Kalmeoja lõkkekoht

Kunagi ma turnisin siin aga meeletus kõrguses hakkasin hapnikupuuduse tõttu teadvust kaotama ja kobisin kiirelt alla. Ma ju teadsin juba kodus, et pean redeli kaasa võtma! Miks ma seda ei teinud siis? Äkki järgmine kord olen targem...

Iseendale märk maha, et peab veel treenima, et kärbeskaallaseks saada. Järgmine kord abivahenditega tagasi.

Mul korralik abivahend autos, mõtlesin et mis ta siis ära ei ole, aga oli ikka küll. Aardega vähemalt silmside loodud, aga sellega minu puhul asi piirdubki.

Vähemalt nägin!

Juhend on puu all ja karp vajab hooldust. Ja peale üles ronimist selgus, et seal pole pliiatsit :@. Vat see oli pettumus! Seega võiks hooldada.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub kanne logiraamatus. Oma pastakas alati kaasa!

Mis seal siis ikka, käin cramost läbi ja toon tõstuki. A karbi nägime ära

Aarde tuvastasime, aga alahindasime raskusastet ja eks me siis kunagi abivahendiga tagasi tuleme. Nänni saime aga kätte, aardest oli pudenenud üks klaaskuul :)

Tulin tühjade kätega ja kärbeskaalus ei ole. Kunagi abikaga tagasi.

Kärbeskaalust on asi ikka väga kaugel minu puhul. Mingi maa ikka läksin, siis sain aru, et külmaga on oksad veel rabedamad kui muidu ja tundus, et üles võin ju jõuda aga palju siis ronimisvahendeid alles enam on...jätsin seekord vahele. Ma vähemalt ise süüdistan külma, eks ole teinekord näha :P

Kunagi õiges mõõdus redeliga tagasi.

 5 

Kuna geosõltlase võõrutusnähud olematu vererõhu ja tujutu olekuga lõid välja, tuli ruttu midagi teha. Aga mida küll teha kui trennini on mõned tunnid aega? Võtsin siis igaksjuhuks ühe kärbeskaallase kaasa ja vajutasin pedaali. Kohale läksin Google juhatuse järgi, mis saatis meid lõkkekohast kilomeetri kaugusele. Ja mis siis. Väike jalutuskäik pole kellelgi liiga teinud, ka mitte kärbeskaallastele. Nulli juurde jõudes hakkasin uurima. Väike pilk üles ja jäin omadega nulli. Hetkeks tekkis isegi lootus, et saan isegi ilma oma kärbseta, sest värskelt raiutud puude lõhn tungis ninna. Kiire oksakuhjade ulevaatus ei toonud tulemust. Lugesin siis eelmist logi ja jälgisin nõuanne. Ja ohoo, aare leitud. Aga nüüd probleem. Minu kärbes lennata ei oska. Oli valmis muutuma küll kärbeskaallasest pärdikuks aga kui lastekaitse veel selle metsades turnimise pärast sõrme ei vibuta, siis selle metamorfoosi puhul nad seda kindlasti teeks. Proovisin ka ise aga kui üks oli kärbeskaallane siis teine oli selle aarde jaoks päka pikkune. Seega aare jääb ootama sobivamat abivahendit või kaasatulevat pärdikut. Aga tänud peitjale siiski, nii tõsist kättesaamise arutelu pole meil veel tekkinud.

Kärbeskaallane teadis öelda, et seal olid tankid olnud.

Vaade oli lummav.

Lükkasin oma abivahendi püsti ja jõudsin otusesele, et seekord eluga riskima ei hakka.

 5 

Varajasel hommikul magati Kalmeoja lõkkekohas telgis veel magusasti kui meie sealt mööda sõitsime. Aaret nägime küll ja ma olin juba poolel teel selleni (või siis kolmandiku peal) kuid ilma julgestuseta võttis ikkagi vedelaks, hoolimata sellest, et ülevalpool oleks kergem ronida. Tegelikult jäi ikkagi kripeldama, et alla andsin, ülevalpool ju oksi küll aga nagu vanaraffas juba ütles: parem värisev jalg kui lõhkine pea!

 1 

Ei olnud mul mõttepoegagi täna, õhtul hilja, pimedas ja üksinda olles ronima hakata aga kuna siinkandis olin vaatasin lihtsalt üle.

Öises taevas on õudusi...

 1 

Koht tuttav ja mitmeid kordi külastatud.

Aare nähtud, kuid logima ei kippunud. Mina teadsin juba varem, et see aare on hullude ja enesetapjate jaoks, kuid noored tahtsid ise selles veenduda. Veendusid! Elu on liiga ilus, et riskida! Kui seda punkti või aaret ikka väga vaja on, võtke julgestus või dresseeritud kass/orav kaasa!

Mets oli täis grill-jaanitule lõhnu!

Ohutuid geoelamusi!

 1 

Nägime aaret aga kätte ei saanud. Pean ennast suht füüsiliselt heas vormis olevaks ja Kaur ronib nagunii vaikimisi pea iga aarde otsimise ajal mõne kõrvalasuva puu otsa aga ausalt öeldes jäi mulle seekord totaalselt arusaamatuks kuidas seda aaret logitakse. Ilmselt ikka möku.

 7 

Kirjelduse järgi polnud see aare ilmselgelt minu jaoks, aga et olin nagunii otsustanud läbi Viru raba järgmise lähedaloleva aardeni jalutada, siis otsustasin ikka üle vaadata. Ennegi võimatutest missioonidest võimalikud saanud. Kohapeal ei suutnud esimese hooga aaret üldse tuvastadagi. Lõpuks käänasin kaela peaaegu kahekorra ja... jalas läksid juba paljast vaatamisest nõrgaks ja pea hakkas ringi käima. Tavaliselt mõtlen ikka, et järgmisel korral toon noorgeopeiturid kohale, aga seekord ütles jänespüks sisemuses ka sellele kindla "Ei!" (või vähemalt minu silme all see toimuma ei saa). Kodulinna Preimani purre tundub sellega võrreldes suisa naljategemine olevat. Nii et minu poolest võib see aare sinna jääda, kui just kellegi oravaga end seltskonna mõttes kaasas sokutada ei õnnestu. Lõkkekoht ise on muidugi väga sümpaatne ja tore. Sealses laavus sai eelmisel suvel Oandu-Ikla matkateed läbides öö läbi asju kuivatatud ja ise kuivatud.