Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
AASTA AARE 2016
Olid kord kolm õde, kellele meeldis väga surfata. Täis indu ja pealehakkamist, aga polnud neil suurt oskusi, ega ka õnne. Kuidas nad ka ei õppinud ja harjutanud, laual nad püsida ei suutnud. Otse neile seda ei öeldud, aga selja taga kihistati naeru ja näidati näpuga küll. Olid nad sellised omamoodi näidisläbikukkujad.
Kord ühel päeval, kui nad taas lainetega pusisid ja juba eiteamitmendat korda laualt vette pühiti, jäi noorim neist vee alla kauemaks, kui oleks tahtnud. Õhk hakkas otsa saama ja silme ees kiskus mustaks. Mõtles juba, et kas nüüd seekord upungi. Ja võimalik et uppuski, sest nägi enda ümber äkki eredat valgust ja eespool, justkui tunneli lõpust, kedagi lähenemas. See tulija kõnetas teda mesimagusal häälel ja ütles:
"Ära karda, mu laps! Sinu indu ja järeleandmatust on tähele pandud!"
Sirutas siis võõras käe ja ulatas suure, helesinise kiviga sõrmuse, sõnades:
"Võta see ja pane sõrme kui vette lähed. See võlusõrmus aitab sul lainetega toime tulla."
Rohkemat ta ei mäleta, sest järgmisel hetkel ärkas kaldal oma laua kõrval, suu liiva täis ja adrud varvaste vahel. Ajas end püsti ja tänas taevast, et seekord terve nahaga pääses. Haaras laua kaenlasse ja lonkis eemale. Mingil hetkel meenus talle nähtu. Vaatas seepeale oma kätt ja ... seal oli tundmatu antud sõrmus! Tardus seepeale paigale, nagu kummitust nähes. Ennast kogunud, otsustas asja uurida ja järgi proovida, kas ehk sõrmusel tõesti mingi imevägi on. Tõttas randa tagasi ja libistas end merre. Ja oh imet- lained mis varem justkui vaenlased olid, näisid nüüd teda kätel kandvat. Kui suurt lainet ta ka ette ei võtnud, ei kukkunud ta see päev enam kordagi laualt.
...ega ka järgmine päev.
...ega ka järgmine...
Ta õed hakkasid seda aegamööda tähele panema ja imestasid väga. Et mis nipiga tema järsku niimoodi surfama õppis!? Rääkis siis noorim teistele ära, mis temaga juhtunud oli ja näitas saadud sõrmust. Seepeale tahtsid teisedki asja omal nahal proovida. Ja ennäe- toimis see nendegi jaoks samamoodi.
Lepiti siis kokku, et teistele oma saladust ei avalda. Ja et kogukat sõrmust mitte kogu aeg kaasas kanda, otsustati sellele peidik valmistada. Ja selline, mis ainult kõigi kolme õe korraga kohal olles avaneb. Mõeldud tehtud- panid siis sellise salalaeka ranna lähedale, et surfama minnes sealt kohe hea võtta oleks.
Objekt, mille läheduses aare paikneb, on Laoküla Merelaager.
NB! Kuna konteineri maht on 50l, siis võiks sinna vahetuseks panna ka vastavalt vähe suuremat kraami.
Ja kaane tagaküljel olevat väikest kruvi ei ole vaja puutuda.
Vihje: Kas sa kirjeldust lugesid?
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://merelaager.ee/
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 18.8995' 24° 6.8382' |
Aarde sildid:
soovitan (44), lahe_teostus (42), 2016_aasta_aarde_kandidaat (34), tiimitöö (13), välimõistatus (6), ilus_vaade (5), gpsita_leitav (5), lumega_raske (4), ujumiskoht (2), aasta_aare (1), marjad (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6J5KB
Logiteadete statistika:
127 (94,1%)
8
6
4
0
0
0
Kokku: 145
Asi kisus nihu juba lähenemistee valimisel, võtsime vale teeotsa ning madalapõhjalise liiva kinni jäämise kartuses vantsisime parklasse tubli maa jala. Paadi leidsime, kuid kaske mitte kuskil. Lugesin logisid ja asusin perimeetrit suurendama, siis vist nägin kaske ka. Tegin kõne varemleidnule, kes kirjeldas, mida peab otsima, kuid täna jäi aare meie eest peitu. Palju aardeid ning pikk kodutee ootasid ees ja lahkusime sel korral leiuta. Samas, ilma aardeta poleks siia ilmselt mitte kuidagi sattunud.
Jätsin auto eriti kaugele sest ei tundu ok hakata mööda rannikut ringi kütma. Jalutasin ikka ilge maa, vihma sadas. Siis kohale jõudes hakkasin lihtsalt katseeksitusmeetodil otsima seda, mida otsisin. Olin üksi ja ka leidsin aga no ühe inimese jõud ja mõistus seda konteinerit ei avanud. Ei teagi, mida kohe ette võtta, et ta tulevikus lahti saaks. Kas tõesti on vaja abilisi, kes mõistuse ja jõuga aitaks? Idee aga vägev, kuigi alles mul lahti muukimata.
Kui me juba Paldiski kandis olime, siis ei saanud loomulikult jätta üle vaatamata aasta aaret! Paraku ülevaatamiseks asi ainult jäigi. Õige paadi tuvastamine läks üsna kergelt, kuigi esmalt pidasin ma paadiks ka midagi muud. No mõni putka on lihtsalt täiesti stiliseeritud kujul laev valmis! Siis kõndisime üsna pikalt mööda rannaäärt, püüdes näha mõnda kaske. Lõpuks seadsin sammud otsustavalt tõenäolises suunas ja ka kask tuli nähtavale. Siis püüdsin ära arvata, kus on see umbes vahepealne koht. Seal sain telefoni vaadates aru, et olen rannale siiski liiga lähedal, siia õekesed küll sõrmust ei peitnud. Õigest kaugusest leidsin ka aarde. Seejärel pidin telefoniga üle igava liiva ja tühja välja teised ka kohale kutsuma. Alguses oli mul nendega ühepoolne silmside, aga siis nad õnneks märkasid mind ja said aru, kuhu tulla. Aarde juures tegime me mida me iganes tegime, aga kaant me lahti ei saanud... Pealtvaatajatele oleks see olnud kindlasti väga naljakas vaatepilt, aga õnneks laagrirahval olid oma tegemised. Igal juhul tundub see olevat midagi väga põnevat, nii et kui mõni hea mõte või vihje saabub, siis tuleb sinna tagasi minna :) Aitäh praegu põneva väljakutse eest!
Võtsin ette pikema jalutsukäigu kui aare oleks nõudnud. Nimelt Mereäärse maja juurest. Ka siin oli ilm soojapoolne ning nii luiged kui kalamehed nautisid rannavõlusid. Eemal startis avamere poole laev ning mina aina jalutasin ja jalutasin. Eks aare tundus kaunis segane aga kui lõpuks kohale jõudsin, loksus kõik paika. Eks leidsin aga üksi ma ei näinud, et õnnestuks ka logida. Abivägedega tagasi. PS. pean hakkama rohkem silte jälgima.
Kuna ilmselgelt meid on märgatud, siis tuleb ausalt öelda, et need tegelased olime meie :D. Ja kui nüüd veel ausam olla, siis tuleb tõdeda, et taaskord ei õnnestunud seda asjandust lahti saada. Oleme varemgi üritanud. Lihtsalt arusaamatu, kuidas meil mõne asjaga nii on. Ja teinekord, kui mõtleme, et läheme üritame mingit keerulisena näivat asja otsida, siis tuleb leid lihtsalt.
Kuna veidi pärast saabumist märkasime, et tuli kamp inimesi, kes nähtavalt ootasid, siis ei hakanud kauem pusima ja otsustasimegi ära minna. Seda enam, et meil oli kaasas neljajalgne, kes on ülisõbralik ja see, kui ta juurde tormab (mõnikord seejuures haukudes), ei pruugi igaühele meeldida. Minu vabandused, kui näisime ebaviisakatena :).
Kuid sõrmusekonteiner on meil ikkagi plaanis varsti lahti "muukida" :D.
Paadi asukoha tuvastasin ja mere samuti. Kasega olid aga kehvad lood. Pool tundi luusisin laagri ümber ja kahtlustasin juba miskit kiiksuga asja. Kuna merelaager oli täies hoos, siis tekkis samuti see kommionu tunne peale kui pajuvõsas üritasin tuvastada üht äraeksinud kaske. Edasi olin järgneva võrratuse ees:
ebamugavustunne = lahkumine (< või >) abikõne = ilmaime nägemine
Otsustasin, et tahan siiski näha millega tegemist ja uurisin järgi mis puu see kask selline on. No nii suurt kaske ei osanud ma uneski otsima hakata. Juhatati nüüd õigele teel, kuid kohale jõudmine võttis aega vähemalt 10 minutit. Nii palju muulukaid. Nopi ja söö palju jaksad, nämm! Lõpuks kohale jõudes jõudsin aga kiirele järeldusele, et ainult kasest piisanud ja mind abistajat ma selleks puhuks Paidest kohale kutsuma ei hakka. Ei aidanud ka see kui veel kolm peotäit muulukaid nahka pistsin. Koht väärib kindlasti tagasi tulemist. Nüüd vähemalt tean mida ma peaksin järgmine kord teisiti tegema.
Hakkasin reedel peale tööd pokkerrunniga pihta. Keskööks jõudsin väga kaunisse randa ja avastasin oma rõõmuks, et siin ongi üks igatsetud aaretest - surfijumalanna. Kärutasin kuudiga mööda mõnusaid rannateid otse laagrisse ja palusin luba eemal rannas ööbida. Sain lahke loa kuid kohe hoiatati laagris olevale laste eest kes ilmselt öö läbi käratsevad. Hakkasin siis aaret otsima. Kaske ei olnud pimeduses üldse lihtne kindlaks teha. Hiilisin nagu varas tükk aega ümber laagri. Lõpuks osutus üks suurem puu ka "hambaga proovides" kaseks ja sain aru kuskandis aare on. Kahjuks ei tulnud aarde juures kümnekonna minuti jooksul ühtki head ideed. (tagantjärgi mõned muidugi tekkisid) Mitteleius osales vist ka ligitikkuv Une Mati. Loobununa jalutasin ja sain rannast isegi ümbriku. Tagasiteel ilmusid pimedusest äkki kolm tüdrukut nagu kirjelduseski! Kummalisel kombel tahtsid nad minuga tutvuda, kuna neil olla igav. Juba enne lastelaagri ümber öösel hulkudes tundsin end täieliku kommionuna. Mesimagusat häält ma muidugi ei teinud ja imesõrmust ka neile kinkida ei olnud. Õnneks olid tüdrukud õhinaga nõus ise aaret otsima (valvama) minema ja ma sain rahulikult oma kuuti magama kobida.