Rooste Rüütel

Olen vana ja väsinud mees

Ja üksindus on minu silmade sees,

Vaid noorust ma meenutan veel,

See eluvaimu hoiab mul sees.

Jalutasin metsas ja nautisin värsket õhku. Äkki näen puude vahel kedagi seismas. Veidi hirmus tundus see mees, lausa sõjakas paistis. Hiilisin siit ja sealt, lõpuks sain teisele selja tagant ligi.

Võtsin oma julguse kokku ja küsisin: Kes Te selline olete, kui küsida tohib?

Tohib, miks ei tohi. Minu nimi on Rooste Rüütel. Olen täitsa rahumeelne, tüli ei taha tekitada. Kas võin siin oma viimseid päevi veeta?

No eks Te olge siis kui soovite.

Järsku tekkis mul idee.

Ega Teil midagi külaliste vastu ei ole?

Ei miks peaks, las tulevad, ongi ehk seltsis segasem.

Noh ja nii sai jälle üks karbike kuusejuure alla susatud.

Olge ettevaatlikud, et kätt terava servaga katki ei tee!

Olen vana ja väsinud mees

Ja üksindus on minu silmade sees,

vaid noorust ma meenutan veel,

See eluvaimu hoiab mul sees.