Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on pühendatud Timixile, sellepärast aardel ka selline nimi, osalt sellepärast ka, et lugemis- ja kirjutamisoskus on puudulik. Traktor see asi pole, vaid on vana elektrigeneraator endise elektrijaama ehk praeguse tuletõrjedepoo kõrval.
NB PLIIATS KAASA! Koordinaadid maa-ametist.
Tegelikult oli algne plaan peita teehöövli saha alla, mis tuleks üles tõsta ja alles siis saaks topsi kätte. Aga selgus, et see pole üldse muuseumieksponaat, vaid on täiesti kasutuses riist. Seega läks hea plaan vett vedama ja peitu sai täiesti tavaline traktoriaare.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
pliiats_kaasa (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6RD7B
Logiteadete statistika:
54 (91,5%)
5
1
0
0
0
0
Kokku: 60
Pilk trakatsile pani aju kärssama, aga tegelikult tuli aare lihtsalt. Aitäh peitjale!
Tore ja armas saar see Abruka. Eriti meeldis see, et sai mõned aarded leitud. Esimene, sai käe valgeks.
Otsustasime enne saun ateha väikese jalutuskäigu. Selle aardega läks päris kaua aga lõpuks tuli ikka väga loogilisest kohast, ilmselt olime sinna kõik ka vaadanud ja käe pistnud :)
Natuke läks aega, aga asja sai. Saare esimene aare leitud, aitäh!
Peale saare ringsõitu kõndisin veidi omaette ringi ja õnnestus ka see aare leida-logida, läks üllatavalt kiirelt. Aitäh peitjale!
Olin juba alla andmas, kui kaasas olev Reelika küsis mis see on ????
Olin varasemate logidega kursis, et keeruline on leida. Ma jõudsime vaevu kuhugi vaadata kui Liisil juba leitud. Mis nii viga. Nimed kirja ja nüüd randa.
Eeldasime, et siit tuleb hull otsimine. Tegelikult jäi pilk kohe õigesse kohta pidama ja sekundite jooksul saime saare kiireima leiu.
Ei osanud me viiekesi keegi jupp aega kätt õigesse kohta panna. Lõpuks käed õlised ja hoopis mujalt see aare pihku Ristol jäi.
Tulime Abruka saarega tutvust tegema ning mõtlesime siis möödaminnes juba ka saarel pesitseval kuuel aardel külas käia. Alustasime oma tuuri just siit. Mina jõudsin oma käed juba korralikult ära mökerdada ning lugesin parasjagu logiteadetest, kuidas inimesed on järjest kohe kõige esimese asjana käe just sellesse õigesse kohta pannud, kui ligi astus pandakrahvinna ja ... pani kohe kõige esimese asjana käe just sellesse õigesse kohta. Aitäh peitjale!
Ja oligi aeg käes otsida üles Abruka viimane veel leidmata aare. Aega oli meil nüüd küllaga, sest saarele ringi peale tegemiseks mõeldud viiest tunnist olime ära kasutanud vaid 3,5 ja juba olimegi selle aarde juures. Ühte täitsa trakatsi moodi objekti nägime ka selle aarde poole liikudes. Piilusime õiges kohas paari kahtlase serva alla ja oligi aare leitud.
Kuna laeva tagasisõiduni oli veel piisavalt aega, siis otsustasime täitsa niisama jalutada ka Abruka tuletorni juurde. Sellega said kõik saare tähtsamad objektid üle vaadatud ja mõnus päev saarel veedetud. Lõpuks tuli jalgsi liikudes umbes 20 km kokku ja jalad olid tsipa väsinud, kuid selle kaalusid üle toredad emotsioonid.
Aitäh Abrukale kutsumast!
Hommikul kui silmad lahti tegin ja teised alles magasid, oli plaan kohe selge. Tuleb esimene aare saarel üles otsida. Käed said ikka veidi mustaks suure huvi tõttu antud metallkolaka vastu enne kui pistsin käe õigesse kohta, aga siiski leitud ja tegelikult üsna lihtsas kohas ;). Tänud peitjale!
Enne aarde otsimist uudistasime kena komandohoonet, seejärel otsisime trakatsi kõrval päikesevarju. Enne kui õieti otsimagi jõudsin hakata oli Ingel juba aare leitud. Suurem teine kui selliste objektide puhul harjunud. Aitäh!
Saare viimaseks aardeks jäi see päästekomando naaber. Pisut piilusime pääste masinaid ja jutustasime kohaliku poisiga ning siis asusime vaikselt objekti poleerima. Esimene koht kuhu käe pistsin osutuski aarde pesaks.. vedas vist.
Tänan peitmast.
Justkui enne meid oli kolm meest midagi otsimas. Uurisid ka telefoni. Aga nemad ei leidnud, meie leidsime. Logisime ja sättisime end minekule kui meile haakis end külge üks vahva Keila kooliplika. Meil oli üks tee, sadamani minna. Tema kalale, meie oma valget laeva ootama. Täname!
Siia tulin ka hommikul. Täpselt, kui olin otsimisprotseduuri sisenenud, maabus autoga siia kaks kastitäit turiste ja valgus laiali. Nojah, see siis selleks korraks. Lõuna ajal aga kohalik bioloog tegi meile ekskurssi kohalike taimekoosluste osas. Ja kuna ta tasu ei nõustunud vastu võtma siis õhtusöögilauas kompunnisime kergema kingituse talle ja tõttasime ära viima. Peale lõbusat vestlust boloogoga eraldusin grupist ja siirdusin teisele trakatsi ringile. Aare tuli loogilisest kohast. Tänud, saare viimane ja sel korral saar tühi
Teel torni juurest siia sattusime Abruka bussipeatusesse. Tõeliselt tore turistikas tehtud siia. Kogutakse isegi bussiliini jaoks raha :D Pärast natukest jalutamist jõudsime aga aarde juurde ja vastu vaatas hoopis midagi muud, kui aarde nimest olin eeldanud. Trakats kõlab hirmasti nagu traktor. (Mina kutsun nüüdsest kõiki metallist nikerdisi, kuhu keegi mikro on pannud trakatsiteks :D) See aare oli minu kõrvu kostunud kui paljude Abruka ainus mitteleid, nii et tegelikult ootused eriti kõrged polnud. Grupi peale läks meil ainult napilt paar minutit, et keegi õiget asja märkaks. Polnudki üldse nii hull, lihtsalt nutikas kohas.
Kuna aega Abro väljumiseni oli veel küll ja küll, siis otsustasime süüa otsida. Lõpuks jõudsime välja sadamas asuvasse kohvikusse. Appi, kui armas koht! Toit maitses imeliselt ning vist tuvastasime isegi selle anonüümse grupi kaasmängureid. Aitäh peitjale ja kõigile mitteanonüümsetele kaasharrastajatele, kellega koos aega veedetud sai!
Täna saabus Abrukale suurem punt geopeitureid. Oli tore kohtuda ja muljetada. Meie plaan oli esialgu rahulikult ringi jalutada ning kõiki aardeid ei unistanudki leida. Trakats oli teemaks juba paadis ja Karl hirmutas, et siin võib kaua minna ning pooled otsijad lahkuvad leiuta. Lasimegi end pisut ära ehmatada ja jätsime selle aarde hilisemaks, kui jõuame siia.
Kulgesimegi saarel vaikselt oma vaikses jalutustempos, kuni saabus Karlilt ahvatlev ettepanek, et võivad meile rattad loovutada. Lõpuks saime lausa neli ratast ning tegime kiire rattamatka läbi saare kaugemate aarete. Trakatsi jaoks jäi nüüd aega küll. Läksime rattaid tagastama ja plaanisime tagasiteel sadamasse lonkides siit läbi põigata. Teised julgustasid aga siiski rattaid ära kasutama ja tegime veel kiire tiiru siiagi. Meie tubli loomavalvur oli vahepeal saanud omale toredad kaaslased, kes vaimustunult meie neljajalgseid jalutasid-paitasid. Kutsikas seekord meist siiski enam maha ei jäänud ja vapralt lidus kaasa.
Aardeni jõudes köitis tähelepanu esimesena see teehöövel, kus aaret ei ole, möödusime sellest ning suundusime õige kolaka juurde. Üllatuseks oli tops mõne sekundi pärast kõige kogenumal geolapsel käes. Polnudki vaja karta, täitsa sõbralik aare.
Aitäh peitjale.
Kokkuvõttes oli väga tore suvepäev saarel, kõik praegu aktiivsed aarded said leitud, kuigi lootsime vaid paari leidu.
Trakatsi aarde nimi ise oli juba kurjakuulutav, nende objektidega tavaliselt topisid liiga kiirelt näole ei anna. Selle isendi puhul oli meid aga palju ja trakats värises juba hirmust kui lähenesime. Leid ise käis väga kiirelt, mina leidsin selle kohe esimest kohast kuhu piilusin ja Loona võttis selle minu juhendamisel peidikust välja. Trakatsi juurest liikusime edasi Musta Pärli juurde aga kuna see oli vahepeal uksed sulgenud siis liikusime edasi sadama söögikoha juurde kus pakuti kalaraagi ja kõrvale rüüpasin külma pirnisiidrit. Ratastega sai kokku läbitud 20 km ja Abrukale ring peale tehtud. Peagi oli aeg ka praamile astuda ja Saarenaale tagasi sõita. Abrukal oli põnev aga veel põnevam päev tuleb homme kui on plaanis kajakisõit Viirelaiule ja Pühadekarele.
Nii, oligi aeg Abruka viimase aarde käes. Võimalusi tundus palju, õnneks aega meil oli. Hakkasime otsima. Paar minutit vist möödus ja oligi aare käes. Uh, see läks kergelt.
Peale ringi Abrukal nosisime suitsukala ja olime enda üle uhked, et meil oli oidu laenutada rattad. Jala ei oleks me kõigi aareteni jõudnud. Aitäh aarete peitjatele!
Abruka viimaseks aardeks jäi peaaegu, et lausa kurikuulus Abruka trakats. Olin aastate jooksul tähele pannud, et see on saanud paljudel eelkäijatele saare kirstunaelaks. Kas siis lihtsalt ei leita või võtab meeletu aja. Merle oma tiimiga jättis selle alguses lausa vahele. Seega ei saanud neilt ka abistavaid vihjeid kerjata. Üks, mida meil oli täna ohtralt, oli aeg. Tagasisõidu laevani lausa 2 ja pool tundi veel aega. Siis tuleb muidugi seesugune aare vaid paari minutiga välja.
Ei jäänud muud üle kui teha saare peal natukene aega parajaks. Varem avatud olnud baari Must Pärl pidaja oli aga naabri juurde külapeale läinud. Õnneks taipasime otsida ümbrusest teisigi meelelahtusasutusi ja maandusime sadama kohvikusse "Võta aeg maha" ja seda me ka tegime. Mairega sõime maitsvat suitsuahvenat ja limpsisime külma õunasiidrit.
Tagasisõiduks kasutasime pakutud plaan B varianti Saaremaale saamiseks ehk siis väikepaati nimega Salme. See laev pidi veel pärast teisele ringilegi minema, sest osa rahvast ei mahtunud liinilaev Abro peale.
Oli tore Abruka saare külastus. Läbisime kokku lausa 20km nii rattaga kui jalgsi ja leidsime üles kõik 6 sealset aaret.
Aitäh kõikidele peitjatele!
Leitud juba mitmendat korda, aga logimiseni pole seni jõudnud. EVEJ
Mitteleiud ja õlised näpud sundisid ettevalmistusi tegema. Kummikindad, sond, taskulamp jne. Tulemus oli see, et kõik see juba juhtus teisel ringil, ilma käsi määrimata. Mõnel ikka veab!
NB! Timixi trakats on ka endiselt kuuri taga alles :)
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.
Abruka avastamise päev.
Vot see oli kiire leid. Olin varunud selle otsimiseks aega, aga tulemus oli Abruka kiireim, esimene katsutud koht peitis aaret. Nüüd oli aega veel enne paadile minekut rahulikult kalasuppi sadamas nautida. Tänud trakatsit näitamast!
Tegime ühe ringi ümber traktori ja uuel ringil jäi vajalik näppu. Tänud peitjale.
Kõik poldid ja mutrid said üle lihvitud ning kämblad õliseks :) Edukalt, aare leitud ja seda tänu Martini teravale silmale. Lisaks sai nooremale generatsioonile läbi viidud väikene masinaõpetuse tund, kena näitlik õppevahend.
Eelmine suvi ei andnud tulemust, seekord oli juba aarde varem leidnud Teet kaasas, kelle vihjetega õnnestus aare leida. Päris õline aare.
Lastele pakuvad ronimist võimaldavad kohad juurikatest ja samblatuttidest märkimisväärselt rohkem huvi. Eks lapsevanematenagi näeks neid hea meelega ronimas puhastes tingimustes, kui toppimas näppe õlistesse aukudesse või muda sisse juurikate vahele. Seega jäi aardeotsing vanadele ning lõbutsemine lapsele. Aarde leidsime kardetust kiiremalt ja peitmisstiil sobitus meie loogikaga. Ehk võib öelda, et aare oli loogilises esimeses katsutud kohas, mis paljastus lihtsalt vaatluse tulemusena mootori ümber tiirutades. Kõik oli korras.
Suurim mure oli ärgata kell 7.00 (seitse hommikul!), et jõuda reisiparvlaev Abro peale. Edasi läks kõik libedalt. Miki võttis aarde, nagu oleks selle ise eelmisel õhtul sinna pannud. Tänud peitjale
Saarel tegin Liiale ettepaneku käia seda trakatsit jalgratastega nuuskimas. Kõige suurem vaev oli groll nõusse saada, ülejäänud oli käkitegu. Leid tuli ka kiirelt ja seekord oli minul au aardele näpud taha saada, aitäh!
Juhuse tõttu õnnestus teha väike mõnus sügisene saarekülastus. Abrukal olin varem elus vaid ühe korra käinud. Täpselt ei mäleta, vist oli 1989. Igatahes Saaremaale pääses tollal veel NSVL piirivalve loaga. Niisiis 28 aastat hiljem taas Abrukal! Milline äratundmisrõõm! Plaani järgi oli mul esimeseks aardeks see "trakats" siin. Nii et timixile pühendatud? :D Kena jah, mees pidas Linnamäel seisvat teehöövlit traktoriks ning laseb nüüd edaspidigi geopeituritel ennast "harida" tehnika tundmise osas. Aga nojah, geopeituritel on vist eraldi aardetüübiks kujunenud "traktoriaarded", olgu need siis mistahes vanas seisvas tehnikas. Muide, Abruka teehöövlit nägin ka. See seisis laululava juures tee ääres. Selle "trakatsi" aarde leidmiseks pidin mõned valed kohad ikka enne läbi kobama, kuni käsi konteinerit tabas. Lahe jah. Lähistel nägin nunnusid jaanalinde ka. Lugesin lehest, et 2016 suvel koguti raha jaanalinnuemanda ostmiseks. Küllap siis saadi see 1000-1200 eur kokku. Tore värk! Tänud siia kutsumast!
Peitja poolsete vihjete abil sai lòpuks leitud. Tuleb tunnistada, et peidukas oli hea. Isegi vihjete abil sai usinasti tuustitud.
Oleme nüüd täitsa ausad, Jutsi on üks osav veenja küll. Mul oli juba mitu kuud tagasi plaan Ruhunu lastega matkale minna ja aardeid otsima, aga mõned vestlused ja olingi pehmeks räägitud. Täna, kui login, olen lausa õnnelik, et seda teed ette ei võtnud. Ruhnu on paari päevaga tekkinud sama palju aardeid juurde, kui seal enne oli.
Siin ma siis olen Abruka oma parimate sõpradega matkal ja geotuuril. Esimese aarde juurde läksime Jutsiga kahekesi. Ülejäänud seltskond läks kõrval olevas aedikus "kanu" vaatama. Aare tuli pea kohe esimesest kohast välja ja kui logi kirjas vaatasin ka mina need imelikud kanad üle. Teised läksid juba muud tehnikat uurima. Suured tänud aarde eest.
Hakkas see Jansi siin ajama, et vaja Ruhnu minna. Mida Ruhnu, kui meil Abruka siiani käimata. Mõeldud-tehtud, hommikul ronisime Abro peale ning kohal me olimegi. Ilm oli suurepärane, just selliseks retkeks loodud. Esimeseks aardeks sai trakats. Jansi leidis loetud sekunditega, tänud!
Sai neid käsi ikka valedesse kohta topitud. Läksin parem jänkusid vaatama. Õnnelikud sellised, kepslevad mööda hoovi vabalt ringi. Keegi ikka toppis käe õigesse auku ka ja nimed said kirja ning saarel olevad aarded kõik roheliseks värvitud. Juhhei ja aitäh!
Abruka sai seatud oma seekordse Saaremaa külastuse peaeesmärgiks. Ilm oli superluks ning juba postipaadiga Abrukale sõitmine oli igati mõnus. Selle valisime kohapeal esimeseks otsitavaks ja enam-vähem esimesest otsitavast kohast see ka välja tuli. Kohapeal oli vaatamist-uurimist ka loodushuvilistele. Nii olid seal paar vahvat jaanalindu, käputäis jäneseid ning eemal häälitsesid veel igat-sorti sulelised tegelased. Ja nagu ikka juhtub, ei olnud meil ka sellel korral kirjutusvahendit kaasas, mistõttu käis Kristi lähiümbruse majade juures pliiatsi-tuuril. Paraku seal aga kedagi kusagil õues polnud, jaanalinnud oma sulgesid ka loovutada ei soovinud ning nii ma siis käepärase abivahendiga sinna siiski miskid sirgeldused logiraamatusse kratsisin. Tore koht, peitjale aitähhid!