Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See väike aare on peidetud pisikesele saarele Vormsi ja Noarootsi vahel. Inspiratsiooni asukoha valikul saime Tarmo Männardi põnevatest kummipaadilugudest, mis kirjutatud sealkandis seiklemisest.
Aaret valvab mandri poolt Voosi kurk, mis on tuntud oma tugevate hoovustega, hoopis lihtsam on Vormsi poolt lähenemine. Peidetud on ta väikesesse metsatukka saare lääneosas.
Vihje: pole
Lingid: http://www.reisijutud.com/gallery/view_album.php?set_albumName=Vormsi250205
Aarde sildid: väikesaar (4), soovitan (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCMXV1
Logiteadete statistika: 64 (98,5%) 1 6 1 1 0 0 Kokku: 73
Jaa, ei olnud see mitte esimest korda, kui Seasaare külastus aruteluks kerkis. Aga nüüd jõudsime vormistamiseni. Neli inimest ajati kummipaati, mille auto katusel õnnega pooleks mere äärde toimetasime. Merekaardi järgi jäi meie marsruudile väike lõiguke veesügavusega üle meetri; suurem osa maast on ikkagi kõnnitav. Mis on tore, sest potentsiaalselt aeruvaba alusega kulub see variant marjaks ära.
Aardest sai enne selgelt mööda vaadatud ning seejärel logitud. Tänud peitjale, ilusale ilmale ja võõrustajatele
Nonii. Seda Seasaart oleme vahtinud ühe ja teise külje pealt nii saarelt kui paadilt Voosi kurgus. Seni pole aga olnud sobivat aega ega sõiduvahendit lõppu jõudmiseks. Sedapuhku resideerusime kuu aega Vormsil, sõbrad tulid külla ja Seasaar sai otsustavalt plaani võetud. Möödundõhtune ilmaennustus leebest tuulekesest osutus muidugi skämmiks, hommikul vaatas õuel mastis vastu lakkamatult horisontaalasendis olev lipp. Sõiduvahendiks üks sitanikerdisest kummipaat, mis alles eelõhtul ja samal hommikulgi kummiliimi ja ratta siselohviga parandatud. Mõistagi mootorita. Reisijate kogukaal 284 kg. Startisime Norrby sadamas tugeva külgtuule saatel. Sinnasõit oli rohkete kursi korrigeerimistega, kuid siiski suhteliselt valutu, võttes aega ca pool tundi. Mis nüüd läks halvasti, oli asjaolu, et Seasaarel madalas rannikuvees liikuvast paadist maha hüpates suutsin elegantse kannahoobiga purustada ilmselt ajahambast puretud plastmassist aeru kinni hoidva detaili. Ok, tegeleb sellega hiljem. Aardeleid Seasaarel oli üsna sirgjooneline, aare heas korras. Jalutuskäik nagu teistelgi Vormsi lähilaidudel. Tagasi paadi juurde jõudes veits mäkgaiverdamist, köiest sai tekitatud ex tempore aeruhoidja ja asusime sarnase tuulega tagasiteele. Sooviga mitte habrast süsteemi kohe ära lõhkuda läbisime ca pool vahemaast jalgsi, paat käekõrval. Kui aga tundlikumad regioonid ohtu hakkasid sattuma, siis võtsime ajutise lahenduse kasutusse ning võib öelda, et õigesti tegime, kuna õige pisut enne tagasi Norrbysse jõudmist hakkas nüüd teine aer kiire terminaalse väsimise märke ilmutama. Lõppeks saime suhteliselt valutult Norrbys randutud. Mida siit kaasa võtta - ega ei teagi. Igatahes peitjatele suur tänu, oli meeleolukas hommikupoolik.
Nagu Mihkel eespool kirjutas, siis kohale sai purjetatud Haapsalust, viimane ots randumiseks aerupaadiga. Oli tore retk, aitäh!
Haapsalust startisime purjekaga Meeri, pardal 7 inimest ja meeskond kaheses koosseisus. Tõttöelda esimene purjetamine, mis oli päris tore. Enne Seasaart saime nagu kombeks ühele kivile ka pihta, pärast mida lendas ankur üle parda. Dessant toimus aerupaadiga kahes vahetuses. Võrreldes tuulise merega oli saarel hoopis soe ja vaikne. Aarde leidmin läks sujuvalt, mida tähistasime piknikuga mererannas, õnneks oli üks roost vaba plats. Varsti oligi suund tagasi randa, kus ootas paat ja purjekas.
Oma kaheksa-aastase geokarjääri jooksul oleme väikesaartele ja laidudele jõudnud pigem vähe kui palju. Sobiva sõiduvahendi puudumisel oleme kasutanud võimalust liikuda üle jää, kuid siia laiule sel talvel ei jõudnud ega ka 2018.a. talvel kui paljud siin käisid.
Täna, külastades Vormsit ja Tjukat, tekkis idee vähemalt proovida ka Seasaare külastust ka selle aarde leidmist. Kuigi väljas oli põhjatuul ca 3m/s ja merel ikka lainetust veidi rohkem, kui soovinuksime, ajasime Norrby sadamas SUPi pöördesse ja suundusime katsumusele vastu. Kindluse mõttes olime kahekesi ühel laulal, mina topeltaeruga, Anna tavalise mõlaga. Meri ikka kõigutas ja loksutas parasjagu, aga õnnestus sättida end digonaalselt lainega ning see veidi stabiliseeris olukorda. Sadamast näitas aardeni 1,7km, siis tegelikult saime sõita 1,4km ja siis tuli veest välja ulatuv liivamadalik ja enne seda madal vesi, kus enam sõita ei saanud. Kokku läks selle 1,4km läbimiseks meil aega ca 17 minutit ja sinna jõudes oli pea märg. See aerutamine ja lainetega võitlemine oli päris tõsine ja väsitav töö ning tööd said erinevad lihased, sh näiteks reie- ja kõhulihased, kuna kogu aeg oli vaja end laua peal balansseerida.
Madalikult viimased sajad meetrid tuli jalutada, algul rannas, siis läbi pilliroo ja lõpuks veel metsas. Rõõm oli suur kui aardekarbi leidsime, pingutus tasus end ära. Kui tee peal muretsesime, et pastakas unus kaasa võtta, siis ka neid oli karbis mitu tükki, seega saime muretult nimed kirja.
Tagasitee oli vastupidine tulekuga, aga selle vahega, et nüüd oli tuul vastu. See tegi olukorra mõnevõrra raskemaks, aga mitte ületamatuks. Laine viskad pidevalt üle parda ja Anna, kes oli esikohal, oli sõidu lõpuks üsna märg. Sõudmine oli korralik ja väsitav trenn, nii olin ka mina lõpuks märg, aga see tulenes korralikust higistamiseks. Meel oli hea kui lõpuks sadamasse tagasi jõudsime. Nüüd sain ujuma minna, et end jahutada ja kleepuv keha puhtaks pesta. Kokku võttis me retk aega üks tund ja üks minut, seega läks isegi kiiremini, kui olin mõtteis ennustanud.
Oli täitsa mõnus seiklus, täname aarde eest!
Ägeda mereretke teine päev.
Startisime Rohuküla sadamast, võrreldes eilse Manilaiu ja Kihnu külastustega ootasid täna ees väikesaared ja laiud.
Kui Hobulaiule saime astuda puhta jalaga ja alles aarde juures võsas ragistada, siis Seasaarele jõudmine oli palju keerulisem. Kapten Mart sõidutas meid kalda lähedale, kus puhas merevesi muutus aga saare lähedal sõnnikulaadseks olluseks, millest läbi sumbates ootas ees kaugelt üle pea kõrguv pilliroomüür, viimane tundus veelgi hullem kui sõnnik, nii sumpasime mõnda aega piki kallast otsides kõige hõredamat paika, kust end läbi rammida.
Keset saart leidsime toreda sihi, mida mööda pärast aardeleidu oma paadi suunas jalutasime. Tüüpiline ju, läbi võsa ja muda aardeni, tagasi tipatapa normaalsetes oludes. Sõnnikune meri tuli siiski uuesti läbida, aga seekord palju meeldivamas järjekorras, sest paat ootas meid juba puhtas vees.
Aitäh peitjale. Meie vahva päev jätkub.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Piretilt ja Mardilt sain kutse merele minna. Ei siis teadnud ma täpsemalt kuhu ja mida, kohe vastasin jaatavalt. Mõni päev enne sõitu sain programmijuhilt Mardilt detailsema jutu. Oi-oi-oi, kui palju laidusid, kui palju avamerel sõitu. Tuleb minna, muidu ei tea, mis tuleb ja toimub. Seetõttu olime täna 14.juuli hommikul Kihnus. Eelmise päeva oli Mart oma programmiga ette näinud meile Manija ja Kihnu külastuse, enne kui Rohukülast kahepäevane reis laidudel alguse saab.
Hommikul viie paiku Kihnus kuulsime müristamist. Enne kuute tuli suure kolinaga plekist katusele korraga palju vihma ja 06:06 oli see ajalugu. Päike lõõskas ja muru säras ja rattal sadula võis kuivaks lükata. Kunagi mingil ajal hommikul sõitsime Kihnust Munalaiu sadamasse ja Rohukülast startisime 12.10 suunaga Hobulaiule. Õues oli väga-väga palav. Merel sõitmise ajal tekkis õnneks tuulekest. Hobulaiule jõudsime 12.30. Põhja-tulepaagi lähistel kadakais käidud ja edasi Seasaarele. Hobulaiult start 12.48 ja Seasaare lähistele jõudsime 13.10. Enne adruplögast triipu nägime merepõhjas kaabli ka ära. Edasine oli nagu edasi lükatud kodune koolitöö. Mitte kuskilt ei tahtnud pilliroogu sisse põigata, lõpuks ikka läksime. Pilliroog kahte lehte ja enne võssi tuli kõrge nõgese rinne, mida jagus omakorda tükiks ajaks. Endiselt oli õues väga palav. Saarelt leidsime lõpuks ka oodatud kaablitrassi ja seda mööda saarelt ma ka lahkusime. Pilliroost, kui plöga maastikule olime jõudnud, nägime laevateel uhket vana purjekat. Seasaarelt startisime 14.00 ja Väike-Tjukale jõudsime 14.20. Tänud vahvatele kaaslastele.
13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva kolmas aardeleid (17/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida ka aarde Hobulaiul.
Nüüd siis oli kord järgmise laiu käes. Mart oskas iga kord laidudele lähenedes leida tee, kus oli kõige vähem kive ja sai kõige lähemale kuivale maale. Ta oli teinud eelnevalt kodutööd selles osas merekaartidega. Kohapeal toimus meil hea tiimitöö - kapten juhtis paati ja otsustas, minu käes oli ankur, et see kohe peale kapteni korraldust vette visata, Merle vaatas üle esiotsa, et ega kive pole silmapiiril paati ohustamas. Krista teadis aaretest kõike. Ankur oli vaja vette visata paadi taha, et vajadusel saaks paati mööda ankruköit tagasi tõmmata. Iga natukese aja tagant sai aer üle parda mere põhja pistetud. Kui vesi ulatus rohkem kui 10 cm üle aerulaba, siis võis tigukäigul paadiga edasi rühkida. Kui aga enam kui 10 cm üle laba vesi ei ulatunud, tuli paat seisata ja edasi juba jalgsi mööda vett laiuni kõndida.
Seasaare aare asus aga paadi randumiskohast hoopis teisel pool laidu ning sinna tuli minna mööda vett ümber saare ja alles siis oli mõttekas saare sisemusse murda. Kõigepealt pilliroog ja siis võsa. Päris laiu keskel oli mets hõredam ja pärast aardeleidu avastasime ka sihimoodi ala kuni paadini. Tagasi nagu teekond pargis. Tagasiteel paadini nägime merel suurt puust purjekat suurte mastidega eemalt mööda sõitmas. Oli ilus ja võimas. Ja üldse oli tunne nagu asuks kusagil väljaspool Eestit! :) Aitäh peitjatele!
Juba teine jalutuskäik läbi madala vee ühe päeva jooksul, tänud lahkele Norrby paadimehele.
Pärast Väike-Tjukat tulime viimase vahepeatusena siia. Kajakid pidime parkima kohta, kus enam vett polnud aga saareni oli veel julgelt üle kahesaja meetri. Tegemist on Seasaarega, aga nende asemel oli näha hoopis märke hobustest. Huvitav, kas nad on siia Hobulaiult üle toodud? Hobuseid küll ei kohanud, küll aga juhatasid nende tehtud rajad meid kõrgematest takistustest mööda ja aardele lähemale. Hämmastav, et siin pole enam kui kaks aastat keegi logimas käinud. Pärast logimist võtsime suuna taas mandrile. Kogu teekond mööda vett oli pea 17km pikk. Vett oli päris vähe, aga ilm oli soodne ja aktiivselt veedetud päev väga mõnus.
Kajakituuri viimaseks peatuseks jäi Seasaar. Tulime siia Väike-Tjuka saarelt. Reaalsuses algas saar palju varem, kui kaardi peal, nii et saime mitusada meetrit kuiva jalaga jalutada kaardi järgi meres. Jälgede järgi elavad sellel saarel hobused, kes olid korraliku pilliroost läbipääsemise raja meile üsna sobivasse kohta teinud. Peale aarde logimist jätkus retk Ulasaare ja mandri vahelise kanali suunas. Kokku koos Tjukadega saime sellise paraja 17km aerutamis ringi. Tänan peitmast.
Mõtlesin, et naudin mandripoolt vaadet Seasaarele, kuid see osutus võimatuks missiooniks. Isegi Heateo aardeni ei saanud autoga sõita, keelavat märki küll polnud aga kinnisest väravast ka läbi ei läinud. :(
Logi nagu kesklinnas, kiiresti ja vaata, et kellegile vahele ei jääks. Napilt jõudsin enne politsei saabumist. Tänud peitjale!
Auto jäi tee äärde Vormsi nimelise betoonkestaga ehitise juurde, mille juurest otse mööda sihti sai läbi väikse rabaka mere äärde matkatud. Siin oli lahtine vesi. Väike põige roo vahelt välja ja jõudsime merele ja no peagi olimegi Seasaarel. Just- just oli logi kirja saanud, kui lähenes kaks ühesugust mootorsaani, kolme sõitjaga, kellel olid samasugused kiivrid, helkurvestid, justkui miskid ametnikud. Sõitsid meile lähemale ja nägin lugeda kirja saani peal, seal seisis: politsei? Küsimusi ei esitatud, nad sõitsid paetumata mööda kaablitrassi edasi. Hmm, kas me olime kolm kriminaali saarel? Edasi Väike-Tjuka saarele. Tänud peitjale.
Paarutasime autoga üle jää kohale ja tegime selle ära ;)
Tänud!
Kolmel neljast oli siin käimata. Meie Piiaga olime korduvalt sinnapoole pilku heitnud. Viimati siinsamas sadamas, kus me eelmisel aastal ööotsa sääski toitsime ja mina hommikupäikeses raamatulugemise ja kohvitassi vahele saart vaatasin. Vaid vähesed imetajad on leidnud tagasitee elu algtekkekeskonda (vaalad,delfiinid,hülged)). Enamik meist imetajatest hoiduvad targu veekeskonnast. Talvel on lugu teine. Siis ronib ka karu pea püsti üle jää Ruhnule ja mina otse Seasaarele. Kui saatmas on veel tore seltskond, siis võib ja ka lausa nina püsti ajada. Seasaare suunas kulges kaasmängurite sissetallatud rada, mingil põhjusel olid teised oma kulu just kõigepaksemasse lumme rajanud. Sellel rajal tuli üksjagu jõudu kulutada lumes tagasiandvate ja vähem edasiviivate sammude peale, seega hakkasime peagi haakidega jääpinnase peal kulgema. Tagasiteel mõistsime, et jäätee polegi 24/7 avatud ja praam lõpetab ka peagi tegevuse, aga midagi oli siin saarem vajalik veel leida, siis asendasime lonkimise kiirkõnniga. Tänan peitjat ja seltskonda.
Ilusa ilmaga otsustasime nats lihaseid pingutada, läksime suuskadega. Aare tuli kergelt, kuigi Kaupo jäljed ammu kadunud. Tagasiteele asutades saabus järgmine võistkond, tegelikult me teadsime, et Mari ja Sirja tulevad poiste ja saanidega. Avaldasime "pahameelt", et nii pole aus jne Meie nii palju vaeva näinud ja higi valanud, nemad aga ainult tirts ja kohal :D Pärast kohtusime saarel veel mitmel korral. Aga see, mis saare peal toimus, ei ole mina läbi ajaloo küll näinud. See meeletu autode voorimine oli küll karm. Terve päeva jooksul nägin ainult ühte kohalikku, teised istusid vist tubades.
Selline plaanitud reis siis. Algas väga hästi , kohe nii hästi, et üks tundmatu pea-laiali-otsas tädi suutis mu autole maja ees sisse tagurdada. Sinna kulus hulk aega ja see tuli pärast hoopis "sabas" veeta. Aga mis sa teed. Kaugemalt saabujad olid õnneks enne kohal ja aitasid pisut aega kokku hoida. Suuremale saarele saime kergesti kui juba jääteele pääsesime. Siis kiiresti Seasaarele lähimasse maismaapunkti ja jalutama. Muidugi meie kiirus oli professionaalidega võrreldes kehvakene .....pidid pidevalt meie järgi ootama ja kannatama :) Kõigest hoolimata jõudsime kogu kambaga üheskoos saarele ja leidsime kenasti aarde ka. Isegi logimine oli juba aja kokkuhoiu mõttes tehtud :) Tagasiteel väsis Andreas pisut ära ja tema siis lonkiski tagareas suuremale saarele tagasi. Aga viieaastasele on selline matk paras päevakoormus. Väga ilus ilm oli ja tore matk ja seltskond. Aitähh peitjatele ja kaaslastele. Siit läks siis edasi töö sektsioonides - kes mis eesmärki püüdma oli tulnud. Pool seltskonda Hobulaiule , pool mööda Vormsit senitundmatuid kohti uurima ja tiirutama. Aitähh
Väga lahe saanisõit oli! Mis siin muud öelda. See tegi selle aarde otsimise eriti nauditavaks. Ei saanud väga arugi, kas maal või merel. Kõik üks valge väli. Tore oli Vanda ja Tarvoga kohtuda, kui me just saarele olime jõudmas. Suured tänud peitjale.
Hommikul ilmateenistuse jääkaarti vaadates oli imestus suur - tore, et nad ka päevaseid aardeotsimissoovitusi jagavad, aga kahju, et mul selle soovitusega miskit peale hakata ei ole. Tuli ikka kokkulepetest kinni pidada ja rahvamatkale minna.
Algus oli nagu, maitea, Tlnas. Tunnike ootamist sabas ja juba saimegi jääteele vurada. Vormsi oli täis, Hullos tuterdasid tibid kesktänaval ja takistasid liiklust, Saxby tuletorni parkla ajas üle, maanteekraavid olid korralikult järgi katsetatud ja liiklus oli umbes ja tihe. Tegime lihtsalt, parkisime end Norby sadamasse ära, võtsime suusajälje üles ja vedasime end kohale. Hea lihtne minna, ikkagi päeva kolmas külastus juba sel aardel. Pärast logiraamatust oli hea vaadata, et kes tuli kust ja kellega. Meist veel jäi aare kenasti korda.
No ja siis tagasi. Suure massiga minnes oli liikumiskiirus ebaühtlane ja see maksis kenasti kätte. Lõpuks jõudsime päris viimase autona vist jääteele, enne kui kell kukkus. Kontroll on seal karm, hilinejaid juba oodati.
Aga matka eest tänud!
Küll on mõnus kui ise ei pea rühkima higipull otsaees ja saab lahedalt mootorsaaniga mööda jääd kimada. Jääväli oli tihedalt saanijälgi täis ja vähe jäi puudu, et ma oleks sinna ka oma autojäljed teinud. :D Igal pool oli näha talverõõmude nautijaid ja kahe sellisega kohtusime ka siin. Vanda ja Tarvo olid just aarde loginud ja asutasid suuskadel tagasiteele kui meie kohale jõudsime. Tore kohtumine oli ja lahe päev Vormsil. Tänan.
Meeli ütles Jalutaja logis hästi: "Jäägem ikka eestlasteks ning kasutagem nelja aastaaja poolt pakutavat mõnusalt mitmekülgselt." Soomekelguga on palju lahedam mere peal sõita, aga kuna hetkel on paks lumi merel, siis peab suusatama. Suvel plaanin võimalikult palju aardeid ujudes võtta, aga siine vööni vesi ei paku huvi. Hobulaid aga liiga kaugel.
Hobulaiult hakkasin mööda Arvo jälgi sõitma. Ei pidanud gpsi jälgima, ainult tuimalt sõitma. Kui jõudsin Vormsi lähedale oli kõht tühi ja joogijanu. Kaasas olid ainult telefon, gps ja pastakas, et sõit oleks võimalikult kiire. Sõites oli hea olla, aga seisma jäädes oli kohe tunda külma tuult niiskel seljal. Seetõttu jäin ainult paar korda seisma kinnaste ja mütsi kohendamiseks. Lõpuks kohale jõudest tundus, nagu oleks tundide viisi suusatanud, tegelikult kulus Hobulaiult tulekuks 50min. Sõitsin adru ja lumevalli peale, võtsin suusad jalast ja vajusin kohe sääreni lumme. Jalgsi ei kandnud üldse, suuskadel ei vajunud üldse. Läksin ilma gpsita Arvo jälgedes aardeni, mis lumega kergesti leitav (miks küll nii paljudel aaretel lumega leitavuse sildid puudu). Saare peal tuult ei olnud, aga ega tahtnud seal kaua olla, seisma jäädes hakkas külm. Enne Arvot oli huvitav logi: "Käime kord aastas Seasaarel tsivilisatsioonist puhkamas. Aarde leidsime kogemata küttepuid kogudes." Oleks väga tahtnud voodisse pikali heita, mitte väsinuna suusatama hakata. Esimesed paar kilomeetrit tulid raskelt, jõudu oli vähe ja külm tuul puhus vastu. Sõitsin jalutaja tempos uisku. Olukord andis hästi tunda, et füüsilist vastupidavust ei ole ja sellise põhja pealt küll NKT-l rattaga ei lammuta. Tuleb kiiremas korras treenima hakata, et suvel tuuritada jaksaks. Mida aeg edasi, seda kergemaks läks, küll mitte kergeks, aga kergemaks. Saarte lähedal on lund rohkem, keset merd aga vähem. Siiski natuke vajub suusk lume sisse ja pole nagu päris suusarajal. Meetrid vähenesid uskumatult aeglaselt, justkui oleks seal roomanud. Maa tundus väga lähedal, aga gps näitas veel 2km. Ootasin juba, et saaks need suusad lõpuks jalast, niipea neid alla ei paneks. Kunagi lõpuks jõudsin autoni, kus ootas külm vesi joomiseks. Vahetasin riided ja läksin Haapsalus tuuritajatele appi. 3 tundi kulus 20km tuuri peale. Vormsilt saaks palju lühemalt need kaks aaret võtta, aga saarele minek ja tulek võtaks rohkem aega.
Täna sai siis selle talve esimene suusaretk ette võetud. Soomlaste jääkaart andis julgustust, et Haapsalu laht on kõvemini külmunud ja saan minna Hobulaiule. Võtsin eesmärgini minna isegi Seasaarele välja - Vormsi ja Noarootsi vahel olev pisikene saarejupp, kuhu Noarootsi poolt kuidagi ei saa - Voosi kurk ei külmu ka kõvema talve korral kuna sealt lähevad hoovused läbi.
Ilm oli muidugi suurepärane täna, vaikne mõni miinus, väike tuuleke, päikegi paistis. Lasin koerad valla ja Hobulaiu poole. Tundus päris lähedal olevat aga suusavormi ka nagu njeetu, poole peal väsisin juba ära :) Hobulaiule on vaid mingi 3 km Rohukülast, pole ju palju. Kui sinna jõudsin, siis GPS näitas sellist villast, et geopeituse punkti otsisin ütlemata kaua. Jõudsin suuskadeni tagasi ja vaatasin seasaare poole - jää tundus lubav. Aga selge ilmaga tundub kõik nii lähedal, et mõtlesin, et mis see Seasaar siis enam ka pole. Hakkasin aga kütma. Päris korralik rassimine, tuli isegi võileib enne ära süüa, kui kohale jõudsin. Viimased punktikülastajad jätsid logiteate, kus mainisid, et käivad igal aastal seasaarel tsivilisatsioonist puhkamas. Ja oli ka ilus koht, soovitan minna.
Kodus tagasi, koerad on täiesti surnud. 25km suuska, ise ka suht kutu aga mälestused päris head. 5 tundi läks kogu reisi peale aega. Võtsin korraliku kompsu lisavarustust kuivade riiete jne. näol, kui peaksin läbi jää sadama. Aga ei miskit, teisel pool seasaart aga nagu arvata oligi, sillerdas lage vesi
Seasaare- Vormsi reisi pea eesmärk. Kodus sai natuke eeltööd tehtud, Tunkilt infi juurde ja plaan oligi paigas millist rada käia. Seadsime oma telklaagri Norrby sadama juurde ülesse ning väike kehakinnitus ja praktiliselt valmis minekuks. Sellel ajal kui einestasime tulid sadamasse vana paar kes siirdusid merele võrke välja võtma. Küsisin, et ega Seasaare poole minekut pole vastus oli eitav kuid lahkesti jagasid sadamavahi numbrit kelle paat samuti seal parkis. Võtsin siis ühendust sadamavahiga lubas lahkelt paati kasutada ning käisime tema juurest veel läbi andis ka päästevestid et kõik ikka turvaline oleks. Asusime teele, vesi soe ilm suurepärane. Alguses sõudsime, poole peal läks nii madalaks, et mina ja Aare kõndisime paadi kõrval ning talutasime paati ja naispere olid kenasti paadis. Seasaarele jõudes oli meil vastas tihe roostik ja geps näitas, et kõige lühem on otse läbi. Vaatasime natuke ringi ja silma hakkas talutav georada, mis viis otse aardeni. Aarde leid oli kiire, aare ise heas seisus. Tagasi tee läks juba kiiresti ning võiski grillimisega alustada. Tänud peitjale , mõnusa rännaku eest ja eriline tänu loomulikult Tunk-le lisa infi eest.
Möödasõidul kiire leid, aitäh siia juhatamast. Tänud peitjale!
Tegelikult ma seda aaret polnud mõelnudki otsima minna. Eelmisel õhtul Vormsil kui olin kõik päeval leitud aarded ära loginud, siis kaarti uurides tekkis esimene ideepojake. Ei osanud väga midagi arvata. Distants päris korralik ja vahepeal ka mingi tumedam osa. Lugesin logisid. Silma jäi tunki oma kes käis jala ja lubas heatahtlikult ka oma träkki jagada. Kell oli küll hiline, kuid mõtlesin, et kui tuleb vastus hiljemalt järgmise päeva keskpäevaks, siis lähen võibolla proovima ja kui ei tule, siis ei ole ka midagi hullu. Juba 10 minutit hiljem olid mul koordinaadid vahepunktide näol olemas mida läbima peaksin. Minu õnneks oli keegi ta poole just hiljuti sama küsimusega pöördunud ja sai lihtsalt copypaste teha. Nii saigi juba õhtuks plaan paika pandud ja lisatud nimekirja viimaseks ennem praami peale minekut.
Kuna mul Mehed ei nuta aarde juures läks hooldamise peale nii kaua aega, siis kadus mul lootus jõuda päevase praami peale. Pidi arvestama, et õhtust tuleb nüüd eeldatavasti oodata tunde kui Seasaarele hakkan minnema. Oligi tegelikult hea. Ei pidanud kiirustama. Auto jätsin Norrby sadamasse ja astusin sealt samast ka kohe vette. See lage meri paistis palju ahvatlevam kui tundmatu võsa. Marsruudi algusesse oli juba 750 meetrit merd. Alguses oli kivine ja madal, siis sügav ja tiheda taimestikuga. Taimestiku vahel käisin ettevaatlikult, sest ei olnud soovi mõne kivi taha koperdada. Ühtegi kivi seal õnneks ei eksisteerinud. Stardipositsioonile jõudes oli juba tunda esimesi väsimusemärke. Olin ilmselgelt võtnud liiga palju asju kaasa. Seljakotis oli terve elamine kaasas juhuks kui saan saarele aga tagasi ei saa. Seda ühe käega pea kohal hoida ja teise käega telefonist kaarti vaadata polnud just kõige mugavam kogemus. Tunki pakutud trassi peal läks väga kiiresti sügavaks ja saar oli veel niinii kaugel. Loogiliselt eeldaks, et mida kaugemale lähed seda sügavamaks ka läheb. Tegelikkuses oli vaid mõnikümmend meetrit rinnuni vett ja siis hakkas madalaks minema. Enamus teest kulges üldse põlvesügavuses vees. Saare poole jõudma hakates märkasin, et ka taevas on läinud kole mustaks. Terve mandri Eesti paistis olevat kaetud. Mul paistis aga päike ja oli leitsak. Hakkasin veidikene juba põdema, et äkki jään veel äiksetormi kätte. Saarele astudes oli näha, et siin on hetkel korralik mõõn. Lai liivariba oli enne kõrkjaid paljastunud. Kõrkjaid läbides sattusin kogemata kellegi sissekäidud raja peale ja mööda seda oli kohe väga mõnus astuda. Saare peal ma pikemat peatust ei teinud. Otsisin üles aarde, jalutasin natukene edasi mööda kummalist metsasihti, kergendasin natukene seljakotti ja oligi aeg tagasi asuda.
Tagasitulekuks leidsin üles kõik vajalikud rajad, et veepiirini jõuda. Kuna minu jalanõud hakkasid juba ebamugavaks muutuma, siis otsustasin need ära võtta ja paljujalu minna. Kui ennem oli meri peaaegu peegelsile, siis nüüd oli tekkinud vee liikumine ja väikene lainetus. See sügav koht oli nüüd palju sügavam kui ennem. Kiiresti läks vesi kaelani. Põhi oli ka kuidagi pehmem ja mõne sammu ajal läks ka lõug vette. Tekkis soov ümber pöörata aga teadsin, et kohe peaks ikkagist madalamaks minema. Õnneks nii ka läks. Kergendustunne oli mõnus. See aga asendus kohe järgneva ebameeldivusega. Nii pika vees olemise peale suutsin oma paar aastat vana haava lahti leotada. Madalamas vees toppisin jälle need ennem ebamugavaks muutunud pastlad jalga, et traumapunkti vajadusest ennast päästa. See järgmine 750 meetrine veelõik ei tulnud enam kõne allagi. Otsustasin siis minna üle heinamaa ja võsa. Enamus teest sai lehmarajal astutud ja kindlasti kiiremini kui läbi mere. Kui autoni jõudsin oli kulunud 3 tundi minu füüsiliseks matkaks. Puhkekoht oli väga hea kohapeal ja läks igati asja ette. Puhkasin tund aega seal laua taga.
Aitäh peitjale aarde eest ja tunkile, kes jagas oma väärtuslikku infot Seasaarele jala pääsemiseks!
Sai seda aaret pikalt nillitud, ja lôpuks saabus see hetk. Ytlemata ilus koht, ja ligipáàs polegi nii lihtne. Aare oli tip top korras, J: avaja. Tànud juhatamast
Olen juba ammu tahtnud käija Seasaarel. Täna oli ilus ilm ja vesi oli kõrgem. Me läksime Norrby sadamast väikese paadiga, millel oli 2,5 hobujõuline mootor. Vahemaa Vormsi ja Seasaare vahel oli nii mitmekesine, et vahepeal aerutasime ja siis pidime paati tirima. Veidi saime ka mootorit kasutada. Kaldad olid nii kõrkjaid täis, et raske oli maale minna. Aare ise oli heas korras ja seda oli kerge leida. See leid oli väga põnev ja on üks minu lemmikutest. Suur tänu peitajale. Tervitusega Ahvenamaalt.
Hetkel veetase nii madal, et korralikku lähenemisteed võimaldab vaid laevatee. Kuna meile madal vesi probleeme ei tekita, siis hiilisime vaikselt mööda Vormsi rannikut ja vaatasime kuidas kalad ujuvad. Enne saart tulid siiski kõik paadist välja ja vasikas talutati paela otsas kaldale. Selleks ajaks oli juba sündmusi nii palju olnud ja aeg ühtlasi ka keha kinnitada. Sellal kui varemleidnud kartuleid ja mulgikapsaid keetsid käisime meie aardejahil. Pärast oli improvisatsiooni voor. Igaüks voolis omale söögitarvikud, millest oskas. Kaja voolis pambuseid, Alex, va esteet, sõi lausa hõbevaagnalt noa, ja kahvliga, Merike pusserdas niisama midagi, nagu lasteaias ikka käib. Mina rabasin lihtsalt lõheampsude karbilt väikse kaane, millest sai kena lusikas ja kartulipoti kaant nagunii kellegil vaja polnud, sobiski taldrekuks. Lõuna missugune. Õnnestunud geopäeva kiitsime veel kõikvõimsate toostidega. Täname kaptenit!
Proloog:
Hommikul sadamasse sõites sai tulenevalt eelseisvast tegevusest ammuseid mälestusi mõlgutatud. Memuaaride käigus tuli välja, kuidas üks hakkas mulgikapsaid sööma. Selle peale muidugi hakkasid kõigil suud vett jooksma. Illustreerides veelgi enam seda hurmavat rooga, ähvardas sohver viimaks illusionistid autost välja tõsta. Sellal kui Alex ja Merike greiderit uudistasid, käis Kaja poes ja võttis koti kartuleid ja mulgikapsad. Sadamas ulatas Merike ka Peipsi kalapüügivõistluselt saadud auhinna ning sellega oli päev otsustatud. Egas Seasaarel siis sea moodi süüa saa.
Mandrilt siiski ei soovitaks ujuda, ausalt! Voosi kurk näitas meile isegi täna kanni, kuigi olime paadiga. Aga saaresiga ning mulgikapsas, on tegija...isegi Seasaarel...aga eks leidjad kirjeldavad :)
p.s. see kuramuse "ookean", on kohati Limpopoo jõehobuste lesila, nii palju ennast, s.o. paati, polegi kinni sõitnud liiva sisse ja teda kätel kandnud, aga meri vajab austust ning mõistust(meil jäi kahjuks see viimane täna pealinna maha ), üritame edaspidi areneda !
Kodus puhtalt kaardi pealt maastiku järgi hinnates näis Seasaare mulle Vormsi retke kõige huvitavam aare. Ööbisin Norrby sadama läheduses metsatukas, hommikul jalutasin sealt piki rannaniitu järgmise maaninani; siis edasi mööda merepõhja, mis on Vormsile omaselt üpris mudane ja imeb nii hästi endasse, et Crocsid sidusin kohe heaga kummipaelaga sappa. Maa-ameti ortofotolt mäletasin pikalt välja ulatuvat heledamat viirgu Seasaarest loode suunas. Seadsin sihi umbes sinnapoole ja jõudsin vaevalt ujuma hakata kui juba hakkaski põhi kiirelt kerkima, sedakorda liivane. Kusjuures olin läbinud alles kolmandiku mere-teekonnast. Edasi läks umbes nagu Pärnu rannas, sumad ja sumad, vesi on ikka sama sügav ... see tähendab madal ning kallas tundub ikka sama kaugel :D
Noh ok, Seasaarele ma lõpuks ikka kohale sain ja siit algas retke raskem osa. Roog üle pea, selle taga rinnuni lõikehein ja samas mõõdus nõgesed, minul ainsaks kehakatteks ujukad... Umbes 80 m kaugusel teisel pool piinariba oli näha sirge lagedaks raiutud metsasiht ning üsnagi selle kõrval gepsu märgitud aarde koordinaadid. Käisin paar korda rannaliival edasi-tagasi, hoolega valutumat lähenemisnurka valides. Ega kui juba sooritamiseks läks, siis polnud ta nii hull ühti. Aardega oli ka kõik korras.
Tagasiteel tegin spetsiaalselt proovi, kas ujumine on üleüldse vajalik. Tuleb välja, et ei ole sugugi! Vähemalt antud hommikul mahtus kõige sügavamas kohas maksimaalselt kuni 155 cm merd maa peale. Kes soovib, võin träkki jagada, kuigi tegelikult näitab ortofoto üsna selgelt ära, kustkaudu jalgsi liikuda tasub. Seega kirjeldus peab igati paika: Vormsi poolt lähenedes on Seas-aare 4.0 maastikuga ka suvel :o) Millest omakorda järeldub, et mandrilt Vormsile ujumine poleks kah teab mis ulme. Tõsi küll, hoovuseid peab igatahes tõsiselt võtma. Aitäh peitjatele ning samuti taastajale, ilma kutsuva kollase täpita jääksid pooled seikluste tallermaad tallamata - olgu siis teadmatusest või lihtsalt laiskusest!
Meil oli oma eksodibitsiooni jaoks mõningaid asju vaja - paat, kogenud paadimees ja muidugi geopeituri suurim sõber - pliiats. Paadiga jõudsime ilusti kohale, natuke tuli ka vees sumbata. Kohapeal oli asi aga keeruline: kõrge pilliroovõsa ja nõgeseid puha täis. Kuidagi läbi valu ja pisarate õnnestus siiski parema tee peale jõuda. Parem reis on nüüd punaseid punne täis :( Aarde juures nägi Madis kotkast. Aitäh aarde eest, oli tore seiklus! Pead pani vangutama Allani logi puudumine ja siin logimata olev Martini logi... Ekspeditsioon oli igatahes vahva!
Mis võiks veel parem olla, kui minna pärast hommikust edukat kalapüüki väikesaartele aardejahile. Pidime alguses läbi nõgeste murdma, aga ülejäänud teekond oli mõnus jalutuskäik. Teepeal natukene vaarikaid ning seejärel leidsimegi juba aarde. Aare ok, aitäh kutsumast!
Ilm oli pilves ja tuuline ning merevesi päris karastava temperatuuriga. Veetase oli nii madal, et GPS näitas kaatrist aarde nullkoordinaatideni 600m. Aare jälle oma peidukas ja ootab otsijaid.
Karp oli katki ja logiraamat ligumärg. Uus karp on valmis ja liigub koordinaatidele septembri esimeses pooles. Hetkel on aare ajutiselt kättesaamatu.
Selle aardega nii hästi ei läinud. Paadi jätsime 100m kaugusele rannaribast. Ronisime vette mida oli poolde kintsu, lapsed võtsime kukile ja hakkasime astuma. Vees oli kõik kena siis tulid aga kõrkjad, ohakad ja nõgesed. Nendest saime vaevu läbi ja kuna metsaalune ei olnud üldse mitte jalutatav jätkasin teekonda üksi. Ikka vaarikad, nõgesed ja okasroos. Aarde leidsin maas vedelemas, karp katki ja logiraamat ligumärg. Võtsin aarde kaasa ja tõime koju. Tagasi viime septembri algul. Kes varem soovib saart külastada ja karbi tagasi viia siis uus karp on juba komplekteeritud ja ootab. Aitäh peitjatele!
Kuniks kandvat jääd, tuli asi kiirelt ära teha:) Üks seni avastamata Eestimaa saar ka loetelust kustutatud:) Ah ja, saare nimele kohaselt, vantsis sealt kaks sigudikku üle jää Vormsi poole.
Oi-oi, mitu korda ja mitu aastat-suve-talve olen ma selle põssasaare poole piilunud, kaenud, vaadanud, jõllitanud ja unistanud. Iga kord on mingi asjaolu mitte klappinud, küll on olnud vesi lahti, küll liiga külm, küll teekond või ujumine aeganõudev, küll aega vähe jne. Täna oli selge siht väikesaari külastada, sest Vormsi jäätee oli avatud. Kaldale pargitud autost aardeni jäi 1.75 km, mis möödusid paksul jääl nagu liueldes. Vaid kergeim meist vajus ühes kohas põlvini "auku".
Saarel oli esimesena aarde juures Kaido. Ka mina ainsa mitteleidjana leidsin hõlpsasti. Kõpitsesime aaret, kuivatasime-puhastasime pisut, lisasime uue mängujuhendi, nänniks EMT kaelapaela ning sulgesime ja peitsime korralikult tagasi. Tore, et nii vana ja nii üksikus kohas olev aare nii hästi vastu peab.
Enne tagasiteed sumpasime veel mööda saanijälge saare teise otsa ja vaatasime kurki - tundus täitsa kinni olevat. Tee autoni valisime mööda uut teed-merd, rohkem päikest ja vähem vilu. Lõpuks oli kõigil sellest jäätunud veel tammumisest siiber. Hea oli autosse saada :-) Aitäh aarde eest vahvas kohas, mis aastaid isutanud :-)
Mõnda mandri aaret ei külasta ka nii tihedalt, kui seda siin. Üleeelmine logi oligi jälle meie oma Aarega. Seekord oli matk lühem ja ilm ilusam-mõnusam.
Praegu parim aeg Vormsi jäätee kaudu noppimiseks. Enamus logisid raamatus oligi märtsikuised. Ainult kaheksa aastat ongi möödas ajast mil sellel saarel sai käidud viimati. Nüüd sai lähenetud Vormsi poolt ja sinna ka tagasi mindud. Päris hästi säilinud, originaalkarbis aare. Veidi niiskust karbist kuivatasime ära. Lisasime uue juhendi ja kaelapaela. Aardes olnud nänn jäi taskutesse. Oosi kurku saare künka pealt lahti olevat ei näinud. Võibolla ta siiski seal kuskil on väga õhukese jää all peidus. Aitähh grollile kes aaret kunagi hooldas.
Vara. Vaatasime Norrby sadamas igatseva pilguga, aga H2O oli alles päris pehme.
See meeleolukas retk sai koos purjetajatega ju kaasa tehtud, mis sest, et olin alles mugu :-). Rasmus oli minu kukil, muide poleks ta pilliroost välja paistnud.
Siit saigi alguse minu geopeitus. Olime jahtidega merematkal ja kuna ilm oli imeline ja purjetamisest jäi veel väheks peale Hiiumaa ringi - võetigi suund Seasaarele. Väike sõit jahiga, siis aerupaadiga ja viimaks jalutuskäik vees ja maa peal ning Aarde asukoht leitud. Aeg oli ilus, seltskond veel parem ja aarde leid oli niivõrd huvitav, et ei pidanudki kaua ootama, kui juba läksime Hobulaiu aaret otsima. Aitäh peitjale ja ka neile, kes selle huvi minus äratasid :)
Oli teine väga heas korras, ainult sisu oli natuke kasin, seda siis ka täiendasime omalt poolt - panime südamekujulise kivi, smiley, ruunimärgi ja helkuri, ei võtnud midagi.
Tagasi tulles tulid meile paralleelkursil vastu veel 2 tegelast, ühel tundus justkui GPS käes olevat, aga nad olid nii kaugel, et väga kindel polnud. Ka geopeiturid? :)