevusest puutumata metsamassiiv on isegi Euroopa mastaabis unikaalne. Kaitseala südameks oleva Nigula raba uhkuseks on üle lageda raba hästi silma hakkavad viis põlismetsaga kaetud rabasaart ning suur rabajärv.
Nigula looduskaitsealale 1970. aastal rajatud laudtee oli riigis üks esimesi, seda pikendati 1994. aastal.
2011 algas rabaraja ümberehitus, mille käigus lammutati kaks vaatetorni ning rajati uued. Laudtee, mis enne tegi ligi 7 kilomeetrise ringi, asendati uue ja poole lühemaga, mis häirib linde vähem. Kuhu see viib, lähme vaatame?
Jalutuskäiku tuleb kindlasti alustada parklast, teiselt poolt aardele lähenemine ja laudteelt maha astumine ei ole kaitsealal lubatud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla | Raja algus | 58° 0.4193' 24° 42.8442' |
Aarde sildid: soovitan (7), ilus_vaade (4), pikem_matk(>1km) (2), laudtee (2), rabamatk (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1), lastekäruga_ligipääsetav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC66CBA
Logiteadete statistika: 98 (97,0%) 3 1 1 0 0 0 Kokku: 103
Tänud aarde eest! Jõudis kätte aeg tulla avastama seda raba. Ilma vihjeta varemleidnult oleks vist leidmata jäänud, aga - lõpp hea, kõik hea.
Pühapäeval kodus herneid korjates tuli tahtmine rappa minna ja ühtlasi ergutada endas geopeituri vaimu. Andsin oma mõttest Pärnumaa geohoolikute grupis teada ja Merle oli kohe valmis kaasa tulema. Nigula raba küll juba varasemast tuttav ja see tupiku koht ka, aaregi oli juba seal olemas, aga sel ajal, kui siin viimati käisin, ei teadnud ma geopeitusest midagi. Esialgu otsisime sealt kuhu geps meid juhatas, aga mind tõmbas taas nullist veidi maad eemale, n.ö loogilisse paika. Kui siis Merle logisid lugedes hea märksõna ütles, oli selge, kust otsida ning nii see aare leitud-logitud saigi. Aitäh peitjale!
Este kutsus geojahile Nigilasse ja ma ei lasknud 2x öelda. Kevadine mitteleid Tupikus tahtis vigade parandust. Aega läks ikka omajagu, kuni mahaistusin ja vanu logisid lugema hakkasin. Piirkond läks üsna ahtaks ja Estel oligi otsitav näpus. Aitäh peitjale!
Vägev laudtee oli, mõned lõigud tuli paljajalu käia , kuna laudtee käis vee alla.Vägevad laukad ümberringi
Null näitas veidi mööda. Õnneks Margiti terav silm tabas õiget kohta. Tänud!
Peale aardeta raba külastamist oli mõistlik aaretega raba ka külastada, mis siis, et teele asudes oli kell juba 16 ning aardeni kohale jõudes ilmselgelt aeg lambi valgust kasutama hakata. Aare oli ilusti olemas, kuid karbil auk sees ja kaas ka kannatada saanud.
Tänan peitmast.
Kuna päevad on praegu nõnda lühikesed, otsustasime otsida pigem vähem, aga elamusrikkamaid aardeid. Parklasse jõudes oli kell juba poole kolme ringis, ehk poolteist tundi pimedani. Teel kohtasime veel ühte seltskonda, aga üldiselt oli vaikne ja rahulik astumine. Vahepeal tuiskas, siis jälle tõmbas veidi selgemaks. Vaated olid kenad. Aare ennast kaua ei peitnud, kuigi põlve sai ikkagi niiskeks. Aitäh!
Nigula rappa polnud minu jalg veel astunud, seega tuli see põige ära teha. Ilm oli kaunis päikeseline, aga sama kaunis tuuline ka. Rabavaated lummavad, aga vette ei kippunud. Rabasaar oli mõnus kontrast eelnenud maastikule, hämar ja sünge. Otsimine edenes hästi, sest ühe koha peal polnud aare ennast kõige paremini maskeerinud.
Meie oma seniste georetkede käigus siia rabasse veel jõudnud ei olnudki. Kuna aga nüüd oli just siin avaldunud üks üsna värske seiklusaare, siis peale suurepärast õhtut ja ööd Vango Imedemaa saunamajas alustasimegi oma hommikut just siit. Ilm oli mõnusalt talvine, tuul ehk isegi veidi liiga lõikavalt jaine, aga saime hakkama ja jäime ellu. Peale lagedat raba oli metsavahel juba täitsa hea soe olla. Aare tuli välja loogilisest kohast ning meie jaoks ei olnud see koht üldsegi mitte tupik, kuna liikusime siit edasi järgmise aarde juurde ja siis mööda matkarada algusesse tagasi. Täname aarde eest!
Mis saab olla parem, kui üks raba-aare, aga muidugi kaks tükki ja samas rabas. Kuidagimoodi olen jõudnud ära oodata, et siia rappa ka teine kutsuv täpike juurde tekkis. Nii saigi päeva eesmärgiks kaks ühes projekt. Oma astumist aarde poole alustasin laupäeva varahommikul, kui õhk oli alles mõnusalt karge, kuskil 18 kraadi kandis. Ja tagasi parklasse jõudsin juba lõõskava päikesega, mis küttis ilma kuumaks, ca 27°. Eriti raja lõpus, seal kus aare asub, jooksis silme ees eelmine Nigula raba külastus 8 aastat tagasi, kui siin asuv matkatee ringi moodustas ning kohati väga-väga kehvas seisus oli. Seekord lõppes tee tupikuga. Tänan peitjat andmast põhjust siia uuesti tulla. Oli väga mõnus astumine veel südasuvises kuumuses koos kõigi Eestimaa suve lõhnade ja suminatega.
Seekord otsustasime selle pika matka ette võtta, polnud me siin ainsad jalutajad. Tänud aarde eest
Käisin siin talvel esimest korda ja siis jäi aare leidmata, kuna oli juba üsna hämar, aga see eest oli vaade rabas loojangu ajal lummav. Täna tulin siia taas tagasi, et alustatu lõpuni viia. Ja aare sai kenasti leitud. Tundub, et siin Salupeaksi saarel tegutsevad geo-hiired, kes on ka üritanud logiraamatule juurde pääseda, konteineri kaas pisut näritud.
Tänud aarde ja põneva koha tutvustuse eest!
Pärast ringi peale tegemist tabas mu silm ja käsi midagi põnevat. Ja oligi see, mis vaja! Aitäh!
Täna oli plaanis kogu päevavalge aeg rabades veeta ja soojenduseks tulime sellele laudteega ringkäigule. Lootsime, et nädalavahetusel on palju rahvast käinud ja laudtee mõnusalt kõvaks tallatud. Ja nii oligi. Esmaspäeva hommikul olime parklas ainsad ja astusime mööda jälgi raba poole. Paksu ja koheva lume alt oleks ikka päris raske olnud seda laudtee kohta mõistatada, kui varem siin käinud pole. Ronisime ka mõlemasse vaatetorni, toksisime mõnes kohas laudtee ääres jääd ja nii need mõned kilomeetrid jalutatud saigi. Aardekarbi leidsime esimese vaatlusringi ajal. Keegi on kaane serva näksinud, kuid praegu veel kõik korras, sisu kuiv ja puhas.
Aitäh rappa kutsumast!
Parklasse jõudes saabus just üks seltskond rajalt ja nii jäi meie auto ainsana parklasse. Olime seega ainsad rajal ja saime rahulikult loodust nautida ja aarded - nii selle kui Nigula -segamatult üles otsida ja ära logida. Tagasiteel aga tuli meile vastu päris mitu seltskonda ja parkla oli autosid täis - on ikka populaarne koht siiani. Tänud peitjale! Aare on heas korras.
Peale hommikusööki Kaubaru metsaonnis suundusime siia jalutama. Sellest ongi juba märkamatult seitse aastat, kui mina siin matkarajal viimati käisin. Täna oli tuul nii vali, et kohati tuli end raskemaks mõelda, et see mind laudteelt laukasse ei lükkaks. Aga teekond oli nauditav mis sest, et tupik. Imestama paneb pigem see, et miks siin nõnda vähe aardeid. Ruumi siin veel ju küllaga. Tagasiteel sai mõlemas vaatetornis käidud. Ühest neist oleks põnev öömajale jääda aga aaret väärivad nad mõlemad. Väga mõnus oli ja kes teab ehk seitsme aasta pärast jälle. Tänan.
Hästi peidetud.Andis ikka otsida. Aardesse jätsin tühja padrunikesta.
Neljanda päeva esimene sihtpunkt. RMK Katku lõkkekohast võtsime suuna Nigula raba suunas ja jällegi oli üllatuseks juba hommikul vara üks auto parklas ees. Vahvast sinisest linnu peasakastist piilus meid kohalik elanik ja veendus, et me ikka rajale läheme. Seekord võtsin igaks juhuks ujukad ja rätiku kaasa aga siin ei läinudki neid vaja. Umbes esimese poole ajast oli pilves ilm, mis oli vahelduseks nii hea ja kuna rabas oli väga vaikne siis valitses siin kuidagi eriline rahu. Käisime tornis, vaateplatvormil ja selle all ning jalutasime raja lõppu. Elve nägi raja kõrval ka nastikut, meie Oliveriga marssisime rahulikult mööda. Panime nimed kirja ja seejärel läksin ma veel naaberaaret otsima.
Tänud peitjale siia kaunisse kohta kutsumast!
Linnulaulu on siin küllaga ja niisamagi tore matkata. Tundsin ainult puudust lühikestest pükstest.
Mets tekitas sellise huvitava värava või portaali, mida küll foto edasi ei anna.
Lisaks kohtsin putukat, kes potensiaalset ohtu märgates viskas selili ja hakkas jalgadega siputama.
Nigula raba on juba pikalt minu külastamist ootavate kohtade nimekirjas. Samamoodi nagu varahommikune rabagi. Kuidagi õnnestus asjad niimoodi klappima saada, et siin sain mõlemad soovid täidetud. Ootuspäraselt ei olnud näha ühtki inimhinge, vaid ainult linnud. Linnud igal pool. Palju linde. Esmakordselt õnnestus tunnistajaks olla ka tedremängule - me polnud veel aaretenigi jõudnud, kui varajane ärkamine oli end kuhjaga õigustanud. Aarde leidmisega läks päris kaua. Eeldasime igasuguseid asju ja vaatasime üle päris palju valesid kohti. Lõpuks siiski leidsime ka. Aitäh!
leitud, jätsime helkuri ja puust elevandi
Esimesel ilusal kevadisel ilmal jalutuskäik aardeni tehtud! Aitäh aarde eest!
Leidsime:)alguses otsisime valest kohast, aga lôpuks tuvastasime ôige koha
Üks Eesti esimesi laudteega rabaradasid, kuhu ma polnud siiani veel kunagi jalga tõstnud. Kohe alguses sain aru, et see siin on midagi tõeliselt erilist. Parklas oli minu auto ainus, telefon näitas internetileviauku, ilm ideaalne ja milline vaikus! Sellises situatsioonis tugevnevad kõik tajud ning loodushaldjad muutuvad peaaegu reaalseks, olgugi ehk mitte kohe nähtavaks. Liikudes püüdsin ise ka võimalikult vähe heli tekitada. Esimeses tornis tegin rahuliku pausi ja lihtsalt olin. Üksinda vabas looduses viibides aja kulg muutub, tavamõistes üsna tähtsusetuks, oluline on palju suurem plaan - aastaajad, aastad, sajandid...
Nulli jõudes saabus ka selgus mõistatusliku aardenime osas. Tänan kutsumast, see on paik, kuhu tulen kindlasti mitmel korral tagasi veel!
Siia tõi mind hommikune sirutuskäik. Läbi tuule pressisin end avamaalt metsa ja läbi märjast libeda laudtee aardeni. Tupikus jäi ka aare üsna peagi näppu.
Tänud, ilus koht.
Esimese hooga ei hakanud kohe silma, võimalikke peidikuid paistis samuti palju, seega käisin 'Nigula' aarde juures ennem ära. GPS eriti koostööd seal ei teinud, sai igasuguseid puujuuri ja maha langenud puid uuritud kuni otsustasin lõpuks loogilisemad kohad kah üle vaadata. Aardega kõik korras, peitjale tänud!
Geosündmuseni oli kaks tundi aega, seega täpselt piisavalt, et neli nädalat tagasi vigastatud hüppeliigest uuesti traumeerida, valu ignoreerides siiski tupikusse jõuda ja ka naaberaare üles otsida. Vaated olid võrratud, mulle väga meeldis ka ujuvsild. Tagasiteel peaaegu alguskohas nägin ilmselt rästikulist laudteelt maha roomavat. Tänan kutsumast, see oli mõnus pikem jalutuskäik.
Parklasse saabudes oli ilm väga tuuline ja järvest pritsis vett laudteele nagu oleks vihma sadanud. Selle ilmaga otsustasin, et aardeni on õigem liikuda sörkides ning koos kõrvalaardega said mõlemad logitud 48 minutiga. Selle aja sees jõudsin siiski ka rabatornist vaateid nautida. https://www.strava.com/activities/3464300294
Teel tupikusse übritses meid imeilus ürgse välimusega mets, igati (korduvat) külastamist väärt paik! Peitjale aitäh!
Siin olen teist korda otsimas. Seekord tuli leid kiiremini kui eeldasin. Aare heas seisus. Tänud siia kutsumast!
Siia sai 8kesi sõpradega tuldud matkama, käisime ja ööbisime NIgula looduskaitseala keskuses ning päeval siis tegime tiiru soos. Kahju, et matkarada enam pole täies ulatuses läbitav, oli näha ka kohti, kus kunagi vaatetornid olnud. Üks meie matkaline on selle raba igaaastane külaline, käib vähemalt 1x aastas, pigem rohkem, siin rabakraave kinni ajamas juba 17 aastat. Ka mina olen siin mitmeid kraave aidanud aja jooksul kinni ajada, esimest korda 2012 aastal Eestimaa Looduse Fondi talgutega, kus siis ise neid talguid ka juhtisin. Ja nii meie matkaseltskond sel korral koosneski talgujuhtidest ja neist, kes aja jooksul talgutel on käinud, pooled meist olid siin ka ise käinud kraave kinni ajamas. Käisime ka vaatamas neid kraave, mis on meie poolt kinni aetud ja rõõm näha, et tammid toimivad ka peale pikki aastaid.
Maastik muutub ja meie samuti. Kuid see ühendav jõud tõi meid siia ja sel nädalavahetusel logisin ka oma oma 900. aarde. Aitäh.
Rada oli väga vesine ja libe. Tagasiteel olid külmakraadid laudtee teinud jäiteseks. Põhimõtteliselt saime korralikult uisutada ja mõni meist ka korra külje laukasse panna. Ilm oli sombune ja veidi trööstitu aga neljajalgsete väsitamise nimel, oleme kõigeks valmis. Jäime ka veidi pimeda peale aga õnneks valgustasid pealambid teekonda piisavalt. Selleaastane jõulu rabaskäik tuli lumeta, eelmised kaks olid lumised, hoiame pöidlaid, et järgmine aasta saaks jälle valgema jõulujalutuskäigu. :) (259) Aitäh! EVEJ
Imeline loodus. Väga keeruline leid. Gps signaal kehva.
Rabajalutused on alati väga mõnusad, isegi sellise uhke laudteega. Lõpus kohe otsida ei õnnestunud, sest üks välismaa pere istus tupikus, ema söötis imikut ja isa koera. Võtsin siis käigu Nigula aarde suunas. Tagasi tulles oli plast puhas ja aare leitud. Tänud!
Esimesed sada meetrit olid eriliselt imelised. Rajal oli umbes miljon väikest sisalikku. Siis hakkas tibutama. Pidasin endaga nõu ja otsustasime, et ega ma jäätis ole, et ära sulan. Nii et läksin edasi. Vihm tihenes. Kükitasin veidi esimese torni varjus. Vihm ei lõppenud, teel teise tornini hakkas veel rohkem sadama. Teise torni all ootasin ka veidi ja kui vihm vähenes, astusin edasi. Rabas oli täitsa tore, aga kõrgema taimestikuga kohtades oli sigalibe. Sandaalid olid muidugi siledad ka. Silla peal oli ... huvitav. Tupikus sügasin vähe kukalt ja tuletasin kirjeldust meelde, söötsin sääski ja lõpuks leidsin aarde. Selle aja peale oli vihmgi lõppenud. Tagasiteel nägin hulgi väikseid konni. Aitäh toreda väljakutse eest inimtühjas kohas!
Nigula juures mööda kõndinud lätlased tegid siin peatuse. Läksime neist mööda ja gps juhatas platvormist 20m edasi. Siis nad ütlesid, et vales kohas olete ning näidati õigele kohale. Säästsime sellega kõvasti aega. Pärast tundus, et õiges kohas näitas ka gps mõned meetrid. Logisime aarde ja kõndisime parklasse tagasi, ma sain üheks otsaks ~3,2km. Nüüd tuli veel raksti teha.
Ütlemata tore laudtee. Näeb ära pea kõik, mida ühe raba kohta jalgkiirtee pealt näidata saab. Aitäh peitjale.
Päeva eesmärk oli food prep valmis saada ja vähemalt Nigula 2 aaret ära võtta. Kuna Marko oli siin juba korduvalt käinud ja täna oli Kristjani päev siis koer, food prep ja vaim valmis ning minek. Ööga tuli Pärnus ka lumi maha ning laudteele said me poolt esimesed jäljed jäädvustatud. Seljakoti ja taskulambi unustasime me muidugi maha ja seega sai loota kiiretele päkkadele ja lume peegeldusele. Hästi peidetud väga heas korras aare! Aarde asukoht muidugi igati kiiduväärt! Aitäh:)
Onni juurest siia oli pikem ots. Vahepeal tervitas mind telefon Lätti saabumise puhul. No tere tore. Lõpuks jõudsin siiski parklasse ja suundusin pärast kiire võiku nautimist rajale. Rada oli õnneks tühi. Päris pikk laudtee oli, ootasin miskit lühemat. Kohapeal tuli leid pigem kiirelt. Aitäh!
Oli tahtmine poistega miski matk ette võtta. Kuna siin pole käinud ka, siis ideaalne koht. Ilm oli viis pluss ja üldse tuju hea ja tupikusse jõudsime kuidagi märkamatult. Karp tuli kähku ja peale kiiret ampsu mitte ei läinud tagasi vaid ikka edasi naaberaaret otsima. Aitäh!
Paavo oli siin juba kolmandat korda, mina alles esimest. Ilm oli päikesepaisteline, kuid tuul tahtis kõrvad peast viia. Matkasime mööda sirgeid teid tupikuni ning karuonu märkas aaret esimesena. Jätsime testleidjad aaret kõpitsema ja tagasi peitma ning mina suundusin Nigula aaret otsima. Aitäh sõbrad, et kaasa viitsisite tulla, Paavo ütles, et tema enam neljas kord siia ei tule. :)
Päeva viimane matk soojal sügispäeval. Laudtee oli rahvast täis, lõpuni ei olnud siiski keegi tulnud. Nulli ei hakanud otsima, enne sain logitud. Aitäh!
Täitsa mõnusalt läks teekond aardeni.Vahepeal käisime veel Nigula aaret otsimas.Null näitas õigest kohast kõva 15 meetrit edasi.
Jätsime siia ränduri,tänud siia kutsumast!
Üks raba oli täna juba üle vaadatud, nüüd sai siis siia tuldud, kuigi aegu tagasi sai siin Linnapreili sabas jalutatud juba. Pudel veega kaasa ja minek. Mingi hetk avastasin, et lisaks meile on rabalaudteel teisigi tegelasi, nimelt sisalikud. Jalamüdinat tajudes libistasid nad end peitu , nii ei õnnestunud ühegi tegelase portreed pildile püüda. Küll aga hakkasin neid naljaviluks loendama. Mnjaa kui nüüd lugemine just sassi ei läinud siis ennast käis näitamas 78 sisalikku. Mida lähemale jõudis mets, seda ärevamaks läks taeva olukord, pilved aina tumenesid ja iga hetk oli oodata kraanide avanemist. Huh, metsa päästev vihmavari sai enne pea kohale kui luugid avanesid. Õnneks oli mets piisavalt tihe, nii ei pääsenud vihm sellest läbi ja muretult astusime tupikuni välja. Sama äkki kui vihm oli alanud ta ka lõppes, taas metsast väljudes olid pilved kaugemale liikunud ja enam ei tulnud tilkagi. Tänud!
Ideaalne suveilm selliseks laudtee rabakaks. Sel korral ei olnudki terve raba vaid minu päralt vaid ees ootas üks LV numbrimärgiga auto. Nüüd võtsin kaasa juba vähe rohkem asju kui Punahundi aarde juurde. Natukene vett, ujumispüksid, rätiku ja õuna. Õuna sõin ära ja vee jõin ära aga ujumistunnet ei tekkinud millegipärast peale. Järv nägi välja kuidagi võõramaine. Väga ilus aga midagi mu sisetundele ei sobinud. Uus laudtee oli väga priima. Käisin vaatetornis ja vaatluspunkris. Natukene enne metsa püüdsin kinni lätlased. Nüüd läks mul kiireks, sest pidin ju metsas oleva aarde enne nende kohalelaekumist üles leidma. Laudtee lõppes kuidagi ootamatult ära. Asusin otsima. Otsisin enda arust kauem kui oleksin pidanud ajaliselt tohtima. Olin alla andmas teadmisega, et nüüd saan oodata kuni mugud infotahvlit loevad ja seal pikniku pidama hakkavad. Nad olid aga sootuks kuhugi ära kadunud. Pidevalt piilusin küll üle õla aga selle vahele ka mõnda potentsiaalsesse peidikusse. Kui karp käes, siis kibekiirelt nimi sisse ja tagasi peitu. Nüüd sain hoopis ise rahulikult lugemist harjutada. Täitsa põnev tekst ja uus sõna minu sõnavarasse - peaksi. Aitäh peitjale siia ilusale rajale kutsumast!
Pärast kuuma tuule käes raba ületamist oli mets üllatavalt sünge ja pime. Sääsed tulid rõõmuga einestama, aga pikalt me neile seda lõbu ei pakkunud. Aitäh!
Kindel lemmik sellel päeval. Koht oli ilus, rada mõnus, päike paistis, paaril korral oli ainult kõvem tuulepuhang. Muidu super jalutuskäik. :)
Tänan väga peitjat!
Siin pani Priit meid tanki, jäädes ise autosse ootama ja isegi ei öelnud, kui pikk matk meid ees ootab. Saime 2 aaret korraga kõigest "2 tunniga" Matk ise oli väga mõnus ja ilm ilus talvine. Auto juurde tagasi jõudes lasi Priit leiba luusse, me ehmatasime ta ülesse.
GPSid suunasid järjekindlalt loodust rüüstama. Tegelikkus on märksa loodussõbralikum. Hiljem tulid kolm ülekaalulist ühe habemega ja tassisid äraminekuteele palgi. Millek ssee veel vajalik oli, jääb arusaamatuks. Rabavaikus oli omal kohal. Talveks rappa elama.
Tore rabamatk ja teekonnal Nigula aarde juurde. Tänud peitjale.
Kui Vango talureisi plaanisime, ütlesin Aigarile, et mina igatahes tahan Nigula rabas käia, kuna viimane külastus on -26 kraadisest talvepäevast ja kuigi oli ilus, siis aardeni me ikkagi ei jõudnud. Aigar oli nõus, kuigi ma talle igaks juhuks ei öelnud, palju aardeni maad on.
Kell 7 õhtul hakkasime parklast vantsima ning kui esimese vaatetornini jõudsime oli Aigar lootusrikas, et oleme kohale jõudnud. Kuid mina vaatasin kaarti ning ütlesin, et üle kilomeetri on veel. Seepeale hakkas Aigar oigama ning ma panin ette, et jäägu siis torni juurde mind ootama. Tornis pingid ja puha. Aga Aigar keeldus. Et mismõttes võetakse kaasa ja siis jäetakse karudele söödaks. Ning nii me vantsisime edasi.
-26 kraadiga oli kohutavalt külm. Nüüd oli aga +26, soe ja väga niiske. Juba mõnesaja meetri pärast olid meie figuurid särkides kenasti välja joonistunud, kuna need kleepusid keha külge. Aeg läks aga üldiselt kiiresti ning nii jõudsime teise vaatluspunkti. Ronisime üles, nautisime vaadet ning Aigari väsinud nägu nähes panin uuesti ette, et jäägu mind ootama. Ei, kangekaelselt otsustati lõpuni minna, kuna minu ettepanek oli liiga veider ausa inimese kohta.
Majakest uurisime ka lähemalt ning oletasime alguses, et madalam korrus on vaatluspunktina mõeldud. Siis aga hakkasime arutama, et äkki see on hoopis karude valmistatud inimlõks. Ukse saab ju isegi väljast riivi panna. Kujutasime ette pilti, kus karu uhkelt fotograafile poseerib akna ees, kust kellegi peanupp välja paistab, ning trofeed ripuvad kodus seinal. No umbes nagu ses laulus:
Kõik metsaloomad teadsid ammu juba
et varsti tuleb inimjahi luba.
Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud,
küüned, hambad ja veel teised nõksud.
Ilmselgelt oli kuumus meile juba liiga teinud.
Viimased sajad meetrid edasi laulis Aigar sama laulukest, et entusiasm ei raugeks. Ning kui süngesse metsa astusime, oli seda samuti julgustuseks vaja, kuna puudevaheline tume maa ei olnud üldse mitte kutsuv. Kuid viimaks jõudsime aardeni ning pärast mõningat segadust hüppava gepsiga saime karbi kätte.
Nüüd aga lidusin mina edasi veel teise aardeni, kuid seekord otsustas Aigar mu nõu kuulda ning jäi pingile puhkama. Mulle anti aega 15 minutit, siis otsustas ta igatahes koju minna. Õnneks selgus, et sellest ajast piisas täielikult ning ähkides jõudsin etteantud ajaraamis tagasi.
Tagasiteel olime mõlemad üsna vaiksed ning kui tegin ettepaneku vaatlustornis puhata, oigas Aigar, et lähme aga edasi, kuna muidu jäämegi sinna. Või vähemalt tema jääb.
Kokku kõndisime 8,5 km kahe tunniga ja minu arvates oli see väga tore matk. Tänud.
Parklasse jõudes oli õnneks vihm ka lakanud. Parkisin ettenähtud kohta ja asusin vantsima. Sellest ma küll aru ei saa, miks küll igat mülgast nii hirmsasti kaitsta on vaja... Saaks aru kui see midagi haruldast oleks, aga seda mäda maad on ju terve Eesti täis. Ja see tundub ka uskumatu, et igas mülkas unikaalsed taimed kasvavad, mida mujalt ei leia. Aga eks see rohkem minu probleem. Poolel teel oli mingi kuuri ja vaatetorni ristsugutis. Ehk siis kuuri katusel käsipuud ja paar pinki. Infosilt seal pani küll muigama, mingi standardtekst neil vist. Keelati torni kõigutada ja hoiatati, et suure tuulega võib torn kõikuda. Peab see alles torm olema, et see kuur kõikuma hakkaks... ja sellise tuulega kõikumist nagunii ei märkaks. Raja lõpp oli üllatavalt viisakalt vormistatud. Andis ikka tassida seda materjali siia mülkasse. Panin nime kirja ja suundusin edasi Nigula poole. Aitäh juhatamast.
Olime siin oma 3 geoaastapäeva tuuril, ja sama teed kõndisime teist korda. Paljud kohad oli vägagi tuttavad, kuid rada kuidagi väga moodne. Polnud enam seda laudteed, mis laseb jalal vähmalt pahkluuni rabavette vajuda ja kõndides on ikka siht pikalt silme ees. Infotahvlid olid huvitavad. Eriti ennustav jutt, kuidas rabamass kõik need mineraalmaasaarekesed kunagi endasse sööb. Ja siis sai see kõik tupikuna otsa. Otsisime ülesse aarde ja logisme, ja seekord tulime siis tagasi juba tuldud teed kasutades, Tänud taaskord tuttavasse kohta kutsumast. Nagu tavaks öelda, et kui tahad kogeda midagi uut, siis mine käidud kohta tagasi
Siin sai käidud kunagi aastaid tagasi ühte teist topsi otsimas - kui ma nüüd ikka õigesti mäletan, siis tegi rada hoopis tiiru ja sellesse eelmisesse otsitavasse sain ma vist oma esimese FTF-i.... a no mälu ei ole ka enam see. Parkla oli autosid täis.. sellised rahvamassid käivad seal. Samas rajapeal just ülemäära palju inimesi vastu ei tulnud.. ju oli neil mujal toimetamist. Aga kokkuvõtteks mõnus rada ja ikka täitsa pikalt sai siin jalutatud. Vahepeal oli plaanis ka siia ööbima jääda, kuid tagasi jõudes oli üks primaat suutnud keelumärki endale siiski sissesõitu lubavaks tõlgendada ning autoga järve äärde ronida ja sinna suure telgi üles visata. Peitjale tänud jälle Nigulasse juhatamise eest!
Pärastlõunane jalutuskäik rabas. Mida veel tahta ilusa, kuid veidike tuulise ilmaga. 65 m enne aaret oli suur saare haruoks laudteele prantsatanud ja ühe laua katki teinud. Tupik oli ikka tõeline, millele lisas vürtsi looduslik sein, mis veidike meenutas Throne of the Games pärit The Wall'i. Esialgu põrutasime teadlikult aardest mööda naabri juurde. Tagasi tulles ajasin nulli paika, see näitas veidike paremale. Loogika ütles, et selle aarde puhul tuleb otsida nimele vastavast kohast ja seal see oligi. Jällegi olime tänased teised logijad. Kokku võttis matk kahe aarde külastamisega ligi 3,5 tundi ilusat pärastlõunast aega. Aitäh.
Siin tegime peatuse alles siis, kui Nigula aarde juurest tagasi tulime. Natuke aega otsimist ja Ain silmaski väikest karbikest, aardesse jätsime meie poolt käeketi. Tagasiteel autoni olime lummatud saabunud sookurgede võimsast häälitsusest metsa kohal. Ei olnud sellel kevadel neid uhkeid linde veel kohanudki. Täname peitjat!
Mõnus jalutuskäik kevadises rabas,laudtee oli pea lumevaba.Tagasi parklasse jõudes tundus et on toimumas mingi suure reede geokogunemine,parkla oli autosid täis.Aga ju käivad ka normaalsed inimesed rabaõhku hingamas.Tänud peitjale!
Kui Nigula aaret sai külastatud juba paar aastat tagasi, siis laudtee olukord oli toona ikka väga nutuses seisus. Hetke seis tunduvalt parem. Vaatamata uhkele laudteele, tegime siiski tervele rajale ringi peale ning lähenesime aardele mööda vanat rada. Ega selle leiuga väga ruttu ennast premeerida ei saanud. Lõpuks oli siiski vaist see mis õige koha ette näitas. Tänud taas kord tuttavatele radadele juhatamast.
Ega see praegusel aastaajal siiatrügimine ikka hea idee ei ole. Tee on suland ja lögane, hakkab hästi auto külge, raba seevastu on endiselt lumine, aja jalaga laudteed lume alt taga ja vaata, et mööda ei astu. Aga naaberaare torkis kangesti ja ega sellestki saanud siis logimata mööda minna. Tuletasin eelmist korda meelde - sellest saab suvel juba 20 aastat ... Toona kolasime siin mingi konverentsiekskursiooniga, islandi tüdruk peitis oma käevarred sääskede eest põue ja näitas, kuidas ennast islandi metsa ära peita ... Oh aegu. Ja praegu on see rada sihuke kääbikulik sinna ja tagasi, a vat kus vanasti, sai ikka ringi peale teha ja puha ... Ei, tore, aitäh peitjale ja küllap tagasi, kui tornid ka aarded saavad ;) Ja süüdimatult lajatasin logiraamatusse eilse kuupäeva ....
Käisin jõuluvana toodud uut gepsu katsetamas. Täitsa töötas. Tänan peitjat, et oli põhjust uut laudrada vaatama tulla. EVEJ
Peale suurt söögi- ja joogiorgiat on vägagi teretulnud üks jalutuskäik looduses. Ja veel sellise imeilusa ilmaga nagu seda oli 2016 aasta esimesel päeval! Aitäh peitjale!
Tänase reke eesmärk oligi tegelikult rabasse minna. Pätrik tahtis juba teist päeva minna rabasse. Täna oli selleks väga ilus ilm ja siis saigi tehtud pisike georetk. Uus rada oli korralikult tehtud. Torni oli uuendatud ja üks oli veel lisaks juurde ehitatud. Pätrik võttis aardest helkuri ja jätsime sinna kellukese ja kettarõnga.
Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Selle aarde külastamine, nagu ka naaberaarde Nigula külastamine jäi päris pimeda peale. Teekonda alustades saime vaatamata kehvale mobiil-interneti levile teate uuest aardest minu kodukoha lähedal. Laudtee oli tõesti mõnus korralik käia! Mul oli väga hea lamp, mis ei lasknud pimedusel heidutada. Tupikus vaatasin lambiga mõned kohad läbi, kuni karp silma hakkas. Pakkusin Mikile ja Priidule ka võimalust oma silmaga otsida, kuid mul kästi hoopis karp kohe välja võtta! :D Tegelikult tahaks siia ükskord valges tagasi tulla. Seekord siis pimedas. Mina ja Priit tegime väikse lisamatka mööda vana laudteed Nigula aardeni ja tagasi. Senikaua Miki pikutas "Tupikus". Tagasiteel mööda laudteed kuni autoni nautisime täielikku vaikust rabas ja täiskuud. Kui lambid korraks kustutasime ja vait jäime, võis kuulda lausa omaenese südametukseid. Võimas! Kuna olin siin esimest korda elus, siis nägin elus esimest korda ka tuttavat rabapaviljoni filmist "Laanetaguse suvi"(1980). Siia tõi rabavana Irdel rabas märjaks saanud poisid Riho ja Timo kuivama ja ööbima. Täitsa alles ja korras oli veel see paviljon! Muide rabavana Irdel ehk Arkadi Irdt oli Nigula raba laudraja looja. Tänud peitjale siia kutsumast!
Tundus, et alles see oli kui ma seda rada käisin, kuid täpsemal uurimisel siiski juba 15.11.2014. Eelmisel külastusel tegin ringi peale, seekord siis piirdusin tupikuga. Rabas valitses täielik haudvaikus, tuultki polnud. Poolel teel olev ehitis oli uudiseks, sellist vaatlusputkat polegi veel näinud. Tekitas veidi põnevust ka lõpu suhtes..., seal siiski sain ennast vaid harida. Null näitas mul veel 15 meetrit edasi, kuid õnneks taipasin sinna mitte ronida. Aitäh, pikema jalutuskäigu eest, rabavaated nagu ikka rabavad, kuid kehaliselt jäi seekord tema olemus tunnetamata. V:TB
Mõnus pühapäevahommikune jalutuskäik värskes õhus. Päike säras taevas ja värsket laudteed kattev lumekoorik krõbises talla all. Võiks isegi öelda, et see on rabalaudtee uus tase. Sellised "sügavad" vaated, rahvamaja keset raba ja pontoonsild. Vaata ja imesta. Täname rappa meelitamast! Meile meeldis. Kaasa rabasime ühe ränduri. Teise jätsime järgmistele.
Ilus ja valus ....... öine raba on kaunis kui oled seda nautimas syda ööl yksi. aare näitas end 00:09
Kui vihma kallab ja kodus miskit teha ei viitsi, siis tuleb rappa minna.. tundub, et on veel sarnaselt mõtlejaid, tervitused Svenile! Ja tänud ka peitjale, ehk peale järgmist õppesessi on koju tulles mõni samalaadne üllatus ootamas! :)
Rada veel päris valmis pole nii, et tasub tulevikus sinna tagasi sattuda. Tänase vihmase ilmaga võis teekonnal veel inimesi kohata. Tervitused Hannole!
Peitjale tänud sinna kutsumast!
Keegi hea inimene võiks logiraamatus mu teadet pisut korrigeerida. Originaalpildis "aitähhil" ää-täpid puuduvad. Aitäh :)
[Testleid, ei ole esmaleid.] Kui Rakstis käidud nagu raksti, liikusime edasi Nigula manu. Plaan oli ammuleitud Nigula aare üle vaadata ja vajadusel loodusest eemaldada. Õnneks kohapeal selgus, et seda vajadust pole ning Nigula on väga heas korras ning ausalt ja midagi-kedagi kahjustamata leitav.
Triinul oli aga veel üks salaplaan, peita korrastatavale rabateele uus aare, mis varasema saatusest hoolimata püsib. Mõeldud-tehtud. Me pidime värsket linnukest testpüüdma, mis mitmekesi ka hõlpsalt õnnestus. Teel siia ja tagasi silmasime veel kaht renoveeritavat torni, mis kumbki veel päris valmis pole. Kirjade järgi kohapealt selgus, et meistritel on veel kuu aega end kokku võtta. Küll hakkama saavad.
Aardenimi "Tupik" toob mulle meelde filmi "Vale pööre" 1, 2, 3, 4, 5 ja 99.. :D Õnneks meiega rajal midagi hullu ei juhtunud.
Aare ise on kenasti peidus, kuid siiski hõlpsasti leitav ning meeldivalt naturaalne. Kui peaks sinna ise peitma, lisaksin ehk veel vaid ühe maskeeringuelemendi ekstra, mis raskust +1 tõstab. Aga eks ma olengi kiuslikum ja seda pole sellise pika matka peale ju vaja.
Aitäh Triinule lisapõhjuse eest siia rappa naasta! Mul oli tore nii 2011 kui ka täna. Aare eeskujulikus korras, EVEJ. Huvitav, kes siia esimesena jõuab - Hanno, Sven, mõni pärnakas, Erko ehk, rabafännid Kajaliisid, keegi veelgi kaugemalt? Igatahes tere tulemast (tagasi)! :-)
Aardesse jätsin Eesti esimese megasündmuse geomündi, mis just sellest aardest oma teekonda alustab, et laias maailmas MegaJaanipäeva tutvustada!