Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare kutsub teid väiksele Kappa saarele, mis asub Suure ja Väikse Pakri saare vahel. Kappa saare lõunatipus asub kunagine NSVL ovitseride kasiino. Kagurannale on keegi rajanud oma "suvila". Saare keskosas võib aga näha mingi vana hoone alusmüüri. Kappa saarele pääseb mitte ainult paadiga, vaid ka jalgsi läbi vee kahlates. Kõige parem on läheneda otse põhja poolt Väike Pakrilt, kus vesi kõige madalam. Madalaima veeseisuga ei tohiks vesi üle põlve ulatuda. Tasub olla ettevaatlik võimaliku militaarse päritoluga esemete suhtes! Valmis peab aga olema läbima pillirootihnikut ja suvel nõgesetihnikut. Suvel nimelt vohavad Kappa saarel kõrvenõgesed, mis võivad ulatuda üle pea.
Aare on avaldatud Advendiseeria 2016 raames.
Vihje: ära sina ahju tuld tee!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC6Z2Q8
Logiteadete statistika: 24 (92,3%) 2 2 0 0 0 0 Kokku: 28
Alustasime oma Pakrite retke Kurkse sadamast kajakkidega. Peale lõuna poolsete aarete leidmist, lükkasime kajakid uuesti vette ja aerutasime sellele kormoranide poolt vallutatud saarekesele. Siin saarekesel veiseid pole ja floora saab vabalt vohada.. õnneks oli seda taimestikust läbi murdmist lõunatipust lähenedes üsna lühike maa. Maja juures pidas Marko mõistlikumaks aknast sisse hüppamist, selle asemel, et hakata ukseni vaarikate ja nõgeste vahele teed rajama.
Tänan peitmast.
Tilk tõrva pidi meepoti pahaks ajama, nõustun nendega, kes väidavad, et igale poole peita pole tõesti mõtet. Proovisime, mis me proovisime aga ühtki rajakest ka ei läinud, mitte sinnapoolegi. Rattaga kõrges heinas, risus, nastikuid täis saarelt ei hakanud me mitte katsetamagi. Vaatasin nüüd, mis aastaajal ta siis ise peitnud on, no oleks pidanud ette arvama.
Saared olid muidu ägedad, tohutult palju põldmarju, magesõstart, muulukaid, vaarikaid, Lehmalised olid ägedad, igaüks täitsa isenägu, ilm oli ilus ja kaaslased mõnusad, üleminek paadiga siulips, oli tore päev aga tagasi ei tule.
Aerutasin kajakiga Suur-Pakrilt Kappale. Aarde leidsin saarte aaretest neljandana vihjele vastavast kohast. Siit edasi aerutasin edasi Väike-Pakrile.
Kirjeldust lugedes ja asukohta vaadates tundus tõesti raskesti kättesaadav aare, mis tavalisel jalgsimatkal Pakritel ilmselt käimata jääks, sest Väike-Pakrilt läbi vee ja roheluse siia jalutada ei paistnud vähemalt tänaste oludega eriti ahvatlev;). Õnneks ei pidanud sumpama, tegime hoopis lihtsa draivinni. Kormoranid on siia juba oma jälje jätnud, häälekalt anti meile ka mõista, kes siin end peremeheks peavad, lubati siiski lahkelt meil ringi vaadata.
Paadiga lihtne käik. Aitäh.
Oh seda raskesti kättesaadavat aaret küll. Meie jaoks oli õnneks ainult kohale sõitmise vaev. Ka kormoranid olid seda meelt, et ega siia juba niisama naljalt ei satuta ja võib vabalt pesitseda. Olen küll eemalt neid ära suretatud puid näinud küll, kuid nii ligi õnnestus esimest korda hiilida. Täitsa sürr paik, tõesti nagu klipp õudusfilmist. Vähemalt ei tulnud need peletised pea kohale tiirutama, vaid hoidsid distanti. Sellisel juhul oleks küll tilk püksi tulnud. Vahepeal sai ka aare üles leitud. Sain ka vahelduseks leiu enda kaela riputada, tundus juba, et mul pole lootustki. Aare igati vinks-vonks korras ja ka ränduril oli aeg edasi liikuda.
Tänud.
Täpselt sihuke ,,Jääaja" filmi tunne oli, kus raiped meie saabudes laulsid ,,söök, võrratu söök". Siiski, selle asemel, et kellelegi praeks olla, läksime hoopis aaret otsima. Kambaga ülemäära pikalt peatud ei kestnud ja kappasime Kappalt edasi
GP lehel viimati leitud 1050 päeva tagasi ja tabelis neljandal kohal, ühtlasi vanim leidmata aare, mis pole Taneli veeaare. Meie jaoks oli üks lihtsamaid leide, tegime paadige drive-in ja panime nimed kirja. Üle pea kõrvenõgeseid polnud kusalgi näha, ainult madal hein ja kormoraanid. Pikalt uudistama ei jäänud, sest pikad matkad olid veel ees. Igati äge saar. Ausalt öeldes saarelt vaadates poleks olnud isu jalgsi läbi vee jalutada, aga kui oleks pidanud, siis leiu nimel oleks vast ära teinud.
Juba kaugelt vaatasime seda kormoranide poolt vallutatud saart kus suured puud olid nagu Hitchcocki filmist. Suured ja v6imsad ilma yhegi leheraasuta. Siin tegime esimese rändurite vahetuse. Silver krabas yhe kaasa ja mina poetasin teise asemele. Paadiga oli kyll täitsa draivinn aare, ei pidanudki jääaega ootama jääma :D Tänud peitjale
Kappa ja kappa. Kuhu sa kappad? See aare sai olema huvitav ja õpetas mulle just mitte kappama. Mul oli ilus ja sirge plaan - hommikul vara süstaga üle, mõlemad saared aaretest tühjaks noppida ja siis tulla Kappa aaret noppima ja Kappale ka ööbima. Ei ole siin veiseid, kes mind öösi võiks üles ajada ja lihaks teha. Saingi süstaga üksi üle mere, esimene ülepeavees pikem süstamatk samas, ning ei saanud kuskil randuda, VäikePakri paksult lambaid poegadega ja veiseid poegadega täis. Seega ei tahtnud neid häirida. Lõpuks olingi Kappal väljas ja panin siia lõunasöögi püsti, logisin ka ilma suurema vaevata aarde ja einestasin. Küll oli pea juba hommikust saati valutama otsustanud hakata ja ega rohtu polnud. Sõin korralikult ja panin kodinad kokku, pakkisin süsta ja minekule. Kaugele ei jõudnud, kui hakkas imelik, väga paha suisa. Lõpuks lihtsalt vaatasin lähima ranna VäikePakril ja randusin, ei jõudnud väga mõelda ja telk püsti ja sisse pikali. Nüüd olen ma viimasest ööpäevast vaid 5 tundi suutnud tegus olla ja see kulus mere ületamisele ja autoga randa sõitmisele. Nii paha oli olla ja pea retsilt valutas, iga liigutus ajas südame pahaks. Lõpuks suurem hull läks mööda peale 10t tundi suremist, kui lähema põõsa täis oksendasin, ikka korralikult. Ja nüüd ööuni ka otsa magatud. Oeh. Kas nüüd on aeg Pakrite aardeid noppima hakata või mis ma Kappan? ;)
Olen Kappat aastaid nillinud. Vedasin eelmine aasta isegi kanuu koju, et sellega ühel heal päeval ülivaiksel merel tiksuda. Aga ei saanud ei paadi ega kanuuplaanist asja. Tuult ka pole, et lohega minna nagu 2013a peaaegu samasse kohta. Ah, lähme siis lihtsalt kand ja varvas. Nii saigi plaanitud, ja et oleks segasem, suurendasime seltskonda vabatahtlike jääpäästjatega veelgi.
14 km puhast jalarõõmu. Pool sinna, pool tagasi. Teel sinna tegime majakeses peatuse. Täitsa elatav putka, linnuke vähemalt elas. Tee peal pugesin kivi juurde tekkinud jääprakku - nagu ema üsas oleks. Päike paistis ja elu oli ilus. Olid ajad..
Kohapeal saime meiegi aaret tükk aega otsida ja veel kauem kätte saada. Tagasi panin vast natukene hõlpsamini. Tinistasime kasiinole paslikult joogid lõpuni ning asusime tagasiteele. Selleks valisime ringi mineku, et saada teist teed mekkida. Jalutasime mööda autoteed, mida džiibid ja muudki masinad ohtralt kasutasid. ATV-d kasutasid ka. Suuremast veelombist korjasin miski Renault jupi prügina kaasagi. Vahva oli vaadata, kuidas jääpragu tervet autoteed palistas. Eks see masinate vibrast tekkinud oli. Kohalik rannarootslane, kes iga mõne aja tagant kirvega jäässe auke toksis, selgitas oma tegevust sellega, et testib uut jäätee trassi. Sest senisel oli üks vana VW kastikas koos ülekaalulise heinapallikoormaga meie jalutamise ajal läbi jää vajunud. Seda me vaatasime, et mis uued suured kivid need seal keset merd on. Hoopis heinapallid olid :)
Kaldale jõudes olime pisut rammestunud, ent õndsad. Ikkagi esimesed geepeelased, kes jääd mööda saarele kulgesid. Ja eluga tagasi ka. Aitäh Erkole laheda paiga ja veel ühe külastatud saare eest! Aare korras, võtsime hulga häid emotsioonide.
On kahju kui geopeituse kaart muutub tühjemaks. Et nagu polegi enam põhjust, võimalusi võtta ette seikluseid või imelisi kulge. Samas kes keelab logitud aardeid taaskord külastamast, eriti kui sõpradel on käimata ja endalgi oleks matk uutes oludes. Ilm säras päikest ja meie võtsime suuna üle jää nulli. Nagu loota võis oli loodus voolinud meie teele kordumatuid teoseid, meie lobisesime ja kõndisime. Piiaga arutasime, aga ei saanudki vastust et millise kivi peal me suvel hüljest nägime. Siitpoolt lähenedes külastasime kohti, mis suvel ligipääsmatuks jäid. Näiteks majake kaldal, kus elas sees lind (mina suudan eristada varest, luike ja kajakat, see oli väiksem) Lõpetasime siis peagi tema kodurahu rikkumise ja suundusime kasiinosse. Kasutasime kasiinot sihipäraset ja asusime tagasiteele. Seegi polnud igav. Juba saabumisel saime aru, et kohalikud on saarele jäätee avanud ja et seda ka paljud mandrirotid lustimiseks kasutavad. Ühel hetkel muutus aga tegevus jääl imelikuks. Meie ees oli auto kust aegajalt tuli välja mees, kes kirvega jääd raius, ei olnud tõene meie arvamus, et ta laipa peita proovib. Hoopis uut jääteed otsis, sest pool tundi tagasi oli neil auto koos heiakoormga jääst läbi vajunud. ja meresaagiks saanud, oligi heinakoorem veel jääs nähtaval. Kaldale jõudes kohtusime juba kergelt lõbusaks seatud meeleolus mehega, kes kergelt kelkides meile jutustas, kuidas tema oligi olnud selle auto roolis, mille roolis nüüd näkineiud lustivad. Oh jah kallid geopeturid, külastage ikka käidud kohti, uued seiklused on tihti huvitavamad, kui algselt kogetud.
Kuidas saada Pakri saartele? Selleks on erinevaid võimalusi. Ma olen varem käinud paar korda kajakiga, ühe korra plekist paadiga ning ühe korra selle kohaliku teenusepakkuja äkilise RIB püssiga.
Seekord otsustasin traditsioone eirata ning kasutada ära tuult, mis algselt puhub maa poolt merele ning päeva teises pooles peaks vastupidi puhuma ja maale tagasi tooma. Mõeldud tehtud. Kobisin Kurksesse, puhusin paadi täis ja tuld. Tuul viis kõigepealt Kappa kanti, juhtisin kusagile pilliroogu ja krõbistasin mööda maltsa aardeni. Ma ei tea, kas eelmised olid sigaduse kokku keeranud või peabki aare seal olema? Minul õnnestus seda näha vaid moblakaameraga kõiki nukataguseid filmides ja siis mingis imeasendis väänates kuidagi välja kraapida. Kuna karpi olin moblaekraanil näinud, siis oli otsus selge - ei lahku enne, kui leid kirjas, tulgu selleks või terve maja molekulideks teha ja siis häärberiks tagasi ehitada. Saavad daamid kiviaia ladumisega hakkama, saan mina putkast villa ehitatud. Õnneks ei läinud seda vaja, kuidagi vingerdades ja üleni tahmasena sain karbi kätte. Ei imesta, et kellelgi vahepeal mitteleid tuli, napilt oleks endalgi leidmata jäänud. Üsna värskete jälgede järgi tundub, et mitteleidjaid on vahepeal veel olnud. Sellest on kahju, kui juba nii kaugele jõutud. Tänan peitjat või siis eelmisi logijaid katsumuse eest.
Rajasime paljajalu tee läbi kõrkjate ja nõgeste. Ahju enam polnud, soemüüristki oli vähe alles jäänud. Ladusime laialiloobitud kivid ahjuasemele tagasi, aga aaret ega jäänuseid ei näinud.
Meil läks hästi ning saime paadiga otse saarele, sest juht polnud ise seal varem käinud, ainult venelaste prallesid näinud. Maabusime venelaste onni juures ja murdsime läbi nõgeste aardeni. Käisin algul eelviimase ja siis viimasena ning hea rada tehti ette. Aarde leidis Villu. Aitäh!
Kuigi selle aarde paljud logid algavad võrdlusega kirsiga tordil, siis logid meenutavad pigem juuksekarva supis. Ka meie piidlesime seda saart juba hommikul. Õnneks oli vaba graafik nii paadimeestel, kui ka seega meil, siis jätsimegi selle õhtuks. Ka paadimeeste õhin oli tore vaadata, sest nemadki olid siin esmakordselt ja märkisid seega ka lähenemis, lahkumisteed maha. Kuna saarel pole paadisilda, siis tuli viimased sammud teha jala läbi vee. Saarelesaamine oli lihtne, aga tagasisaamine paati tähendas juba hulga kõrgemale ronimist. Mina oma haige seljaga kasutasin stiili, mis meenutas rullstiilis kõrgushüpet. Imelik oli, aga valudeta sain paati tagasi. Väga kaval stiil oli ka Piial. Tavaliselt annan ma vaid selliseid lubadusi nagu teha kõik, et talle kuu kätte tuua või lõpetada ära Süüria kodusõda, ehk ei tee siis midagi. Selliseid lubadusi nagu sülle või selgahaaramine ja kasvõi toakoristamine vägalihtsalt ma ei anna. Need on sellised lihtsad ja globaalses mõttes ka vähemtähtsad. Aga paadimehed olid Piia paluvale pilgule hoopis lahkemad ja seda mõlemal korral. Samas saarel sattusin jälle oma agaruse tõttu lolli olukorda. Hakkasin kõige ees kõndimia, selles ülepea nõgese ja jumalteab veel mille padrikus. Noh kibuvitsa oli seal ka sest vaigujänkuna olin korraks sellesse täielikult aheldatud. Küll oli hea kui Krista lõpuks selle pioneeri rolli mult üle võttis. Paadimeste sõnul olid mõlemad pakrid enne lehmade toomist sellised olnud ja siis pistsid lehmad selle nahka. Ja meie kirume põlastades "miine" kui teinekord mõne läbiseeditud tselluloosi hunniku sisse sattume. On siis see padrik seal Kappa saarel parem? Noh tegelikult oli selle saare külastus ikka tore loojuma sättiva päikese taustal, ja pealegi oli see meil tunduvalt kergem kui eelmistel. Seega kasutage teinekordki paadimehi ja nende alust, eriti kui vesi veidigi kõrgem on
Villult eelnevalt maad uurides, ilmnes, et ta pole seni saarel käinud. Vajadusel lubas meile paadi anda, et ise sõuate ja jõuate saarele. Poole matkamise päeva peale tuli uusi uudiseid, et on võimalus mandrile minnes Kappalt läbi põigata. Ja nii juhtuski! Koostöös sõber Janariga Villu meid Storm Jannega saarele sõidutas ja leidis aarde. Tervitused Villule, leia aarded Pakri saartel, peida juurde ja edu matkaradadega. Kurksele sõites nägime hüljest kivil peesitamas. Tänud vahvatele kaaslastele ja peitjale.
Kaks noort saare meest kaasas, mis nii viga tundmatutes vetes liuelda. Meie õnneks oli veeseis kõrge, nii me paadiga kaldast mõne meetri kaugusele saime. Minu jaoks see paadist välja ja paati saamine eriti kerge polnud, aga tehtud ta sai. Nõges mitte ei või olla kõrgem, vaid ongi kõrgem kui inimene. Lisaks kibuvitsa ja muid okastega taimi. Alguses õnnestus mul viimaste hulgas kasiino poole minna, nii et kõige hullem polnud. Leiuga sai hakkama Villu, tore, et ta selle kodulähedase aarde meist ennem kätte sai!
Aitäh!
Oo, ja pärast, koduteel, nägime veel kajakate kivil pikutavat hüljest. Ilus õhtu oli!
Villu netiaadress oli www.pakrirannad.eu Võtke ühendust ja nii saate teiegi rõõmu toredatest päevadest Pakri saartel!
Minu jaoks oli selle aarde külastus meie Pakrite tuuri kirss tordil. Eks olen läbi mere aarete otsingutel ka mõne korra varem jalutanud. Muidugi on iga selline teekond erinev ja eriline. Kuid seekordne paadiga pilliroos ragistamine oli maru vahva. Ka meie paadimees läks kuidagi väge täis, kui Krista talle meie Kappa saare külastuse plaanist rääkis. Talle samuti pakkus see retk huvi. Kappale ta polnud varem sattunud, tahtis vist ka proovida oma paadi rammu :) Vaikselt toristades me saarele lähenesime. Põnevust lisas, et paadi ninasse saadetud kivide ja sügavuse kontrollimees vettesügavusse väga ei näinud. Pillirooni me jõudsime ja kaldani end paadiga rammisime. Viimased meetrid saareni sain kuiva jalaga rammumehe kätel :) no mida veel tahta. Aardeni ragistasime nõgesetihnikusse korraliku laia raja. Aardeleiu lasime vormistada meie paadimees Villul. Oli ju päev otsa nendest aaretest nii palju juttu olnud, et pidi ka tema käsi "valgeks" saama. Oli väga tore päev! Tänud kõigile!
Õnnestus maastik enda jaoks kõvasti väiksemaks teha ja paadiga peaaegu nulli sõita. Tegime järgmistele läbi nõgeste päris hea raja valmis. Aarde leidis Villu. Algaja õnn :) Oli üks ütlemata mõnus suvepäev Pakri saartel, kusjuures kuu aega tagasi lugesin vesise suuga teiste logisid ja mõtlesin, et ma ei jõua kunagi nendele saartele. Nüüd on siis kõik Pakrite aarded leitud. Aga kohalik Villu lubas unustatud geopeituse parooli üles otsida ja saartele uusi aardeid peita, nii et varsti peab vist tagasi tulema. Aitäh!
Sõjväelinnakust tagasi jalutades luges Maarja logisid ja arvas, et jätaks selle kosutava nõel- ja nõgeseravi sinna aarde juurde minekuks vahele st ei läheks seda üdse otsima... ja siis selgus, et enamus neist logiomanikest aaret läbi saare, põhjatipust rünnanud. Mida kuradit, meil ju süstad istumise all ja otsustasime veepealse dessandiga otse lõunatipust tormijooksu korraldada, polnudki seal miskit korraldada. Sõitsime süstaga ülbelt hoovi, tegime varbad märjaks ja jalutasime mööda jalgrada aardeni. Tuld ei teinud (eestimaa suvi ikkagi:)) ja võtsime aarde peidupaigast välja. Tehtud selleks korraks, äge :) Tnx peitjale!
See aare oli nüüd küll kirss tordil :) Päris väsitav matkapäev oli selja taga, päike oli hakanud juba parajalt liiga tegema -- nii et hea aeg väikseks supluseks. Murdsime soovitatud suunast läbi kõrkjate ja nõgeste ning vesi mõjus tõesti väsinud jalgadele tõesti mõnusalt värskendavalt. Põhi oli kivine ja vesi üsna läbipaistmatu, nii me seal kobasime, "jalakaudu". Riiete kuivana hoidmise plaanist sai üsna kiirelt loobutud, pigem oli tahtmine täispikkuses vette viskuda ja ujuda, aga kõik asjad olid ju seljas... Tegelikult oli veetakistus otsingu lihtsam osa, sest saareke ise on ikka tõeliselt kiuslik oma ülepea okastaimede ja kõrvetajatega. Lisaks veel linnud, kelle pesi rohelusest näha ei ole, enne kui nad suure kisaga tervituseks õhku tõusevad. Esimene majake oli päris suur, isegi uhkem kalameeste kodu kui Suur-Pakri lõunatipu oma. Tagasiteel lõikasime otse küla suunas, oli vähe mudasem, aga siledam. Aitäh, see oli üks meeldejääv otsimine!
Sõjaväelinnaku juures filtreerisime välja geopeiturid, kes jaksavad ja tahavad pärast pikka päeva veel ühte rasket väljakutset ette võtta. Alles jäi meid 4 - Hanno, Triin, Levia ja mina. Lähenesime peitja soovitatud ilmakaarest. Ma tormasin kohe oma äraviskamist ootavate tennistega merre. Meri oli üllatavalt soe. Alguses sai niisama liigutud põlvekõrguses vees. Siis tuli püksid üles kerida, et püksid kuivana hoida. Järgmiseks tuli loota, et aluspesu märjaks ei saaks. Siis oli vahepeal juba särk märjaks saanud ja tuli suruda seljakotti tagant kõrgemale, et see märjaks ei saaks. Lõpuks hakkas nii sügavaks minema, et ka see enam ei aidanud. Tuli taganeda ja seljakott rahulikult seljast võtta ja edasi seda pea kohal tassida. Muidugi vajab ära mainimist, et terve selle aja on meres kivid, mida täiesti läbinähtamatu vee tõttu ei näe ja seal kus ei ole kive, on pehme vajuv muda. Jalgu mudast välja kiskudes suutsin umbes 10 korda enda jala krampi tõmmata. Oi seda valu. Kõige valem koht kus võiks kramp tekkida on vees. Kui seal tekib see tunne, et kohe tekib kramp, siis see ka tekib. Niisama maismaal olles oskab käituda teisiti, et tunnet eemale peletada. See oli vee osa. Kappa saar ei olnud eelneva kõrval meelakkumine. Alguses roostik ja siis avanes vaade nõgestega kaetud saarele. Roostiku vahel oli neid ka aga mitte nii hullusti. Valisime siis mineku mööda kallast läbi roostiku. Kui vahepeal suutsime trajektoorilt liiga sisemaale kalduda, siis peksti meid nõgeste poolt kiiresti ohutusse kaugusesse tagasi. Umbes poolel teel on ka mingi kalameeste või muude isikute maja. Hoovis oli ahi ja pesemata nõudega kaetud laud. Piilusime ka majja sisse. Majutab vajaduse korral päris suure seltskonna. Voodeid magamiskottidega oli 4 ja olid veel välivoodid. Eeldasime, et siis ühest majast võiks teise juurde viia ilus rada. Mõte oli hea aga sattusime vaarika võssa. See oli väga ebameeldiv. Oleks nagu kibuvitsa või- roosipõõsasse sattunud. Pärast endite ärakraapist läksime jälle kalda äärde, et minna mööda seda lõpuni. Lõpu tegevus oli kõige eelneva kõrval juba lihtne. Oli üks päris karm aare. Eriti pärast nii pikka matka. Aitäh proovile panemast!