Aruba trakats

 2 

Kes küll mõtles välja traktoriaarded. Need on alati suht õudusunenäod mu jaoks. Ja mikspärast on see trakats siia Abrukale sokutatud. Muidu oleks päris kena saar, nüüd jääb torkima :) Otsimine oli üks vaev, ükskõik kuhu näpp susata, kohe muudab värvi. Isegi kui veidi eemal hoida, ikka on sama efekt. No ei tulnud sellest näpu toppimisest mingit tulu, ainult värvimuutus minu näpuotstes.

 7 

Esimest korda elus Arubal... tähendab Abrukal :o) 33 elanikuga Abruka võib ju olla 18 korda väiksem kui Aruba, samas on Aruba omakorda 15 korda väiksem Saaremaast! Seesamune Dave Bentoni genekas jäi minu esimeseks, viimaseks ja ainsaks mitteleiuks Abrukal. Postipaadiga reisijana oli mul täna saarel aega kuus ja pool tundi, sestap esimese hooga üle tunni aja ei raatsinud otsimisele kulutada. Geoalateadvus kinnitas, et tünn on seal, aga ma lihtsalt ei leia :o)

Kui kõik muud Abruka aarded olid leitud, siis enne laevale minekut tulin uuesti siit läbi. Ja siis jäin vahele keskmisest tähelepanelikumale mugule... Õliste näppudega niisama huvilise mängimine poleks enam läbi läinud, niisiis pidin lõpuks reetma harrastuse sisu. Vastu kõiki loogilisi eeldusi ei mõistnud mugu kohalikku keelt, küll aga saime suheldud ingliskeeles. Tegemist oli 60-ndates eluaastates Iisraeli kodanikuga, kes enda erialaks nimetas üpris huvitava professional traveller. Tema pealekäimisel otsisime koos pühendunult veel umbes pool tundi, kuni saabus aeg laeva peale liikuma hakata. Geopeitusega mees kursis polnud. Sadama poole kõndides püüdsin talle küll harrastuse pointi selgitada, aga kui asi rahaga otseselt seotud pole, siis ega juut ikka päriselt aru saa vist :P

*DNF* but *IBB* (I'll Be Back). *TY*

Sepilt laenatud Indreku ratas ilma pilditibita

Häh, sa ei leidnudki vä?

Pilditibi peitud mikroaarde suhtes oli kohe kerge eelaimus, et lihtne selle leidmine ei saa olema. Vana generaator oli muuseumi eksponaadina väga tore, aga peita selle juurde raskesti leitav ning 2.0 raskusastmele mittevastav aare võib-olla pole kõige parem mõte. Meie midagi lammutama ei hakanud, kontrollisime vaid üle generaatori harjade seisu, mootori õli- ja jahutusveetaseme ning samuti ka käivitusmootori kütusetaseme. Lisaks sai pilk peale visatud ka tunnilugejale. Tänud eksponaadi juurde juhatamise eest!

Lootusetu. Roomasin ja upitasin nii kaua, et vahepeal làks lausa pimedaks, kuid aaret tuvastada ei suutnud. Ehk oli viga selles, et ei tahtnud end pàris kòrvuni mustaks ka teha. Proovin homme korra veel, aga vàga ei julge sellele panustada...

 5 

No vot see neetud viimane karp :D Lisaks lõunasöögi infole saime sadamast veel infot, et peaks tegelikult juba Saaremaa poole liikuma, sest esimene auto tuttavatega hakkab juba mandri poole sättima ja me peaks ka siis platsis olema, et kasvõi mõni meist kodu poole saaks :D Aardele lähenedes asusime peaaegu valest kohast aaret otsima, sest no see timixi trakats paistis ju kaugele :D Õnneks tahtsin vihjet ka vaadata ja kirjeldusest selgus, et sealt ei tasu midagi otsida. Aga nagu näha, siis ega meil õige kohaga ka paremini ei läinud. No ei meeldi need mootori mikrod ja seal sai ikka lolliks vihastatud :D Käed õlised jne. Aeg surus nii peale, et ei saanud igavesti seda uurima jääda, ning lihtsalt andsime alla. Ei ole need täpid nii mega olulised ja olen kindel, et see ei jää ka viimaseks aardeks sellel saarel, niiet kunagi vast tagasi. Peale mitteleidu tegime veel mõned jaanalinnu pildid ja asusime tagasi teele sadama poole. Kohvikus ootasid ees laua taga istuvad sõbrad ja lauale toodud külmad õlled. Peagi toodi ka ette Abruka viimne värske kartul ja viimsest särjest tehtud kotletid. Söök oli täitsa hea, kuid ports väike. Meie president ja peaminister olla just seal ka käinud ja saare tühjaks söönud :D Kõhud täis ja kiirelt purjeka peale, et edasi Roomassaare poole kihutada. Meie viimane purjekaga lõik ka täitsa kihutamine oli, sest tingimused olid lõpuks ideaalsed. Meri oli üpris sile ja kõik vajalik tuli õigest suunast. Nii on see tegevus täitsa lust. Sadamas ootas ees juba auto kahe vaba kohaga ja Ristod saadeti esimestena ära, sest nemad pidid esmaspäeva hommikul tööl olema. Tegime veel mingil hetkel hilise õhtusöögi sadama kohvikus ja seejärel said Margot ja Triin samuti lõpuks maismaa poole teele. Üks koht jäi ikkagi autost puudu ja nii me Marisega Saaremaale üheks ööks jäime. Vaatasime endale ilusa öömaja ja jäime järgmist päeva ootama....