Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
AASTA AARE 2016
Olid kord kolm õde, kellele meeldis väga surfata. Täis indu ja pealehakkamist, aga polnud neil suurt oskusi, ega ka õnne. Kuidas nad ka ei õppinud ja harjutanud, laual nad püsida ei suutnud. Otse neile seda ei öeldud, aga selja taga kihistati naeru ja näidati näpuga küll. Olid nad sellised omamoodi näidisläbikukkujad.
Kord ühel päeval, kui nad taas lainetega pusisid ja juba eiteamitmendat korda laualt vette pühiti, jäi noorim neist vee alla kauemaks, kui oleks tahtnud. Õhk hakkas otsa saama ja silme ees kiskus mustaks. Mõtles juba, et kas nüüd seekord upungi. Ja võimalik et uppuski, sest nägi enda ümber äkki eredat valgust ja eespool, justkui tunneli lõpust, kedagi lähenemas. See tulija kõnetas teda mesimagusal häälel ja ütles:
"Ära karda, mu laps! Sinu indu ja järeleandmatust on tähele pandud!"
Sirutas siis võõras käe ja ulatas suure, helesinise kiviga sõrmuse, sõnades:
"Võta see ja pane sõrme kui vette lähed. See võlusõrmus aitab sul lainetega toime tulla."
Rohkemat ta ei mäleta, sest järgmisel hetkel ärkas kaldal oma laua kõrval, suu liiva täis ja adrud varvaste vahel. Ajas end püsti ja tänas taevast, et seekord terve nahaga pääses. Haaras laua kaenlasse ja lonkis eemale. Mingil hetkel meenus talle nähtu. Vaatas seepeale oma kätt ja ... seal oli tundmatu antud sõrmus! Tardus seepeale paigale, nagu kummitust nähes. Ennast kogunud, otsustas asja uurida ja järgi proovida, kas ehk sõrmusel tõesti mingi imevägi on. Tõttas randa tagasi ja libistas end merre. Ja oh imet- lained mis varem justkui vaenlased olid, näisid nüüd teda kätel kandvat. Kui suurt lainet ta ka ette ei võtnud, ei kukkunud ta see päev enam kordagi laualt.
...ega ka järgmine päev.
...ega ka järgmine...
Ta õed hakkasid seda aegamööda tähele panema ja imestasid väga. Et mis nipiga tema järsku niimoodi surfama õppis!? Rääkis siis noorim teistele ära, mis temaga juhtunud oli ja näitas saadud sõrmust. Seepeale tahtsid teisedki asja omal nahal proovida. Ja ennäe- toimis see nendegi jaoks samamoodi.
Lepiti siis kokku, et teistele oma saladust ei avalda. Ja et kogukat sõrmust mitte kogu aeg kaasas kanda, otsustati sellele peidik valmistada. Ja selline, mis ainult kõigi kolme õe korraga kohal olles avaneb. Mõeldud tehtud- panid siis sellise salalaeka ranna lähedale, et surfama minnes sealt kohe hea võtta oleks.
Objekt, mille läheduses aare paikneb, on Laoküla Merelaager.
NB! Kuna konteineri maht on 50l, siis võiks sinna vahetuseks panna ka vastavalt vähe suuremat kraami.
Ja kaane tagaküljel olevat väikest kruvi ei ole vaja puutuda.
Vihje: Kas sa kirjeldust lugesid?
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://merelaager.ee/
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 18.8995' 24° 6.8382' |
Aarde sildid:
soovitan (44), lahe_teostus (42), 2016_aasta_aarde_kandidaat (34), tiimitöö (13), välimõistatus (6), ilus_vaade (5), gpsita_leitav (5), lumega_raske (4), ujumiskoht (2), marjad (1), lastesõbralik (1), aasta_aare (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6J5KB
Logiteadete statistika:
127 (94,1%)
8
6
4
0
0
0
Kokku: 145
Üks leidjatest saatis pildi, kust tuvastasin, et üks oluline element on aegade jooksul lahkunud. Nimelt varras, mis peaks takistama kaane tagasi panekut, ilma et lukk oleks eelnevalt vinnastatud. Õnneks oli too varras kuidagi vaid mehhanismi kõhtu sattunud. Mis viisil, jääb mulle mõistatamatuks. Aga noh, ega ma olengi ju vaid selle kaadervärgi välja mõtleja ja kokku ehitaja, ega ma kõigest aru ei peagi saama. Õnneks midagi katki ei olnud, piisas natukesest väänamisest ja häälestamisest. Esimese hooga muutusin küll liiga targaks ja häälestasin asja paremaks kui enne. Mõtlesin veel, et kuidas ma varem nii tobu olin. Kui ma pärast sulgemist katsetades kaant enam lahti ei saanud, siis mõistsin, et hoopis praegu olin tobu. Selle värgi ehitamisest ju omajagu aega möödas juba ja enam pole kõik meeles. Meenus vanasõna, et ära paranda töötavat asja. Igatahes, meenus ka see, et olin samas ämbris korra juba viibinud ja selle tarvis tarviliku tagaukse loonud (loe: vajalikud avad puurinud :D). Meenus ka, kuidas neid kasutada ja sain kaane lõpuks taas valla, et oma liigagarust parandama asuda. Teistkordsel katsetamisel- mul oli vajalik abivahend selleks lausa kaasas poja näol- toimis asi jälle nagu peab. Mõnusat leidmist! Ja lõpetuseks ühe leidja kommentaar, mis kogu geopeituse olemust minu meelest hästi kirjeldab: "Miks see nii keeruline peab olema?!" :D :D :D