Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
PALUN ÄRGE OTSIGE AARET VIHMAGA.
9V KORONA PATAREI KAASA, soovituslikult ka märkmik, pliiats, kotitäis õnne ning võimalikult vähe tiimikaaslasi, et igaüks viitsiks oma mälumahu proovile panna. Peidukad ja mõistatusest arusaamine on tehtud võimalikult lihtsaks. Mõistatus ise on väike väljakutse sest aju lühimälu mahutab vähe, aga see sõltub ka inimesest. Nulli minge mööda kraavi äärset teed. Riietuse puhul arvestage, et tuleb kõndida läbi männiokste ning võsa.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 35/219 |
Aarde sildid:
soovitan (19), lahe_teostus (17), 2016_aasta_aarde_kandidaat (4), lastesõbralik (3)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6KMP6
Logiteadete statistika:
55 (93,2%)
4
10
0
0
1
0
Kokku: 70
Käisin õhtul diskoteegis ja kui autosse tagasi jõudes konsulteerisin peitjaga et seal mõned soovilood vigased olid. Pakuti mulle välja et kuna managunii ümbruskonnas et ehk viicin ka mälumängu lõpus ära käia. Püksid olid maastiku forseerimisest juba nagunii märjad ja olin muidugi nõus. Lisaks oli ju võimalus selle katkise hukule määratud isendiga üks teine lõpp äea fixida. Esimesest punktist oli peasüüdlane juba ammu lahkunud ja täna seal tiirutades ei suutnud isegi seda tuvastada mille küljes ta oli. Lõpp oli aga vaatepilt omaette. Keegi oli endale sinna lähedale kilest onni ehitanud ja suure kiiruga oma grillitarvikud veel maha unustanud. Haarasin siis lõpu kogu täiega kaasa kus peale väikest kohendamist leidis ta uue hingamise diskoteegis ;) Tänud peitjale värskeõhu doosi eest ;)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Streigib, kevadel vaatan, kas saab korda või mitte.
Pärast lõbusat diskotamist lumises metsas tundus hea mõte ka veidi mälu treenida, värske õhk ju mõjuvat ajule väga soodustavalt. Mõjuski, toreda vidinaga mäng meile meeldis, kõik näis sujuvat liigagi ideaalselt, hakka või endast juba hästi arvama.. aga… geokontroll meiega ei nõustunud. Mis seal ikka, eks tuleme uuesti, lumes sumpamine tuleb meil ju ka päris hästi välja. Hoolimata väikesest esialgsest pettumusest, et lõpp jääb leidmata, mulle tegelikult meeldivad sellised ninanipsud, mis taas meelde tuletavad: „loe kirjeldust!“, hahaa, sest vaimustusega vidina kallale asudes ju muud enam ei näe..
Mõne päeva tagusest jälgede tegemisest suurt kasu enam polnud, pidevaid lumesahmakaid krae vahele saades sumpasime täna uuesti mõnusasse talvisesse metsa. Kiire vigade parandus tehtud ning rõõmustasime loa üle minna järgmisse punkti.
Äge on ikka praegune lumerohke mets, ka õhtupimeduses oli jalutuskäik tore, kuigi viimased viiskümmend meetrit muutusid vist vähemalt sajaviiekümneks, sest täpike telefonis muudkui hüples, ükskõik, kuhu suundusime, kogu aeg olime aardest vähemalt kümne meetri kaugusel, küll põhjas, küll lõunas, küll idas jne jne.. Kas tõesti saame võimaluse tulla kolmaski kord? Tessa igatahes jäi ühel hetkel lihtsalt üle põlve lumme seisma ja käskis mul ise edasi tiirutada, kui tahan..:) Muidugi tahtsin, sumpasingi demonstratiivselt veel mõned ringid, juba kasvõi lõbu pärast ja imetlesin võimsaid lumekuhjasid nii puu all kui otsas.
Tagasi „tsivilisatsioonis“ olles tõdesime üksmeelselt, et oli ikka väga äge! Vidin oli lahe ja lumes sumpamine ka, iga talv ju sellist lõbu pole, tuleb nautida.
Tänud kihvti aarde eest! Mõistatus oli loogiline ja jõukohane (ning küll me ükskord eesti keeles lugemise ka selgeks saame). Nii tore, et meil on veel loogilisi leida, oleme põnevil. Hetkel kättesaadav leidmata on vist küll ainult karastus, eks kogume julgust ja saame varsti teada, kas see on ka loogiline või hoopis hakkame speedy-ja-co´le aarde fännamise konkurentsi pakkuma.
Kunagi ammu käisin vahepunkti näppimas, aga siis ei saanud selle asjaga eriti üldse jutule, mälu nagu oli, aga tunnetust mitte. Seekord läks juba paremini, ise küll päris soovitud tulemuseni ei jõudnud, aga õnneks oli minust osavamaid :). Tänud peitjale!
Esimene 20min läks aru saamiseks, miks ma esimesest või teisest levelist edasi ei saa ja ülejäänud 1,5 tundi läks kirudes, sest kui suudad meeles pidada mis järjekorras need tulukesed vilkusid, siis läheb vahepeal meelest, mitu sekundit sa seda nuppu vajutama pead. :( Mõistatus ise meeldis mulle, aga nuppude tundlikus ajas hinge täis. Aga tänus sellegi poolest.
Võtsin julguse kokku ja proovisin üle pika aja mõne loogilisega hakkama saada. Spede show´s nähtud mäng paelus juba lapsepõlves. Siin sarnasega aga ei saanud kuidagi esimeselt levelilt edasi. Ajan siiski nöökiva masina süüks, sest enda sellist saamatust ei tahaks tunnistada.
Esimesel katsel oli juba peaaegu lõpus aga siis sai ühte nuppu veidi valesti vajutatud ja tuli otsast peale alustada. Kõik iseenesest sujus ja aare oli loogilisemast loogilisem.
Maluga oli algul kehvasti. Ajaga see ka ei paranenud ja olime juba loobumas, kui lõpuks käis üks kõlks ja ahaa ning siis tegin ühe korraga lõpuni. Ei teagi miks algul nii kaua aega läks! Vist mälu lained ei ühtinud masinavärgiga. Veel üks loogiline lahendatud. Tänud meistrimehele.
Mõnus pusimine oli ja tänu ühele eriliselt tundlikule lülitile sai mälu treenitud rohkem kui tegelikult vaja oleks olnud. Teel lõpu poole oli lahe vaadata, kuidas loodus teed endale tagasi võtab. Palavama ilma ja lühemate riietega see vist poleks nii lahe olnud ;) Jätsin lõpukasti edasi tuulutusasendisse, sest vaatamata hiljutisele vihmahoole oli aare kuiv ja tundub, et õhuringlus talle meeldib. Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Mälumängu patareihoidja klemm oli lahti, ei saanud seda korralikult kinni ja eemaldasin vana hoidja. Andsin järjekordsele patareikogumiskastist-varastatud-koronale kruvikeerajat, tõmbasin klemmid ära ja tinutasin aarde patareihoidjaks. Nullis oli kast niiske, jätsin kaane tuulduma. Lõpus oli juba sügisel põhi ära kukkunud, naelad ei hoidnud. Üritasin kuidagi tagasi lüüa ja paar kruvi juurde panna, äkki nüüd hoiab. Kindel on see, et tee nulli kasvab aina rohkem võssa ja kohe tuntavalt.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Lähen korjan täna ära Disko ja Mälumängu, ülejäänud jäävad veel tänaseks metsa. Aprillis tagasi.
Minu jaoks esimene loogiliste seeriasse kuuluv aare. Peale paari testringi võtsime pliiatsi ja paberi näppu ning lähenesime mõistatusele süsteemselt. Kahe tiiru pärast oli kõik õige ning nautisime fanfaaride aplausi ja noppisime üles koordinaadid. Aardest võtsin pathtagi, Janno jättis ränduri.Suurepärane, huvitav ja väga läbimõeldud mõistatus:) Jään põnevusega ootama kõikide teiste samasse seeriasse kuuluvate aarete lahendamist. Aitäh!
Lõpuks ometi sai jätkatud loogiliste seeria otsimist. Isegi kahe peale kippus meil mälumahtu puudu tulema, aga hakkama me saime :) Lõpuks läks ruttu, Helen seadis sammud peaaegu kohe õiges suunas - tal on silma loogiliste peidukohtade peale. Jätsin ränduri. Diskot logides märkasin, et olin kogemata ühe toreda paberi aardest endale kotti pistnud. Seda oleks õpitud eriala arvestades küll olnud põnev kodus uurida, aga mõistagi sai veel kord aaret külastatud ja paber sinna tagastatud :) Aitäh ägeda teostusega aarde eest, FP!
Loogiline värk. Natuke võttis lahenduse välja võlumine aega, enamasti ei sobinud talle minu puudutus. Kuid kui selle paika sai, siis varsti ta halastas ka mulle. Koht oli huvitav.
Kui juba tuldud 9V patareiga tuldud sai, otsisime teisigi Loogilisi aardeid. See oli väga laheda vahepunktiga, mälumänguga saime hakkama esimese korraga. Annab ikka sellise asja peale tulla, suur aitäh!
Meil läks aarde juures paar minutit, et numbrid kätte saada. Lõpu leidsime ka kiiresti. Lahe aare, aitäh peitjale :)
Korra sai seda imevidinat juba kuuke tagasi piidlemas käidud. Ei sa mainimata jätta et tulime otse diskopuldi juurest ja ei soovita seda lähenemist isegi vaenlasele mitte. Üks tütarlaps sai ikka päris kurjaks aetud. Sry Kadri. Tookord õhtu juba hämardus, sääsed, kärbsed kuisasid ja sellisel moel ei saanud ka soovitud tulemust ja loobusime suht kiiresti. Aga täna jälle olin tagasi loogilisi vallutamas ja seekord mõistlikku rada pidi ja korraliku sääsetõrjega üle pihustatuna ma naasesin. Viskusin sinna sisse istutud palgile ja asusin asja kallale. Kord ei meeldinud värvide kombinatsioonid, siis jälle oli näpp tönts ja nii ma istusin seal pea pool tundi mängides ja üht toredat viisijuppi ümisedes. Kuni tuli võidulaul ja jackpot. Kiirelt nime kirja panema ja edasi loogilisi murdma. Vägev värk, tänud peitjale. Aardel aga on väike probleem, patarei ühendusklamber on lahti tulnud ja logiseb ning segab normaalset kasutamist. Pidin mängujuhendi vahele lükkama patarei taha et stabiilne kontakt saada.
Saime eile esimese loogilise aardega maitse suhu ning nüüd jätkasime. Parmud ja sääsed olid me kallal nigu poleks ammu süüa saanud. Noh, eks eelmisest aardeleiust ole juba ka aega möödas. Nii siis võitlesime selle loodusega ning samal ajal lasime näppudel käia. Loogikaga oli kõik korras, aga mälu kippus aeg-ajalt kinni kiiluma. Siiski siiski, üks hetk kõik toimis ning oligi teada, kuhu edasi. Vinge värk, meie poolt ikka pöidlad! Tänud!
Polnud ammu Liisiga rattatuuril käinud. Tundus kuidagi loogiline, et võtame ette eelmisel aastal pooleli jäänud loogilised. Varustasime ennast vajaliku pingega ning asusime teele.
Kui ratastega “kiirtee” otsa sai, siis põrutasime mööda kraaviäärset teed edasi. Ega siin tegelt teab mis kiirustada saanudki, Liisi tõmbasid rajalt maha metsmaasikad. Peagi olimegi lõpuks sealmaal, kus kompass näitas, et aare jääb täpselt vasakule. Vaatasime siis, et kuhu rattad jätta. Maha ei tahtnud neid jätta ja võpsikus nendega liikuda tundus ka võimatu. Vaatasin ortofotolt, et veel nats edasi ja siis peaks tulema lagedam ala. Läksimegi, aga tutkit, ei mingit lagedat, aga veidi vähem võssi oli küll. Seal saime juba rattad mingile maale endaga kaasas vedada. Lõpuks sai nende vedamisest siiber, Liisi jäi rataste juurde ja mina tõin mälutestri ära.
Hakkasime siis nuputama. Kõigepealt proovisime (õigem oleks öelda, et mina proovisin) niisama. Siis aga selgus, et minu loogiline mõtlemine koos kehvapoolse mäluga ei vea küll rohelise geokontrollini välja. Siis tekkis mul inseneri mõte ja me alustasime tiimitööga. Selle tulemused olid juba paremad, kuid mina suutsin eelviimasel levelil kõik jälle ära vussida. No jah, mälu eest muretses Liisi, aga loogiliselt oleks ma võinud ju ise ka mõelda! Igatahes, kui Liisi minu loogilise mõtlemise ka järje peale aitas, siis saime geokontrolli lõpuks roheliseks.
Aardeni rapsisime igatahes ratastega, 30 meetri peale välja. Ja siis, nagu suvel loogilistega ikka: sipelgad välja, karp välja, sipelgatest kõik puhtaks ja logi kirja.
Tehtud! Täname!
Algul võtsime sihiks Disko. GPS puhkas sügaval koti põhjas. Jalutasime siis mööda ühte kraaviäärt kui avastasin, et siit ju Disko juurde ei saa. Jalutasime siis tagasi ja mälumängu aarde poole. Samal ajal kui kõndisin, viskasin koordinaadi GPSi. Jalutasime siis aardega kohakuti ja hakkasime mööda rada jalutama - ei seegi toitnud, aare jäi meist kõvasti vasakule. Jalutasime siis esimese rajani tagasi ja seekord aardeni välja. Taavi sai parastada stiilis endal GPS käes aga ikka õiget teed ei leia aga Jack oli väga rahul, et jalutsukäik pikem tuli. Siia oleks lausa matkatooli tahtnud kaasa võtta. Asjale saime pihta ja paar korda saime ka päris lähedale aga mingi hetk saime õiget asja sisestades vale tulemuse ja nii me seekord loobusime, lootuses, et naaberaarde juures läheb paremini. Peame kellegi parema mälu ja õrnema puudutusega kaasa võtma vast. Aitäh!
Selle aarde võtsin lotomängimise vahele. Hommikul oli mind suunatud ja patareide poole ja saadetud lepalinnu loogilisi võtma. Ütlen juba ette ära, et aja lõppemisel jäi see aare ainsaks sellest seeriast. Leidsin siis õige teeotsa, lukustasin ratta kase külge, tõmbasin kummikud säärte kaitseks ja kotikergendamiseks jalga ning hakkasin astuma. Nulli leidmine oli tõsiselt lihtne. Nüüd siis koott seljast, patarei välja ja tegutsema. Ühendasin esimese patarei, töötab ja siis ei tööta, kõik tegin õigesti aga jupsis. Vahetasin siis patarei välja. Täpselt sama lugu. Otsisin siis selle kolmanda ja viimase välja, ise tigedalt omaette porisedes, et kui see ka jupsima hakkab, siis karjun õhtul Janari peale, et mis mõttes annab mulle kolm tühja patareid ja saadab lahendama! Tema õnneks kõik toimis. Esimese korraga lahendus ja sai võidurõõmu tunda, mind aitas kindlasti musikaalnemälu rohkem kui visuaalne, kõrva järgi tegin. Hakkasin siis geokontrolli tegema, teatab vale koht. Ei ole võimalik! Ma kirjutasin ju lõpptulemi nii mitu korda üles. Kas ma pean tõesti algusest hakkama? Järsku turgatas põhjus, ma geokontrollisin valet aaret. Ikka täitsa tobu, ei tea ise ka kus on. Nüüd siis õige aare ette ja uuesti geokontrolli tegema. Pihtas põhjas. Egas muud kui lõppu ja logima. Logimine oli muidugi üks tõsiselt vastik tegevus. Sipelgad on koha vallutanud ja endale hakanud konteineri ümber pesa ehitama. Tänan peitjat, väga mõnus mõistatus.
Esimesel korral proovisin üksi, tund aega istusin sambla sees ja treenisin mälu. Siis lõin käega, mitte ainult mälu pärast vaid tundsin, et mul on veel üks pisike abivahend puudu loom bands'i näol. Seekord võtsin kaasa abiväge ning Saskia sai juba kolmanda korra ning lapsevanemate abiga meile koordinaadid välja võlutud. Mulle väga väga meeldis, aitäh laheda aarde eest!
Rabamatk oli mõnus. Mälutestis sain küll haugiga sama koha - 3 s. Aga nüüd suudan vähemalt ühe käega klaveri mängida ja samal ajal teise käega kirjalikult arvutada. Päris hasart tekkis kohe - väga lahe ja läbimõeldud idee ja teostus. Tänud meistrile vahva seeria eest. Nii huvitav teostuse teema, mida ajapikku arendatud. Kadestusväärne pühendumine ja ideed. Kiidan ja soovitan. Elagu loogilised!
Sellega ikka läks aega, aga lõpuks saime asjale pihta, tänud.
Esimene katse sellele aardele läheneda toimus sügisel. Siis marssisin kohale, aga kuna minu abivahend telefoni näol hakkas karjuma: patarei lõu, patarei lõu, siis peale karbi leidmist, tegin paar edutut mälumängu katset ja siis rabast kähku välja, et mitte pimedas ekselda. Hetkel, kui sain kindlale teele, tegi telefon piiks ja olin pimedas.
Täna siis esimene rattasõit läbi raba. Tee oli veel jäine ja hullult mudane. Mälumängu sain põhja kahe katsega ja aare ilmutas end kiiresti. Mulle need loogilised asjad meeldivad. Tänud peremehele.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
~Aprillis tagasi.
Mulle väga meeldib selle aarde ümbruses laiuv loodus, eriti veel lõpp-punkti juures. Lõhnamälu on inimesel tugev ja sookailu iseloomulik aroom seostub alati ikka meeldivate mälestustega. Kuulmismälu on mul ka täitsa korralik, mistõttu lahendamisel osutus ainsaks piduriks vajutuse pikkuse õige ajastamine. Kui kõigest nägemismälule oleks lootma pidanud, siis ilmselt oleksin sinna mättale viimsepäeva laupäevani istuma jäänud :P Aga kui ma viimsepäeva laupäeval kuhugi istuma peaksin, siis seal oleks selleks päris mõnus paik tegelikult. Tänud tegijale, väärt aare väärt kohas!
Lõppaarde juurest tagasi pöördudes õnnestus mul kohtuda ilmselt sama seenelisega, kellega kingugi vestles. Muhe vana tervitas juba eemalt ja andis teada, et ta on ka seeni korjama tulnud :o) Kui rajal kõrvuti jõudsime, siis saime teineteise kandamit võrrelda: tema suur helesinine ämber vs minu tühjad käed... näoilme reetis mehe pettumust mu vägagi kesise seenesaagi pärast. Ei osanudki ta kohe muud ütelda kui, et t-särgiga hakkab jahe ju. Kinnitasin, et liigutades on täitsa soe, soovisin kena päeva jätku ja jätsin ta sinna omapäi chillima. Juhul kui vanamees piirkonna seenevarud päris metoodiliselt üle kontrollis, siis võib isegi juhtuda, et päeva lõpuks sai ka aardesse logi kirja :o)
Disko juurest läksin otse edasi ja kuigi nulli viis tee, siis meenutas see kangesti tunnelit.
Nullis pakkisin kõik lahti ning asusin tööle. Kuskil 10nda korra järel hakkas kerge kärsitus tekkima, eriti seepärast, et osad õiged vastused loeti ka valedeks. Peitja on ilmselgelt suli. Kuid siis jäi asi üldse pooleli, kuna kuulsin metsas täiesti selgelt kellegi liikumist. Alguses mõtlesin, et tunk saabub aarde juurest, aga peale pisukest ootamist ning ragistamise analüüsimist ei paistnud see tõenäoline olevat. Kuna pragin sarnanes üha enam inimese tekitatud astumisele, pakkisin kogu krempli jälle kokku ning läksin 80 m eemale, kuna mulle tundus, et metsast kostuva pideva leinamuusika kohta peab igal juhul hakkama selgitusi andma. Eemal sain aga rahulikult edasi nokitseda ning muigasin lõpu peale.
Numbrid kirjas, külastasin kõigepealt esimest punkti ja panin süsteemi tagasi. Siis hakkasin aardeni sammuma. Umbes 7nda sammu järel hõigati mind metsast, nii et pidin ehmatusest peaaegu õhku hüppama. Kui kuulsin, et mingi karp suleti minu kõrva jaoks nii tuttava klõpsuga, arvasin esmalt, et olen aarde juurde jõudnud. Lähemale minnes selgus aga hoopis, et tegemist on mingi vanamehega, kelle jaoks minu ilmumine teps mitte vähem üllatavam polnud. Hõikasin kergendatult, et ta polegi põder ning ta vastas, et ei ole jah, hoopis korjab seeni. Ning arvestades minu riietust ja asjaolu, et mul ühtegi ämbrit kaasas pole, siis mina ilmselt ei korja. Seega, mida mina seal teen. Luuletasin kokku mind veidra loo, kuidas terviseteel jalutades avastasin metsast kitsa raja, mida uurima läksin. Vanamees oli siiralt üllatunud, eriti kui kuulis, et ma tegelikult hoopis kesklinnas elan. Kuid lõpuks jäi rahule, soovisime teineteisele kena päeva ning läksime laiali. Hetk hiljem kuulsin teda kellegagi rääkimas.
Aardeni jõudmiseks läks pisut aega, kuna suutsin peaaegu ära eksida, kuid viimaks oli karp käes ning nimi kirjas peale tunki.
Tänud, oli väga mõnus päev jalutamiseks ning nuputamiseks.
Selle aarde asukoht meeldis mulle kõige enam. Istusime lihtsalt looduse keskel ja mängisime vidinaga. Üsna lõbus oli. Tulles kohtas Mart kitse, mina lähenesin läbi väga tiheda võsa ega teadnud kitsest midagi. Ja lõpu asukoht meeldis eriti! Aitäh väga ägedate aarete eest! Kahju, et loogiline disko tegemata pidi jääma. EVEJ
Mäluga on õnneks kõik veel enam-vähem ok. Väga põnev oli. Tänud!
See jäi hetkeseisuga Loogilistest viimaseks. Loodan, et lõplikult see nii ei jää :)
Juhuslikult sattusin õigele kraaviäärsele rajale, mis eelaardele päris lähedale viis. Harutasin karbid lahti ja seisin taas silmitsi põneva kaadervärgiga. Seekord läks kujutluspilt reaalsusega üsna hästi kokku ja see tähendas ühtlasi, et olen üsna hädas - lühimälu on mul heal juhul keskpärane, sellistes trikkides pole ma kunagi osav olnud.
Hakkasin aga katsetama. Pekkiminemise heliefekt sai väga ruttu selgeks :P Mõned katsed läksid ka vajutuse pikkuse või kiiruse tõttu aia taha, need häirisid eriti. Ja siis olid juhuvalikujumalad selgelt minu poolt, sest tuli uskumatult lihtne jada. Jeesh! Kui kõlasid tuttavad noodid, olin ma hetkega põlvili maas, et tulemused kirja panna, tabel oli juba eelnevalt ette valmistatud. Nojah... hea, et tulemus tsüklisse läheb, esimese viie ringiga ma küll midagi mõistlikku kätte ei saanud :) Lõpus oli jälle põnev koodi lugeda - müts maha peitja ees!
Suur aitäh selle aarde ja kogu seeria eest! Mida saab - mõnusad jalutuskäigud looduses, väike peamurdmine ja rõõm nutikalt loogilistest tehnikalahendustest. Tänan ja soovitan kogu seeriat!
Hetke plaanide järgi korjan kuu lõpus ära Disko, Mälumängu ja Värvid 2.
No see oli juba paras pähkel. Aga piisava vaimukindluse ja kindla aluse korral teostatav. Mina aru ei saa , kas teevad liiga ilmastikutingimused või koostekvaliteet, aga näpu vahel pole võimalik seda mängu läbi mängida. Osad vajutused teevad häält ja vilgutavad tuld, aga midagi ei registreeri. Hakka aga jälle otsast peale. Aga... Nagu öeldud - visadus ja loll järjekindlus + korralik laud - viib sihile. Geopeiturile vajalikud mõlemad. Kõik väga suurepärases korras , aare leitud ja logitud. Aitähh
Meil tuli enne rabapeale minekut isu jäätise järele... Käisime poes, täitsime seal kõik oma maitsemeeled ja suundusime nulli poole. Rõõmsad leitud ülesandekonteineri üle avasime selle ja seejärel vaatasime teineteisele otsa nagu vennad Nipernaadi filmis, siis kui soovisid maja põlema panna ja tikke selleks vajasid. Loomulikult polnud meil kummalgi seda 9V karbikest kaasas. Seekord suundusime poodi siis seda kastikest ostma ja siis taas nulli tagasi. Mälumänguga sai Piia esimesel katsel hakkama. Tänud sellise edasi tagasi kiigutamise eest. Nähtud vaeva eest peitjale FP kindlasti
Kolmed mahud proovimisele ja matkamine mõnusal maastikul. Kohati oli päkapiku metsaala, vaatad kaugele üle latvade: elus ja eluta üheskoos. Maastik mulle väga meeldis. Tänud peitjale.
Õnnestus. See Pääsküla raba mahutab loogiliselt veel mitmeid aardeid, enne kui täis saab. Aitäh.
Loogiline jätk loogilistele aaretele oli loogilise mälumängu juures. Loomulikult oli kasu minu lapsepõlvest, mis sai veedetud Tallinna lähistel, mistõttu ei puudu mu haridusest/haritusest Spede spelit, mis andis suure tõuke mälu arendamisel vajalikus suunas juba kauges nooruses. No ja elukutse on lisanud kogemusi antud valdkonnas, nii et tulin toime küll. Samas oli puudu mälust, et kaasa võtta vajaliku piirkonna kaart, mis oleks kergendanud liikumist punkti A ja sealt punkti B. Sõbralikus koostöös laabus siiski kõik kenasti ja logiraamat sai täidetud. Isegi kaunistatud. Aitäh!
Siin oli 8-duumalisest alles jäänud kuuene ja nii alistus esimene punkt ka alles teisel katsel. Noh, minu arusaamine mälumängust on ka muidugi totaalselt erinev sellest, mida siin pakutakse. Aga mälu mälutud, tegi Krista tiba sekretäritööd ja nii läks ka see kontroll joonelt põhja. Ragistasime siis läbi võssi lõppu ja panime nimed ka kirja. Tänud, polnudki NII hull!
Saime just loogilise disko tantsitud ja mul tekkis muidugi vastupandamtu soov mitte radu, vaid võsa läbida. Ikka selleks, et saaks tehnikamedele lisaks ka vana head geopeituse mekki tunda :-)
Ise arutasime veel teel sinna, missugune see mälumäng välja peab nägema ja mainisin üht lapsepõlve Soome TV-st tuttavat vahvat mängu. Bingo-bongo, nii oligi! Jagasime ülesanded ära ja asusime tegelema. Saime esimese korraga pihtas ja põhjas! :-) Üksi oleks sutsu keerulisem olnud küll. Aeganõudvam ilmselt, teist korda veel.
Jalutasime edasi, s.t. tagasi, logisime aarde, imetelesime rabamõnu ja nautisime ilma. Ja oligi aega minna oma aasta tagasi niiske olnud aaret hooldama.
Aitäh Kaupole järjekorde väärisaarde eest! Tehnika ja rabailu käsikäes, mis sa veel tahad. Aardepesad korras, aga siingi võiks nendele peidikutele alla augud teha, et niiskust ei koguks.
Pärast mõnusat rahvuvahelise 25.-nda geopeituse taasiseseisvuspäeva tähistamist eelmisel õhtul oli kahju veel lahku minna, nii otsisime koos veel mõned aarded. Kõik tingimused aardeleiuks olid, ilm ei olnud vihmane, mõnus oli jalutada ja koos sõpradega saime mälumängu ka ikka teha. Väga vinged loogilised asjad valmis meisterdatud, super!
Algus läks vaevaliselt, aga kui süsteemi kätte saime, jõudsime hooga lõppu välja. Väga lahe mõistatus ja pusimine. Teepeale jäid ka sinikad ja murakad ja pohlad, mis loogiliselt sobisid sinna. Tänud.
Plaan uut loogilist uudistama minna mõlkus meeles juba nädalaid,kuid vihmaste ilmade kiuste lükkasime seda pidevalt edasi.Seegi kord peale auto parkimist paistsid eemalt ähvardavad vihmapilved,kuid nullile lähenedes taevas selgines ja päike tuli välja.
Leidsime vidina kerge vaevaga üles ja hakkasime mälu testima. Algus oli lihtne,kuid järjest raskemaks läks.Tegime siis korralikku tiimitööd ja oligi lõpukoordinaat teada.
Minu poolt kindlasti AA kandidaat.Täitsa mõnus mälumäng-suurimad tänud Sulle Kaupo!
Saime päris kaua pusserdada, enne kui meile koordinaadid kätte anti. Tänud peitjale! Minu kindel lemmik loogiliste seerias siiamaani.
Päris kaua panime mälu proovile, kuni lõpuks hakkasime saime. Väga tore aare! Kiidusõnad peitjale!
Vahepeal käisime kodus harjutamas ja mälu treenimas. Täna läks ikka veidi aega, enne kui kõik klappima hakkas ja tumedad jõud meid õigesse kohta suunasid. Pole mingi ime, kui noorem generatsioon vihjest aru ei saa. Isandal pea samapalju vanust, kui esmaleidjatel kahe peale kokku. Huvitav nikerdis valmis tehtud, aga no nii kuradima võsas, kui veel vähegi olla saab.
Kui juba loogilistega lammutamiseks läks, siis jäi ka see ette. Jällegi väga uhke vidin kokku monteeritud. Jah, siin oli geomitmusest minule küll abi.. ma ise oleksin siin ikka pikemat aega pusserdanud. Tänud!
Ei mingit üksi minemist! Koos on alati huvitavam. Ehkki saime aru, mida koordinaatide tegemiseks tegema peab, siis mitte 1-se, 2-se, 3-nda korraga ei saand me numbreid kokku. Igakord ma midagi kirjutasin...
Kirjutasid teisedki ja naerda saime palju.
Väga väärt idee aardel, teostus super. Eks ta natuke võss ole aga metsamaasikad ja mustikad olid valmis, tuleks selle aarde juurde veel, niuke energialaks, tänan!
No kampas koos oli seda mõnus teha. Aitäh põneva aarde eest.
Mälu nagu oli, aga mängida ei osanud. Aeg vist Munamäng välja otsida ja veidi harjutada.
Antud aare pakkus oma lähenemise, otsimise ja lahendamisega palju mitmesuguseid tundeid ja emotsioone. Alustada oleks mõistlik siis algusest. Lugedes kirjeldusest soovitatud lähenemisteed, siis olin endas täiesti kindel, et tean kust peab minema. Tegelikult valisin muidugi vale kraavi, mis päädis sellega, et ühel hetkel pidin sukelduma tihedasse võpsikusse. Suure tõenäosusega korjasin sealt ka puugi mille endalt kaks päeva hiljem eemaldasin. Teel nulli pidin ületama ka kraavi mida mööda tegelikult oleksin pidanud nulli lähenema. Minu õnneks oli tegemist kuiva ajaga ja ühest pikast sammust piisas, et üle saada.
Järgnevalt ajasin taga nulli umbes veerand tundi. Või no õigemini nulli leidsin üles aga järgmise punkti leidmisega oli raskusi. Eelnevast kogemusest teadsin missugune see null välja nägema peaks. Kuid ühest sihipostist teise, kolmandasse, .. , kaheteistkümnendasse jne ei toonud mittemingit edu. Arvatavasti viimasest vaadatud kohast leidsin otsitava. Tutvusin juhendiga ja sisestasin jõuallika. Päris kiiresti sain aru mida tegema pean kuid koheselt jõudis ka kohale, et mäluga nüüd väga head lood ei ole. Mitme ebaõnnestunud katse järel jõudis kohale lubatud kotitäis õnne ja saingi tehtud. Seejärel kostunud kuulus tunnusmuusika kummitas mul peas ka veel pärast aardeleidu. Alles siis kui autos sain tööle pandud raadio, suutsin ära unustada eelneva.
Lõpu leidmine käis mul oluliselt kiiremini. Null oli siingi natukene mööda, kuid võimalikke variante oli vähem. Kui kaane avasin, siis vaatas vastu üllatus. Geopeiturid on olnud niivõrd passiivsed seda "uut" üle kuu vana aaret otsima, et konteiner on võetud kasutusele uuel eesmärgil. Sisse on kolinud sipelgad, kes on kõvasti vaeva näinud ja rohkelt mulda/turvast sinna tassinud ning käikegi hakanud aretama. Oma logi kirjutasin alles kolmandale leiureale.
Kokkuvõttes ütleksin, et aarde omanik on peitmise osas osav kahel alal. Mõtleb välja huvitavaid ideid ja teeb neist lahedad teostused. Teiseks oskuseks võib nimetada ka seda, et suudab leida üles kõige tihedama flooraga paigad, mida ta teistelegi kiivalt tutvustada soovib. Mulle igatahes meeldis, aitäh!
Oi, kui palav oli. Pätsasin kaks tüdrukut geojaanilt ja vedasin nad veel palavamasse võpsikusse - loogilist mälumängu mängima. Igatahes õnnestus, aardeleid tuli sipsti ja päev kordaläinud. Aitäh!
Geojaani platsist oli vaheldust vaja, niisiis läksime aaret otsima. Valvurid olid aktiivsed, rünnati nii alt kui ka ülevalt. Kõige parema mäluga oli Maris. Lõpp oli palju meeldivama koha peal kui mäng, puhus meeldiv tuuleke ja õhus oli sookailuhõng. Aitäh!
Loogiliste seeria on meile meeldinud, kuid kõige uuemat polnud veel otsima jõudnud ja siis tuli Miki ning ütles, et otsib kedagi seltsiks selle aarde otsmisele. Ei olnud mingit teist mõtet, muidugi võiks minna. Küsimus vaid millal. Keset Mega, okei teeme ära. Lasimegi korraks Megalt varvast oma vabatahtliku ametist ning võtsime suuna loogiliste rappa. Ega suve poole näeb see raba ikka suht metsik välja ja kõik need tiivulised olendid, mis siin lendavad on üsna tüütud. Sipelgaid ei tasu isegi mainida, sest neid on palju lihtsam tõrjuda. Aarde otsimise asemel hakkavad pähe tulema mõtted hoopis parema kliimaga tagasi tulemisest. Või Miki pakutud variant, et konditsioneeritud autos loogilise lahendamisest. Aga ei. Vapralt pidasime rabas vastu. Vehkisime neid tiivulisi kahe käega ja vahepeal õnnestus veel vajalikke nuppe ka vajutada. Mõned katsed ja happy end. Kirja sai alles teine logi. Kus on kõik teised otsijad? Täname peitjat! Suur tänu Mikile meid kaasa kutsumast!
Telefon näitas 9m mööda, kui aarde juures olin. Peaks ikka leitav olema. Nullis on sipelgaid palju. Kui asi veel hullemaks läheb, siis tuleb mujale peita.
Juhul kui homme ei jõua üle vaadata, siis teen seda nädala lõpus. Koordinaat on 10m möödas, aga ei arvanud, et see probleem on. Eriti arvestades, et peidetud on sama moodi nagu vahepunkt ning seal pole palju just palju võimalike kohti. Vidinas koordinaate enam muuta ei saa, teen täpsustuse kirjeldusse.
Nulli jõudes ootasid meid ees sipelgad. Nullist saime järgmise koha koordinaadid, mille sisestasime geokontrolli. Geokontroll ütles "pihtas-põhjas". Panime siis need koordinaadid gepsu, aga ees oli ainult tühi raba. Tegime mitu tiiru peale, kontrollisime koordinaate, proovisime mitme navi apiga, aga ei midagi. Ikkagi ees tühi raba, teist punkti ega piiksuvat abivahendit ei leidnud :(
Unine õhtupoolik sai kiire lõpu, kui GP lehele uued aarded tulema hakkasid. Täna ei tekkinud küsimustki, minek oli kindel. Mina olin juba pooleldi uksest väljas, kui Madis küsis, et kas patareid on ka vaja. Muidugi on! Vuristasin lisaks kogu kirjelduse ette, veel kiiremini kui "tähelepanutegemistonravimigaenneravimitarvitamist..." Madis vastas, et ei saa midagi aru, aga okei, lähme. Autos oli lugemiseks rohkem aega, pilt aarde juures oli hirmutav - et äkki on mingid selleteemalised küsimused ja siis jääme hoopiski hätta. Pildi ja aarde vahelisest seosest saime õnneks alles kodus aru :) Kohapeal läks üsna ruttu, mulle jälle väga meeldis see piiksutamine. Tore seeria :) Ainus miinus on ehk igas lõpp-punktis kohatud sipelgad. Ja veel tundub, et tuleb selle seeria puhul alati seadeldis kohe enda kätte krahmata, nii saab rutem. Koht on mõnus, peale leidu veel kiikusime läheduses natuke. Siia kanti võib küll veel tulla, ootame uusi loogilisi! Aitäh!
Hommikupoole olin Liisilt välja kaubelnud, et ta tuleb minuga õhtul jalutama. Motivaator uue aare näol tuli mängu ning otse loomulikult oli Liis enne mind valmis. See, et RSS hetkel ei tööta, on natukene ka kasulik. Kass ei ehmata ära, vaid vaatab meid lihtsalt imeliku näoga, kui sagimiseks läheb. Päevaselt tuurilt tulles tankisin auto täis, seega sai otse, ilma vahepeatusteta, Nõmmele sõita. Loogiliste seeria on mulle meeldima hakanud ning ka selles aardes ei pidanud pettuma. Liis lasi mul kolm katset mäluga teha ning siis võeti vidin käest ära - "Anna ma ise". Liisi mälu on muidugi parem ning ta tegi esimese korraga peast lahenduse ära. Seejärel väike jalutuskäik ja nimed logiraamatusse kirja. Ftf 20:29. Aitäh järjekordse hea aarde eest, jääme järgmist ootama :)
P.S. Juhend oli selgelt aru saadav.