Kiri administraatoritele
Geotööriist #3: Georadar
Peitis 03.04.16 Sepi, Diana, Indrek [indreq]
| Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See lugu juhtus suhteliselt meie geopeituse karjääri alguses:
Olime mõnusa seltskonnaga pikemal jalgrattaretkel. Marsruudi olimegi valinud selliselt, et iga mõne kilomeetri tagant oleks aare mida otsida. Kuna kogemusi oli tollal veel napilt, siis tihti olime hädas ka kõige lihtsamate aarete leidmisel. Siis aga avaldus ühel meist varjatud talent.
Nimelt sooja ilma tõttu olime varustanud ennast piisava koguse joogiga, nii et seda sai pudelist ammutada ilma koonerdamata, rohkemgi kui sõidu ajal välja sai higistatud. Seetõttu tuli aardeotsimispeatuste ajal tihtipeale ette ka "looduse kutset", mõnel meist tihedamini, mõnel harvemini. Sõber K.M. tundis seda kutset keskmisest sagedamini ja veidral kombel meeldis talle ennast sättida seda asja ajama just selle põõsa äärde mille seest me veidi hiljem aarde leidsime. Kui me olime juba umbes kolm korda selle tunnistajaks olnud, siis edaspidi me kõigepealt küsisime, et millise põõsa poole kisub ja siis otsisime selle läbi. Tihti rohkem ei pidanudki otsima. Vähemalt ühe mehe ühel kehaosal oli seega geovaist lausa kaasa sündinud. Teda ja teisi selliste oskustega geopeitureid me nimetamegi nüüdsest georadariteks.
Üks teine kord läksime koos Sepiga miski külamehe jutu järgi Pahila külast veidi Ööriku poole metsast ühte huvitavat rändrahnu otsima. Mõistlikke teid sinna ei viinud, juhised olid suht udused ja ega me täpsemat kohta kohe googeldadagi ei taibanud. Ja kuigi ta oli suurest teest ainult pisut enam kui pooleteise kilomeetri kaugusel, kulus meil tema leidmiseks tubli pool päeva - raiesmikud vaheldumisi võsaga, vett täis harvesterirööpad läbimas tiheda alusmetsaga segametsa jne. Oi kuidas seal oleks üks georadar ära kulunud...
Aga kivi ise on otsimist väärt. Nagu hiljem selgus, tuntakse seda kivi vähemalt kolme erineva (kuigi sarnase) nime all. Ja kuna kivi on keskelt kolmeks lõhenenud, siis ehk ongi igal osal oma nimi? Nii või teisiti - kivivalvur Ropka väikese ametivenna hoole alla usaldasime ühe pisikese logiraamatu, et ka teistel kiviotsijatel (ja -leidjatel) oleks kuhugi oma muljeid jäädvustada. Kui võimalik, võtke georadar kaasa, läheb lihtsamalt :)
PS nullis aaret ei ole.
PPS Palun konteinerit mitte oma asukohast ära sikutada, selle saab lahti seal kus ta on. Samuti palume pärast korralikult sulgeda, vajadusel teise käega kinni vajutades.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (10), lahe_teostus (8), vaatamisväärsus (3), pikem_matk(>1km) (3), 2016_aasta_aarde_kandidaat (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6EZ3D
Logiteadete statistika:
32 (97,0%) 
1
2
0
0
0
0
Kokku: 35
20 mai 2017 ei leidnud Maris [max]Oh ei oskagi kuskilt alustada. Nagu ikka mitteleidude puhul jätkub juttu rohkem. Kõigepealt sain selle aardega selgeks, millise peitja aardeid minul siin saarel otsida ei tasu. Eks proovisin hiljem veel, aga nii jäi. No kui omal mõistust piisavalt pole ja häid kaaslaseid napib, siis teiseks katseks tuleks vähemalt aega rohkem varuda. Aga algusest. Juba alguses tundus see mõte lootusetute killast. Leida kivi metsast ilma koordinaadita. Ähmane kodutöö oli küll, aga sellest jäi siiski vajaka. Kõigest hoolimata tahtsin kangesti proovida. Aega olin ka arvestanud, et seda metsas sumpamisega laiaks lüüa. Algus oli ilus nagu ikka. Tegin mutta väikseid kummikujälgi suurte loomajälgede kõrvale. Ise omaette arutledes, kellele võiks kuuluda need suuremad. Arvasin põtra ja mõtlesin, et kas tahan temaga siin kohtuda. Edasi minnes kuulsin minu kõrval põõsas raginat, veidi edasi kuulsin seda veel. See polnud lind, see oli midagi suuremat ja ta oli siinsamas minu kõrval. Ma lihtsalt ei näinud teda veel. See võsa on seal nii tihe, et isegi ilma lehtedeta ei näe sellest läbi. Ja siis ma nägin . . neid oli kaks. Nad jooksid risti üle minu tee. Suured noorloomad. Välgutades minu poole taguotsa, mille järgi liigitasin nad hirvedeks. Ja nii saigi minu Saaremaal georetkede käigus kohatud loomaaed veel ühe liigi võrra rikkamaks. Aga nad ju kappasid sinna poole kuhu pidin minema mina . . mis te arvate, kas ma julgesin nendega ühte tihnikusse trügida. Muidugi proovisin ringiga. Aga üldiselt sellega sai see ilusam osa otsa. Sest nüüd lõpuks leidsin ka need kuulsad harvesteri roopad ja pidin mõtlema, et kuhu poole edasi. See mets on neid roopaid paksult täis. Risti ja põiki. Ühel hetkel loobusin kivi edasi otsimisest ning proovisin tagasi minna. Ega selle georadariga mul palju ühist pole, seega loobusin. Ja tagasiteel iga 100 meetriga mõtlesin, et mida õudust küll selle metsaga on tehtud. Seda ilusat looduslikku maastikku pole siin enam üldse alles. Jäänud ongi vaid need hullud roopad ja mahasõidetud võsa/mets. Kõige lihtsam liikumisviis oli jalutada kummikuservani vees pokude vahel. See andis lohutavama tunde. Tänud peitjale, vbl kunagi veel . .
ilus algus
kevadlill