Me kõik teame lugu Rapuntselist, kuid Kiius elab täitsa enda tornis Tornitüdruk. Kuigi lapsena oli Tornitüdruk üks rõõmsameelne plika, muutus ta täisikka saades kurvameelseks. Mitte miski ei suutnud teda rõõmustada - ei kingitused, ei külalised, ei tsirkus. Tema vanemad olid juba väga mures. Kõik muutus kui Tornitüdruku peole tuli prints Januz. Nüüd muutus Tornitüdruk rõõmasaks ja lõi tõeliselt särama. Varsti pidasid noored ka pulmad maha. Mõni aeg hiljem pidi prints töökohustuste tõttu minema Soome. Januzit saatis tema ammune sõber ja kolleeg prints Hanz. Noormehed pidid tagasi jõudma juba kahe nädala pärast. Tornitüruk muudkui ootas ja ootas. Möödus üks nädal, möödus teine, möödus kolmaski. Kuid Januzit ei kuskil. Ühel päeval kõlas uksel koputus, uksel seisis kurb Hanz, kes teatas, et enne Kaberneeme sadamasse jõudmist oli nende jaht ümber läinud ning Januz oli surnud. Tornitüdruk langes musta masendusse ja nuttis päevad läbi. Mõne aja pärast palus Hanz Tornitüdruku kätt, kuid sai eitava vastuse. Sellest, mida Hanz edasi tegi, räägime aga teisel korral. Oma südames Tornitüdruk teadis, et tema armastatud Januz on kuskil olemas ja üks kord nad kohtuvad taas. Ja Tornitüdrukul oli õigus. Nimelt tulid Januz ja Hanz Soomest täiesti õigel ajal, maabusid Kaberneeme sadamas ja asusid Kiiu poole teele. Olles juba Kiiul, Mõisa teel, pakkus Hanz Januzile värskenduseks juua. Pahaaimamatu Januz võttis pakkumise vastu, teadmata, et Hanzul olid kurjad plaanid. Hanz oli juba ammu õhanud Tornitüdruku poole ja plaanis esimesel võimalusel Januzist lahti saada. Nüüd oli tal see võimalus Soomenõialt saadud unerohu abil. Peale esimest lonksu uinus Januz sügavalt, Hanz asetas ta kasti ja peitis ühe tunneli kõrvale.

Nüüdseks on Januz ärganud ja ootab oma pulmi. Kuid tema vangistuse kohta märgib üks tops.