Pardikannu

Metsas on seened ent kui see mikro on sama mikroskoopiline kui need seened siis jääbki ta leidmata.

Hakkas hämarduma. Kuna ees oli palju mitteleide, siis väga suurt ringi ei teinud. Meeldetuletuseks panen sinise larhvi. Jääb ootele, kuni tekib mõni leid.

Aegviidu-Altja matka neljas päev. Jäi mul see kaval asi seekord avastamata, aga see-eest pakkus kivi väärt kohta väikeseks puhkepausiks. Teinekord jälle, aitäh.

Arenguruumi mul veel siis on.

Teekond siia polnud suurem asi, aga see eest ootas ees vägev kivimürakas. Kivi üle vaadatud, hakkasin seeni otsima. Algul silmadega, siis hakkasin kulu ja muud pahna eemaldama, aga peale tunnist pingutust 0 seent. Ilmselt polnud seene aeg veel käes, peab sügisel tagasi tulema.

Ümber kivi sai tehtud päris palju ringe aga topsik jäi leidmata. Ilmselt põhjus selles, et ringe tegin päripäeva. Järgmisel korral ringitan ikka vastupäeva.

Iga korraliku geopäeva juurde kuulub ka üks mitteleid. X-ray silmanägemise saamisel tulen tagasi. Tänan.

Ei leidnud, lõpuks läks juba pimedaks ka, kahju :(

Olin oma päeva planeerinud nii, et selle aarde jaoks jääks lahedasti aega. Ega see nüüd aarde leidmisele kuidagi kaasa ei aidanud, nii oma tund-poolteist ma seal mõtisklesin ja selle tulemusena leidsin ühe seene. Nime kirjutada sinna paraku ei kannatanud. Tänud juhatamast!

Pärast oktoobrikuu erilist saamatust sain ühe abivihje. Nüüd tekkis võimalus seda uuesti katsetama suunduda. Kui Tallinna ümbruses oli lund üsna vähe, siis siia aarde juurde, kivi ümber oli tuisanud paraja lumekihi. Ajasin natukene jalaga lund laiali aga asi tundus praegu täiesti lootusetu. Nina norgus jalutasin tagasi auto juurde.

Autoga pressisime 60 meetri peale. Selle jaoks pidi tegema natukene offroadi kui ka füüsilist puu eest tassimise näol. Jalgsi osa peale me kummikuid me jalga ei viitsinud toppida ja elektriliini alust ületasime mitte kõige veesõbralikemate jalanõudega. Päris märg ja üleujutatud oli see territoorium aga jõudsime siiski kuivalt kivini. Sealt algasid aga probleemid. Üks keskendus kivile, teine kivi ümber kasvavatele puudele. Otsisime ja otsisime. Lugesime korduvalt logisid, vihjet ja kirjeldust. Olime seal kindlasti üle poole tunni kohapeal. Üks mäda seenepuu omas ühte head väikest mikro auku, mis paistis kui inimtekkeline aga seal ei olnud midagi sees. Otsingu käigus mõtlesin millegi pärast tõsta eest ühte teist mädanenud puud. Ju siis ideed oli otsas ja viimases hädas eeldasin leida aaret ebaloogilisest kohast. Libedat puud tõstes libisesid käed lahti ja haarduvus tekkis alles siis kui küüned jäi kuhugi koore taha. Murdsin kaks küünt niimoodi ära, et igasugune pardikannu aarde isu läks ära. Ei saa aru kus see seal oli. Otsisime endi arust väga põhjalikult.

 1 

Kivi leidsin ja tiirutasin. Ei midagi. Lõpuks lõi vihm prillid nii märjaks, et ei näinud midagi. Pidasin õigemaks metsa all jalgratast otsida. Selle lõpuks ikka leidsin.

Midagi pole teha, tuleb tunnistada, et ei leidnud - kas oli nüüd süüdi lumi või olime ise geopimedad - eks aeg näitab!

 1 

Tund või poolteist jauramist, sõrmedega sambla ja maapinna läbipatsutamist, kuuskede kammimist... sihile ei viinud. Liiga karm peidukas mu jaoks... ehk kunagi jälle.. hetkel pikemat aega ilmselt siiski mitte.. no kibestumine, saate aru küll :).

Pool tundi nautisime vaadet, rohkem polnud mõtet siin jaurata, sest eesmärk oli Kuradisaarele minek.