Olime viimased leidjaid ja kole kahju, et asi kuidagi moodi peale seda kaduma läks. Kuna arhiivi saatmine oli vägisi lõunanaabrite poolt ja ka omanik pani kinni lausega, et äkki pole, siis igaksjuhuks käisime täna uuesti läbi sealt. Seekord olid prillid ka kaasas. Kaevasin tükk aega ümber kivi aga ei leidnud ketti ka enam üles. Saan aru, et keegi mugu võis topsi ära korjata aga kas siis peitja korjas keti kokku? Igatahes kui ma nüüd mürakat sassi ei ajanud, siis tõesti seal enam midagi pole. Kahju. Tore aare oli. Aga tundub, et äkki liiga popis ujumis kohas.

GC lehel arhiveeritud ülevaataja poolt

Eks ma olen siia Müraka poole varemgi piilunud, kuid koht on seni alati hõivatud olnud ning mugude nina alla tsirkust tegema minna ei soovinud. Täna, ligunemiseks lausa ideaalse ilmaga, oli sillake ja kallas läheduses üllataval kombel päris publikuvaba. Võtsin ühes spetsiaaselt sellisteks puhkudeks valmistatud ajutise pudelpoi, millega leiu korral punkt vees märkida, et mitte korrata minevikus tehtud vigu :o)

Esimese müraka otsa koperdasin jube mõne minuti pärast, teine vähe väiksem leidus peatselt, aga aaret ei kusagil. Jätkasin. Aeg-ajalt gepsuga asukohta täpsustades, peamiselt ujumisprillid peas mööda põhja roomates ning küüntega kividest kinni hoides, et pinnale ei tõuseks. Kokku kaks tundi! Kõige suurema müraka juures kaapisin eriti põhjalikult, kogu jõudu mängu pannes õnnestus teda isegi sentimeetri jagu nihutada, eks vesi aitas kaasa. Aga ikkagi, ei mingit aaret. Võimalik, et lihtsalt ei leidnud. Võimalik, et keskendusin mingil moel valele tsoonile. Kuid samuti võimalik, et aare on ikkagi plehku pannud. Ei tea, igaks juhuks saadan peitjale info ja pildi.

Aitäh!

Sellised ilmad ei soosi kuidagi võsas ragistamist ja sealt aarete otsimist. Linnas nagu ka ei taha kolada. Aga suurepäraselt sobivad sellised aarded :D Pikalt edasi lükatud, kuid lõpuks saime siia kohale. Kujutasin ette, et aardega läheb päris kaua. Tegelikkuses tuli leid ülikiirelt ja ka tops oli esimese korraga käes. Logi kirja ja tagasi nulli. Siis läks aga keerulisemaks :D Ma vist suutsin jalaga või kuidagi karabiini kivide alla ära peita ja ma ikka tükk aega nägin vaeva, et seda üles leida. Varvastega kivide vahel sorides ei tundnud midagi ja käega mõned korrad ei õnnestunud ka miskit kätte saada, sest polnud kusagilt kinni hoida ja tulin kohe vee peale tagasi :D Natuge veel sobramist ja hakkas midagi sädelema. Sain õnneks keti serva kätte ja uuesti vee alla. Ketist kinni hoides tuli juba ka karabiin välja ja saimegi topsi tagasi omale kohale :) Väga lahe aare, mis just selliseks ilmaks loodud :) Suured tänud!

Leitud

Leitud. Tänud peitjale.

Kui aare ilmus, siis mina teadsin, et minul sinna asja ei ole. Jõevesi on ju selline saatana ilmutis, mis suvel on jääkülm ja talvel kui jää peal võiks olla, siis keskel ta raibe ei kanna ka mind.

Täna oli ilm kui põrgukatlas ja tekkis kaval plaan vähemalt proovida, no kui külm siis ikka asi olla võib. Minu üllatuseks oli vesi täitsa ditimiti ja aare sai logitud.

Tänud peitjale ja kaaslastele, no teiega mine tõesti läbi tule ja vee ja vasktorude, oli tore!

Super ilm ja toredad kaaslased siis on väga lõbus logimine.Aitäh!

Sel korral oli aardetops omal kohal ja kättesaamine läks vaatamata kõrgele veeseisule üsna lihtsalt. Topsi tagasipanek oli keerulisem kuna sukeldumisprillid ununesid koju ja vee all tuli toimetada ilma midagi nägemata. Siiski õnnestus tagasipanek teisel korral.

Ilm oli enam kui soodne ja nii tulimegi mürakat otsima. Ujuja/ sukelduja kardab meil kahjuks kalu, kuid oli nõus otsimisprotsessis kaasa lööma tingimusel, et kõrval seisab kalapeletaja. Läksin siis kalu peletama. Kokku tuli päris mitu sukeldumist ja riietuskabiini unustatud ujumisprille mälestades (need olid jõudnud juba uue omaniku leida, kui tagasi läksime) sai kobatud ja kobistatud käsikaudu.

Pärast sulistasime veel mõnusas vees ja kui poleks pidanud vanaema juurde minema, sulistaksime seal õnnelikult siiani. Aitäh!

Tutvusin legendiga ja saatsin ekipaaži rajale. Piloodiks sattus 12 aastane , kaardilugeja oli vähe kogenum. Esimesed kurvid olid konarlikud, edasi läks sujuvamalt. Mina tegelesin kõige tähtsama asjaga, tähte joonistamisega raamatusse. Vees tehti samal ajal meritähte. Pärast katse lõppu vilistati isegi veidi kummi ja driftiti niisama. Aitäh!

 4 

Vedas meil ikka, et Helgel siinse aardetiiru mõte just nüüd tuli :), täna oli isegi jõevesi mingi 25 kraadi soe… Sest ma olen hull külmavares kes naljalt isegi natuke jahedamasse järvevette ei roni ja siin täna oli võimalik ennast leotada terve see aeg, mis kulus aardekoha väljaotsimisele ja seejärel topsi kättesaamisele ning siis veel kohavalvurina sellelgi ajal, mil kaldal logimisprotsess käis… Aitäh Marisele kaldalt tehtud fotosessiooni eest, Helgele nende kõige olulisemate, logimiseni viinud liigutuste autoriks olemast ning Helenile trompetid ja roosivarred, oli tore olla Sinu 3000 leiu vormistamise juures :).

 8 

Minul oli juba piisav rahulolu kauni bussipeatuse külastamisest ja ega rohkem ambitsioone tänaseks polnud. Kuid Helge utsitamisel ja Marise pealehakkamisel sai ka seda Mürakat kaema tuldud. Esialgu olime autoga lähenedes jõe valel kaldal, see tähendab sellel kelgutamise nõlval. Maris proovis korra ka vett, kuid kiirelt sündis otsus, et teeme ikka selle pika ringi, et jõe teisele kaldale sõita ja vette minna ujumissillakeselt. Õigesse kohta jõudes tegi seal oma õhtuujumist üks perekond ja otsustasime natuke ringi jalutada. Kui tagasi jõudsime, oli jõgi meie päralt ja Helge sammus julgelt vette, peagi tema järel ka Maris. Siis etendasid nad midagi sünkroonujujate tantsu sarnast, ainult pead veel keegi vette ei pistnud. Jalgadega põhja traalides õnnestus üsna kiirelt selgeks teha õige kivi ja selle küljes olev aare. Kuna vees tundus päris põnev olevat ja kaldal ründasid sääsed, siis sammusin lõpuks ka mina sündmuskohale. Helge tegi mitu katset sukelduda aardeni, kuid kahjuks topsi kätte ei saanud. Sündis idee tuua kohale üks abivahend ja samal ajal tuli ka üks kohalik tädike ujuma. Eks me üsna kummalised oma tegevusega seal jões olime, kuid põgeneda polnud ka enam mõtet. Meie Marisega hoidsime abikat õiges kohas ja Helge oli taas vapper, kes vee alla kadus. Nii me selle topsi ka kätte saime, kahjuks oli kaas pooleldi lahti ja tops vett täis. Läksime kaldale asja uurima, kas üldse logida õnnestub. Mitmed kihid grip-kotte olid õnneks raamatukese hullemast päästnud ja see oli vaid niiske. Panime veel ühe kuiva koti logiraamatule ja ja ka kõik ülejäänud mässisime talle ümber. Kaane sulgesime ka korralikult ja oligi aega aaret tagasi panema minna. Maris oli kogu aeg jõe keskel olnud, et mitte õiget kohta kaotada. Nüüd oli juba taktika selge ja kiire liigutusega sai aare omale kohale tagasi pandud.

Oli see vast aardeleid!! Ilma nii vaprate kaaslasteta poleks iial ma seda teinud. Aga vesi oli solberdamiseks mõnusalt soe ja üheskoos tegutsedes sai ka see väänik leitud. Juhtumisi oli see mu 3000-s aardeleid ja igati vääriline aare sattus ümmargust numbrit tähistama.
Aitäh kallid geosõbrad, Teiega on imevahva koos aardeid otsida!

Sünkroonujujad

Kõigil on kuidagi kivi leidmine lihtne olnud. Mina kammisin pool jõge läbi aga õiget kivi ei leidnudki. Küll leidsin 3 arvestatavat kivi, mis oleksid võinud aardele sobida aga nende külge ei olnud midagi kinnitatud. Jõevesi oli kõigele lisaks külmavõitu ja käisin ennast vahepeal kaldal mitu korda soojendamas.

Päris mitteleid see polnud, sest otsing piirdus nullist 22 m kaugusel paikvaatluse ja ujumisriiete puudumise tõttu vette mitteminemisega. Üksi ei tahtnud teha, las jääb korduskülastust ootama.

 2 

Oh jah. Puu otsa võin ronida, mäkke võin kah ronida, rabas võib käia ja mülgastes ka mütata, aga sukeldumisega on kehvad lood. Eriti veel sellise kontseptsiooni puhul. Silver läks ees ja sai kohe killu jalga. Ma lõin seepeale vedelaks ja läksin oma jalanõusid otsima (mitte kummikuid!). Leidsin ainult ühe ja konstanteerisin, et ju on teine Tallinna maha jäänud. Kui tagasi jõudsin, leidis Silver juba aarde. Mina läksin siis temani ja selgus, et kirjutusvahendi jätsin kaldale. Egas midagi, tee nagu teatejooksu. Võtsin teatekirjutuspulga ja rassisin tagasi Silverini. Ta oli näost juba sinine, aga nimed pani kirja. Veel hetk ja aare oli kenasti tagasi kah. Sel korral pääsesin küll kergelt.

 2 

Kaupo nägemus oli otsida suvel ka võimalikult palju ujumist vajavaid aardeid ja oli selle sulistamise päevakavasse kirjutatud. Mõte meeldis kuna ilusa ilmaga soojas vees meeldib mullegi ujuda. Ilm enamvähem soosis aga vesi nüüd küll soe ei olnud. Aarde nimel olin seda valmis siiski natuke aega taluma ja asusin läbi mudase põhja aarde poole liikuma. Juba kolmandal sammul tundsin päkas teravat valu. Kõndida ei julenud nüüd ei edasi ega tagasi. Kuidagi moodi sain klaasikillu siiski jalast välja sikutatud. Kahjud ei olnud õnneks väga suured ja võis teekonda ettevaatlikult jätkata. Kuid siiski piisavalt suured, et meie järgmiste päevade megarännakutel piisavalt ebamugavust tekitada. Veest läbi ei näinud ja kartsin et siin läheb nüüd aarde leidmisega terve igavik. Õnneks tajusin konteinerit varba otsaga suht kiiresti. Nüüd tuli Liisi etteaste ning läks kaldale logima. Senikaua kuni tema toimetas, tundus et vesi läheb iga sekundiga aina külmemaks ning keha jahtub ülivõrdes kiirusel. Õnneks veel enne seda kui päris siniseks muutusin ja jõgi oleks allavoolu viima hakanud, jõudis Liis konteineriga tagasi. Kiire sukeldus ja nüüd veel kiirem spurt kaldale tagasi.

Oli vahva. Aare heas seisukorras. Tänud.

 1 

Kuna Ergo viskas õhku plaani minna seda mürakat otsima ja ma suurem asi hüljes pole, siis võtsin rongi Kehra jaama ja peale väikelinna rõõmude nautimist jalutasime objektile. Natuke ootasime kuni lahkuvad mugud oma lahkumisega ühelepoole saavad, panime oma laagri püsti ja Liis läks objekti tuvastama. Mõne aja pärast järgnes talle Ergo ja nii jäi minu osaks kuival maal mudilastega tegeleda ning protseduuri jäädvustada. Igatahes peale mõningast solberdamist oli tops logimiseks kaldale toodud ja nii sai viimane Kehra kollane täpp roheliseks. Tänud aarde eest!

Saime meiegi seda va mäda kapsasuppi nuusutada. Öäkk. Aga ei näinud me kivi ega soovinud vette sulpsatada ilma radiaatorita.

Kuldar tuli õhtul koju ja ütles, et varsti stardime, ma kohe, et mis? kuhu? miks? No et lähme tõmbame Kehras kopsud seda mõnusat õhku täis ja siis sukeldume. Ma olin kohe sõrad vastu, et mina küll kuhugi ei sukeldu, ole hullu. Pakkisin siis isanda asjad kokku ja hüppasime autosse, vahepal tundus, et üks geopeitur kaherattalisel jälitab meid, aga see oli hoopis mingi suvaline :D Kohapeal sai täitsa omajagu nalja - eks kuival maal oli ikka nats naljakam kui kaelani vees ja siiski vol kaks ja no palju vett oli vahepeal sellest aardest üle voolanud ... oma kolme aasta jagu ikka. Õnnks tibi ei halastanud ja peksis Kuldari vette, oli teine nagu märg kassipoeg, ma koordineerisin sel korral kaldalt, hüpitasin uut isandat ja jagasin juhtnööre, kust me eelmine kord otsisime - ülla-ülla, natuke vale koht oli. Sel korral sai leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

Aeg-ajalt piiluv päike ja lubavalt soe vesi olid piisavad, et väljakutse vastu võtta. Läks hästi ja sain selle kena põrsakese teisel katsel kätte. Tagasipanek osutus pisut keerulisemaks, kuid ei midagi ületamatut. Tänan.

Õues oli soe ja vesi oli ka soe seega ega meil midagi muud üle ei jäänud kui see aare üles otsida.

Täitsa mõnus ujumine oli, tänud.

Mis selle kuuma õhtuga ikka muud peale hakata kui natuke ujuda. Vesi oli mõnusalt soe ja sulistasime seal mõnuga. Kivi asukoha tuvastasime juba kaldalt, aga kohapeal läks natuke aega, et aare lahti saada. Tagasipanek oli keerulisem, sest ujumisprillid olid koju ununenud ja nii oli kinnituse leidmine raskem. Tänan supluse eest.

Tänase selle kandi aardetuuri eesmärk oli tegelikult see Mürakas siin. Kuna päike lõõskas taevas, termomeeter näitas vaheldumisi 26 ja 27, siis arvasin, et paremat aega selle aarde jaoks on üsna raske leida (aga mitte võimatu, +30 kraadiga oleks see mõne kraadi võrra veelgi parem mõte).

Niisiis olime end varustanud ujumispükste ja -prillidega ning dessant võis alata. Kuna minul läks vetteminekuga veidi kauem aega kui Rennol, siis minu jaoks sisuliselt see võitlus lõppes enne kui see jõudis alatagi. Niipea kui Renno end kaldalt ära tõugates ja ühe hooga kalademaailmas kivini jõudis, pistis pea veest välja ja teatas: siin! Nojah, see käis küll kärmelt. Tegi siis veel kaks sukeldumist ja oligi karp käes. Anna kaldal pani nimed kirja ning võiski topsi tagurpidi teed tagasi toppida. Siin jäi poiss väheke hätta ja installeerisin siis ise selle tagasi. Sain ka vähemalt kuidagi kasulik olla.

Kuna kuumale ilmale vaatamata vesi ülearu soe ei olnud, siis me lisa ujumistunde võtma ei hakanud. Samas, näikse popp koht olevat. Kui meie saabusime, siis ootasime veidi, et eelmise ujujad enda ujumiskorra lõpetaks ning sel hetkel kui me veest välja ronisime, saabusid juba järgmised. Seega, tuleb varitseda sobivat hetke. Pole see midagi nii muguvaba kant siin.

Tänud aarde eest!

 3 

Uus konteiner paigas. BYOP

Aare on varastatud. Jääb ootele, kas leian uue konteineri või võtan maha.

Teade! Eelnevalt sai geocaching.com-is olev aare juba taas üles seatud, aga kahjuks on ilmselt röövlid näpud taha saanud ja kohaliku allika teatel leitud kaldalt ainult geopeituse reeglitega paberileht. Homme lähen kontrollin ise asja üle, tõenäoliselt läheb jälle disabled peale ja võimalik, et üldse arhiveerimisele.

Aare vajab taastamist.

Aare vajab taastamist.

 1 

Esimesel päeval ei osanud veel sukelduda ja Kadri sai kaldal kõvasti naerda, kui tüdrukud mind uputada aitasid. Leidsim küll kahtlase uruga kivi aga miskit peale järvekarpide ja ühe pudeli kätte ei saanud. Teisel päeval oli vorm juba parem ja leidsin ka uue huvitava kivi. Sealt sai igasugu asju kaldale viidud kuni saabus aarde omanik, kes leitu omaks tunnistas ja sain ka teada, et aare ise on juba tükk aega kadunud. Aga vahva nädalavahetus oli rataste ja kuudiga meil seal. Teisel päeval ei olnud tuul vabriku poolt ka õnneks.

01577

Vee-aarete päeva teine aare. Mina juhendasin, kamandasin ja logisin, raskem töö jäi sobivamate füüsiliste parameetrite tõttu Taunole. Tänud!

 2 

Võtsin lõpuks asja käsile ja tõin aarde ära. Kaldale jätsin julgestuse, kes pingsalt aarde asukohta jälgis :) Selles kohas veel ujuma polnudki sattunud, tavaliselt käin mõned meetrid ülesvoolu, aga jääga olen aarde asukohta ületanud korduvalt. Tänud mõnusa supluse eest! :)

 4 

Tänase rattasõidu teine ja esimene ujumisaare. Vaatasin kaldalt jõge ja sõitsin raudtee juure üle silla sest teiselt kaldalt tundus vetteminek mugavam. Huvitaval kombel ei pakkunud mu tegevus kellelegi huvi, tundub et hommikul kolmveerand kaheksa väike suplus teha on siinkandis tavaline. Aarde kohta võiks öelda et 60 sekundi asi. Umbes niikaua läks vetteminekust väljatulekuni. Aitäh! Mulle meeldis.

 5 

59

Kuulsime Mihkli plaanidest ja tulime tsirkust vaatama. Kuna rongiliiklus oli täna nagu ta oli, siis olime pool tundi varem kohal. Sain rahulikult pooleli oleva raamatu lõpetada ja siis suundusime tegevuspaika. Poisid hüppasid julgelt vette, ma pistsin varbad sisse ja tõmbasin kohe välja tagasi. Külm-m-m-m! Vaikselt siiski sai jalad sisse ja siis juba ise ka. Ups, kleit jäi selga! Keskele jõudes sain siiski aru, et minust väga kasu pole, sest varbad vaevu puutusid põhja. Kui üritasin veidi ringi kobada, siis pidin teise jala varvastega kinni hoidma, et vool ära ei viiks. Natuke jahmerdasin ja siis ujusin kaldale tagasi. Mihklil aga õnnestus aare leida. Tops toodi logimiseks kaldale, aga naiste ramm ei hakanud avamiseks peale. Karlo tuli appi ja Mihkel hoidis lõdisedes vees kivil silma, õigemini jalgu peal, et see plehku ei paneks või nii. Logi kirjas, läksin ise uuesti jõkke, et tops tagasi viia. Vesi oli küll vahepeal soojemaks läinud. Aitäh aarde eest ja veel suurem tänu kambajõmmidele!

 8 

Jälle üks aare mille kohta olen arvanud, et minu silm seda ei näe. Aga vot läks teisiti. Kuulsime Mihkli plaanidest ja tundus päris huvitav idee vähemalt kalda peal julgestusmeeskonnaks olla. Olimegi autoga varakult platsis, sest rongiliiklus oli häiritud. Kui poisid kohal, siis püüdsime kõigepealt kaldalt õiget orientiiri paika saada. Algus oli see siiski veidi nihkes, sest ükski leitud kivi ei tundunud õige. Kui Mihklil oli juba teine ring kivide skänneerimisel käsil, siis sattus ta õige kivi juurde. Vahetusmeeskond Karlo ja Mariann vahendas konteineri maale ja nii saingi oma käega nimed kirja. Vahel juhtub ikka uskumatuid lugusid :) Lisaks sai minu osaks sel seiklusel veel fotograafia ja transportteenus. Tänud kaaslastele ja peitjale!

Varbaga tundus külm

Poisid külma ei peljanud

Mariann tahtis ka vette

 9 

Mõtlesin, millega ma tänase õhtu sisustan ja Mürakas torkas kaardil kohe silma. Suvi hakkabki varsti läbi saama, viimane aeg logimiseks. Leppisingi Karloga kohtumise kokku, hiljem lõid Maris ja Mariann ka kampa. Otsimiseks kamba leidmine oli kerge, aga Kehrasse saamine oli paras ikaldus. Tee kodust Balti jaama kulgeb kahe bussiga. Esimene buss jäi mõne minuti hiljaks, teine jäi ka mõne minuti hiljaks. Jooksin Balti jaama ja õnneks polnud rong veel lahkunud. Õigemini polnud rong isegi jaama jõudnud. Passis teine Arukülas. Kogu idasuuna liiklus seisis õnnetuse pärast. Õnneks hakkas tunnikese pärast asi liikuma ja ma sõitsin Narva rongiga Kehrasse. Kohapeal ajasime Karloga ujumisriided selga ja lendasime laivi. Geps näitas nulli üsna enesekindlalt paar meetrit valesse kohta. Kive jagus, ka suuremaid. Käisime vahepeal kaldal soojenemas, Karlo tõmbas rätiku ümber ja lõdises, aga ma üritasin verd liikuma saada kätekõverdusi tehes. Töötas. Veri voolas vist õigesse kohta, sest tuli mõte tsekkida gepsu träkki ja otsida sealt, kus on vähem jälgi. Vähem kui minutiga oligi mürakas jala all. Ai kui mõnus tunne see oli :) Sukeldusin ja tõin karbi välja, et teised saaksid logi kirja panna ning jäin kivi valvama, muidu veel paneb plehku teine. Lõpuks sain aarde tagasi panna ja siis juba kuivale maale. Oli üks parajalt karastav vees seismine. Ujuda ju ei saanud, pidi pidevalt jalgadega põhja skännima. Selliseid aardeid võiks rohkem olla, soovitatavalt selgema veega kohas. Aitäh!

 10 

Mihklit tüütas see täpp ja ta kutsus mind seda likvideerima. Aruküla rongiõnnetusest oli rongiliiklus häiritud ja rong hilines 52 min (uudise link). Kohale jõudes olid Mariann, Maris ja Mihkel juba platsis ja saime Mihkliga vette asuda. Vesi oli kohati rinnuni ja ka lõuani. Kobasime jalaga küll, aga mingit suuremat kivi küll alguses ei tundnud. Soojenesin natuke ja siis läks Mariann vette ja Mihkel tegi sooja saamiseks kätekõverdusi. Läksin tagasi, aga ikka oli külm, niisiis ujusin natuke ja hakkaski soojem. Vahepeal olime otsimisala laiendanud ja siis Mihkel tundiski aaret. Jätsime logimise naiste hooleks ja ise samal ajal ujusin veel sooja saamiseks, ning Mihkel külmetas peidukoha peal. Minu esimene vee alune aare. Lahe kogemus ja tore ning veits jahe suveõhtu. Aitäh peitjale :)

 10 

Joomaijoo. Oleme seda aaret juba kaks korda otsimas käinud. Üks kord ilma igasuguse erivarustuseta, nappide stringide väel, teine kord paksus kalipsos. Mõlemad korrad jäime pea poole tunni jooksul sinise näo, sõrmede ja varvastega. Seekord saabusime siia otse Taneli lahkumispeolt, kus sai koguperemängule üpris sobimatu kogus puhast alkoholi sisse kallatud. Sestap oli siinne loputus igati paslik.
Mingil navigatsioonilisel põhjusel parkisime täna teisele, eramajade poolele. Äkki aitas see leiule kaasa? Karl juba sulistas vees, siiani tulutult. Ajasin oma suvise, õhukese ja lühema kalipso selga, sest kindlasti läheb siin taas pooltund. Esmane vetteminek ütles küll ajule, et on üsna jahe, aga harjumine saabus ruttu. Nagu poomisegagi, teate ju küll - alguses sipleb, aga pärast ripub juba rahulikult ;-)
Oma veerandtund sai vees kindlasti oldud, nii Karliga koos kui üksi. Vastaskaldalt ergutasid ja õpetasid Gerdi ja Tanel. Igaüks teadis omamoodi, kus just täpsemalt võiks proovida otsida. Midagi hakkaski leiduma - kaks süsimustaks värvunud klaaspudelit tõin jõepõhjast välja (prügikasti). Õnneks ühtegi katkist pudelipõhja jalga kinni ei hakanud. Sest jalad olid siin küll primaarsed otsimisvahendid, erinevalt paljudest teistest aaretest. Rohkem vinüülplaate, mis eelmisel korral jalga jäid, seekord ei leidnud. Kive oli jätkuvalt igasuguseid, kõik tundusid pirakad, aga siiski mitte piisavalt suured. Kuni ühel hetkel, ikka kümmekond meetrit senisest otsimisalast eemal sattus üks tõeline mürakas - selline ilus, ümar ja konkreetne, mitteliikuv ega kõikuv - jalge alla. Loomulikult oligi selle küljes ka hulpiv topsik. Jahuuuu, great success!! Lõppude lõpuks olid meie otsingud siingi lõppenud.
Aare oli suurepärases korras, kuiv. Kalapilguga ränduri võtsime kaasa, sest kes siia ikka jälle niipea tuleb. Tagasi peitmine võttis ka omajagu aega, sest õiget kivi ei leidnud jälle üles. Üldse oli see mul Marje logimise ajal suurim mure, et äkki ei suudagi tagasi peita kuna ei leia peidikut :-D Lõpp hea, kõik hea. Ja oleminegi sai hulga värskemaks ;-)
Tänud peitjatele virgutava ja üpris raskesti leitava aarde eest (minu jaoks)! Aardega kõik klaar, võtsime TB, sisse ei pannud vist midagi. Kui keegi küsiks, siis ma pakuks, et aare asub MA nullist veel mõni meeter kirde poole, aga mine sa isahane täpselt tea.

http://www.geopeitus.ee/aare/4082#363393

Eelleid

 10 

Päev 91. Kui mõned päevad tagasi käisin Kehras, siis oli juba kiusatus seda aaret otsida. Olin aga ujumispüksid ja rätiku koju unustanud. Timixi ärasaatmise sündmusele minnes oli mul kindel plaan, et järgmisel hommikul nüüd lähen proovima. Kuna üksi võib seal veidi niru olla otsida, siis pidi ka kellelegi seda ideed ka maha müüma. Kõrvemaal Kaksiksilla geoparklast leidsin Paavo ja Marje, kes pidid nagunii Kehrasse kanuu järgi minema. Seega sai plaan paika pandud väga kiiresti. Õhtu jooksul sai veel mõnele kaasvõitlejale ideest räägitud aga jäädi ikka oma plaanidele truuks.

Jägala jõe ääres proovisin esmalt leida mõlemale poole kallast ühe objekti, mille järgi seada paika kujuteldav otsimise sirgjoon. Siis riided seljast, ujukad jalga ja vette. Kaldaääres tundus vesi täiesti normaalne aga juba põlvesügavuses vees veidi jahe. Valisin vist ka vale kalda, sest sügavaks minek toimus väga vaikselt. Selline keha vaikne uputamine külma vette on palju raskem kui ühe sulpsatusega. Sügavaimas kohas oli vesi kaelani. Asusin otsima mürkat. Iga natukenegi suurema kivi juures kasutasin varbaid konteineri otsimiseks. Otsisin umbes 15 minutit, mille järel tundsin, et keha vajab natukene ülessoojenemist. Jalatallad olid juba ka teravate kivide peal hellaks käidud. Kui olin parasjagu kuivamas ja soojenemas, siis saabus teisele poole jõge oodatud auto. Paavol oli veidi parem varustus ehk tõmbas selga kalipso. Kui ta vette läks, siis võtsin ennast taaskord kokku ja tegin sama. Jahtisime mürakat ja kratsisime varvastega kive. Leidsime ühe hunniku suuremat sorti kive aga kui nende kontrollimise järel samuti ei olnud leidu saanud, siis tundsin et pean tagasi kaldale minema. Tekkimas oli alajahtumine. Võtsin juba endale teadmiseks, et sellel korral võib see aare jääda leidmata, sest vette enam ei lähe. Läks aga hoopis mõni minut veel kui Paavo sattus õige koha otsa. Karp transporditi platvormil oodanud Marjele logimiseks ja siis oma kohale tagasi. Kogu otsimisprotsessi tunnistajateks olid timix ja jersikas, kes ei soovinud aardeotsingust siiski osa võtta.

Pool tundi jõevees ulpimist mõjus igatahes niimoodi, et suvel soojas autos tekkis veider vajadus ka istmesoojendust sisse lülitada. Lisaks pakkus see aare ka tasuta pediküüri. Jõepõhjas olevad teravad kivid eemaldasid kohe kindlasti kõik jalataldadele kogunenud surnud naha. Kokkuvõttes oli mõnus vees sulistamine. Aitäh peitjale!

 13 

Ahoi!

Esimene suplus Jägalas tehtud. Konteiner elas talve kenasti üle ja seest oli kuiv. Väljast muidugi oli juba veidi habemesse kasvanud, aga sellest polnud lugu - sai kiire pesu ja uuesti ametipostile tagasi! Vesi on kevadine, aga täiesti ausaks jäädes võin öelda, et kartsin hullemat. Mäletan, et eelmisel aastal oli kogu see protsess isegi kesksuvel vaevalisem. Kas nüüd suutsin enda adrenaliinitaseme nii kõrgeks lüüa või tõepoolest lubab selleks aastaks parema suplussuve? Eks paistab!

PS! Konteineris on üks väike sõber, kes tahaks väga rändama pääseda!

Ja veel vastuseks siin ühele varasemale logile - kiva lennutama ei pea, õige kivi juures annab aare endast lihtsasti märku!

 13 

Möödunud korral veetsin siin juulikuus sulistades ja veega mürades meeldiva pooltunni. Tookord olid varustuseks vaid napid ujukad ja üks kipakas lamp. Täna, pärast sünnipäevakooki tulime taas siia. Varustut oli sutsu rohkem, sest ilmakraadid olid möödunud korraga võrreldes omajagu muutunud ning oli ka teada, mis ees ootab.
Kui kõik kaldal valmis pandud ja mugudele nalja tehtud, sumasin vette. Otsisin esiti jällegi jalgadega. Mõnes kohas sukeldusin. Lampi kasutasin vaid siis, kui tundus, et on mõtet, kui mõni mürakamoodi kivikene jala alla jäi. Üks lamp lõpetas kohe töö. Teine kestis pisut kauem, ent andis siiski alla.
Veerand tunniga enam sõrmi hästi ei tundnud, sest kindad ei ole veekindlad (üks on lausa auguga) ja keha kasutas enda soojendamiseks kogu pakutava energia, jäsemete jaoks enam eksravurtsu ei jagunud. Umbes sel hetkel loeti kaldalt, et otsida tuleb 2.5-meetrise ümbermõõduga mürakat, mina otsisin seni 2.5-meetrise läbimõõduga.. Minul oli meeles, et selle serva all aare ongi, aga tegelikult loeti taas kaldalt, et selle all aare ongi. No pekki küll! Mis sa siis sellise ettevalmistusega 4.5 raskusega aarde otsingust tahad.
Mõnus pooletunnine jahutus oli tõesti garanteeritud. Jaheduse tunne ei kestnud õnneks kaugeltki nii kaua kui möödunud kord. Aga sõrmede külmus oli küll hulga tugevam, kui viimati, need sulasid autos veel omajagu aega.
Loodan, et mugusid meie tegevus ei häirinud, kuigi uudistajaid möödus mitmeid. Viisakad olime ja prügi maha ei loopinud. Küll leidsin keset jõge midagi libedat, mis osutus välja sikutades vinuüülplaadiks..
Eks järgmine kord otsin siis õige suurusega mürakat ja piilun kivide alla. Kui see on vajalik, ei mina tea. Nüüd lahkun ja olen haige (tüüp) edasi :P

Enne vett

Munad märjad

Keset vett

Pärast mitteleidu

 2 

Teine katse. Võrreldes eelmise korraga oli vett palju rohkem. Esimese hooga ei leidnud sildagi üles, oli teine täitsa vee all. Proovisin koos GPSiga nullile läheneda, aga see plaan kohe üldse ei töötanud. Kümmekond meetrit eemal oli vesi mulle kaelani ja vool nii tugev, et ühe koha peal seista polnud võimalik. No nii ei saa ju rallit sõita... Tuleb madalama veega uuesti proovida.

 8 

Võtsin minagi kodust sukelduja kaasa, kuid kui ta põlvini vette sai, oli näost sinine, nii et loobusin tema abist. Loobumine väga lihtsalt ei läinud: Siim proovis ikka mõni minut õiget kivi leida, kuid seal, kus kivi minu gpsi arust olema pidi, teda polnud. Noh, kive tegelt oli, aga õiget polnud. Seepeale läks Siim autosse ja mina jätkasin otsinguid üksi. Vahepeal ühendusin Merikese sekretäriga, kes oli kõik liikumised müraka juures korralikult mällu talletanud ja soovitas mul nullisse aupaklikult suhtuda. Noh, et mitte päris otsa ronida. Eks ma siis lõgistasin veidi hambaid ja asusin uutele tegudele. Imetlesin nulli paar meetrit eemalt ja peagi lõin varba vastu kivi ära. See osutus müraka naabriks. Nüüd siis tuli vee alla minema hakata. Ilm oli jätkuvalt seenevihmane, mistõttu pääsesin tsirkuse solisti rollist. Mulistasin omaette. Kättesaamine oli kukepea. See õnnestus kohe. Üksi olles kartsin õiget kohta ära kaotada, nii et logisin kivil ja asusin konteinerit tagastama. Vist oli viies kord, kui see õnnestus. Selle peale otsustas päikegi välja tulla. Aitäh! Mõte on hea, teostus meeldiks mulle paremini linnast väljas.

 1 

Liis ja Madis olid alguses valmis niisama kaldalt tsirkust vaatama, kuidas ma pladistan öösel mingi kella 23 paiku. Mingil hetkel selgus, et vesi on ikka pagana soe ning lõpuks mulistasime kõik kolmekesi vees. Aardeleiuga läks ikka aega, kuid lõpuks sain õnnelikult nime kirja ning mulistasime edasi. Aitäh!

 1 

Käisime mürakat koos Mikiga logimas. Aare korras, vesi oli kella 23 paiku meeldivalt soe seekord :)

 3 

Lootusrikkalt läksin kohale sukeldumismaski ja korraliku lambiga varustatult, aga paraku neist suuremat abi siiski polnud. Ei suutnud vist ikka õiget mürakat leida. Lõpuks hakkas kole külm ja ja loobusin enne kui päris siniseks lähen. Teinekord tuleb põhjalikuma varustusega uuesti proovida.

 2 

Algul tundus vesi natuke külm aga see läks õnneks mööda. Väljatoomine oli voolava vee tõttu raskem kui tagasipanek.Täname peitjat!

 16 

Kui Palang eile nentis, et ujuma oleks vaja minna, tuli mul ka kohe ujumistuju ja nii saigi tänane plaan paika pandud. Kahjuks polnud mina isegi kirjeldust lugenud, muidu oleks kodust üks filmiv vidin kaasa saanud ja kohapeal oleks kõik kõvasti lihtsam olnud... Kohale jõudes katsusin kohe vett - no ei kutsnud väga, aga kuna Madis seal nii kahtlevalt seisis, pidin ometi eeskuju näitama ja sulpsasingi sisse. KÜÜÜÜÜÜLM! Selline tunne, nagu oleks jääauku kukkunud. Madis minu tegevusest väga julgustust ei saanud, aga halvem ta ka olla ei võinud, sulpsas samuti rõõmsate kilgete saate sisse. Kahjuks Palang ei kiljunud, oleks seda kuulda tahtnud :( Möödakäijatel oli ilmselt päris lõbus, kolm inimest kõndisid rinnuli vees, käed õhus. Vool oli päris tugev, lendasin mitu korda kivi pealt vette. Kui kõrvale ujuda tahtsin, pidin kõigest jõust vastuvoolu ujuma ja siis oli natuke lootust soovitud kohta jõuda. Igatahes seal me solberdasime oma pool tundi, enne kui ma enam rohkem ei suutnud ja päevitamistiirule läksin. Tahtsin koordinaati uuesti vaadata, aga sõrmed ei allunud üldse minu soovidele ja väike varvas oli ka krampis. Peagi ühines Madis, ise täiesti värisedes. Otsustasin, et maksku mis maksab, lähen vajadusel pigem ise tagasi. Kui Madis ennast kaugusesse väristas, hakkas Palangul just leidmine edenema ja mind viibatigi tagasi jääauku. BRRRRR! Aga karpi tundes oli päris mõnus. Palang oli muidugi hästi valmistunud, geps puha käes- no niimoodi ei saa ju sukelduda, tuleb ikka keegi teine saata. Tegin paar katset ja karp oligi käes. Logimine külmavärinate saatel oli omaette tegevus, kuid seegi sai tehtud. Ja siis see tagasipanek... Roomasin mööda Palangu jalga allapoole, aga õigest asjast ikka kinni ei saanud. Uus katse - kopsud õhku täis, pea vee alla... Oot, aga nina? See osa jäi vahele ja ahmisin endale vett sisse. Katsusin uuesti pinnale tõusta, aga Palang kurivaim oli vist Madisega mingi diili teinud, muudkui surus mind vee alla tagasi. Kuidagi siiski pääsesin ja saime kõvasti naerda. Veel paar ebaõnnestunud katset ja mind jäeti aardega üksi. Edasi läks lihtsasti ja sain karbi tagasi pandud. Ilmselt oleks siin mõnest nägemisvahendist kõvasti kasu olnud, aga saime asja ka pimesi aetud. Väga äge aare ja igati mõnus aardeotsing. Selliseid tahaks veel. Aitäh!

 14 

Ettevalmistus aardeleiuks algas paar päeva tagasi kui sai küsimus õhku visatud, et teeks ära, vesi praegu selline solberdatav ja nagu üks guru ütleb, et külm on emotsioon ja uus emotsioon viimasest kuust, et soe vesi on üleüldse ületähtsustatud.
Kui kell kukkus oli nullis vaikus, keegi ei murdnud vett kahte lehte ja kedagi kuskil ei surutud vee alla. Hetk hiljem saabusid kompanjonid ja kõige külmakartlikum ajas sokid jalast ja läks veeoludega tutvuma. Istus aga õrrekese peal ja sulistas varvastega. Selle juurde mõmisetud mõminad kinnitasid mu kartust, et ega see vesi nüüd nii soe ka pole, et seal mõnuleda saaks. No kui natuke leotatud neid varbaid asus peremees lõpuks ka muid kehaosasid leotama. Noh polnudki väga sügav see veemulk, vahepeal oli pool kere väljas kuid kõige sobivamas kohas tundus vool suht korralik olema. Lõpuks Br halastas me hülgele ja pani talle hinge kaela. Edasi hoidsime kõik hinge kinni , sest seda va mürakat ei tahtnud kuidagi ilmuda, kahtlus tekkis juba, et eelmised on ta maale vedanud ;). Aga mingi hetk , kui kõik said kaldalt targutada, seisis hülgepoeg mürakal otsas ja panime märgi paika. Hing toodi kaldale ja hakkas teine voor... sukeldumine sinna kuhugi. Oi jee, ma ei tea nüüd, kes rohkem hinge kinni hoidis, meie kaldal või tegelinski vee all. Aga lõpptulemus oli see , et panin nimed kirja ja saatsime hülge taas objektile... asja tagastama või nii. Tagasipanek käis hoopis kiiremini, lups, lups ja asi valmis. Tagasipanek sai ka kaamerasse salvestatud, peris hea õhtul vaadata. Tänud hülgele, kaldaoperaatoritele ja muidugi ka peitjale!

kõik hoiavad solidaarsusest hinge kinni ;)

 11 

Logide põhjal tundub, et tänasel päeval on see õige kuum koht. Ainuke asi, mis seal kuum ei olnud, oli see va voolav ollus. Õnneks üks hüljes siiski leidus, kes teiste targutuste saatel kangelasteo toime pani. Vähemalt ei pidanud meie seda pahelist hinge Islandi vanade kommete kohaselt kotti toppima ja veel all hoidma, kuniks sotid selged. Nii nagu midagi sarnast eelmised korda saatsid. Meie oma läks ise, suht vabatahtlikult.

 12 

Oijah, oijah. Nõukaaegne broiler - kondine, sinine ja kananahk peal - kannab ette. Palang ja Liis orgunnisid tänaseks ujumistunni Jägala jões. Vesi oli üpris jahe, ega seal soe hakanudki, vaid ajapikku aina külmem. Nii palju oli minust vähemalt kasu, et sukeldusin nende kivide juurde, kus aaret ei olnud. Need vajasid ju ka kontrollimist. Mingi hetk, kui väga külm oli, läksin kaldale rätiku sisse lõdisema. Seejärel oli vaja korra tööasju piiluda ning auto juurest naastes seisid Palang ja Liis müraka peal ning logisid seal. Seejärel juba asuti minu nähes Liisi uputama, kihistasid nagu noored seal naerda kahekesi. Pakkusin välja, et tulen ka ikka aaret lähemalt kaema, aga Liis keelas ära - tal mind ikka vaja veel, ei saa lasta ära külmuda. Nimed sai kenasti kirja ning päeva peamine eesmärk linnukese kirja. Aitäh põneva aarde eest! Palun veel selliseid!

Kus see null näitabki?

 27 

Skoor. Hea lihtne aare :)

Eelmisest korrast jäi hammas verele, niisiis komplekteerus artell ringi ja läks uuele katsele. Tegelikult on selle aarde leidmiseks ilmselt kaks strateegiat. Alustasime seekord jälle sellega, millega eelmine kord lõpetasime. Vaatasime enam-vähem suuna välja ja hakkasime jões solberdama. Oi kui palju suuri kiva seal on, üks mürakam kui teine, peakat panna ei soovita kellelegi, eriti noortele poistele. Täitsa lõbus oli, proovisime mitmekesi sama kivi peal seista ja noored proovisid sukelduda ka. Ja tulemusteni jõudsime ka - kogu selle solberdamise tulemusena nägi Madis välja nagu nõukaaegne broiler - kondine, sinine ja kananahk peal. Tuikus kaldale, näpp ei taband telotki, teatas, et tema enam vette ei tule. Liis oli kavalam, tema tuli varem välja, keeras ennast päikese kätte tahenema ja kui teda varsti jälle vaja läks, oli ta naksti olemas. Minul mõningatest morfoloogilistest iseärasustest tulenevalt külm ei hakka, solberdasin mõnuga edasi ja pidin peaaegu poisikeste paadi alla jääma.

Ja siis ühel hetkel tuli geniaalne idee - võtaks õige gepsu ja vaataks, kus see null täpselt on. Mingi anomaalia on seal jõe kohal, signaal ei taha aurudest läbi massinasse jõuda ja kole kannatlik peab olema. Lõpuks hakkasid numbrid ekraanil aina pisemaks minema, ja kui minna oli veel 2 m, andis tünn endast märku. Ilmselt oli asi seotud ka sellega, et Madis oli just eemale läinud mingeid asju ajama (ei, mitte neid, neid teisi hoopis). Paigutasin enda majakaks - geps kardab mul ju vett - hõikasin Liisi kohale, see käis tõi kõpsti tünni välja. Et null oli nii väärtuslik, siis ei raatsind teda maha jätta, mahutasime mõlemad end kivi peale ja logisime sealsamas, värisevi käsi. Lootsime, et saame asja enne tehtud, kui Madis näole annab, aga ei, oli varsti tagasi ja kukkus kihelema kalda peal et tema tahab ka näha. No näitasime siis, eemalt :) Siis hakkas tagasipanemine. MIngil hetkel ei olnud üheselt selge, kas Liis vajab väljatõmbamist või hoopis sügavamalelükkamist, proovisin mõlemat korraga, tulemuseks oli korralik naerukramp - Madis vaatab kalda pealt, kuidas mina Liisi vee alla topin :) Kriminaalne lugu ju. Lõpuks oli toos põhjas, Liisil nina vee peal ja kõik elusalt kaldal kah.

Mõnus. Lõpuks täitsa meeldis see värk seal - aitäh. Ja uus ujumiskoht tuleb endale leida, selle aasta kolmest veeskäigust on kaks just seal toime pandud.

 18 

Pärast sünnipäeva Kehras oli lihtsalt suurepärane siia tulla. Ainsad abivahendid, mis kaasatud olid ujukad, taskulamp ja käsi-GPS. Ilm oli poolpäikseline, kuid mitte palav, tuult polnud, inimesi oli vähe. Ajasin jõe ääres pee paljaks, kiire pükste vahetus ning karmauhti vette. No tegelt pigem nagu plika, kergelt kiljudes. Sumpasin ja sukeldusin eeldatavas nullis ainsa abivahendiga kümmekond minutit. Kui midagi märkimisväärset varbasse ega pihku ei hakanud, tõin järgmise abivahendi - gepsu. Hmm, olin vist oma 6-7 meetrit liiga kaugel olnud. Pistsin gepsu vee alla, et garantii ajal ka veekindlust testida. Tundub, et töötas ja töötab veel nädal hiljemgi. Viisin gepsu kuivale maale ning tõin viimase abivahendi, taskulambi. Teadsin, et sellest suurt tolku pole, sest mulle ei meeldi vee all silmi lahti hoida. Tegin seda siiski, sest geopeitus paneb ju tegema asju, mida muidu ei teeks, kuid ega see nähtavus seal pisikese lambiga midagi erilist polnud, kuni 20 cm vast.
Vahepeal tuli perekond mind saiaga toitma, ujusin tükikeste vahel, ei isutanud veel. Kui olin seda kõike oma paarkümmend minutit teinud, kästi välja tulla. Sest leid ei tundunud sugugi lähemale tulevat, üksinda ongi raske ja eriti veel ilma ujumisprillide ning korralikuma allveelambita. Allusin raske südamega, sest allaandmine pole meelt mööda, kuid siiski.
Kuivatasin end kaldal, vahetasin riided tagasi. Tuul oli mõne minutiga tugevaks muutunud, taevaski kiskus pilve. Niipea, kui saime autosse tagasi, hakkas korralik vihmaladin pihta. Vedas, et välja sain - muidu oleks ju märjaks saanud ;-P
Järgmine kord püüan ujumisprillidega ja äkki pisut tugevama taskulambiga uuesti üritada. 4.5 ei peagi ju esimese korraga leidma. Selle suve üks vähestest ujumistest pikim oli igatahes meeldiv. Ühtegi mürakalaadset toodet ka silma ega jalga ei hakanud, vaid kuni mõnekümnekilosed lahtised kivid, millest mõne serva alla sai ikka tükk aega kobatud.
Pärast panin auto sisemuse 24 kraadi peale. Siis 26, siis 27 ja lõpuks 29 C peale. Ikka ei hakanud soe ;-) Väljas sadas niimoodi, et mitmel pool autod seisid tee ääres. Siis jõudsime Tallinnasse, kus lennujaama juures juba asfaltteid uputati. Õnneks elas madal masin selle läbimise üle.
Aitäh peitjatele vahva väljakutse eest! Vast millalgi sel suvel veel leian ikka.

Kogu varustus

 6 

Käisin igaksjuhuks täna uurimas, et kas ta ikka on veel omal kohal. Tuleb välja, et on. Ja hea tervise juures kah - eelmisel hooldusel sai uued tihendid ja kõik on ikka kuiv. Muuhulgas mainin, et vahepeal on ka mõned mugud teateid leiust saatnud.

 8 

Otsus kambakesi Kehrasse ujuma minna tuli kuidagi spontaanselt. Võtsin abikaks redeli kaasa - noh et lähme koordinaatidele, laseme redeli vette ja laskume seda mööda aardeni. Paraku, nagu koha peal selgus, see idee ei toiminud. A mis siis, vesi oli soe ja selle aasta esimene supelus võis vabalt terve tunni kesta - kella ju keegi ei vaadanud. Jõepõhjast tuli ka igasugu kraami välja - üks katkine pudel, neli või viis ujumisvõime säilitanud pudelit, kiva jms, aga mida ei leidunud, oli logimiskoht. Müraka mastaapide osas on meil oma ettekujutus, mis üsna ilmselt ei lange kokku peitja arusaamaga müraklusest. Ühesünaga, eks me näe, ehk võtame kunagi, kui aarde olemasolu on värskemat kinnitust leidnud, uuesti artelli kokku ja veedame veel mõne pärastlõuna seal looduse rüpes. Kogunenud pealtvaatajad igatahes seda soovi väljendasid.

 11 

Lootsin, et Hannes võtab kaasa oma multifunktsionaalse abivahendi ronin-sukeldun-hüppan ja minul ei tule üldse ujumisriideid selga panna. Lootused purunesid aga peagi tuhandeks killuks, sest kuidagi ei tahtnud asi viie minutiga laheneda :D :D :D ja siis sundis mingi sisemine tung mind ikkagi riideid vahetama ja sinna külma vette ronima. Vahet polegi, oli see siis kaastunne või häbitunne (ma ju ei ole nii saamatu ja mugav) või veel mingi kolmas asi, aga ma läksin. Esimene tiir oli täitsa talutav, aga ega ma suureks abiks ei olnud - vähemalt endal ei olnud sellist olulist tunnet. Peagi hakkas külm ja siis sai ennast natuke kaldal lõunatuules "soojendatud". Võttis hoogu, mis ta võttis, aga ühel hetkel tekkisid ka Kuldaril mingid tunded või tungid ja ta otsustas varba vette pista ... peale hetkelist ootepausi ka kõik muu :) Teise tiiruga hakkas mul üks hetk nii külm, et mind vallutasid tõsised deliirumilähedased vappevärinad ning otsustasin kangelanna mängimise lõpetada ja jätta selle rohkema rüüga õnnistatud meestele. Nad olid uskumatult järjepidevad, aga mingil hetkel vaibus ka nende raug.

Viie ja seitsme aastased keetsid rõõmsas rahus ning õndsuses heinasuppi ning jooksid kiljudes mööda hiljuti niidetud Mürakamäge nagu jalad võtsid. Ainult mitteleiust natukene morjendatud geopeituritest esivanemad tegid aeg-ajalt kurja häält, et põnne külmast veest välja kupatada.

Dialoog kahe ülirahul geopõnni vahel: R: "Kas teie käite ka aardeid otsimas?" M: "Jaa, ko-gu-aeg!" (natuke tülpinud häälega)

Mida Sa siin muud ikka öelda oskad kui et tuleb tagasi tulla.

 2 

Saades kalameestelt loa vette minna sukeldusime otse aardekirjelduses olevale sirgele, kust avastasime ägedaid leide, kuid mitte otsitavat. Kui meesX müraka leidmist kinnitas, ujusin juurde uudistama. Kõik oli korras kuni tuli sukelduda, vaga vesi ja särgid-värgid. Selle logi kirjutangi kergemakaalulist rahvast hoiatamaks, et all müraka juures on suhteliselt tugev vool ning parem on, kui keegi lisaks kõrval ankrut mängib, muidu võib mürakat kallistades kiirelt oma tagumist otsa silda viskamas tunda :) Aga muidu väga tore supelung, aitäh!

 11 

Plaanisin Meeliga õhtul ujuma minna, aga nähes seda aaret tulime siia. Kujutasin ette, et aare on keset jõge, suure kivi ümber, 3m sügavusel ja hea nähtavus on. Tegelikult päris nii ei olnud ning jalad olid koguaja põhjas, jalgadega oli lihtsam otsida kui silmadega. Leidsime ühe paraja mürsiku, mis pigem posti meenutas ning sai seda üles tõsta. Kui 10 minutit olime vees olnud, tulid kohale Iksid. Mees Iks tuli vette ning leidis õige koha. Raske on seda õiget kohta märgata, objekte seal jões on. Logiraamatus olid nimed ees, aga ühtegi ei tundnud ära. GC lehelt on näha, et soomlastega tegu. Aardes oli lonks vett sees, tundub, et ei ole päris veekindel konteiner. Logiraamat oli veel kuiv. Ujumisprillidega leitavaid aardeid võiks rohkem olla, nii 3-4m sügavusel. Aitäh.

 16 

Kui koju jõudsin oli soovituslikku päikesepaistet veel mõneks minutiks  jäänud. Tegin GP lahti ja plaanisin oma logivõlga kustutama hakata, aga ei, uus aare oli üleval. Punane täpp kaardil reetis, et aare on kuskil lähedal... Vaatasin kiirelt kirjeldust ja põnevus kasvas. Avasin kaardi ja jõllitasin nulli keset jõge, mis koduhoovist paari kiviviske kaugusel. Emotsioon oli laes, ees ootas korralik väljakutse. 
Helistasin Ragnele, et pakkigu ennast nüüd kokku, võtku pudinatelt ujumisprillid ja tulgu kohale, lahe aare nõuab leidmist. Ragne, sama segane kui mina, veenmist ei vajanud ja kahe koduküla vahemaa aja pärast õuele veereski.
Tööjaotuse panime paika, mina ujun, tema juhendab kaldalt. Kohapealt leidsime värskelt märja silla. Vaatasime kaarti ja kaldaid üht- ja teistpidi, mõtlesime veel läbi, milliselt kaldalt läheneda, aga valitud koht sillalt tundus sobivam. Rohkem vabandusi ma viivitamiseks ei leidnud.
Vesi oli mõnusalt paras, põhi oli mudane, edasi tulid kivid. Jõetaimed käisid vastu jalgu ja fantaasia aardevalvur-elukatest ei hoidnud end tagasi. Veevool oli rahulik. Kohast kus vesi täpselt üle pea oli, leidsin oletatava müraka. Ei tea kas ma selleks otsinguhetkeks tahtsin juba nii väga, et see oleks õige koht või oligi. Korduvad oskamatud sukeldumiskatsed soovitud tulemust ei andnud, lõpuks olin väsinud ja mõistlikum oli lõpetada. Järgmisel korral läheneme parema plaaniga, tugevama valgustuse ja täiskasvanute ujumisprillidega.  Aitäh peitjale igatahes, see esimene otsimiskatse oli igati väärt naerulihaste trenn.