Kivinõia

 1 

Väga võimas aare!

Esmalt üritasime idast läheneda, aga sealt praegu läbi ei saa. Mõtlesime alla anda, aga Kaupol tuli mõte põhjast proovida ja sealt õnnestuski sinkadivonkadi kuidagi aardeni jõuda. Tegime tiritammesid ja muid jõu- ja ilunumbreid, veendusime, et üksi oleksin siin mitteleiu saanud ja olime niisama rõõmsad. Üks viimase aja lemmikumatest aaretest! Suur kiitus meistrimehele!

Logiraamatu konteiner oli vett täis ja logiraamat ise paras nutsakas. Kuidagi surusime oma nimed sisse, aga ei tea, kas praeguseks on tint juba lahustunud.

 1 

Tulime rabaloterii juurest siia. Logide ja FP arvu järgi tundus, et tegu võib olla laheda moodustisega. Ega me tõesti pettuma ei pidanud. Kaitseväe harjutusvälja sildid olid ehk kõige rohkem eemaleajavamad asjad. Vajaliku abivahendi leidsime ruttu ja siis hakkas peamine ülesanne pihta. Proovisime ikka mitut moodi, aga lõpuks saime hakkama. Logiraamat on tõesti väga niiske. Hädavaevu saime sinna nimed peale, aga kuna see hakkab ka täis saama, siis ehk on mõistlik logirull välja vahetada. Muus osas aare toimib korrektselt. Täname mõnusat emotsiooni pakkumast.

 1 

Esialgne plaan oli üle vaadata üks rabaloterii, aga kuna see karp sealt meiega kaasa rändas, siis otsustasime selle logimise tulevikku lükata. Seega tulime hoopis siia, sest Märten oli väga huvitatud, kuidas siin sellise lemmikpunktide arvuga aare on. Auto jätsime Viljandi mnt äärde ning tulime edasi jala. Eks natuke kõhe oli harjutusväljaku territooriumile siseneda, aga mis sa ikka teed - aare tahab üle vaatamist. Nullis nägin mina enne abivahendit ja Märten enne aaret. Panime 1+1 kokku ja pakkusime teooria, kuidas asjad nüüd edasi hakkavad kulgema. Selleks vahetasin mina vertikaalset tasandit ning saigi võimlema hakata. Esimesed katsetused olid väga nirud, kippus abivahend kuskile maas olevate okste külge kinni jääma. Lõpuks siiski näkkas ning saime asjale ligi. Logida andsin Märtenile, muidu teisel polnudki suurt midagi teha. Ja lasime linnukese taas lahti. Logiraamat oli väga märg ja ega me ju ei loe enne logisid ka, et midagi taskusse kaasa pista. Muidu väga tipp-topp värk, tuleb ka minu poolt väike kiitus. Aitäh!

 1 

Koostöö viis sihile. Muidu oleksime vahtinud nagu rebane hapusid viinamarju. Oh, kui nutikas. Tänud peitjale.

 1 

Olen siin juba varem olnud ja selle kõik läbi teinud. Väga mõnus nikerdamine. Nüüd läks kõik palju sujuvamalt. Logiraamat oli niiske. Nagu needus, et just seekord polnud ühtegi paberit taskus, aga kirjutada kannatas veel. Äge värk, vist suht ainulaadne meetod logiraamatu kättesaamiseks. Aitäh!

 1 

Täna, 22. veebruaril, 2023. aastal, sõitsime Antiga Pärnust tagasi Tallinnasse ja noppisime teele jäävaid aardeid. Aardeid valides avastasime, et üks Märjamaa aare ehk Batjuška on meil raudkindlalt ammu leitud aga kaardilt vaatab vastu leidmata aarde kollane täpp. Nüüd kodus lappasin läbi kõik meie geopeituse aardeleiud ning leidsingi selle külastuse üles. Vanade piltide läbivaatamise käigus avastasin veel ka selle, ammu külastatud Kivinõia aarde, mille leidmine oli samuti siia kirja panemata jäänud.

Vot nii võib juhtuda, kui kõiki leide kohe kirja ei pane. Nüüd siis parandan apsaka ja kirjutan ühe aasta, nelja kuu ning viieteistkümne päevase hilinemiseg siia selle aarde leiuteate :) Küll on ikka hea, kui on olemas pildid või märkmed käidud kohtadest ja leitud aaretest.

See aare oli nii äge, siiani väga hästi meeles, olekime nagu eile seda külastanud :) Oleks vaid rohkem selliseid vahvaid elamusi pakkuvaid aardeid.

 1 

Linnukest näge juba kaugelt. Natuke nuputamist ja saime linnukese kätte. Veidi aja pärast saime ka logiraamatu kätte :) Pastakat kül polnud, et nimesid kirja panna. Lahe teostus aitäh .

 1 

Väga hea, et sai ikka tuldud ja vaadatud millega siin tegemist. Aitäh peitjale sellise huvitava lahenduse eest.

 1 

Mõtlesime, et tuleme ja vaatame, mis selle aardega on. Mitte ei kahetsenud, väga lahe aare ja maastik on ka täiesti tehtav, soovitan kõigile. Tänud

 1 

Jalutasime soovitatud parklast kohale, valisime kahest leitud võtmest sobivama ja asusime seda sobivast asukohast kasutama. Natukene tuli jukerdada, aga peale mõningast katsetamist saime siiski linnule ligi, kes meid tänutäheks aardega premeeris. Igaks juhuks hoidsime linnukese Shine ulatusest eemal ja lasime tal varsti oma kohale tagasi minna.

Väga mõnus teostus, aitäh!

 1 

Soovitatud parklas hülgasime auto ja jalutasime üle kummalise maastiku kohale. Loss jäi juba kaugelt silma ja üsna pea märkasin ka häbematut linnukest. Hetk hiljem jäi silma ka kahtlane abivahend, mille lasime siiski rahulikult edasi ootama jääda. Ja õigesti tegime, sest peagi avaldas end palju lubavam abivahend. Kohe sai selgeks, kuidas seda rakendada võiks ja asusime lossi vallutama. Shine aga siiski jäi kivinõia lummusesse ning tiirutas justkui hüpnotiseeritult ümber lossi, kogu meie seal oleku aja. Peale mõningaid katseid õnnestus linnuke kätte saada ja hästi peidetud aaregi avaldas end. Imetlesime veidi ägedalt peidetud aaret ja peagi alustasime algse olukorra taastamist. Peale võtme tagasipanekut vabanes ka Shine kivinõia lummusest ning saime rahulikult alustada tagasiteed. Oli meeleolukas ja lahe otsimine. Tänan peitmast.

 1 

Jätsime auto Viljandi mnt äärde, võtsime abivahendi kaasa ja hakkasime astuma. Rahvast oli palju, kuid kõik teised paistsid ujuma minevat. Mingi hetk siis pöörasime tee pealt metsa ja objektile jõudes oli veidi ohoo ikka ka, selline asi siin salaja metsas. Aga ega kivinõid vist avalikult tegutsegi. Õnneks oli juhend meeles ja enne kui niisama uksele koputama asusime, otsisime ikka võtme ka üles. See oligi peaaegu nagu mati all ehk leidmine probleeme ei valmistanud. Võtme kasutamine oli teglt ka ilma meie abivahendita võimalik, aga kuna juba kaasa sai võetud, siis võtsime ikka appi :) Ja vast ka natuke aitas :) Igatahes varsti olid kõik uksed valla ja saime oma nimed külalisteraamatusse kanda. Aitäh, äge asi, kindlasti FP juurde!

Väike tiimitöö ja logitud ta saigi. Tänud

 1 

Kunagi käisin ja sain pooliku info kätte, selle infoga aga ei osanud midagi peale hakata ja sinna see jäigi. Nüüd kuulsin, et täitsa kohapeal lahendatav ja üliäge aare tuli ikka uuesti piiluma minna. Nüüd oli kõik edasine tõesti üliäge ja peagi olid nimed kirjas. Kahju oli kohe lahkuda, suured tänud (Y) :)

 1 

Peale Kontaktivaba aaret jalutasime Raku järve äärde. Tuul oli külm ja tahtsime juba tuldud teed tagasi minna, kui märkasime läheduses veel ühte aaret. Maastiku raskusaste oli küll hirmutav, aga kuna olime nii lähedal, siis otsustasime lihtsalt üle vaadata, millega tegemist. Varsti olimegi Kivinõia valdustes ja linnuke jäi kiiresti silma. Esmane emotsioon oli, et see on natuke keeruline pähkel. Tahtsime siiski vaadata, mis see lubatud võti on ja selle otsimine võttis rohkem aega. Peale selle leidmist oli juba idee olemas ja asusime Nõiaga läbirääkimistesse. Pidime oma soovi talle esitama nii mõnedki korrad, aga lõpuks meie pakkumine vastu võeti ja linnuke sirinal meie juurde maandus. Logiraamat oli täitsa tühi ja jätsime oma märke esimesele reale. Nõia labürint oli natuke kulunud, aga muidu igati tip-top aare. Täname peitjat selle vahva väljakutse eest. Tänu sellistele kvaliteet aaretele on Geopeitus parim hobi.

 6 

Seda aaret olen pikalt peljanud kll m6istatuse ja kll siis maastiku raskusastme t6ttu. Aga AA kandidatuur ja hunnikus favo punkte hoidsid mind ikka ärevil et seal peab midagi lahedat olema. Täna juhtuski siis nii et Leannel oli Luigele asja ja pakkusin kohe ennast ka kaasa et kuni ta seal asjatab, v6ib mind metsavahele maha pudistada. M6eldud tehtud ja nii ma viljandi maantee äärest kand ja varvas astuma hakkasingi. Kuna polnud aimugi mis mind seal ees ootab, siis haarasin autost yhe abivahendite stardipaketi ka kaasa ;). Oh sa poiss kus siin olid alles teed. Alustades madalap6hjalisest, keskmisep6hjalisest kuni päris traktorip6hjaliseni välja :D Kui hakkasin nullile lähemale j6udma siis vist oma 50m ennem l6ppu surusin juba telefoni taskusse ja aimasin mida nyyd tuleb tegema hakata. Viskasin soojendusdressi maha t6usin järgmisele tasandile. Leidsin sealt yhe ca 5 kg vidina ja keerutasn seda näppude vahel et mis nyyd edasi tegema peab. Siis aga jäi hoopis yks teine vidin silma ja muigasin juba rahulolevalt kuna olin autost just 6iged abivahendid kaasa v6tnud. Maastiku t6stis see mul 5.0 peale, aga see ei olnud kll mingi probleem. Nacaja pärast uitasingi juba l6pututes laburyntides kuniks j6udsin ka aarde endani. Logiraamat oli nac niiskev6itu aga kannatas siiski veel pliiatsitinti. Eks ta varsti väljavahetamist nagunii vajab kuna seal vaid m6ne rea jagu ruumi on. Kui siis olin mehhanismiga täpsemalt tutvunud ja laburyntidest esimesele levelile tagasi j6udnud, oli kange soov ikka asi katsetada ära nii nagu peitja seda oli välja m6elnud. V6tsin siis selle eelnevalt leitud 5 kg vidina ja kivipallur jürto asus tegudele. Sellega tegeledes meenusid peitja s6nad luumurdudest ja muhkudest :D Imestasin veel et kuidas kyll naisterahvad seda abivahendit käsitlevad. Endalgi oli tykk tegemist et k6rgust ja täpsust hoida. Kui siis l6puks yhe korraga tuli see asjandus isegi poole maani ennem välja libisemist. Otsustasin et olen igati asja loogikale ja toimimisele pihta saanud ja v6in nyyd rahuliku sydamega ära minna. J6udsingi m6nisada meetrit eemalduda ja hakkasin siis varemleidnutelt kysima et kas t6esti kogu see asi käib nii raskelt. Sain aga ysna kiirelt vastuse et olin täitsa valet abivahendit pruukinud. Ja et mul läks t6epoolest hästi et muhku v6i veel hullem needust peale ei saanud :D Keerasin siiski otsa ringi ja läxin uuesti objektile tagasi. Seekord ei pannud enam telefoni ennem nulli taskusse. Kaesin sealset vigurit ja sain ikka korralikult labakäega vastu otsaesist virutada. Sellega oleks asi ikka kordades lihtsam olnud hehehe. Aga t6esti väga laheda teostusega aare ja igati oma silte väärt. Suured tänud peitjale selle seikluse eest ;)

Ilmselgelt see ei olnud õige abivahend ;)

See oli kohati lausa liiga põnev:) Aga logitud ja meeldis. Aitäh. Logiraamat oli vettinud.

 1 

Kuna külalised pidid varsti jõudma, siis Paldiskisse sõitmise plaan jäi katki. Hakkasin siis paaniliselt kaarti mööda sõitma, et leida mõnda aaret, mida koos Taavi ja Exega otsima minna. Kivinõia aare oli kauaks jäänud otsimata kuna kirjeldust polnud piisavalt põhjalikult lugenud ja seega "välimõistatuse" kohane info oli saamata. Maastiku silmaspidades otsisin keldrist ka ustava abivahendi välja. Teekond sinna kujunes nagu ikka. Exel õnnestus läbi porilombi jää vajuda, õnneks sookail ja hilisem kraavi kukkumine, mõjusid väga puhastavalt. Algul ei leidnud midagi, siis hakkas aga leide tugema, natukene proovimist ja saimegi aarde kätte.
Logiraamat veidi niiske. (309) Aitäh!

 1 

Pärast edukat seiklemist Luige ristmiku erinevatel tasanditel tegime korraks kõrvalepõike ja jalutasime ka Raku järveni.
Vaatasime loojuvat päikest ning muidugi nagu muuseas geokaarti uurides avastasime ahvatlevalt lähedal aarde, mis kunagi tundus keeruline ja nii ta, tagantjärgi alusetult, millalgi-tulevikus-külastan listis ootas. Lapse poolt vastuväidet ei tulnud, nii võtsimegi suuna ka nõia kodule, et no vähemalt vaatame, äkki saame targemaks. Teel tuletasime meelde erinevaid seiku toredast lastelavastusest.
Ropkat ei kohanud, ju oli nõid heas tujus, lubas meil kivi otsas ja ümber rahulikult tatsata, kivikujuks meid ei muudetud, ilmselt käitusime sobilikult, sest varsti ulatati meile hoopis võti. Esialgu toppisime seda küll valedesse lukuaukudesse, aga siis saabus valgustatus ning pärast võtme õigesse kohta sättimist pääsesime ka linnukesele pai tegema.
Aitäh! Väga vahva asi, nii tore, et üsna juhuslikult siia sattusime:)

 1 

Ega ma siia ilma peitjata tulnud poleks ja aega oleks ka ilmselt oluliselt kauem kulunud. Tänud siia toomise eest :)

 1 

Abivahend kaasas sukeldusin metsa. Algul ei näinud kohapeal seda mida vaja ja otsisin asjatult niisama. Kui õige koht leitud, siis sain topsile küüned taha kohe esimese korraga.

 1 

Nonii, korras! Vedasin kaasa abivahendi laadse toote, mis osutus täiesti kasutuks. See tähendab, et tuli ikka oma jõududega hakkama saada. Aru ma ei saa, kuidas ma eelmine kord feilisin. Seekord sain hopsti ühe hetkega postile. Seejärel muidugi järgnes mure, et kuidas pärast.. Aga lükkasin selle mõtte eemale ja hakkasin aga pihta. Järgmine emotsioon, kui seda viimast takistust nägin... no mida veel. Aga taas halastati mu peale - pole ta vist endises konditsioonis. Seega nimi kirjas! Kivinõid oli täna tõesti heas tujus. Kiitusega kitsi üldse ei ole: üliäge! Kõik, kes pole algusest lõpuni ise läbi teinud, on ikka paljust ilma jäänud :)

 1 

Otsisin omale kaardilt üht ampsu, et saada oma päevakäik tehtud. Täitsa juhuslikult klõpsisin selle aarde peale!!! Ja siis mulle meenus, ma olin tahtnud siia juba ammu tulla, lihtsalt ma olin suutnud selle aarde vahepeal ära unustada. Pärast mõistuse värskendust sai kiirelt selgeks kuhu ma oma päevaleidu vormistama lähen. Märkasin et ka huvitava kirjeldusega parkla on isegi kaardile märgitud. Kuna teadsin et sealsetesse metsadesse on hunnikutes radu sisse sõidetud, siis arvasin et ka see on üks neist mida vaiksel kiirusel siiski läbida saab. Suurelt teelt maha keerates suutsin siiski ümber mõelda ja oma madalapõhjalise kohe alguses hüljata. Hea et sai selline otsus vastu võetud, see mis ees ootas ei kannatanud mingisugust kriitikat ja see tee poleks isegi kõige parema tahtmisega minu masinaga läbitav olnud. Sellest ei hakka üldse rääkima milline tee välja nägi pärast parklat. Igataes tekkis suur huvi selle vastu kellel sinna üldse asja on! Prügi metsa viimiseks on ju ka lihtsamaid mooduseid olemas. Pärast mõnusat jalutuskäiku ma siiski kohale jõudsin. Alguses oli nagu hämming, mis edasi! Kobistasin ennast vahitorni ja tükk aega käisin veel nina maas ringi lootes midagi leida. Midagi isegi jäi silma, aga selle jurakaga ei osanud ma midagi peale hakata. Alles siis kui olin vahimehe ülesande üle võtnud, märkasin silmanurgast miskit huvipakkuvat mida tasuks kontrollima minna.Panin täkkesse, täitsa geovärk ju. Logiraamat see küll pole aga milleks seda vaja... Aaaa ja siis veel üks ahhh... Pilt sai kohe selgeks mis edasi toimuma hakkab. Õnneks nõidust peale ei saanud ja kogu protsess lõppes logi kirja saamisega. Väga lahe asi sinna kokku klopsitud. Kõik töötas ka laitmatult kui üks praguline oranz element välja jätta.

Mulle meeldis väga, tänud.

 1 

Tänane väljasõit tuli plaaniväliselt siia ja ega kõik ei peagi ju plaani järgi käima. Kohale jõudes ahmisin natuke õhku ja pidin juba tagurpidi tagasi minema kui selgus, et Kivinõid on ikka natuke lahke ka ja võtme matti alla jätnud. No ja siis selle võtmega ei läinudki poolt päeva enne kui logima sai hakatud. Lahe teostus. Tänan.

 1 

Loss oli vägev. Tiirutasin ümber lossi, sugasin kukalt ja peale pusimist sai nimi kirja. Muhku ei saanud, ära ei kivistatud ja ümber kivi igaveseks tiirutama ka ei jäänud. Väga lahe aare. Tänud peitjale.

 1 

Päeva parim hetk! Praegu on paras aeg rabas müttamiseks, mätas pole veel sulanud. Kes oleks osanud arvata, et rabas selline loss on! Väga lahe teostus, ei maksa karta neid mõistatusaardeid. Püksid tõmbasin seal rassides küll katki, aga asi oli seda väärt!

Leitud, tänan!

 4 

Eelmise aarde juurest siia tulek ei olnud kerge, sest keegi oli ära nõidunud meie kaardi ja see ei läinud enam loodusega kokku. Lisaks oli meie geopäev juba õhtusse saamas ning päike näitas peatse loojumise märke. Kas jõuame? Pealegi, arvasime, et selle aarde juures läheb meil terve igavik, sest kui saame nõiutuks…

Kaardi järgi enam kohale minema ei hakanud, võtsime gepsu. Varsti aga selgus, et seda polegi vaja, sest ümber kivi tatsuva Ropka “väk-vääk” oli juba kaugele kosta. Ühtegi kivisööjat polnud näha, seega astusime ligi ja lahke Ropka suunas meid kohe oma valveposti juurde ning siis ise kadus. Vaatasime siis seda imevidinat. Mina kratsisin kukalt ja tekkisid juba igasugused ulmelised mõtted, kui Liisi ühtäkki ütleb, et ta tahaks seda asja sealt lähemalt vaadata. Ma vaatasin selja taha ja ei saanud aru, millest ta räägib. Aga ütlesin, et olgu, mine ja vaata. Läksin ka ja alles siis nägin, millest ta räägib. See oli Kivinõia koopa uks. Koheselt saime aru, et mida tegema peab, aga… kõigepealt oli vaja Kivinõia territooriumile pääseda. Vaatasime, testisime… ei saa. Või noh, Liisi ma saaksin sinna aidata, aga mina ise küll ei saa. Nõial puha lumi rookimata (Ropka!) ja kõik see värk oli üsna libe. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Natuke nii ja natuke naa, ning olimegi pärast mõningast pusimist mõlemad Kivinõia territooriumil. Siis aga tekkis minul hirm… kuidas me sealt minema saame?? Eks selle peale mõtleb pärast. Kõigepealt on vaja Kivinõia uksele koputada. Proovisin mina, proovis Liisi. Päris mitmel korral oli oht nõiutuks saada. Lõpuks mul kõik õnnestus ja Kivinõia uks avanes. Aga ega see polnud veel kõik. Kivinõid ei soostunud andma meile külalisteraamatut. Ütles, et ei anna niisama, keegi ei saa niisama. Eks me siis seal pusisime ja palusime minuti 20 või enamgi. Lõpuks Kivinõid leebus ja meie visiit Kivinõia juurde sai pidulikult kirja pandud.

Siis aga teatas Kivinõid, et enam ei lähe te kuhugi, ma nõiun teid ära. Külmajudinad jooksid üle selja, Liisi sai igatahes kiirelt plagama, minul oli veidi tegemist. Aga ma sain põgenema! Panime kiirelt kõik tagasi ja nii kiiret aarde juurest lahkumist pole meil veel olnud, peaegu et suisa jooksime.

Väga lahe teostus! See nime kirja saamise värk on veidi üle pingutatud, aga noh samas…

Igatahes, see oli meie tänase geopäeva vaieldamatult kõige suurem elamus ja kõige lahedam aare! Me täname!

 1 

Tõesti andekas leiutis, aga üle poole tunni õnneks ei läinud :) peaaegu nagu drive in Super

 1 

Jätsime auto järve äärde ning hakkasime jalutama. Ühel hetkel märkasin aga järvel uisutajat, nii äge peegelsile ju. Proovisime siis meiegi oma kummikutega järvejää libedust, kuniks mingi raks käis. Järgmisel hetkel olin kaldal ja rohkem ei lähe, enne kui pole 5 päeva 10 kraadi miinust olnud.

Aarde juurde saime aga täiesti kuiva jalaga, kõik kõige mudasemad kohad on mõnusalt jääs ja kannavad hästi. Kusjuures, meil läks hoopistükkis nii, et enne lind ja siis abivahend. Ootas teine meid seal kannatlikult. Sven võlus mulle aarde kätte, kuid nii lihtne see ju ei olnud. Pusisin tükk aega kuniks Sven otsustas, et huupi susserdades ei saa midagi. Peab ikka enne vaatama, mida teha. No vaatas ja tegigi :) Kokkupanek jäi mulle, ei saa öelda, et ma oleks selleski väga osav olnud.

Väga vahva aare, aitäh selle eest. Kivinõia lastesaade oli ikka üks hirmus saada, kartsin seda va Kivinõida omal ajal hirmsasti. Nüüd siis hirm ületatud ja aare logitud.

 1 

Oli pime, oli libe. Aga kolmandal katsel sain linnu kätte ja peagi ka nime kirja. Aitäh!

 1 

Kivinõiaga läks tegelikult kõik algusest peale nihu. Mõtlesin, et teen pärast tööpäeva ühe kiire sutsaka loodusesse. Alustuseks sain autoga nii kaugele, et 800m vaja astuda. Pole hullu. Vihma lahmas kogu raha eest. Pole hullu. Siis panin umbkaudu metsa sisse ajama. Kõik oli tore kuni sooni. Sain jalad veelgi märjemaks ja võtsin siis gepsu appi. Selgus, et läksin korraliku ringiga ja Kivinõia loss puhta kuival pinnal. Nullist sain abivahendi kiiresti kätte. Ja siis otsisin ilu ja aeda ja linnukest ja kõike muud toredat. Trampisin juba kaunis lootusetult ringi ja ratast, sain nägijaks. Pääs aeda oli veidi vaevaline, vihm oli raja maru libedaks teinud. Edasine läks ludinal, teisel katsel sain pihta. Aardekonteiner vaja veidi pusimist, kuna loogika-soon on enamusel õrnema soo esindajatel teatavasti umbes või lausa puudu. Aga nimi sai kirja. Kõige kurvem (ja füüsiliselt valusam) oli see, et kukkusin lossimüürilt alla. Lossist lahkumist plaanisin küll kauni ja graatsilisena, kuid meeterkuuekümneviiestel ei ole kahemeetriseid jalgu ja lossiesine "lävepakk" jäi kaugeks. Aga aare oli äge, mulle meeldis. Ja tagasiteel sillerdas päike.

 1 

Ilm oli sobilik ja tegime väikse kõrvalepõike koduteelt. Ukerdasime maasturiga üsna lähedale ja läksime juhatatud suunas. Leidsime kivi ja leidsime abivahendi. Leidsime ka linnupesa. Selline tore aare- annab natuke füüsilist koormust ka, alguses jalutamisega, siis täpsust harjutades, lõpuks ka ajulihaseid pingutades.
Selle abivahendi kasutamisega läks asi veel natuke põnevaks ka, kui teine puu otsa kinni jäi... Õnneks võimaldas abivahendi konstruktsioon nö tagaust kasutada ja saime ta jälle kätte. Ja juba järgmine konteineri püüdmise katse oli ka edukas. Lõpuks veel see ruubiku kuubik. Sellega pusisimegi vist kõige kauem. Kuna lihtsalt kõigi variantide läbiproovimine ei paistnud edu toovat, siis lähenesin asjale mõistusega. See aitas sihile ja logiraamatusse sai nimed kirja panna.

Aarde lähedusse sattudes jäi meie teele ka aardevalvur nastik(?). Olles leidnud võtme arvasin, et raskem on möödas, kuid ei, kus ma nüüd siis nii optimistlik olin. Aarde avamiseks kulus meil minu mäletamist mööda oma 25 minutit vähemalt. See oli korralik pähkel, kuid lõpuks nagu ikka sai ka sellest läbi "murtud". Väga lahe ja ainulaadne teostus, aitäh!

 1 

Tegelikult oleks autoga palju lähemale saanud aga ilus ilma ja väike jalutuskäik metsas on alati hea. Kohale jõudes oli esimene üllatus, et oi mis võimas asi metsa sees. Leidsime nulli ja abivahendi. Kuna me olime sarnast abivahendit ühe teise aarde juures näinud ja kasutanud, siis esimese hooga mõtlesime, et siin tuleb ka samamoodi teha. Siis wow, nägime midagi ja saime aru, et päris nii see ei käi. Ok, selge pilt mida teha tuleb aga edasi.... kuidas seda teha. Ok, harjutamine teeb meistriks või keerab kõik kihva. Meil juhtus see viimane variant. Nüüd oleme küll nõia erilise karistuse ära teeninud. Kuid me pole allaandjad tüübid, katsetasime ühte ja teist varianti ja üks viis sihile. Kui õnnestus nõia varakamber kätte saada, siis see ei tähendanud veel midagi, aarde ligi nõid meid ikka ei lasknud. Tuli ikka parasjagu teda meelitada enne kui logiraamatu kätte saime ja nimed kirja. Siis kõne peitjale, et tegijal ikka juhtub ja parem on kõik ausalt ära rääkida. Lõpuks saime kõik korda ja viimane aeg oli lahkuda, sest läheduses algas mingi kopsimine pihta. Minnes nägime, et mingid mugud tegid kasemahala korjamiseks ettevalmistusi. Kiidame peitjat, igasugused sildid tulevad meie poolt juurde ja kuna meil oli aasta aare veel valimata, siis nüüd muutub esiviisik natuke. Super lihtsalt, käige vaatamas ja kivinõiaga vägikaigast vedamas, emotsioonid on garanteeritud, isegi kui nõid võidab.

Tänane päev oli mõeldud tuulutamiseks, jalalabade treenimiseks. Nii kruisisime Kirsikesega maasturite parklasse, aga kakskümmend meetrit enne nulli jõudmist läks ikka väga künklikuks ja keegi kratsis Kirsikese põhja juba väga kuuldavalt , no siis tegi sohver otsuse, masin hüljata , toimetada ta teelt eemale ja ettevaatlikult edasi hiilida.
Hiilisime alguses autojälgedes, aga kuna need kallutasid meid väga kreeni, siis loobusime tummisemast jalgealusest ja siirdusime puudele ligemale. Kuni ...olime nina vastu kivinõia eluaset. Et me olime väga vaikselt hiilinud, siis tabasime nõia tukkumast. Mnjaa, sedasorti tegelastega pole õnneks varem kokku puutunud, Emmeliine oli tema kõrval ikka printsess kohe. Mina tegin end hästi väikseks ja ei julgenud kõssata, äkki muidu ärkab ja nõiub meid veel ära või siis murrab kondid. Haa, Alexiga võib teinekordki luurele minna... ainult kamandab ta palju, nii sundis ta mind nulli minema , ise aga vaikselt õite vaikselt nihverdas end linnu juurde. Mingi hetk hakkas linnuke vaikselt liigutama ja siristas nii õnnelikult , no ja aare toodi ka näha. Nüüd aga hakkas nõid end liigutama. Tegime kiiresti, et minema saime. Huh, õnneks läks seekord...tänud Ropkale!

Geovastlapäevalt tulles põikasime ka meie ühe aarde juurest läbi, milleks siis valisime Kivinõia. Tahame enne mai lõppu ikka kõik aasta aarde kandidaadid üle vaadata. Oli huvitav. Aitäh peitjale toreda fantaasia eest! EVEJ

Esimesel korral leidsin küll üles abivahendi, aga jäi aega väheks ja aare jäi leidmata. Täna siia tulles, avastsime eelmise seltsonna jäljed. Huvitav oli see, et nende jäljed ei viinud mitte abivahendi juurde, vaid otse aarde juurde. Nüüd hiljem logisid lugedes tuli välja, et neil omad abivahendid kaasas. Mida kõike värki küll teie kotid sisaldavad, mina küll aru ei saa. Aga noh, eks need kogenud peiturid ka, mina ju alles nõnna noor. Väga äge lahend, pole midagi öelda. Endal veel areneda küll. Tänud.

Pika nädalavahetuse (kujunes kuidagi minu jaoks enneolematuks geonädalavahetuseks oma 9 leiu ja 3 mitteleiuga)lõpetuseks läksime siis kivi uurima. Nõida ei näinud aga Janaril oli abivahend varem leitud aga tol hetkel ei turgatanud pähe kohe selle kasutuse otstarve. Nüüd koos mõeldes oleme saavutanud mingi ühismõistmise ja juba mitmendat korda saame sama tulemi üheaegselt. Sai siis osavust proovitud ja meist osavamaks kujunes Janar. Seega sai aare välja meelitatud. Väga tore aarde peidukoht, osavust on küll vaja. Tänud peitjale!

 1 

Siin parklas olen olnud minagi. Muidugi sain sellest alles siis aru kui kohapeal midagi nägin. Kivist ei teadnud ma midagi.

Logidest oli näha, et teostus on väga vinge aga teadsin ka seda, et üksi mul sinna asja ei ole. Ega olnudki. See-eest tegin ma kohapeal ideaalse abivahendi ja logi sai kirja aga üksi poleks ma ka sellega saanud.

Konteiner oli äge, lahe, no oskavad need mehed ikka heelgeldada.

Tänud, geolatt tõusis veelgi!

Esimene lähenemistee parklasse tundus veidi liigagi huvitav. Proovisin teist varianti. No kohe palju parem oli. Selles parklas olen oma georonti varemgi hoidnud. Jalutasime siis nulli ja tuvastasime kivi. Varsti tekkis ka selgus, mida tegema peab ja sai nõiduma asuda. Proovisin ühte ja teist abivahendit, aga edutult. Kolmas oli kõige parem ja viis sihile. Sisemise konteineriga pole vist piisavalt õrnalt ringi käidud või on ta lihtsalt kulunud, igatahes avanes asi tunduvalt lihtsamalt kui oleks pidanud. Olen isegi sarnase ideega konteinerit plaaninud teha, aga Ahto jõudis ette. Lahe asi igatahes. Aitäh.

Ei oskagi kohe selle kohta midagi asjaliku öelda. Saab ka nii jah. Kokkuvõttes oli lahe pusimine, tänud.

Kristjan andis mulle mõni aeg tagasi teada, et tal nüüd kõrgepõhjaline auto ja sooviks seda testida näiteks Kivinõia juurde minekul. Panime kalendrisse päeva ja aja paika ning saime Viljandi mnt ääres kokku. Esimene teelõik kuhu ma enda autoga igatahes enam ei roniks oli lihtsasti läbitav. Kui jõudsime aga põhikohani kus rööbastesse vajudes upuks auto sinna samusesse ära, lõime aga araks. Valisime hoopis oma tee ja jätsime auto järgmisesse lähimasse kohta Raku järve ääres.

Aarde osas oli meil mõlemal eeltöö kehvapoolne. Seetõttu ei saanud kirjeldusest ja leitud abivahendist koheselt suurt aru. Tegime maamõõtmisi ja laususime kivi ümber nõialoitse. Kogemata jäi otsitav silma ja siis tuli ka selgus majja. Edasine tegevus oli päris vahva. Tavaliselt tuleb ise läheneda mõnele aardele taolise loomingulisusega, et jõuda logini. Siin pandi aga fakti ette. Kui mul oli paju napikaid, korraks isegi aare paari cm kaugusel mu sõrmedest, siis Kristjan oli see kes lõpuks meid päästis. Aitäh omamoodi aarde eest!

 1 

Asjaolud on nüüd nii ,et töö tõi mind 150 meetri peale aardest. Nimelt teeme seal geouuringuid Rail Balticu jaoks. Loodame, et tulevased planeeritud tööd ei sega selle aarde eksistentsi. Aitäh.

 4 

Et aasta vahetumist mitte niisama toas oodata, vaid ikka ka ringi liikuda ja värsket õhku võtta, tulime siia metsa. Ka varem on siin käidud, küll ujumas, küll niisama sõitmas, kuna teed on sellised maasturile huvitavad. Nii olid nüüdki.

Huvitav oli ka aaret taga ajada. Eks ta veidi ikka vastu puikles, aga mitte kaua. Täname aarde eest!

Maasturiga huvitav

 2 

Kartsin, et ei saa jälle aaret kätte, aga sain juba neljandal katsel. Väga lahe asi, aitäh!

Hommikune Raku järv

01205

 9 

Esiotsa püüdsin Skodat veenda, et ta kuulub ka kõrgemapõhjaliste sekka ning võiks ikka neile mõeldud parklani välja vedada. Maanteelt umbes poole peale tuli ära, aga siis hakkas küll sõrgu vastu ajama. Ega ma väga sundinud ka, sest kuigi teistel keelatud, siis kivinõia käsilased on seal ikka kõvasti pinnast songerdanud - mida nullile lähemale seda rohkem maasturiga_huvitavaks läks.

Päris kohale jõudes tabas tõsine üllatus. Piirkonnas, kus kümneid kordi käidud, istub napid 100 m teest eemal puude varjus niisugune loss, et lase aga olla - ja mul polnud õrna aimugi! Kivinõid ilmselt hindab enda privaatsust kõrgelt, sest ka maa-ameti põhikaart ei näita seal punktis absoluutselt mitte miskit. Koguni ortofoto on täpselt selle koha pealt uduseks nõiutud.

Kui valvepostilt saadud võlusõnad loetud, siis küsimusi enam ei tekkinud, tuli jätkata praktilise poolega. Sedasorti linnujaht sobib mulle päris kenasti, teisel katsel õnnestus eduka vastuloitsu abil needus murda ning linnukese keelepaelad valla päästa. Inimkeeli ta küll ei kõnelenud, aga müstilisel kombel tekib kivinõia valdustesse sattunud külalisel ajutine võime loomade-lindude keelt mõista - eks nõnda ma peidetud aarde ligi saingi. Ikka tasa ja targu, vaikselt ja viisakalt - nagu ette nähtud, nii pääsesin ise kivistamisest :o) Fantastiline, aitäh!

 1 

Väga vahva idee ja korralik teostus. Tänud!

 6 

Kuna Tunki karp tõotas kõikide varasemate kogemuste pinnalt ägedat kvaliteedikat, võtsime kindlaks plaaniks tänasele advendikale reageerida. Sotsiaalmeedia kaudu teadsime, et Mihkel, Liis ja Madis ootavad aarde avaldumist Järve Keskuse Statikas ning neile seltsiks siis siirdusime meiegi. Kui aga aare esimesel kontrollajal ei avaldunud, otsustasime aega kasutada ja hoopis poes ära käia… ning sõitsime selle käigus hooga sülle samuti siia parklasse, kuid bensukast veidi eemale aaret ootama kogunenud Ingridile, Allanile, Marttile, Kaupole, Matule ja Arvole :D. Parkisime siis oma auto samuti nende geoekipaažide kõrvale ja käisime poes ära; tagasijõudmise ajaks oli selge, et advendikas ei ole endiselt avaldunud, kuid tekkinud on plaan tänase eksprompt-kogunemise ja ooteaja heaks ärakasutamiseks Kivinõida otsima minna. Et mõte kõlas hea, siis asusimegi teele ning kuigi tee sinna polnud praegu ja pimedas just kõige kergem, siis kohale me saime ja Laur üsna kiiresti pakkus välja edasi ka selle, kust ja kuidas linnuga iluaed üles leida. Pigem läks meil rohkem aega läks valvurimaja leidmisele… Kui aga selle ka lõpuks kätte saime, võtsid Arvo ja Allan ülejäänuga tegelemise enda peale ning kandsid vaid loetud minutite järel kõigi kohalolijate nimed preemiana raamatusse :). Keset kogu seda möllu ja protsessi jõudis ka kauaoodatud advendikas avalduda, aga esimese hooga pimeda metsa vahel selle kirjeldusele peale vaatamine lõppes meil ühise otsusega, et täna me seda ikka otsima ei lähe, vaatame aarde uuesti üle kodudes ning proovime mõistatust ehk samas seltskonnas uuesti homme, peale Kaupo advendikat murda…

 12 

Pikemat aega olin juba oodanud, millal avaneb võimalus seda aaret külastada. Küll aga hoiatati, et pimedas ei tasu ja libedaga ei tasu ja üksinda ei tasu ja... kuidas siis?

No mis, loomulikult pimedas ja libedaga, aga eelkõige hea seltskonnaga! Jätsime autod suure tee juurde ja kui alguses mõtlesin, et oleks ju võinud edasi proovida, siis peagi mõistsin, et see metsatee on ka tõsise maasturiga paras proovikivi. Isegi jalgsi oli tükk tegemist, et püsti püsida.

Kivinõia valdustesse jõudnuna leidsime peagi vangistatud linnukese, aga vabastamine tundus esmapilgul küll üsna üle jõu käiv. Minu taktika oli tutvuda kivinõia avarate maavaldustega, lootes leida mingit salatreppi või drooni või lennukit või luuda või...? Õnneks tõi Kaupo mu peagi maa peale tagasi. Asjalikumad meie seast leidsid senikaua üles ka otsitud salavõtmekese. Edasine operatsioon pakkus parajat närvikõdi ka kõrvaltvaatajana, kuid õnnestus üle ootuste edukalt ja kiiresti. Tagasitee möödus kogetut seedides ja muheledes - teate küll seda eriti heade aaretega kaasnevat tunnet, kui mõistus ei suuda täielikult hoomata, kuivõrd särava terviku on peitjad suutnud kõigile nautimiseks komplekteerida.

Aitäh kaaslastele ja megatänud peitjatele!

 6 

Üle pika mugutamise olime taas üheks advendikaks valmis. Mida aga polnud, oli aare ise. Hiljem selgunud vabandus aga oli täiesti arusaadav, niiet Muusika adventika peitja vastu pikka viha ei pea :P Tasub lihtsalt mitte jätta asju viimasele hetkele :P

Aga jah, ootasime siis Järve keskuse ees advendi aaret suurema karjaga ja kui seda ei tulnud, käis keegi välja idee, et lähme Kivinõida torkima. No meil ka leidmata, niiet hüppasime seltsi :) Kaupo oli varem selle juba leidnud, niiet läbi pimeda metsa ja muda oli ta meile teejuht. Kohapeal läks ikka aega, kuna keegi selliseks aardeks eriti valmis ei olnud k.a. meie ja oma telefoni valgusega vehkides läks ikka aega enne kui nägijaks saime. Ja no siis edasine. Kirjeldus on ju nõrkadele :D Peale kirjelduse ette kandmist läks aga pilt selgemaks ja peagi oli abivahend käes. Edasi tegi Arvo tubli töö ja mõne hetkega oligi aare käes. Tore teostus. Ma küll lootsin, et sealt alles seikus hakkab aga järsku olidki nimed kirjas. Kohati on jama, et suure seltskonnaga sai käidud. Pealtvaataja rollis jäi pool emotsiooni ära. Tore teostus siiski ja taas üks teostus, mille saan oma plaanitavate asjade nimekirjast maha tõmmata :P

Kuna tänase advendikaga läks nii nagu läks, siis sai otsustatud hoopis seda lahendama tulla. Teekond aardeni oli päris mitmekülgne, oli nii libedust kui metsas ragistamist. Kohale jõudes paistis esimesena silma kivistatud linnuke, seejärel varsti ka abivahend. Julgeimad tõid aarde alla ja saimegi logi kirja. Aitäh, 5+ teostus!

 2 

Läksime kambaga kivinõiale külla, ekslesime veidi, loss ja võti leitud, lähenesid 2 julgemat iluaiale ja äratasid linnu, käitusime korralikult ja kivikujuks ei saanud keegi. Tänud.

 5 

Kuna uue advendiaarde avanemine viibis tegime plaanid ümber ja läksime hoopis Kivinõiale külla.

Teekond läks vähemalt minul sõna otses mõttes „libedalt“, suutsin päris korralikult käntsa käia :)

Peale väikest matka leidsime kivinõia lossi ja seejärel iluaeda vangistatud linnukese. Lossiaias käitusime korralikult,eks needusehirm kutsus meid ka korda hoidma :) Päästsime linnukese ning leidsime labürintidest aarde.Kivivalvur Ropka jäi meist edasi metsa oma pensionimärki välja teenima :)

Tänud-äge värk.

 3 

Kivinõial on päris aukartustäratav kindlus, kuid nii kui vangistatud linnukest märkasime, teadsime, et nii seda asja jätta ei saa ning vaeseke tuleb ju ometi vabaks lasta!
Võtme leidsime suurema vaevata, kuid ega värav sellepärast veel avanenud - eks need kivimüürides paiknevate iluaedade vanad, roostetanud, ära vajunud väravad on ju teada. Kannatlikkus viis aga sihile ning saigi Krista linnult tänulaulu kätte!
Aitäh peitjale suurepärase teostuse ning põnevuse pakkumise eest!

Esimesena märkasime linnukest, siis asusime võtmekest otsima. Võti leitud ja teadagi, mis sellega tegema peab. Põnev, oi-oi, kui põnevaks läks. Ja mina, pudrukäsi sel alal, sain võtmega hakkama. Linnuke siristas nõnda ilusti poolpimedasse päeva keset päeva. Midagi udutas ülalt ka krae vahele. Võtmeke enne lahkumist omale kohale tagasi ja uusi põnevaid aardeid avastama. Tänud peitjatele.

Kena ilm kutsus välja ja tahtis jalutamist saada. Seadsime sammud Kivinõia juurde. Oli hea, et selle otsuse vastu võtsime sest kõik mis seal toimus meeldis meile väga. Abivahend leitud olime korra nõutud ja no mitte ei saanud aru mis tegema peab. Õnneks varsti Romek avas ka minu silmad ja siis saime juba aardega tegelema hakata. Kaua ei läinud kuniks nimed kirjas. Muhelesime veel tükk aega ja tänasime Kivinõida, et meid oma kollektsiooni ei nõidunud. Peitjale ka tänud selle nõidusliku aarde eest.

 1 

Eelmine kord mõtlesin valesti ning seepärast ei leidnudki abivahendit. Seekord läks natuke aega mõistmiseks ning siis oli abivahend käes. Ei meeldinud üldse nõia juures käimine, kohapeal oli väga lahe, aga lahkumine oli hirmuäratav. Käisin kokku 4 korda ning õnnestus tervelt pääseda. AA valimisest: tavalised geopeiturid võivad proovida ja pingutada palju tahavad, meister tuleb ja paneb asjad paika.

 1 

Kuna maa oli meeldivalt külmunud, siis sai rahulikult neil maasturiga huvitav teedel rahulikult jalgsi nulli lähistele jalutada. Võtme leidsin ruttu, aga siis saabus mõni minut nõutust. Õnneks meenus üks kuulus eesti luuletaja, kelle värsiridadele tuginedes sain aru, mis edasi teha. Kui teooria oli selge, tuli asuda tegudele. Nii umbes topelttosin katset hiljem ärkaski linnuke ellu ja sain oma külaskäigu registreeritud. Aitäh peitjale, väga lahe asi on valmis meisterdatud.

 2 

Peale seda, kui "maasturiga huvitav" oli jalgsi läbitud ja lossiaeda jõutud, tundus see paik vägagi sõbralik ja lahke. Võtmekese leid tuli kiirelt ja üsna kohe sai ka vaest linnukest märgatud. Aga siis, nii kui ma korraks võtmega susima hakkasin, nii see nõid tegutsema hakkas. Tinistas (kivistas) ära selle tegevuse ja oligi selline seis, et võtme ots linnukese juures kinni ja mina võtme küljes ning rohkem mitte üks liikumine. Kivivalvuriga sain ühenduse, et on temal ehk mingit nõu, mis meist nüüd saab? Ei osanud Ropkagi muud nõu anda, et kui nõiaga heaga kokkuleppele ei saa siis ole temaga jõulisem. Ei leebunud see nõid midagi aga varsti oli võti ikkagi jälle käes ja peale seda juba ka mets linnulaulu täis. Peitja ees kergitan kaabut,kummardun sügavalt ja kiidan pikalt!

Tiina ja Iiviga matkasime suurelt teelt kohale. Aitäh! Kõigile väga meeldis.

Ei olnud mul õrna aimu ka, mis mind ees ootab. Kui need kaks meest juba geolainele sattuvad, siis tuleb kas ujuda või uppuda ja igatahes kaasa lohised. Nii et lohisesin siis. Kõigepealt autoga ja siis mudas sumbates ja siis metsas ja siis korraga... vau. See on kahtlemata kõige kaunim geopeiduline valvuriga puur, mida minu silmad näinud on. Ja see siristamine! Ja üleüldse filigraansuseni lihvitud teostus. Aitäh!

Leitud.

 1 

Autoga ukerdasin kõrgepõhjaliste parklasse, vahtisin ümbrust, vahetasin GPS-i patareid ära ja kooserdasin nulli. Võti jäi kiirelt silma. Oi äge asi on valmis meisterdatud, võttis suu kohe hobuserauaks. Väga timm, aitähhid peitjale vinge aarde ja hääde emotsioonide eest!

 2 

Tänasel geotuuril tahtsid varemleidnud kangesti näha, et kuidas meil läheb selle aardega. Abivahendi leidmisega ja arusaamisega mis tollega teha tuleb läks kiiresti. Järgmine protsess kestis tsipa kauem. Nimede kirja panemine läks nagu tavaliselt :) Vabandame kaasa tulnud publiku ees, et ei suutnud nende ootusi täita ja nad ei saanudki väga naerda meie kohmetuste üle. Peitja ees sügav kummardus!

 5 

Kärust naastes ja enne Minnesotalaste lõbusale sündmusele suundumist oli täpselt selleks aardeks ajaauk. Või noh, mine tea kaua sellega läheb, ehk ei jõuagi sündmusele. Jätsime auto metsaveerele, tegin digimuundumise tööinimesest geopeituriks ja võisimegi alustada kilomeetrist matka aardeni ja teist sama palju tagasi.
Nulli viis tubli rada, maasturiga ikka väga huvitav. Mets inimtühi, linnukesed ainult laulsivad veel. Kui siis kohal olime, ootaski meid suur kivi eest - just nagu lubatud. Ka võtmekese leidmisega ei läinud aega. Aga mis edasi? Väike vaatlus ja ai-ja-ja-jaa.
Ma tegin enda jaoks muidugi maastikuks 4.5, aga tehtud ma selle sain. Marjele tegime maastiku 3.0 ja tehtud sai temagi, keskmine tuligi pea 4.0 nagu lubatud. Nii me siis seal kivikunnidena kükitasime. Endalegi ootamatul oli esimese katsega ka linnukene peos ja siristas nii sulnilt, et võta teine või koju.
Järjekordne superteostus ja idee ja lõpplahendus. Meile kangesti meeldis. Aardega kõik korras, evej. Paneme kõik paslikud sildid ka man.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/818217619

Maasturiga_huvitav

Kutsuv saareke

Oli üks äge värk!
Tänud :)

 3 

Meil seisis järgmisel päeval ees matka ja georeis tuhandet km kaugusele, tahtsime õhtul veel Eesti geopeitusele korraks nägemist öelda, valisime siis temaatilise kivinõia välja. Jätsime auto kaugustesse ja kõndisime temaatilisi fraase ("mine ära nõiaudu vanaema salli kudus", "kivinõid lubas panna mulle uhke märgi rinda ja lubada pensionile" jne,) laulsime "kui mu sisikond koku nüüd kisub , käsib hakka nõiduma..., keerukuju ei mänginud. gepsu vaatasime harva ja seega põrutasime alguses loomulikult võssa. Kui võsast välja saime ja kivinõia valduseid märkasime, jäime vahele või siis võtsime vahele Marguse ja Marise. Neil oli parasjagu pooleli omamoodi keerukuju mäng, see haaras meidki kaasa ja üheskoos suutsime kivinõia poolt keeratud vingerpussi tagasi pöörata. Väikese kavaluse ja suulise pärimuse abiga suutsime kivinõia ülekavaldada ja saime logitud. Oli tore õhtupoolik nii vahva aarde kui kenade kaasgeopeiturite seltskonnas enne nädalast eemalviibimist

 3 

Olime pühapäevaks plaani võtnud jalutuskäigu Põrgumasina aarde juurde, vaatasin kaarti, mis lähikonnas veel huvitavat on ja avastasin enda jaoks Kivinõia. Tõotas palju põnevust, sest nii palju oli sellel üsna uuel aardel silte küljes. Seega oli selge kuhu suund võtta. Aga alati peaks ikka kaks korda järgi mõtlema, kui tekib mõte minna nõia metsa. See mets ju kurje vaime ja muid nähtamatud tegelasi täis. Metsavaimudel oli täna paha tuju. Olime nende metsas ja kippusime näppima nende valvatavat vara, siis sai see valusalt karistatud. Niisiis andsid nad kõigepealt mulle vastu vahtimist, nii et olin tükk aega oimetu. Margus, vaeseke, pidi ise hakkama saama, seal, kuhu ta parasjagu end sättinud oli. Pikapeale hakkas nägemine tagasi tulema. Hea õnne peale jäi fookusesse midagi, millest meil hiljem, metsavaimude järgmise vingerpussi ajal kõvasti abi oli. Aga vahepeal püüdsime seda aaret ikka tavapärasel moel püüda ning nätaki toppisid vaimud oma näpud meie tegemistesse. Aga ega geopeitur on kah kaval tegelane ning ei lase end kohe nokauti lüüa ja nii tuli tagataskust plaan B :) Kavaldasime metsavaimud üle, saime toetust ja abi veel kahe geopeituri, Piia ja Peetri näol. Nüüd oli meid palju rohkem nende kiuslike metsavaimude vastu ning ohsaa ime. Nad hakkasidki vaikselt leebuma ning nende kõverate näppude vahelt sai päästetud abivahend, aarde logimine tundus jälle täitsa tavaline tegevus ning seejärel sai veel tagasiteel autoni puhuda mõnusat juttu Piia ja Peetriga. Suured tänud peitjatele! Väga äge aare, mulle väga meeldis!

 1 

Hannes juba vestis meie seikluse jutu ära. Mul jääb ainult üle tõdeda, et väga meisterlikult tehtud aare ja hea, koomiline mälestus jääb sellega seoses. AITÄH!

 1 

Äge aare, väärib otsimist. :)

 12 

Krt, nigu kangelaspioneerid - viie minutiga tekitasime endale probleemi ja siis lahendasime seda kangelaslikult järgmised poolteist tundi :)

Aga kõik algas nagu Pavlovil koertega. Tavaliselt oli ikka Pavlov see, kes koertega katseid tegi, aga lõpuks niikui koerad tule põlema panid, tormas Pavlov neile süüa tooma. Kui nüüd Jakob ükspäev teatas, et tema tahab uurida, kuidas mina aaret otsin, oli vat just see Pavlovi tunne. Et valigu ma aare. Valik teatavasti eriti rikkalik viimasel ajal ei ole, ja mingi kännualuse otsimisel ei tahaks nagu ka uuritav olla, OK, võtame selle.

Algus oli kena, matkasime natuke, nägime kitse, uurimise käigus viskasime isegi pisikese haagikese sisse, aga kivinõia pesani jõudsime kenasti. Siis leidsime linnukese, siis abivahendi. Ja siis see algas - umbes viie minutiga suutsime parkida abika positsiooni 'kinni'. Tee või tina, riputa või kakssada kilo talle külge - lahti ei tule. Mets ainult vabiseb. Informeerisime peitjat, see itsitas ja soovitas abika kohe ära lõhkuda. No see ka nüüd hea idee ei ole.

Siis hakkas uurimise õpetlik osa. Uurija, st mittemina, nägi, kuidas geopeitus sunnib muidu enamvähem normaalseid inimesi käigupealt hulle ideid genereerima. Jätsime asjad vedelema, tulime ära, kolasime natuke kuuris ringi, laadisime hulga jubinaid auto peale ja metsa tagasi. Siis hakkas leiutamine. First things first - logi saime uue abikaga kirja praktiliselt kohe. Siis hakkasid need organismi tugevdavad tegevused, mida vene keeles kirjeldatakse kolme sõnaga, millest siia kirja panna kannatab ainult keskmine - greblja (sõudmine). Aga punni kuidas tahad, abikas on kinni mis kinni. Tegime siis pisukese amputeerimise, tugevdasime veel tiba organismi - ja ühtäkki hakkas abikas liikuma ja varsti andiski ennast kätte. Mis siis enam, taastasime enam-vähem endise olukorra, ainult see lammas on nüüd jupp maad lühema keti otsas, aga hooldust loodetavasti ei vaja.

Lõpp hea, kõik hea. MIna sain skoori kirja ja hulk aega lõbutseda, Jakob nägi ära, kuidas mittemillestki tekib sihuke lugu, et lase olla, ja et geopeituses esineb ikka igasuguseid situatsioone, aare va sinder saab endale sildid külge, no ja peitja va suli saab suure aitähi!

 5 

Kohapeal läks kordades kauemini kui selle logi kirjutamine aega võtab. Pikalt nagu heietada ka ei saa, seega pean nentima vaid tavapärast fakti - peitja on suli. Tänud, kust sellised ideed küll tulevad?

Vaade kohast, kuhu ma oma auto parkisin

Kivinõia valdused?

 2 

Selle sügise esimene aardeleid. Pettuma ei pidanud.

 1 

Si-si-siin oli tegmist jälle kirjelduse, asukoha ja teostuse parimal viisil üheks tervikuks nõidumisega. Kokku tuli korralik kompott, mis söömisel tekitab selle kõige parema tunde. Mulle väga meeldis! Suured tänud!

 3 

Mulle meeldis, kohe väga. :) Kõigepealt sai natuke jalutada, siis saime abivahendi üles otsida ja peale seda läks trall lahti. :) Kuna midagi reeta ei taha, siis rohkem midagi ei ütle. Suured tänud peitjale! Sildid kindlasti külge. :)

 9 

Saabusin just Kivinõia juurest tagasi... ja no ma olen sõnatu! Vau! Püüan siiski midagi kirja panna :) Kohale jõudes olin väga üllatunud, sest sellisest lossist ei olnud mul õrna aimugi. Hakkasin siis ümbrusega tutvuma ja ei läinud väga kaua, kui silmasin ka aaret. See oli see hetk, kui karp ikka täielikult lahti vajus, ja see ei olnud mitte aardekarp. Hakkasin siis abivahendit otsima. Õnneks vedas GPS mind kohe õigesse kohta ja seal tema oligi. Ka minul tuli sellega veidi kätt harjutada. Just sel hetkel, kui ma eriti ei püüdnudki, asi õnnestus nagu elus ikka. Viimase etapiga läks ka natuke aega.

Mõtlesin, kuidas Madis, Liis ja Miki ikkagi öösel kõige sellega toime tulid. Väga tublid! Kindlasti on soovitatav minna otsima päeval, seda enam, et ükski mugu vast Kivinõua lossi juurde minna ei julge. Teeolud on nagu on - tõepooles porine, aga isegi linnarattaga saab vähemalt praegu puhtalt ja kuivalt läbi. Nii et kes veel pole otsimas käinud - ja neid on ju palju - soovitan kohe kohale põrutada. See on aare, mille nimel tasuks minna kas või Sirtsu sohu! Sääski kah praegu pole :)

Tagasiteel märkasin kõigepealt karjääri nurga juures laigulistes vormides ja relvadega poisse. Ilmselt ei tulnud nad Kivinõida taga ajama, vaid paintballi mängima. Ja peagi sõitis mulle vastu üks üsna madalapõhjaline auto. Märgates ettevõtmise lootusetust, hakkas juht tagurdama ja nii me siis sõitsimegi, tema tagurpidi ja mina edaspidi. Autoga tõesti ei tasu väga kaugele trügida, seda enam, et maa pole ju pikk. Tee muutub mõne aja pärast vaid tankile (või jalgrattale) paslikuks.

Kokkuvõte: äärmiselt äge aare - põnev koht, vahva teostus, palju mängulusti! Suur aitäh mõnusalt sisustatud aja eest!

Nõid kutsus mind külla, ise lubades, et seda aaret ei ole väga raske leida. Ise ei saanud arugi, mis hetkel nõid mind ära nõidus, aga tükk aega otsisin valest võlumaailmast. Kui siis nõidus hakkas haituma, jäi ka õige asi silma. See nõiale ei meeldinud ning ta hakkas mind valgete munadega loopima. Aina loopis ja loopis. Ühega oleks peaaegu pihta saanud. Aare oli väga ägeda teostusega. Aitäh - mulle meeldis!

Mõnus jalutuskäik värskes õhus. Tore aare oli, aitäh peitjale.

Tänud AA kandidaadi eest ja kõik muud väärissildid samuti külge.

TFTC!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

Kui Liis vaikselt mainis, et üks aare ootab külastust ja logimist, et vist ei olegi veel keegi käinud, siis oli kell üsna tavapärane - südaöö. On ikka suslik, suudab kordamööda mind ja Madist torkida nii, et lõpuks mõlemad ohkavad, üks ajab ennast ühes linnaosas, teine teises tagajalgadele ning lõpuks läheb nii, nagu minema peab - geopeituseks. Pilk kaardile ja paat kaasa. Kes siis öösel ilma paadita geopeituma läheb ning teele. Kohapeal saime esimesest punktist "info" kätte ning ei osanud suurt midagi peale hakata, kuid kolm pead on ikka kolm pead, pisike pimedus ei sega ning lõpuks oli meil ka selge, et mis ja kuidas. Minu tagumikutunne vedas õigesse kohta, kuid kes täpselt nüüd seda aaret esimesena märkas, ei mäleta enam. Madis oli see, kes päeva päästis ning Liisi nobedad näpud aitasid ka logimiseni. Väga lahe teostus, aitäh! Oli järjekordne mõnus geoõhtu parima geoseltskonna ja kvaliteetaardega.

 4 

Esialgu ei osanud midagi arvata. Selline Premium värk läheb enamasti mööda , sest nii hardcore interneti jälgija ma pole ( veel). Aga loomulikult ei saanud selline asi kaua saladuseks jääda. Eks Ropkaga ole ennegi kokkupuutumist olnud - uhket märki ja pensioni küll veel ei ole , aga laulukest ikka tean , et "kui mu sisikond kokku mind kisub..." jne Tõotas põnev olla ja tulla. Koht oli vana tuttav , rööpaid oli juurde tehtud ja sügavust tuunitud. Et ikka raskem oleks salapaiku leida, mis muud. Koht leitud - piilusime ringi ja leidsime arvatava abivahendi. Mõttepaus. Kiire ajutegevus ja leidsime koha kus seda rakendada.Või siis sedasi kohe .... Nüüd tuleb reklaamipaus , et katta abivahendiga harjumist , harjutamist , tulemuse saavutamist ja võidurõõmu. Eks seda va vahendit annab ju kah mitut moodi kasutada ja ole siis kindel ,et ei peaks otsast peale hakkama :) Vahend kasutatud, kuulasime ära, mis nõia saadikul öelda oli - õige pea hakkas ta ennast kordama ja siis oli aeg asuda järgmise etapi kallale. Kuna ühele on antud rohkem kui teisele - jäi etapp kaks samuti esimese hooleks. Ja voila - logi kirjas. Järgnes veel etapp kolm , et ikka kõik jõuaks edukalt vähemalt autoni - see oli kõige keerulisem ja kõige vaevanõudvam. Kusagil vahepeal sai ka aare oma kohale tagasi uusi huvilisi ootama, kellele "pähe lasta" ..Ja arvata võib, et tagasipanekul käitub iga asi risti vastupidiselt sellele, kuidas ta käitub eelnevas "hankimisprotsessis". Aga super lahe värk ja suur aitähh. Selliste asjade pärast geopeitust mängitaksegi. Ja kohati saan isegi aru , miks osad asjad on premium sildiga. Samas on kahju, et nii jääb ta jälle laiemale ringile nägemata. A võib-olla ei jää ka , kes teab. TFTC Aitähh

 5 

Lesisime juba voodis ning valmis magama jääma, kui Liisi telefon mulksuma hakkas ning Liis järsku kihistama hakkas. Uurisin, et mida ta seal nüüd korraldab ning kui mainiti sõna Miki, siis arvasin kohe, et Liis sügeleb aarde juurde. "Aga logisid pole veel, see pole kaugel. Miki igatseb sind". No küll on diplomaat. Mikile rääkis sama juttu ning lõpuks öeldi mulle, et pane nüüd riidesse, Miki hakkab tulema.

Teepeal aardeni suutis Liis porimülkasse astuda ning ühe jalanõu väga mustaks saada. Kui kirjelduse järgi tundus aare hullem, siis kohapeal läks tegelikult üpris ruttu. Abivahendi leidsime kohe ning kohta, kus seda rakendada, märkasime ka üsna pea. Kõigepealt katsetasid Liis ning Miki, aga edutult. Seejärel oli minu kord ning esimene katse oli edukas. Väikse ärarduse tagajärjel oleks Liis äärepealt abivahendiga vastu pead saanud. Katse kaks oli edukas ning lähenesime teist moodi süsteemile. Logiraamatu saime ka üsna pea kätte ning selgus, et keegi polnudki veel aaret otsinud. Meeldiv üllatus :) FTF kell 00:52, aitäh ägeda aarde eest!

 5 

Olime juba mõnusasti magamamineku lainel, kui avastasin, et keegi polnud netis seda loginud. No Madis ei tahtnud asjast muidugi midagi kuulda, mistõttu tuli tavapärast taktikat kasutada - Miki! "Madis igatseb sind!" "Madis, Miki tahab minna ainult koos sinuga!" jne. Toimis! Peagi olimegi juba õues ootamas ja sõit võis alata. Ühel hetkel pidime auto hülgama ja jalgsi edasi minema. Jube porine oli! Mina koperdasin ühele tossule paksu porikihi peale ja ega palju puudu ei jäänud, oleksin peaaegu sinna mutta kõige täiega pikali prantsatanud. Abivahendi leidmine probleeme ei valmistanud, ka aarde kättesaamine mitte. Väga tore aare! Aitäh aarde eest!