Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
AASTA AARE 2016
Olid kord kolm õde, kellele meeldis väga surfata. Täis indu ja pealehakkamist, aga polnud neil suurt oskusi, ega ka õnne. Kuidas nad ka ei õppinud ja harjutanud, laual nad püsida ei suutnud. Otse neile seda ei öeldud, aga selja taga kihistati naeru ja näidati näpuga küll. Olid nad sellised omamoodi näidisläbikukkujad.
Kord ühel päeval, kui nad taas lainetega pusisid ja juba eiteamitmendat korda laualt vette pühiti, jäi noorim neist vee alla kauemaks, kui oleks tahtnud. Õhk hakkas otsa saama ja silme ees kiskus mustaks. Mõtles juba, et kas nüüd seekord upungi. Ja võimalik et uppuski, sest nägi enda ümber äkki eredat valgust ja eespool, justkui tunneli lõpust, kedagi lähenemas. See tulija kõnetas teda mesimagusal häälel ja ütles:
"Ära karda, mu laps! Sinu indu ja järeleandmatust on tähele pandud!"
Sirutas siis võõras käe ja ulatas suure, helesinise kiviga sõrmuse, sõnades:
"Võta see ja pane sõrme kui vette lähed. See võlusõrmus aitab sul lainetega toime tulla."
Rohkemat ta ei mäleta, sest järgmisel hetkel ärkas kaldal oma laua kõrval, suu liiva täis ja adrud varvaste vahel. Ajas end püsti ja tänas taevast, et seekord terve nahaga pääses. Haaras laua kaenlasse ja lonkis eemale. Mingil hetkel meenus talle nähtu. Vaatas seepeale oma kätt ja ... seal oli tundmatu antud sõrmus! Tardus seepeale paigale, nagu kummitust nähes. Ennast kogunud, otsustas asja uurida ja järgi proovida, kas ehk sõrmusel tõesti mingi imevägi on. Tõttas randa tagasi ja libistas end merre. Ja oh imet- lained mis varem justkui vaenlased olid, näisid nüüd teda kätel kandvat. Kui suurt lainet ta ka ette ei võtnud, ei kukkunud ta see päev enam kordagi laualt.
...ega ka järgmine päev.
...ega ka järgmine...
Ta õed hakkasid seda aegamööda tähele panema ja imestasid väga. Et mis nipiga tema järsku niimoodi surfama õppis!? Rääkis siis noorim teistele ära, mis temaga juhtunud oli ja näitas saadud sõrmust. Seepeale tahtsid teisedki asja omal nahal proovida. Ja ennäe- toimis see nendegi jaoks samamoodi.
Lepiti siis kokku, et teistele oma saladust ei avalda. Ja et kogukat sõrmust mitte kogu aeg kaasas kanda, otsustati sellele peidik valmistada. Ja selline, mis ainult kõigi kolme õe korraga kohal olles avaneb. Mõeldud tehtud- panid siis sellise salalaeka ranna lähedale, et surfama minnes sealt kohe hea võtta oleks.
Objekt, mille läheduses aare paikneb, on Laoküla Merelaager.
NB! Kuna konteineri maht on 50l, siis võiks sinna vahetuseks panna ka vastavalt vähe suuremat kraami.
Ja kaane tagaküljel olevat väikest kruvi ei ole vaja puutuda.
Vihje: Kas sa kirjeldust lugesid?
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://merelaager.ee/
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 18.8995' 24° 6.8382' |
Aarde sildid:
soovitan (44), lahe_teostus (42), 2016_aasta_aarde_kandidaat (34), tiimitöö (13), välimõistatus (6), ilus_vaade (5), gpsita_leitav (5), lumega_raske (4), ujumiskoht (2), marjad (1), lastesõbralik (1), aasta_aare (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6J5KB
Logiteadete statistika:
127 (94,1%)
8
6
4
0
0
0
Kokku: 145
Tegime enda elu raskeks, kui pimedas otsima läksime. Aga tiimitöö sujus ja aare leidmata ei jäänud. Aitäh!
Väga väga äge aare! Saime seal ikka parajalt lustida ja preemiaks nimedki kirja. Uhke tiitel on igati asja eest välja teenitud. Aitäh!
See karp on ikka väga kaua oma aega oodanud. Teada oli, et üksi pole seal midagi peale hakata, siis täna sain Leelo abimeheks kaasa. Tee aardeni oli korralikult külmanud, niiet tänasin õnne, et just sellisel aastaajal siia tuleku plaani võtsin. Vahetult enne lõpu oli suur ja sügav lomp keset teed, otsustasin kõrvalt mööda sõita, aga oh häda! Seal oli maa tüma ja mu geokäru jäi mutta kinni. Soh, siia me nüüd jääme. :( Aga hakkasin siis edasi tagasi nõksutama ja usinamalt gaasi andma, kuniks siiski õnnestus porist tagurpidi välja saada. Auto ise oli muidugi ülepeakaela porine, esiklaasist välja ei näinud ja ega katuski palju parem polnud. :D
Auto õnnelikult kõvemale pinnasele pargitud, võtsime tee aardeni. Keksisime, mis me keksisime kahekesi, aga midagi ei juhtunud. Siis lõpuks otsustasime kaant niisama kergitada ja oh imet, kaas oligi lahti. Mulle igatahes tundub, et kaas ei olnud lukus ja ilmselt peale meid jäi see sama moodi. Kuid leidmise rõõmu see oluliselt ei vähendanud. Tänan.
Sandril oli soov autoga veidi maastikul sõita ja sellepärast see aare ette sai võetud. Kõik oli vahva kuni suur veetakistus ette tuli. Ei saanud ühelt poolt ega teiselt poolt. Jätsime auto maha ja lähenesime rannast. Nii aarde leidmine kui avamine vajasid abikõnet ja jupikest aega. Suur tänu!
Kunagi olin siit üksi tühjade kätega koju läinud. Sellest oli aga omajagu aastaid möödas, mõtlesime, et proovib õnne korra jälle. Ja sel korral tuli aga vupsti konteiner lahti. Tundus, et ta polnudki nii kapitaalselt kinni, kui viimane kord oli. Igastahes - nimed kirja ja näod rõõmsad. Aitäh! Väärt teostus ja ise sellist toota ei suudaks!
Geoobjekti tuvastamine käis kähku, kuna üks väike abivahend oli kaasas ja gmapsi joonlaud veel lisaks. Edasi hakkas rohkem kui tund aega kestnud võimlemine. Kusjuures, õige idee käis peast kohe läbi, aga maal kehtivad teatud füüsikaseadused ja vajasin ikka väikest vihjet, et üksi seda tiimitööd ära teha. Lõpp hea, kõik hea :) Suured tänud peitjale!
Leitud, kaas oli lahti. Kuidas see päriselt avanema peaks, jäigi ebaselgeks
Paadi tuvastasime, mõne aja pärast tuvastasime ka kase ja siis sai ka kaugus merest täpsemalt ära hinnatud ja nii uskumatu kui see ka pole, saigi aare leitud. Kuna kirjeldus ja logid olid meil põhjalikult läbi loetud, siis kasutasime meie seda meetodit, mida mitmed viimasena proovisid, kohe ja nii oligi meil minutiga konteiner lahti. Tagasipanek võttis veidi kauem, aga kinni ta sai. Kõige rohkem aega röövisid imemaitsvad muulukad, mille söömist ei tahtnud kuidagi pooleli jätta. Suur tänu peitjale, väga lahe aare väga lahedas kohas!
Loomulikult alustasime otsimist kõige silmapaistvamatest objektidest. Lõpuks leidsime aarde potentsiaalse koha, kuid avamisega nikerdasime oma 40min - 8 meest. Allaandmise äärel, otsustasime proovida ühte “kindlasti see ei tööta” meetodit, mis meie jaoks kaane ka avas. Väga vägev peidukas, selliseid oleks rohkem vaja.
Oeh, olime siin korra varem juba käinud aga tookord pidime isegi konteineri leiuta koju naasema. Täna olime juba kuidagi sellisel väga põhjalikul lainel ja nii me siin põllupeal siis tuuseldasime kuniks tõesti viimasest kohast kuhu plaanisin vaadata enne minekut tuli ka leid. Vaatasime kõik kolmekesi seda imeasja ja siis läks trall lahti. Küll üks teooria, siis teine, siis kolmas aga ükski neist ei päädinud sellega, et konteinerikaan oleks märgatavalt liikunud. Õnneks oli ilm supper ja seal tuulevarjus päikese käes oli päris mõnus peesitada. Lugesime logisid, mõtlesime ja siis läksime variandi B peale ja palusime väikese vihje ning no siis oli asi juba kergemast kergem - hops ja nagu võluväel oli konteiner avatud ja nimed kirjas - imetlesime kogu seda kaadervärki veel mõned head ajad, pildistasime ühelt ja teiselt poolt ning siis lappisime kõik jälle kokku ja saime ülimõnusa emotsiooniga oma reisi jätkata ;)
Mul on tunne, et Herki jahvatab juba aastaid, et see Surfijumalanna on vaja ikka ära lahendada ja bla-bla-bla-blaa. Oleme ka igasuguseid rattamatka plaane teinud, kuid tegudeni pole kunagi jõudnud. Täna hommikul vaatasin voodis pikutades kaarti ja jäi see tegemata tööots silma. Mul tekkis kohe soov Herkile meeldiv üllatus teha ning seega pakkusingi, et teeme täna Pakri otsa kogu täiega ning eriti pöörame tähelepanu sellele aardele, sest see on nii kaua oma aega oodanud.
Tegime poolsaarele ringi peale ja jumalanna jäi magustoiduks :D
Algus paljulubav ei olnud - sai ikka selle magusa suutäie eest seal aasal kepselda ja tiirutada.
Lõpuks Herkil vedas ning ta juhtus õigesse suunda ekslema. Siis hakkas uus mure pead tõstma - et mis meil avamise juures kahe silma vahele jääb. Ma siiski ütleks, et tohutult kaua me seal ei võimelnud. Amelesime natuke selle taimestikuga ning etskae - saime logiraamatu ligi. Sulgemine läks ka ladusalt. Siis võisimegi kergendatult ohata ning lahkuda teadmisega, et päev on korda läinud.
Aitäh! Äge värk.
Peaaegu aasta tagasi olin seda otsinud. Kaske ei suutnud määratleda ja kirves oli nüri. Täna olime valmis jälle selle pika ja jubeda tee ette võtma. Madalapõhjalisega suht stressirohke. Pärast pisikest ekslemist õnnestus lõpuks aare leida, jeee!
See oli muidugi alles pool võitu. Olima nagu kaks ahvi suletud banaani konteiner kallal. Paar esimest katsetust ei andnud tulemust. See sundis rohkemale tähelepanelikkusele ja pärast ühe konkreetse idee proovimist saimegi selle imeriista lahti. Kes sihukesi asju välja mõtleb? Sulgemine oli juba kerge. Pole millegi üle vaielda, sobib aasta aardeks. Aitäh!
Found Surfijumalanna / Surf Goddess Kulutasime pea tunni maastiku läbikammimisele sest väga arusaamatuks jäi suure kase teema. Nojah... kui oled aarde leidnud, siis vist võib-olla näeb ka võib olla kirjelduses mainitud kaske ka muude puude st. pajude tagant. Võib olla oli 2016 oli natuke teine situatsioon aga täna... Igatahes SA Kadunud ja politsei palkaks meid kindlasti tööle sest olime põhjalikud ja leidsime õige koha. Tund maastikul ja siis aardega 5 minutit - rohkem ei kunud aega lahti saamisele ega kinni panekule. Ei spekuleeri, kas pidigi nii olema või mitte. Leitud ja punkt!
Laagriplatsile jõudmine oli omaette seiklus, tee oli päris ''mõnus''. Lugesime kirjelduse läbi ja leidsime laeva, kuid kaske küll ei märganud kuskil seesugust, mis võiks õige olla. Egas midagi, hakkasime ümbruskonda läbi kammina ja ilmselgelt liiga suure raadiusega. Peale päris pikka tuulamist heinamaal jõudsime lõpuks õige objektini. Kolmekesi saime aarde enda päris kiirelt avatud ning nimed kirja. Tagasiminnes märkasime vajaminevat kaske ka :) Aitäh peitjale!
Üle võlli 2: Vinti juurde aarde juures saime aru, et kolm on juba seltskond ja võtsime suuna Surfijumalanna poole. Autod pargitud, hakkasime kirjelduses olevaid objekte otsima, ühe leidsime aga kask ei paistnud kuskilt. Umbes 1h saime korralikult maastikuga tutvuda ja kaske otsida, enne kui aare ennast ilmutas. Avamine sujus üsna kiirelt. Nimed kirjas, seadsime end lahkuma ja äkki leidsime ka kase, mida olime pikalt otsinud. Aitäh!
Kindlasti üks lahedamaid aardeid. Aega võttis, et karpi lahti saada
Mine metsa, kui lahe aare. Dauno üksi toimetas, mina sain nime kirjutada. Tänud
Maanteelt alla keerates muutus tee väiksele linnaautole pigem huvitavaks. Kui esimesed kolksatused hakkasid põhja alt kostuma, siis ülejäänud 1,5 km läbisime nii, et üks autopool oli tee keskel oleval vallil ja teine külg veeres mööda teeperve. Õnneks oli tee kõva ja kuiv, tänasime õnne, et varakevadel siia trügima ei hakanud.
Kirjelduses märgitud objektide lähedusse jõudes määrasime kohe õiged ja kaugvaatluse tulemusena panime paika ka potentsiaalse peidukoha piirkonna. Sammusime kohale ja leidsime eest uhke ehitise. Kui siiani oli kõik läinud lihtsalt, siis edasi oli nuputamist, pusimist, nõutust ja peaaegu käega löömist. Tundus, et meie jõud sellele asjale peale ei hakka. Samas polnud tahtmist niisama lahkuda ja peale väikest käte ja aju puhkust võtsime veelkord ette ühe rünnaku ja äkki mingi ime läbi saimegi kaane natuke irvakile. Veel pisut jõudu ja pääsesime laeka sisemusele ligi. Oli see vast õnnis tunne, kui selle raske asjaga hakkama saime. Peale logimist uurisime tükk aega seda mehhanismi ja tegime kõik nii nagu kirjas ja saime lõpuks kaane taas kinni.
Aitäh, väga lahe aare!
See aare oli mega mega lahe. Tegegelik leiu aasta jääb sinna 2017-2018 kanti. Aga mingil põhjusel on sissekanne tegemata jäänud. Hakkasin seda aaret oma sõbrannale soovitama, kuid siis selguski, et sissekanne tegemat. Aega läks aga üles ma leidsin õige aarde. See elamus on tänaseni meeles, väga väga tore teostus. Loodan sellel aastal uuesti kûlastada . Kiidan veelkord väga toreda teostuse eest.
Sõidetava tee leidmine siia oli ülesanne omaette. Kohapeal võttis aega ka õige puu leidmine. Õnneks mõningase aja möödudes siiski kõik vajalik sai märgatud ja esimene arvatav koht endas aaret ka peitis. Kaane saime pealt kenast, kuid selle sulgemine tekitas parasjagu hämmingut. No ei tahtnud kuidagi kinni minna. Lõpuks kui märkasime juhendit lugeda, saime ka kaane korralikult kinni. Aare suurepärases korras. Aitäh!
Aarde tiitel küttis lootused üles. Kulus ikka jupp aega, kuni õiget puud ja kaugust märkasime. Ettevaatust, põllul poollahtine kempsuauk!
Siis asusime konteinerit avama, mida segasid sipelgad, kes ääre alt sisse-välja sebisid. Õigeid asju märkasime, rakendasime neid nii- ja naapidi, miskit. Tegime ka õiget liigutust, aga aare ei andnud alla. Lõpuks küsisime vanematelt surfialast nõu ja saimegi logida. Kinnitusmehhanismi vahelt voolas vähemalt pool klaasitäit sipelgamune, siiani tõmbub vaatepildi meenutamisest käsivars kananahale...
Aga vahva aare, aitäh!
Parkisime auto laevade vahele ja hakkasime dendroloogilist aruannet koostama. Tuleb tõdeda, et otsitava puu leidmine ei olnudki nii keeruline nagu kardetud. Ometi osutus ületamatuks takistuseks karbi lahti saamine. Peale pikale veninud kehaosade kratsimist otsustasin lõpuks abi otsida. Selgus, et meil olid avamiseks vajalikud vahendid kaasas kuid ei osanud neid õiges järjekorras kasutada. Peitjale musid-kallid-õhupallid. Aare igati väärt oma kõrget tiitlit.
Läbi heinamaa kohale jalutades jäi silma, et koht on paari nädala pärast tõeline metsmaasika paradiis. Kohapeal on okkaline end aardele peale laotanud ja avamise pisut keerulisemaks teinud. Avamine õnnestus õnneks valutult ja nimi sai kenasti kirja. Tore lahendus. Tänan peitmast.
Ülesanne nr oli leida paat (see, nagu ka suur kask, paistis juba autot parkides aknast kätte), seejärel peidik ja lõpuks leidsime ka sõrmuse. Aitäh peitjale!
Aarde ümbrus oli üsna märg, ilma kummikuteta ligi ei oleksi pääsenud. Vähemalt pimedas ei suutnud tuvastada kuiva lähenemisteed. Karbi sain lihtsalt kätte kuna kaane oli lihtsalt lahti jäetud ja mul ei olnud vaja teha liigseid jõupingutusi. Ise sulgesin kaane nii nagu ette nähtud ja pärast proovisin seda ka avada aga üksinda jõud sellest üle ei käinud. Tänud Sander, et tegid karbi avamise lihtsaks!
Vot see oli jällegi klass omaette, sellist lõppu ei osanud küll oodata. Nimi küll kirjas ja täpike roheline kuid kindlasti tulen siia veel tagasi. Suured tänud :)
Pärast Vasalemma kalakaitse aarete külastust said Kaupol lähipiirkonnas aarded otsa, minul aga leidmata aardeid endiselt lademetes. Õnneks oldi mulle nõus taksojuhti mängima, eriti kui on tegemist lahedate aarete korduskülastusega. Polnud julgenud siia üksi varem tullagi. Taustajõuga oli palju turvalisem. Veeresime laagriplatsile ja üllatusime kui rahulik siin tuul oli, kuigi Eesti teises otsas möllas torm. Tavaliselt olen ma siin ikka märksa tuulistemates oludes käinud. Vihma ladises ikka krae vahele ja riided olid juba ammu märjad. Ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida vaid suundusime huviobjekti poole. See mis seal vastu vaatas, võttis kohe karbi lahti. Aare jäi siiski esimese hooga suletuks. Pärast mõningasst analüüsi ma eriti targemaks polnud saanud. Kui aga Kaupo julgemalt läheneda soovitas, hakkas asi juba looma.
Oh seda vigurit, igati vinge leid oli. Selliste otsa on alati rõõm koperdada.
No väga meeldis! Olime tegelikult kaua võtnud hoogu, et siia tulla, sest aarde kirjeldus jättis mulje, et ajude ragistamist seal jagub ja tundus, et ilm ja meeleolu peavad olema ikka väga õiged, et kohale minna. Täna tundusid nii ilm kui meeleolu klappivat ja võtsime suuna Surfijumalanna juurde. Mere poolt olid lähenemas tumedad äiksepilved, mis tegid juba ainuüksi saabumise põnevaks. Kohapeal vahetasime paar sõna laagri sõbralike perenaistega, kes polnud aardest midagi kuulnud, aga suunasid meid lahkelt rannale, kus lebavat üks vana vrakk, mis võib vabalt kvalifitseeruda "suure laevana". "Suur kaske" ei eksisteerinud nende meelest vähemalt 10km raadiuses :D Üsna pea oli meil aga mõlemast suurest objektist arusaam olemas ja suundusime kiirelt õige objekti poole. Kohapeal oli ikka natukae aega mõistatamist ja erinevate teooriate proovimist. Samuti sai lollaka näoga paari teooriat korduvalt lihtsalt proovitud ja proovitud. Lõpuks tuli meil veel üks idee. Kui seda kolmekesi teostama asusime, siis oli alguses korra täitsa tobe olla, aga... Kes leiab, see saab teada ;) Pärast suundusime rannal lebava vraki juurde tagasi, sest 4-aastasele oli see hakanud rohkem meeldima kui aare :D Pikutasime liival, vaatasime süsimusti pilvi, korjasime mälestuseks kaasa paar kivi ja tulime suurepäraste emotsioonidega Tallinna poole tagasi. Silte sai muidugi ka aardele pärast palju lisatud! ;) Täname suurepäraste emotsioonide eest!
Aarde leidmine oli paras ülesanne omaette. Ei paista see 50l karbike kuigi kaugele. Seda suurem rõõm oli leida nii lageda koha pealt niiii pirakas aare. Just nii, nagu meile meeldib. Avanemisega pidime ka natuke vaeva nägema aga lahti tuli nii, nagu kirjelduses öeldud, kolmekesi. Ühtegi silti sellele aardele pole loobitud niisama meretuule poole, see aare on need kõik auga välja teeninud. Tänan peitjat.
Olime siis teel siiapoole kui Taavi vanemad sõitsid maasturiga vastu. Mõeldud - tehtud, võtsime nad kaasa või pigem nemad võtsid meid kaasa. Saime autoga päris lähedale ja asusime otsima. Ilm meid väga ei hellitanud aga vähemalt meil oli parem seis kui neil, kes mere ääres grillida üritasid. Natukene pusimist, veel natukene pusimist ja saimegi nutika konteineri lahti. Aitäh! EVEJ
Ei teagi mitu korda ma seda asja olen üritanud otsida. Alati on mingi ikaldus olnud. Tavaliselt on keegi laagris olnud ja ei ole tahtnud seal ringi luusida.
Täna möödasõites vaatasin teelt mere suunas ja märkasin, et plats puhas.
Autoga nulli ja laeva leidsin kohe. Isegi kaks tukki leidsin neid. Kusjuures eelnevatel logidel olevad väikesed laevad on kõik kadunud :(
Kase otsimisega läks aga teisiti. Tuiasin seal avarusel ringi ja selle käigus aga hakkas hoopis midagi muud huvitavat silma. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegemist peiduka endaga.
Avamine käis õnneks lihtsalt.
Selle aarde külastust olen juba talvest saati üritanud oma geomarsuudile painutada. Aga ikka ja jälle on ta jäänud trajektoorist kõrvale. Ühest hetkest sai aga selgeks et siia tulen kindlasti koos perega. Ma siiani üritan enda kõige suuremale mugulasele eksponeerida et geopeitus on tegelikult lahe tegevus. Ja mis sobiks selleks veel paremini kui sildistadud või veelgi parem Aasta aarde külastamine. Kui parklasse jõudsin siis laevast vaatas juba üks pikk pilk meie poole. Astusin ligi ja teavitasin oma plaanidest mille peale muiati ja lubati valdusi revideerida. Olevat just üks merelaager lõppenud ja ootas järgmist vahetust. Välitöödel läx ikka pisut aega ja kuna kahtlus jäi ikka sisse siis tegin ka yhe geokõne mille peale suunati minu sihik sirgemaks tagasi. Koha peal sain peagi aru et kambakesi tulemine oli hea valik. Nänni vaadates leidis Krissu ühe asja mis tundus talle sobivat vahetuseks, aga selle võtmise keelasin ära. Muidu teistele ei jäägi v6luj6udu ;D Jällegi üks nendest klass teistmoodi teostusega aaretest. Igati lahe vigur. Tänud peitjale.
Kui on öeldud, et tuleb kolmekesi otsida, siis nii saab ka tehtud. Sügasime konteineri juures pisut kukalt. Proovisime läbi mõned variandid ja meie meeldivaks üllatuseks konteiner avanes. Logisime ja jätsime ühe temaatilise TB. Täname toeka konteineri ja pisikese mõttetöö eest!
Nautisime koha ilu ja inimtühjust.Aare sai leitud tänu vihjele kasest.Aarde avamiseks pidime enne tükk aega kukalt kratsima.Nagu selgus seda aaret üksi leida on sisuliselt võimatu.Kõige kapitaalsem konteiner mida nähtud.Tänud peitjale ja üritame leida ka aasta teise ja kolmanda koha aarde üles.
Jess, täna ometi päev, kui merelaagris polnud inimesi. Oleme kohe päris mitmel korral kohale sõitnud ja siis ära läinud, sest pole pidanud viisakaks oma autot parkida laagerdajate lähedusse neid ja nende tegevusi segama. Läks hästi ja me saime oma nimed logiraamatusse kirja. Aitäh väga toreda aarde eest! EVEJ
Kui kunagi peaks säästud tekkima siis peidan ka sama masinvärkki kasutades kolmele pärijale sauna taha ;) Väga mõnus leid ning köik eelnev mis selle juurde käis. Suur-suur äittäääh
Väga äge aare! Asukoht avaldus ruttu ja eilse tuulega tuli ka surfamine hästi välja. Täname laheda aarde eest ja kohta tutvustamast!
Vajalike objektide tuvastamine läks suhteliselt kiiresti, aga kuna olime ainukese kindla teadmise üsna valesti maastikule mananud, siis sai ikka jupp aega valedes kohtades jalutatud enne, kui mõistus koju tuli. Peidiku avamisega läks juba lihtsamini. Tänud peitjale!
Aarde konteineri leidmine ei võtnudki nii kaua, aga see oli tõsine tükk. Väga-väga äge lahendus, pole imestada, et aasta-aare! Täname seikluse eest!
Statistika näitab, et meil on õigete puude tuvastamisega alati raskusi, seetõttu kujunes lühikesest matkast pikapeale päris korralik jalgsirännak. Peiduka teostus oli muidugi super. Aitäh aarde eest! :)
Õige koha leidmine oli päris keeruline. Tuvastasime küll õiged objektid, aga ikkagi ei osanud päris õiget kolmnurka endale manada. Vajasime geoveterani käest paremat vihjet, enne kui õige koha leidsime. Lahe teostus, aitäh!
Aitäh, äge teostus. Käisime ikka päris suure ringi enne kui aarde leidsime. Huvitav asutus
Pärast Kaarli ärakukkumist küsis Karlo Kaupolt, kas leidmine on võimalik ja ta soovitas minna kohale ja proovida ikka. Strateegia aarde leidmiseks oli juba varem olemas. Kohapeal leidsime isegi üsna lihtsalt vajaliku informatsiooni ja saime lõpu koordinaadi kätte. Kohapeal saime endalegi üllatuseks kahekesi aardega hakkama, saime selles kinnitust mitmel korral. Kinni panemine oli oluliselt raskem, vigastasin kaht näppu, õnneks jäid nad siiski alles. Tore mõistatus, tore aare.
Üks liige lõhkenud kummi tõttu vähem, proovisime kahekesi aaret lahendada. Laeva leidsime kiiresti ja kase leidsime rohkem ringi vaadates. Robert tegi omad arvutused ja umbes tema saadud nullis aare asuski. Lahti saamisega meil probleeme polnud, sest lahendus on kirjelduses selgelt olemas. Aitäh peitjale vaheldust pakkuva aarde eest :)
Sai kaardi peal mõned jooned veetud, mis lõpuks ka sihile viisid.
Väga lahe aare!
Tänud!
Aasta aarde tiitel tekitas nii palju põnevust küll, et geomobiil sinna poole suunata. Kahjuks keeras meid seni puhkuse ajal vaid päikse ja vihmaga õnnistanud ilm just sel hetkel ära ja algne tibutamine asendus üsna korraliku sajuga. Parkisime end merelaagri juurde ära, aga välja esialgu küll ei kippunud. Viimastel päevadel tekkinud lugemisvaeguse leevendamiseks sai pooleliolev raamat kätte võetud ja natuke sellega mõnuletud. Kaaslane tüdines peagi ära, tõmbas vihmakeebi ülle ja teatas, et läheb uurib natuke asja. Jõudsin mõrvamüsteeriumiga lõpule ja alustasin juba uue teosega, kui kaaslane laekus ja teatas, et leidis aarde üles, aga lahti seda küll ei saa. Nüüd ei saanud enam kõrvale hiilida, nii et läksime koos asja kaema. Alguses oli natuke nõutushetki küll, aga mingil hetkel tuli õige idee ja selle proovimise peale laegas avaneski. Tõepoolest, nii lihtne ja nii geniaalne. Sulgemisega oli pärast tükk tegu, sest mitu pisikest sisalikku oli konteineri põhja kukkunud ja nemad tuli ju sealt välja aidata. Kahjuks nad ise sellest üldse huvitatud ei olnud, nii et saime tükk aega jampsida, aga lõpuks missioon õnnestus. Väga äge aare igal juhul. Aitäh!
No on see vast aare... Muidugi ei suutnud ka meie selle paljukirutud kase asukohta kohe kindlaks teha ja jalutasime päris pikalt valedel radadel. Lõpuks ikka leidsime, aga konteineri lahti saamiseks enam mõistust ei jätkunud, võib süüdistada nii palavat ilma kui iseenda vaimupimedust. Õnneks aitas telefonikõne peitjale hädast välja. :) Aitäh!
Sai ka aasta aare 2016 nüüd lõpuks logitud. Saime Johannaga päris ruttu aarde karbile ligi. Tänud laheda aarde eest.
Matu oli juba varem loginud, kuid meil Ruudiga võttis ikka mõnda aega ja nuputamist, et avamiseks õige liigutus leida. Nii saigi kolmekesti lõpuks avatud aare, mis kuulutati aasta aardeks. Ise pärast mõtlesin, et pidi ikka olema aeganõudev protsess see sinna saada, kuid oli seda igati väärt. Kiitus autorile!
Kui õige kase leidmine oli paras jupp tegemist siis konteineri avamine pani suisa kukalt kratsima. Aga logitud ta sai. Tänud korraliku tüki eest
Merelaagris olen omal ajal ilusaid aegu veetnud, Suurlaeva nimegi kunagi vöörile maalinud, mida ilmselt on nüüd korduvalt üle värvitud. Igal kevadel on veidi kõhe sinna minna, sest ikka juhtub, et mõni asi on talvel kaotsi läinud või ära lõhutud - seekord oli sauna katus tuulest viidud. Kolmnurk edukalt maastikule tõmmatud, leidsime imevidina kiirelt üles. Kolmeks õeks kehastumine nii libedalt ei läinud, oli meid ju ikkagi ainult kaks. Aga ära tegime :) Super!
Plaanisime kaaslasega pärastlõunast looduses müttamist, et paar geopeitusega mitteseotud punkti läbi vaadata. Selga visati laigulised, kaasavõetud varustus oli vaat et uhkemgi kui mu geokoti sisu ja teekond vesisesse võssa võis alata. Teel sihtkohta mainis kaaslane, et näitab mulle ühte läheduses olevat kogemata leitud Geopeituse aaret. Ma ei hakanud kaarti lahti võtma, et vaadata, millise aarde ta võis sealtkandist leida, eeldasin, et tegu on veidi rohkem põhja pool olevate tavalistest ühega. Kui aardele lähenesime, vajus mu suu lahti, avasin Geokaardi ja vaatasin üle, kas kahtlused osutuvad tõeks. Ma olen seda mõistatust kaarditööga lahendada püüdnud, mõned kohadki välja vaadanud, aga välitöödele pole veel jõudnud. Seda, et mu mugust kaaslane mind lihtsalt Surfijumalanna lõppu viib, poleks uskunud.
Aitäh, väga vahva aare mõnusas kohas, kõik oli korras ja lahendus töötas hästi :)
Kohalejõudes tekkis kohe küsimus, et mis see veel on ja mis nüüd peale hakata. Kirjeldust meenutades tuli üks täiesti utoopilisena tunduv mõte... aga see toimis. Vau! Lihtne ja nii geniaalne idee. Võib arvata, et teostamisega tuli autoril ikka kõvasti vaeva näha. Tänud!
Õige paiga leidmine maastikul läks ootamatult libedalt, aga kohapeal kratsisime küll mõnda aega kukalt. Veidi vaatlusi, veidi nipet-näpet katsumist, veidi logide lugemist ning lahendus koitis! Superluks konteiner, aitäh peitjale suure töö eest!
Kaugel mere peal paistis päike ja meie astusime objekti suunas. Me leidsime, vaatasime ja proovisime heaga. Imestasime, mis hullu tempu siin sooritama pidime. Vahva teostus. Tänud peitjale.
Sel tuulisel ja külmal päeval asusime kolmekesi aarde poole teele. Kui auto oli pargitud, siis Eliise jäi küll autosse tukkuma, meie kahekesi hargnesime. Veidi tiirutamist ja jõudsime sündmuspaika. Ei teagi, oli see mingi juhus või lihtsalt külmast tuulest tingitud kiiremad liigutused, kuid meie kahe peale toimis kõik kiiresti. Pärast sai proovitud ka üksinda, aga ei miskit. Täname peitjat, vägev värk tehtud!
Viive ja Vilja jäid mere äärde linde vaatama. Tuvastasin aarde asukoha aga avamiseks pidin linnuhuvilised abiks kutsuma. Võimas värk. Hea et mul Aasta aare veel valimata on. Aitäh!
Tegelikult tulid kolm sõpra just selle aarde pärast väiksele geotuurile. Oleks ju ikka huvitav teada, missugune see hullult äge aare välja näeb. Päeva valik nüüd kõige parem ei olnud, kuna see tuul tahtis tühjal väljal lihtsalt minema viia. Mina olin varem siit mööda jalutanud tänu oma matkale. Kohale jõudes hargnesime laiali, iga üks oma mõtteid teostama. Hakkasin siis mõõtmisi tegema ja kui jõudsin just poolele maale, sattusin ühe augu juurde. August paistis kilekott lume alt ja mul vanal tolvanil oli vaja sinna auku muidugi sisse astuda. Kui ma sees olin, siis jõudis mulle kohale, mis auk see oli, tänu sellele parfüümile. Kallid sõbrad ärge astuge auku, kus on kilekott, sest seal sees on sitt mis sitt. Õnneks oli see natuke tahenenud ja ma pääsesin suurema ehmatusega. Siiani tuleb judin üle selja, kui mõelda, et see poleks olnud natuke tahe. Aga mõõtmise lõpus jõudsin ka ilusti aarde juurde. Kui olime uuesti kolmekesi koos, suutsime ka ilusti siis logiraamatusse omad nimed kirja panna. Väga aare. Väga hea kanditaat. Tänud peremehele.
Olid kord kolm sõpra, kellest üks oli oma hinge geopeitusele juba mõned aastat tagasi maha müünud ning kaks teist on müügitehinguga enam-vähem poole peal. Kuulnud Surfijumalannast tuli kolmel sõbral suur tahtmine ohvriande tegema minna. Mõeldud - tehtud. Koht on väga vahva, väärib vaatamist ka aardeta. Tuul tahtis küll minema puhuda, kuid aarde leidsime. Kummardame - ümmardame peitjat, lahendus on tõesti OVATSIOONE väärt.
Aasta aarde valimine käib juba teist kuud, aga meil on teadaolevate andmete põhjal üks tugev tiitlipretendent veel üle vaatamata, kuis nii kõlbab. Hetkel viimane lumi ära sulanud, saadaval vaid üks tuulevaikne õhtu ja siis uus lumetorm tulekul - seega ideaalne ajastus, et sotid selgeks saada. Lisaboonus: mõistatuslikke näitsikuid tuleb ikka taga ajada tähtede valgusest pimestatuna. Ja olgu öeldud, taevakuppel oli ikka tõesti sära täis pikitud. Isegi tuulikud särasid vaimustavalt.
Mõõduka ekslemise peale tuvastasime geopeidulise rajatise ja pidime tõdema, et mida iganes me ootasime, siis mitte midagi sellist. Rumal jõud peale ei hakanud, seega tuli kirjeldust lugeda ja seejärel veel kord. Nüüd hakkasime targemat jõudu rakendama, mis oleks kindlasti väga koomiline välja näinud, oleks vaid keegi olnud seda pealt nägemas. Taktika toimis igatahes üle ootuste hästi - avanes nii aardelaegas kui ka meie lõuapärad. Nagu naaberaarde juures, jääb ka siin sõnu puudu. Minu arusaamad sellest, mis on geopeituses (või üldse elus) reaalne ja võimalik, on taas paigast nihutatud.
*15 minutit mõtlesin, mida ja kuidas ma siia veel lisada oskan. Ei oska. Ütlen lihtsalt aitäh!
Selle päeva lõbusaim aare. Kolme õde polnud kuskil näha ja tuli ajada läbi olemasolevate vahenditega, st kaks mitteleidnut püüdsid avada ja kolmas võttis kogu tsirkuse videole. Paraku ei saanud kohe arugi, et juurdepääs juba karbile olemas ja lõbustasime pealtvaatajat kauem, kui vaja oleks olnud. Kogu lugu kutsub siiani esile ebasoliidseid naerupahvakuid. Tänud ülimalt uhke teostuse eest. Aardekarp ise on juba väärtus omaette. Väärib küll kõiki tunnustavaid silte.
Njaa. Üldiselt ei pälvi need mõistatusaarde ikooniga aarded minu poolt mingit tähelepanu kui nad just kohapeal tehtavad ei ole. Ja ka siis juhtub igasugu loendamise, arvutamise ja muid äpardusi mis minuga ikka kaasas käivad. Ehkki ma igati puiklesin sinna mineku vastu, siis seekord oli rool Anne käes ja mööda olematut mereäärset rajakest me sinna vaikselt kohale veeresime. Sellest ajast piisas, et ma sain kirjelduse läbi lugeda. Oi, ja täitsa oma pisikese tahvelarvutiga. Jaa-jaa, Irokas on ka astunud omamoodi sammukese teaduse ja tehnika revolutsiooni võidukäigu kiiluvees ja kõik sellepärast, et ei oleks nii lolli olukorda nagu ükskord südamete sillal. Novot, aga see pole siinkohal oluline. Oluline oli käsk kirjeldus korralikult läbi lugeda ja kuna Anne oli siin juba mitmendat korda, siis lubas ta mulle abiks olla kui ma välja mõtlen mis seal tegema peab. Kirjeldus ajas juba poole peal pea sassi, sest koguaeg üritasin sealt mingit salajast infot välja raalida, aga selgus, et lihtsalt ilus muinasjutt. Kohapeal jagasin praktiliselt kohe matsu lahti ja kuna mõte sai heaks kiidetud, siis saime karbi peagi kätte. Tegelikult leidsime seda aaret vist veel kaks korda. Nii igaks juhuks :) Väga muljetavaldav kaadervärk. Uhke töö, kiitust väärt. Ülejäänud emotsioon jäägu igal leidjal enda avastada. Aitäh.
Supermega lahe aare oli!
Aitäh siia juhatamast. Tänud peitjale
Täna läksime uuesti sinna juba päris tuttavasse paika. Tuttav oli tee, paadid ja mere ääres seisev puu ning väike majake. Tuttav oli ka aardekonteiner, mis vanas kohas otsijaid ootas. Proovisime siis taas seda värki avada :D. Olime küll kolmekesi, kui koera ka arvestada, kuid tema ei tahtnud aidata ning pidas olulisemaks ringiratast kihutamist, lõhnadega tutvumist ning niisama ringi tuiamist.
Varsti saabusid ootamatult kolm noort geopeiturit, kelle tulekut ma üldse ei märganud. Mina taltsutasin koera ja teised proovisid neljakesi konteinerit avada, mis lõpuks ka õnnestus. Teised lahkusid, kuid meie jäime veel sinna. Tahtsime proovida täpsemalt aru saada, mismoodi asi toimib ning kas õnnestub kahekesi avada. Ja tõepoolest, nüüd õnnestus. Olime varemgi õiget meetodit proovinud, kuid ilmselt mitte täpselt nii, nagu vaja.
Kokkuvõttes pean ütlema, et mul on kahju, et kahekesi konteinerit avada ei saanud, mis oleks lõpuks kindlasti õnnestunud. Uskumatu konstruktsioon oli valmis tehtud. Peab ikka taipu ja osavust olema! :)
Päeva parima aarde jätsime ikka viimaseks- enne soolane, siis magus. Alguses ei kujutanud hästi ette mida tegema peaks, kuid siis nähvatas ja asi oligi selge. Kuna meid oli päris mitu, saime aarde ilma suurema vaevata lahti. Väga vinge teostus. Kummardus peitjale!
Tänane kirss tordil. Aardele lähenedes oli kuulda nullist tulevat koera haukumist ja me arvasime kohe, et peiturid on platsis. Ja nii oligi. Selgus, et nad on juba mõnda aega aaret avada proovinud, aga tulutult. Olin varem natukene võimalikele teostustele mõelnud ja mul oli tekkinud üks kindel teooria, mis osutuski õigeks. Megalahe värk! Suured tänud peitjale!
Ei saanud rahu ja tulime tagasi, et aardele 1:0 ära teha. Nagu ikka, siis jälle pusisime veidi aega ja ühel hetkel nägin, et tulevad teisedki geohuvilised kohta avastama. Igaljuhul sai jõud liidetud teistega ja peale mõnda aega- kabuum ja peidukas avanes :). Täiesti uskumatu, milline süsteem on välja mõeldud-ülikõva!!! Sai ka seda kaadervärki lähemalt uuritud ja veidi sain aru ja veidi ei saanud aru, kuidas see asi toimib :D. Ühesõnaga uskumatu aardelaegas!
Eelmise korra vigadeparandus. Pädev idee ja meeskond toimisid probleemideta. Ja johhaidii kus on alles asi valmis nikerdatud ja mõeldud, tükk aega jõllitasin ja kadetsesin insenerivõimeid ja imelist teostust. Tundub, nagu miski NASA toodang. No müts maha selle leiutise eest! See oli ka tore, et sai talvepuhkusel oleva laagri rajatisi uudistada. Laps leidis mõned toredad päevakoerad ja võttis ühe ka ajutiselt lemmikloomaks. Kummardus ja suured tänud aardemeistrile!
Kui tõenäoline aarde asukoht sai tuvastatud, siis silmasime seal eelmist gruppi geosurfareid, kellel lasime rahulikult lõpuni nokitseda, ise ootasime üsna kaugel eemal. Vahepeal tekkis illusioon, et üks neist oleks peaaegu nagu punase jopega nuffi. Aga see oli ikka tõesti täielik illusioon, sest nii madalat profiili hoidvaid geopeitureid ei kohta kuigi sageli, ühesõnaga üliebanuffilik :o) Tegelased haihtusid kiirelt ja vaikselt nagu viirastus, logiraamatus polnud ka märkigi...
Oi, aga mul oli hea meel, et siia päris üksinda ei sattunud, nagu tavaliselt tiimitöö siltidesse suhtun :P Surfata suudan rahuldavalt vaid internetilainel. Kahtlustan tõsiselt, et veelaual balansseerimise võimet ei parandaks minu puhul ka võlusõrmus mitte karvavõrdki. Tegelikult meie hulgas oli vaid üks, kes jumalannaks kvalifitseeruks (kusjuures geopeituse mõistes kõige otsesemas mõttes), tema sõrme sobis sõrmus kui valatult!
Igal peitjal kujuneb välja mingil moel oma stiil, mis aarete/leidude hulga kasvades järjest enam ilmsiks tuleb. Taxu erialaks on erinevad erilahendused, mõned eriti erilised neist eristuvad lausa eripreemia väärilisena. Perfektne teostus ja ilus koht, aitäh!
Üheskoos leidsime tee, paadi ja kase kah. Tee oletatava aarde poole nägime tegevust, mis geopeiturile tuttav on. Kuna meil oli ka soov selle ime asjaga ise tutvust teha siis lähemale me ei l´äinud. Ootasime piisavalt kaugel oma järjekorda. N punases, M hallis ja K musta-valges asjatasid rahulikult lõpuni. Kui lõpuks aardeni saime siis oli meil parasjagu nuputamist. Nii enamvähem klõps saabus ka selgus asjasse. Ühtegi sama kuupäeva logi me raamatust ees ei leidnud. Peaaegu oleks Caro ka sõrmusega minema jalutanud. Nii heale karbile lisasin omaltpoolt paar GP kleepsu. Seejärel proovisime päris mitu korda seda avamist ja sulgemist. Suur, Suur aitähh!
Päeva lõpetuseks tulime siia. Leidsime kamba peale paadi ning hakkasime kuskile poole minema, kui nägime eemalt inimesi. Nad jäid meie eest küll suht varjatuks, kui saime kohe aru, et mugud niimoodi ei kükita kuskil. Jäime veidi eemale ootama, et aardest ise ka täit mõnu saada. Paarike koeraga lahkus ning minu korduvatele katsetele nendega kontakti astuda ei reageerinud. :D Aarde juures polnud meil kolme õde kusagilt võtta, pidime leppima kolme vennaga. Endi hämmastuseks tänase kuupäevaga logi logiraamatust eest ei leidnud. Müstika. Imetlesime surfisõrmust ning peitja kätetööd. Lihtsalt suurepärane! Aitäh!
Minust oli siin samapalju kasu, kui suurest koerast naela seina löömisel. Ehk siis Piia suunas kohe kohta kust võiks aaret otsida, aardeleidmisel oskas Piia paari minutiga teha seda, mis konteineri avas. Mul kästi lausa kaugemal seista ja mitte segada, või et siis mu näpud kusagile vahele ei jääks. Pole vaja mainida, et ka konteineri sulgemisel oli minu osakaal samasuur nagu varemgi. Aga kõik mida nägin oli võrratu, konteiner kuhu jätsime ka ühe ränduri uut kaaslast ootama, lõpetades kohaga mida tutvustati. Väga omapärane ja toreda lahendusega laager. Ajahmaas on küll veidi kraapinud, aga on märke, mis viitavad et päris lagunema see siin ei jää. Ootasime siin pea päikeseloojangugi ära ja soovitame kindlasti neile kes pole veel käinud - nii koht kui konteiner väärivad seda
Autoga sai sadamasse sõidetud, kohe paadi kõrvale. Kask paistis ka kenasti kätte nii, et ei olnudki muud, kui aarde suunas astuma hakata, mina ees, õed Kaupo ja Karl ning surfihaldjas Anne minu järel (sest nemad ei olnud siin mitte esimest korda). Kohapeal oli kõigepealt üks mõte ja siis kohe ka teine. Igaks juhuks võtsin haldjal ka kõvasti ümbert kinni ja siis me lendasime.... sellest oli kasu. Tegelikult ma pärast proovisin üksinda, saab küll ilma haldjata ka. No ikka väga suured tänud peitjale, kes sellise vägeva aardetopsi ilusasse kohta maha on pillanud! Oh teid geoinsenere küll, nii uhke asi välja mõeldud ja valmis tehtud! Tulevad, kindlasti kohe mitu silti.
Väga äge. Keegi ikka viitsib selliseid asju meisterdada :) hea kui saab massiga lööma minna ja pole vaja niisama keksida. Tänase päeva kirsike tordi peal :) PS. Esinesin abivahendina. Aitähh
Hmm, ei oskagi nüüd öelda, aga mulle tundub, et me sattusime enne hooldustöid siia. Igal juhul me silitasime purki hellalt ja tegime pai ning meile andis ta logiraamatu kenasti kätte. Tõepoolest lähevad konteinerid järjest nutikamaks ja kvaliteetsemaks. Latt nihkub ikka järjest kõrgemale ning karp metsas geokuhja all enam väga suurt emotsiooni ei pakuks. Meie poolt pöidlad ning tänud!
Sai ilusa ilma puhul Klooga järve ääres peesitatud. Tagasiteel ütles Karl, et kuna meid on palju, siis ta tahab me ajulihaseid ja lihakehasid ära kasutada ning ägedat aaret näidata. Kohapeal selgus, et lubatud muulukaid polnud kusagil, nii jäi järgi ainult aarde kallal töötamise vaev.
Aarde endaga läks hõlpsasti ja pärast seda oli ainult ahhetamise ning ohhetamise vaev. Mõnel ikka on viitsimist :)
Ei läinudki poolt aastat aega vaid vähem kui nädalaga saabusin uuele katsele. Ennem sai peesitatud ja vett katsutud Klooga järve ääres ja seejärel mere äärde aaret otsima. Olin kaaslasi lisaks heale aardele proovinud meelitada ka rohkete muulukatega. Nädalaga oli aga olukord drastiliselt muutunud ja järele olid jäänud vaid kuivikuteks üleküpsenud marjad. Vähemasti aare ei vedanud alt ja klõps käis ära juba jõudu kasutamata. Kogu mõistus läks avamise peale, sest et sulgemisel sügasime pikalt kukalt kuniks taipasime lugeda. Aitäh, väga kihvt teostus! Jään huviga ootama järgmist seda tüüpi meistriteost
Mulle jäi täiesti arusaamatuks, kuidas Veiko ei suutnud eelmine kord paati leida, kuna esimene asi, mis kohale jõudes silma jäi, oli paat. Võimatu isegi mööda vaadata. Kaskesid nägin ma ka sellel "kasevabal" väljal terve võsana. Aga kuna räägiti vaid ühest, siis vaatasime vähe laiema pilguga ringi ning kuigi olime juba poolel teel aardeni, jäi õige puu ka ühel hetkel Veikole silma. Seevastu meetritest ja kaugustest ei jaga Veiko midagi, rääkigu ta ise, mis tahes. Kodus mõõtsin veel kindluse mõttes vahemaid, aga minu esialgne hinnang, mille näiteks tõin, et juba nullpunkt asub 200 m kaugusel merest, vastas tõele, kuigi Veiko sellele kohapeal ägedasti vastu vaidles ja mingit kahtlast punast joont kaardil tõestuseks näitas.
Nullis oli mul seekord täiesti ebaminulikult kohe selge, mida tegema peab ning asusime ka aktiivselt tegevusse. Kui ma aga ühel hetkel ahvi häält tegin ja pead kratsisin, jõudis kõigile kohale, kuivõrd veider peaks see kõrvaltvaatajaile paistma, nii et Veiko jätkas sama tegevust sooloesituses. Me Oliveriga üritasime samal ajal viisakad ja kultuursed pealtvaatajad näida. Samas ma ei tea, kas me kujutasime seda ette, aga meile igatahes tundus, et laagrist minema sõites vaadati meile ikka väga pika pilguga järgi. Aare oli aga vahva, pole ammu nii naernud, tänud.
PokerRun'i ajal proovisime Elve ja Oliveriga Surfijumalannat ka leida aga ühtegi kaske ei suutnud siit kasevabalt territooriumilt leida. Lisaks olid laagri vallutanud laagrilapsed ja nii ei tahtnud me väga lähedale minna.
Täna sõitsime laagri parklasse ja üsna kiirelt ledsime kauguse määramiseks nii kase kui paadi. Küll aga läksid meie hinnagud lahku kauguse suhtes merest. Tuleb tunnistada, et minu silmamõõt on täpsem aga abiks olid ka rohu sisse trambitud georajad.
Tünni juures hakkasime kohe tsirkust tegema ja trummi taguma. Vahepeal, kui ära väsisime, tekkis mõtteid, et võibolla pole see päris õige number, millega me siin esineme aga midagi targemat ka pähe ei tulnud. Ühel hetkel kui ma seal midagi Riverdance'i ja monkey-wants-banana laadset etendasin kuulsime, et keegi tegi ukse seestpoolt lahti ja nii me nimed kirja saimegi. Täname, oli huvitav sellist kaadervärki näha.
Mega Poker Runi ajal polnud meil aega aaretele tähelepanu pöörata. Täna oli selleks piisavalt aega. Lahe koht! Ei saa öelda, et ma mõistust või jõudu oleks kasutanud. Seekord olid kasutusel hoopis tugevamad jõud. Noppisin muudkui muulukaid ja ka aarde. Aitäh!
Aardest lugesin teepeal. Metsandusest kaske peaksin tundma, kuid mida netu, seda netu. Ei noh, oli küll kui õiges suunas vaadata. Leidsime aarde ja siis jöllasime. Kohene idee vajas katsetamist ja asi toimis. No ausalt, see latt on siin Geomängus tõesti juba nii kõrge, et mul pole üldse probleemi selle alt vabalt läbi kõndida.... Sõnu pole, minge ise ja vaadake! Proovisin ka sõrmust ja unistasin...
Teist korda avasime veel sama meetodiga, toimis! Tänud, sildisadu tuleb, hoidke alt!
Siia olin tahtnud tulla avaldamisest alates, õnneks oli siia kõrvale sattunud ka üks pokkeripunkt. Lausa kaks kärbest ühe hoobiga. Kase tuvastamine oli väljakutse küll ja ega seda paarisadat meetrit ka silmaga kuigi lihtne hinnata pole. Lõpuks leidsime ikka õige koha ka üles. Edasi läks juba lihtsalt. Kaas avanes nii ruttu, et tundus, et eelmised olid unustanud selle sulgeda. Panime logi kirja ja proovisime uuesti, taaskord saime hetkega lahti. Ju siis oli mul lolli liha piisavalt, et kahe eest kirja läheks. Vahva tükk igatahes. Sildid külge ja peitjale aitäh.
See aare on lihtsalt supertase.Eks omajagu vaeva on ka selle teostamisel nähtud.Kõikvõimalikud sildid külge.Suurimad tänud!
Pokkerruni kaardi otsimise käigus sai ka siin käidud. Kerge leid polnud, aga mitmekesi saime hakkama. Tänud!
Siia tõi mind jällegi vajadus ühte geopokkeri koordinaati kontrollida. Kaupo teadis täpselt, kuhu minna, ning seega sai kohe asuda selle laheda asja juurde. Ja ega selles konstruktsioonis tõesti pettuma ei pidanud, väga lahedalt tehtud. Suur aitäh!
Ei no superluks. Siin läks ikka päris pikalt aega. Küll sain ikka trikke teha ja erinevaid poose võetud. Küll jõuga ja küll nõuga. Arvan, et peaaegu tunnijagu läks ära, enne kui karbile näpud taha sain. Väga perfektne teostus, miljon tänu peitjale! See jäi ka tänase geotuuri viimaseks - nimelt Järveotsa järve ääres olid sellised kihulaste hordid, kes nurjasid telgis ööbimiskava ja geotuuri jätkamise.
Pärast kaalul on leid aaret otsustasime ka Paldiskisse korraks põigata. Esimene valitud teeots viis taluniku hoovile, kus oli tee heinamaale tõkkepuuga piiratud. Sai siis seal traktori kõrval ringi keeratud, kutsu oli sõbralik ja pererahvas ka ei tulnud küsima, et mis siin kondate. Järgmine teeots viis üle heinamaa juba randa. Seal olid mugud, kes istusid katusel ja mõni pildistas päikeseloojangut. Õige koha tuvastasime kiiresti ja ennäe mis huvitav konteiner. Õhtu oli külm, kõigest 10 kraadi, kuid sääski see ei seganud, seega tuli ruttu tegutseda. Kuid mida sa tegutsed, kui pole piisavalt jõudu ega mõistust. Mingi aja pärast saime siiski logida, vaatamata sellele, et oleme liiga vähe putru söönud. Agu sai muidugi kohe aru, kuidas asi töötab. Väga lahe aare, kiidame ja soovitame kõigile. Lisaks huvitavale teostusele on seal ka väga ilus.
Peale mõnusat Laulasmaa spa-d, võtsin Iani, õe, ema ja isa kaasa ja läksime Surfijumalannale külla. Leidsin kiirelt õige asja, aga kui lasin mehed konteineri kallale, siis hakkasid nood kohe jõudu kasutama, aga valesti.. Pusisime üsna kaua, kui saime suunava sõna ja siis hakkas ka õige kell plirisema. Ise ütleks, et tuleb kasutada ikka mõistust ja mitte jõudu. Või nagu ema hiljem kodus tagant järele mainis, et vihje viis ta mõtted anekdoodile "venelane, ahvid ja banaanid". Mugud olid šokis, et kes need ajugeeniused on, kes mõtlevad sellised asju välja. Panime nimed kirja ja täname aarde tegijat. Aitäh!
Vinge ikka, et meie hulgas on nii lahtiste käte ja põnevate ideedega aardemeistreid. Ja see, et nad kohe tahavad kõiki neid ägedaid asju meile leidmiseks välja sättida ja valmis meisterdada :).
Ei ole vaja igatahes üldse imestada päises nende siltide üle, vajutasin neist isegi kolmele. Ja Taxu aardeid julgeksin tegelikult otsimiseks soovitada ka siis, kui endal need alles nägemata :). Huvitav tõesti, mis järgmiseks tuleb? Vahet tegelikult pole, sest nagunii oleks see midagi head...
Jumalanna ja tema sõrmuse eest Taimole aitäh, proovisin seda uhket võru seal endalegi sõrme ja ei tea, kas mulgi on nüüd lainetel seismise oskus? Ükskord ma selle igatahes järgi proovin, (lohe)surfamisega katsetada on mul olnud nagunii plaanis juba mitu-mitu aastat. Ja teistele ütlen, minge ka Surfijumalannat otsima. Sest see siin on tõesti üks selline enneolematu avamislahendusega aare, mida lihtsalt peab nägema. Ja mujalt maailmast sellist tõenäoliselt kusagilt ei leia... Hah, ma usun et meie vällamaa-megalised kukuvad järgmine nädal siin ära käies pikali :D. Ja kui sinna tünni järgmiseks otsimissoovituseks veel neile kaevandusjumala ja põrgukoerad panna – siis nad vist üldse enam ei tõuse… :D
Ühe vinge aarde juurest teise juurde. Juba nimi tõotas tuleku eest väärilist tasu. Olen Laoküla Merelaagris suisa paar korda enne käinud, korra isegi jaanipäeval. Ja ühel suvel siit ühekohaliste kajakkidega Pakritele põrutanud. Teine kord kihutasin mööda isetekkelist heinamaateed bagiga, millel puri küljes. Imelugu.
Mõistatus tehti meile liigagi lihtsaks, üks seltskond silkas just peitu. Püüdsime siis aega surnuks lüüa, aga tüdisime kiiresti ning astusime tutvuma. Kui neil tegu tehtud ja nad peidikust eemaldusid, ajasime juttu ja soovitasime teisi häid aardeid siin lähedal.
Lõpuks saime ka ise asja kallale asuda. Kuidagi tuli kellelgi (peale minu) kohe idee, et teeme nii. Tehtud-tehtud, pliks-plaks, nurkade mäng. Pidime lahkujatele karbi kaant näitama, et nad usuksid, kuidas me nende tunni aja töö ära tegime :-) Kaadervärk oli nii vinge, et testisime seda veel korduvalt, s.h. ka piire. Tiimitöö lausa hädavajalik :-)
Eritase ikka, ma ei või! 2016 Aasta Aarde kandidaate muudkui kerkib, ülikõva. Mulle meeldib ka väga selle loo kirjeldus, igati ülivõrretes kirjeldatava aarde vääriline. Priima! 5+++! Kõik sildid külge. Aare korras, evej, v.a. ühe kilekoti viisin põlla päält ära prükki.
Aasta aare 2016? Tahaks loota :) Igatahes väga lahe! Aga arvestades kuhu meil aarded jõudnud on, siis ei kujuta enam ette ka mis aasta lõpuks veel leiutatud on :D
Super aare igaljuhul. Mõistatus oli õnneks lihtne ja meil läks veel eriti lihtsalt, kuna eelmine tiim oli just ees ja liikusid kahtlasesse kohta meie nina alt ja jäid kadunuks. Ootasime siis mõni aeg eemal ja uudistasime laagris. Lõpuks läksime natuke lähemale aga sealt juba hüüti varakult, et oodake veel, kast on lahti alles :D Me siis ootasime ja läksime otsima. Avamine õnnestus meil nii edukalt, et saime veel tõestusmaterjali eemalduvale tiimile näidata, kuna lihtsalt hüüde peale nad meid ei uskunud :) Peale seda Maris imetles sisu ja me Paavoga avasime aaret veel mõned korrad ja nuputasime kuidas see kõik ehitatud on :) Lihtsalt super! Suured suured tänud peitjale!
Õdedega on mul kehvasti - kaks neid on ja geopeitusele eelistavad geoeitust. Lastega on lihtsam, aga neid pole ka alati piisavas koguses võtta. Kujutasime siis Kauriga ette, et oleme kolm õde, parkisime tranduleti nulli otsa ja hakkasime otsima. No lõpuks leidsime ka. Siis hakkasime imestama - no on neil õdedel alles mehelik loogika. Jumalannade värk - mõnda sussita, mõnda klobi, mõnda kõdista, kes teab, mida see tahab. Hulk aega trampisime ringi, enne kui klõps käis ja meid laeka ligi lasti. Milline raiskamine - nii pisikese sõrmuse jaoks nii suur peidukas! Seal saaks ju terve rügement kotermanne ennast varjata, kui vaja. Või - mine tea, äkki varjavadki? Igatahes peitjale tänu suure vaeva nägemise eest - latt muudkui tõuseb ja tõuseb ...
Jumalanna oli armuline ja lasi nimed kirja panna. Täname peitjat, väga vahva!
Täitsa vahva asi. Kohe sõnatuks võttis. Õnneks oli seal sääski 1000+ ja pikalt aega imetlemiseks ei antud.
Jumalannal oli igav
laineid polnud, puudus tuul
nii ta oli meelitatud
kui tulime meie, vile suul.
Leidsime laeva ja suure kase
sääsed leidsid meid
tegime nalja ja leidsime aarde
meele tegi rõõmsaks see leid.
Tänud aardepeitjale suured
ootame juba kui Sa teed uued ;)!
Väga, väga lahe aare. Käisime Kalmeri ja Taneliga õhtul tuulutamas ja päeva korda saatmas. Päev on siis kordaläinud, kui sisaldab leitud aaret :)
Väike õhtune tuulutus. Üllatuseks läks nulli vägagi sõidetav tee ning ega kohapealgi enam kaua ei läinud. Jällegi tohutult vaeva nähtud aardega. Aitäh! :)
Selliste aarete puhul on nii kahju, et midagi kirjutada ei tohi. :)
Super lahe asi. Minge kõik otsima! :)
Suured tänud peitjale!
Kui on tegemist välimõistatusega, siis toas laua taga ikka lahendada ei saa. Üritasin seda teha, kuid kaske oli keeruline aerofotolt tuvastada. ;) Kohapeal lahenes asi, aga juba parklas autost väljudes. Seadsime siis sammud kontrollimist vajava objekti juurde ja ...uups, mis asi see siis on? Päris kuulikindel värk. Veidi kratsisime kukalt, kuid siis surfasime ja Kristel abivahendina oli ülesannete kõrguses. Leidsime logiraamatu ja sõrmuse. Igatahes vägev värk, peitja on siin ilmselt korraliku tööpäeva rassinud! Palju silte minu poolt!
Pärast käisime ka rannas ja vaatasime laagri ehitised üle. Päris trööstitu nägi see paik välja, ei tea, kas siin veel midagi toimubki?
Tundus väga hea plaan külastada jumalannat pühapäeval. Kui suure tee pealt õige allakeeramise koht leitud, siis oli jäänud veel vaid parklasse veeremise vaev. Jumalannat tervitasime kummarduste ja tantsusammudega. Nii lihtsalt saimegi talle meelepärased olla ning oma külaskäigust logiraamatusse nimed kribada. Eelmised leidjad olid vist jumalanna külastusest nii üllatunud, et unustasid oma nime ära. Logiraamatus oligi vaid suur üllatus. Täname muinasjutuvestjat ja aardemeistrit! Väga viks värk.
Surfijumalanna oli täna lahke ja lubas oma varandust uudistada. Eelmised õnnelikud olid suure üllatusega unustanud nime lahkete sõnade juurde lisamata. Aitäh!
80km jalgratta tiiru seitsmes ja viimane aare. Logides oli kodust väljumisest 7h möödas. Ilusa ilma ja taganttuulega on mõnus rattaga aardeid võtta. Aare hästi peidetud, andis seda ikka otsida. Ega avamine ka kerge polnud, aga siiski õnnestus. Kui enamasti saab aru, kuidas aare toimib, siis see jätab salapära detailide osas. Alguses peideti lihtsalt karpe puujuurte alla, nüüd aga tehakse selliseid aardeid. Huvitav, mis 10 aasta pärast toimub?
Ei tahtnud kodus passida, mere äärde minek tundus palju ahvatlevam idee. Kavalusega sai Madis kaasa meelitatud ning teele asutud. Kohapeal läks natuke aega, aga juba varsti sai järjekordne mõnusa teostusega asi leitud. Koht oli ka huvitav, aitäh!
Mõnus idülliline koht mere ääres. Täna on väljas töötamise päev ning kus mujal seda nautida, kui rannas. Boonusena uus ning ägeda teostusega aare. Meil kolmest tiimi ei olnud kohe komplekteerida, seega lootsime kahekesi hakkama saada. Jess, lõpuks tasusid need sajad McDonaldsisse viidud eurod ära! Logi panime tühja märkmikusse kirja kell 12:54. Aitäh ägeda teostusega aarde eest, sobis ideaalselt tänasesse päeva.