Karu Jaak

Jõulueelne õhtupoolik karude paradiisis. Kes kammib kasukat, kes tõmbab piibutobi. Kaardilaua taga taovad mõmmikud viit lehte. Jutt veereb kasukahooldusvahendite ümber. Mišalt uuritakse, miks ta aina odavas kunstnahast kuues ringi patseerib, kas on oma uhke kasuka kaardimängus maha mänginud. Miša ainult mõmiseb vihaselt selle peale. Lõpuks räägib oma loo ära. Tema olnud Eestis ekskursioonil ja juhtunud mingi Jaaguga kokku. See kole mees võtnud süütult otilt kasuka ja lasknud rämpsu täis toppida. Nüüd on see luku taga ja vahel voorib seal rahvast sisse-välja. Kasukale nime ka pannud, kutsuvad Jaaguks. Praegu käiakse küll silitamas, aga varsti pidi toanaabriks mingi rõve kala tulema. Ümbruskonnas toimub ka midagi imelikku. Kohalikud võimumehed on kogu ümbruse karukujusid täis tikkinud. Üks nendest on teistest erinev, vaatab kogu aeg minu kasuka poole, tahab vist endale. Sinna trepi lähedale on üks imelik karbike tekkinud. Ei tea, kas on kasukale pommi alla pannud. Ei ole mingit tuju talveunelegi minna.

Nullpunkt asub parkimisplatsil. Leidke üles teistest erinev karukuju, aardekarp asub umbes 113 meetri kaugusel tema ninast.