Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pääsküla prügila rajati 1972. aastal ajutisena, kuid see kujunes rohkem kui 30 aastaks Tallinna ja selle lähiümbruse valdade olme- ja tööstusjäätmete ladestamiskohaks. Siia toodi kõike, alustades elektroonikast kuni värskete toiduaineteni. Paljud inimesed käisid siin kraami sorteerimas, lootuses leida midagi vajaliku ja tühjade kätega ei tulnud sealt kunagi ära. See oli nagu üks suur taaskasutuskeskus. Radu, mida mööda prügimäele pääses, oli mitmeid, üks nendest on siin. Raja alguse peate ise leidma.
Prügimäe territooriumile ei ole vaja minna, seal on liikumispiirang. Läbi metsa toob aardeni laudtee.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lahe_teostus (8), soovitan (5), lumega_raske (3), laudtee (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC73W2M
Logiteadete statistika: 95 (88,0%) 13 7 1 1 1 0 Kokku: 118
Peale Järve metsa boonuses kõõlumist tuli kuidagi jutuks, et võiks tänasesse päeva ühe tavalise aarde veel mahutada. Selle peale uuris hea peitja kiirelt, et kas mul Prügikoll on leitud ja et ta plaanib selle lähiajal arhiveerida. Muidugi oli leidmata, sest olen jalutuskäiku muudkui edasi lükanud. Tegime siis kaks ühes - mina sain peale pimesikutamist logi kirja ning Mari korjas aarde loodusest kokku. Kuigi olen siinsamas lähedal ülesse kasvanud, siis koht oli täiesti uudne, ilma aardeta elaksin siiani teadmatuses :) Aitäh!
Kuna sild on pool lagunenud ja trepp ära vajunud, nii et aaret peitev klots oma pessa enam ei mahu, siis otsustasin aarde sulgeda. Tänan kõiki, kes otsima jõudsid!
Olime selle aarde juba leidnud aasta tagasi, täna väike kordusvisiit.
Lumine ilm ja päike lausa kutsusid loodusesse ja otsustasime mõned aarded logida. See jäi ka meie teele ning viskasime pilgu peale. Aare oli omal kohal, kuid niiskus on konteinerit kõvasti töödelnud. Kaas oli lausa kinni roostetanud, pusimise peale saime siiski karbi lahti. Sisu oli ilusti kuiv.
Vaatasin ja silitasin, ei midagi. Väga kõvasti ei julgenud kangutada, nullis on niigi üks tükk lahti ja teine üldse puudu.
Ratastega mööda laudteed oli täitsa põnev minna. Kätele natuke trenni ning jalgadele nõgeseid. Silla juures otsisime täitsa korralikult kaua. Ei jäänud üldse silma see õige koht kohe. Olime juba loobumas, kui avastasin ühe kahtlase koha. Kangutasime siis lahti ja selgus, et siin end logiraamat tõesti peitis. Nimed kirjas, hakkasime aaret tagasi panema. No proovisime nii kümne nurga all kuni lõpuks oli nii, nagu leidsime. Aitäh!
Aarde nimi on hirmsam kui aare ise. Tegelikult oli päris tore päikeselisel ja kuival õhtupoolikul mööda prügimäe äärt aardeni jalutada. Vahelduse mõttes tegime siis juba ringi peale, mitte ei läinud sama teed tagasi. Eelmised olid aarde veidi lohakalt tagasi pannud, panime seekord veidi paremini. Tänud siia kutsumast!
Leitud teisel katsel. Proovisime igasugu trikke, aga lõpuks aitas leidu vormistada kaine mõistus. Mäkke ronimisest mingit kasu ei ole :D
Leitud, väga äge teostus :) Mitu korda tekkis lootusetu tunne, aga tegelikult täiesti leitav aare, seega ärge andke alla!
Päris pikalt läks. Teiste kommentaare lugedes tundus võimatu olevat. Pärast jalutuskäiku mäe otsas tuli leid juba üsna kiirelt. Analüüsisin veidi struktuure ja juba oligi selge kuhu näpud pista. Soovitan teistel ka pausile minna ja jalutada ;)
Ohhoo, milline vahva koht siin. Täitsa üllatav kohe. Aardega läks omajagu aega. Ei teagi, kas viis koosolek mõtted mujale või mingi mingi muu jama, aga ei oodanud sellist lahendust. Peen värk. Aitäh peitjale.
Aega läks, aga tasuks sain ikka nime logiraamatusse. Aitäh aarde eest!
Möödunud aasta jaanuaris müttasime siin Helbega paksus lumes. Täna ei seganud miski mu otsinguid. Sõin kõigepealt ära kodust kaasa võetud võileiva ja vaatsin selle tegevuse kõrvale, kuidas Ardo aaret otsib. Kui võileib otsa sai käisin tema poolt vaadatud kohad üle ja ebakõla riivas silma. Kobe tükk. Pärast tegime künkale umbes poolteist ringi peale. Tänan!
Miks mulle meeldib see mäng...aga sellepärast, et sa satud kohtadesse, kuhu muidu naljalt ei satu. Polnud sellest laudteest halli aimugi. Tore oli ka Tallinna kõrgemat tippu vallutada. Aitäh kutsumast!
Vihjest kottpimedas aru ei saanud, aga polnud eriti viga, sest aare ilmutas end üllatuslikult ehk isegi liiga kiiresti. Kõige rohkem oli abi flashbackidest seoses ühe eelmisel suvel leitud aardega. Raskusastmed pidasid ka ilusti paika ja nii pääsesin pigem kergelt. Tundub, et karmakuningas mõistab, et olen liiga palju veetnud pea põõsastes mikrosid otsides ja nüüd halastas mu peale :)
Siin otsisime kõigepealt silmadega, vaatasime alt ja ülevalt aga midagi silma ei hakanud. Siis hakkasime jõulisemalt treppi ja silda uurima aga ikka ei midagi. Kuna olime lapsega sinna kohale matkanud, siis 0 leiuga ei soovinud tagasi minna, samuti tundus rumal veel tugevamalt jõudu rakendada. Tegime ühe kõne ja saime vihje, mis meid edasi aitas ja lõpuks leiuni viis. Vb enne jõu rakendamist, oleks olnud kohe mõistlik vihje küsida, nii tagame asjade pikema säilivuse.
Tulin otse imeliku värgenduse juurest lootusega, et kraavil raudselt on mõni kasutav ülekäigukoht, aga ega ikka olnud küll. Seega seisin aardest ainult veidi eemal, aga teisel pool vett. Ametliku purdeni tagasi ragistada ei viitsinud, seega roomasin põlvili (ja palvetades, et sellel jäisel puurondil ei tekiks otsust mind külg ees vette visata, sest vee sügavus tundus olevat mulle umbes puusani) üle ühe puu. Sain küll püksid hirmus mustaks, aga pärast logimist lahmasin veidi vett peale ja sai järgmise aarde juurde vantsima asuda. Peidukoht ju igati ok, lumega ja jääga küll vast tiba keerulisem, aga tehtav.
Laudtee oli libe, aga jõudsime tervelt kohale. Aare kiirelt leitud. Vahest lihtsalt veab nende peidukohtadega.
Andsin oma panuse trepi erinevate osade lahti monteerimisele. Midagi pole teha aga väga kaua see purre ja trepp enam vastu ei pea. Ma ei olnud esimene ega jää viimaseks.
Kokkuvõtlikult kulus pea 1.5h ja kolm varemleidnut andsid üha täpsemaid juhiseid kuniks lõpuks suutsin "õige koha" jõuga lahti kangutada.
Vabandust aga kuidas teisiti saaks seda aaret leida? Silmadega? Hallo Kosmos!
Järsku peaksin siiski leidma mõne teise toreda hobi. Heegeldamine, kick-boxing või drift? Selline aare ei ole kohe kindlasti põhjuseks, miks oma aega geopeitusele kulutan.
Ilus mets, ilus laudtee, ilus jalutuskäik. Aarde peidukas väga hea, üsna tükk aega võttis, enne kui õige asjani jõudsime!
Vist sattusin siia esimest korda. Mägi tuli tuttav ette, aga võib olla kujutasin seda endale ette. Aare eeskujulikult peidetud.
Siin läks kohapeal ikka päris kaua aega aga lõpuks sai ikka leitud, tänud :)
Matkasime mööda laudteed kohale, kõik nii nagu kästud. Siis leidsin tünga ja oligi kõik. Vahepeal tulid metsast mingid inimesed aparaatidega, lootsin abiväge, aga olid hoopis veeproovide võtjad. Arutasime siis natuke vee kvaliteedi üle ja otsisin veel mingi aja. Eks peab kordama.
Uus päev, uued aarded. Ilm oli ju võrratu, ei tahtnud kodus istuda. Pidime minema loogilisi otsima, kuid plaanid muutusid kogu aeg paremateks, nii et loogilised jäävad mõneks teiseks korraks.
Siinkandis pole ma kunagi olnud. Kust ja kuhu ja kellele see laudtee on tehtud, kui sildid kuskil väljas, et ärge tulge? Imelik lugu.
kuidagi random me täna liikusime ja üks hetk olime ka selle läheduses. Täpselt niipalju, et minema ei tahtnud jalutada. Ja üks viis järgmiseni jne. Täname. Oli korras! Found it: 19.May.2019 14:46 Prügikolli tee / Trashmonster way
Sai omast arust vist kõik õõnsad ja logisevad asjandused üle-alt kaedud ja mõtlin juba nulli uuesti kontrollida, aga siis sai provva puhta kogemata õige jublaka kätte :D
Pärast mõningast ringiukerdamist ja kõrvenõgestes sobramist leitud. Uurisin üht võimalikku peidukat ega saanud kohe arugi, et aaret juba käes hoian. Vaimukas aare, saime lõuatäie naerda. Pärleid ei leidnud, kohtasime ainult ratastega muguperekonda. Aitäh peitjale!
Leitud. Korra olen siia juba sattunud, aga siis oli siin džungel ja me rikkusime neid hoiatusi, mis prügimäe ümbruse alal olla ei lubanud. Seekord tulime korralikult mööda lsudteed ja kõik muu laabus ka kuidagi kiiresti, sest eelmisest korrast olid ajus mingid protsessid ikkagi kodutööna paljud kohad välistanud. Aitäh.
Päeva 9-s aare :( Seda kohta peab ka kolmas kord külastama. Kokku kogusin aardetiiruga 8 leitud aaret ja 30 km jalutamist :)
Laudtee oli paksu lume all. Ilmselt ka aare. Pisut ikka müttasime ja kaevasime, kuid loobusime. Mõni teinekord uuesti :)
Pyhad on korralikult pikale veninud ja toas istumist on tugevalt yle keskmise olnud. Sellepärast otsustasimegi et tahaks minna kuhugi sellisesse kohta kus oleks hea ilutulestikku vaadata. Peale seda kui Janar kogunemispaiga välja pakkus. Pakkusin seda kohe edasi enda pesakonnale et 30 meetrise hunniku otsast peaks ju päris hea vaade yle linna olema ja loomulikult oligi. Geomobiil sai just nii jäetud et tee peale jäid ka m6ned aarded. Mäe peal juttu ajades selgus et peitja ise oli ka kohal ja ytles et kui hätta jääd eks tuleme vaatame asja yle :D Tydrukutel hakkas kylm ja nii vudisimegi eesotsas mäest uuesti alla. Muguvabamat hetke oodates jäigi yks vigur kohe loogilisest kohast näppu. V6i siis ma ise vähemalt arvasin seda aga sain hoopis tynga. Nac aja pärast j6udis peitja ise ka kohale ja istus n6lvale maha ja muigas et kas null on ikka paigas. Eks seda peitja silme all asjade otsimist ja avamist ennemgi ette tulnud ja eks sa siis tee tarka nägu kui tunned ennast hoopis teisiti ;P Igastahes nac aega veel ja jubajäi ka 6ige asi näppu. Täitsa lahe teostus (y) Selle aasta esimene leid siis. Aitähh peitjale
Meie 20,5km aardetiiru teine aare. Et täpp roheliseks saada peame varsti uuesti tulema.
Noup. Ajakulu: tund. Lahtiseid asju: oi kui palju. Veest välja urgitsetud puitu: üks klots. Null: ega ei teagi, kus ta täpselt oli.
Täppi oli vaja saada, siis saigi see aare logitud. Tänud peitjale.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Kunagi kevadel käisin siin Jasmiiniga, aga jäin leiuta. Nüüd otsis Erki ja leidis üsna varsti topsi. Mina hakkasin juba ennast kiruma, et kuidas ma seda ei märganud. Aga tegu oli tüngaga.
Kuna Erki oli kindlalt veendunud, et siia ta tagasi tulla ei taha, siis varsti leidis ka aarde. Äge aare, aga paraku ei taha gepsud seal koostööd teha ja seega ei jää sellest puitehitisest vist varsti midahi järele. Kevadega võrreldes on pilt palju õnnetumaks muutunud.
Aitäh ;)
Paistab, et siinsel laudteel eriti liiklust ei ole ka see on mõnuga kinni kasvanud. Lühikeste pükstega ei olnud seal nõgeste sees üldse hea liikuda. Nullis läks ikka väga kaua. Vahepeal sai mäe otsas mõtteid kogumas käidud. Ja siis uue hooga alustatud. Lõpuks kui asi näppu jäi meenus kohe üks enda tehtud õelus.
Siin läks taaskord palju aega enne kui lõplikult nägijateks saime, tänud.
Teine katse aaret leida. Ega see kergelt ei tulnud, tõenäoliselt oli segavaks faktoriks kesine geokogemus (12a) ning seetõttu tegime ka abistava kõne. Kuna vahepeal sai aarde otsimisest kopp ette, siis tegime võidu mäe tippu ning alla tulles mõtlesime kuidas oleks seal talvel kelguga liuelda.
Prügila aarded tõid mind lõpuks ka Tallinna kõrgeimasse kohta. Tippu vallutama ei läinud, vallutasime esialgu ainult aardeid. Tänud peitjale.
Natuke läks ikka aega, kuid lõpuks leidsime vajaliku. :)
Tänud peitjale.
Seda aaret ma logisid lugenuna lausa kartsin. Koha peal oli idee kohe õige, aga sellest kõige õigemast vaatasin algul järjekindlalt mööda. Aitäh, lahe asi!
Tähelepanuväärne, et Prügikolli tee aare taastati täpselt samal päeval kui ma seda peidukohta nii muuseas ja möödaminnes uurimas käisin! Kusjuures täie teadmisega, et siit leiuta lahkun. Nii sündiski.
Nüüd uuesti kohal, hakkasin kohe soovitussiltide kohaselt kavalamat tükki otsima. Kui see üritus vilja ei kandnud, siis tegin vahepeal ikka väikese muigepausi standardobjektil :o) Vaatasin ka tähelepanelikumalt kaarti ning tuvastasin, et Maa-ameti hübriid-kiht näitab kraavi oluliselt laiemana kui see ortofotol tegelikult on. Nüüd kitsamalt õigele kohale keskendudes enam pikalt ei läinud. Kaval tükk neh, aitäh!
Prügimägi nägi üsna esinduslik välja. Aare oli üsna kavalalt peidetud ja heas korras.
Meie seltskonnale niisuseid aardeid peita on täiesti mõttetu, mul oli tunne, nagu loobitaks pärleid sigade ette.
Mulle pusled meeldivad! Järgmisel korral võtan juppideks ja panen pärast uuesti kokku! Praegu polnud nii suurelt tegutsemiseks aega.
Enda meelest läksime Ühe väga imeliku värginduse juurde, aga jõudsime hoopis siia :)
Kiidame ja täname. Super peidik. Hea näha, et sellega vaeva nähtud on. Tänud!
Seda aaret sattusin otsima juba kolmandat korda. Esimese ringi tegin möödunud suvel, siis vist jäi kõik vähese kogemuse taha. Vahepeal olin tarkust juurdegi saanud ja logidest kõvasti lisainfot ammutanud, ning tulin teisele katsele vahetult enne seda kui aare ajutiselt kättesaamatuks muutus. Kuna masin jäi kaugele, siis erivarustusega ma tookord naaseda ei viitsinud. Nüüd otsima tulemise päeval ennist avastasin, et aare taas avatud ja see pani ka mu õhtused plaanid juba varakult üsna tugevalt paika. Mõnusa jalutuskäigu ja geojutu saatel me mööda tuttavat rada juba kohal olimegi. Mul oli oma teooria ja asusin sellele pidepunkti otsima. Seni kuni seda tegin, suunas Merle oma energiat ikka õigesse kohta ja selja tagant oli peagi kosta rõõmuhõiget.
Lõpuks tehtud, tänud.
Pärast eelmisi, pisut mudaseid aardekülastusi, oli siia lausa lust jalutada. Kohapeal õnnestus kiiresti õige koht tuvastada. Tänud peitjale!
Kuna peitja oli meile lahkelt teejuhiks, siis oli lausa lust selle aardeni jalutada. Sellist rada ei oleks ma oodanudki seal metsa sees ja eriti tore oli, et korralik rada ja trepp viisid keelatud mäeni. Huvitav miks? Kui mäele ei lubata minna, siis miks ja kellele tehti see tee? Aga aardest ka veel - lumega_raske silt on täiesti õigustatud. Sest ega ikka ilma omanikuta seda naljalt leidnud ei oleks. Ja lisaks sellele oli kõik nii korralikult jääs. Tänud peitjale, abistajale, teejuhile jne!
Aare ajutiselt kättesaamatu. Oli teine korralikult jääs, tõin tuppa sooja soodsamat ilma ootama.
See logi siin on sissejuhatus tänasele geopäevale.
Mõnikord on tunne, et läheks riiuli juurde ja otsiks sealt üles teose nimega “Vaba aeg” ning hakkaks seda (geo)sihtotstarbeliselt kasutama. Eriti veel, kui viimase kolme kuu jooksul on logiraamatu määrimiseks pliiatsit haaratud ainult kuuel korral.
Saigi siis üks päev enne tänast kaarti vaadatud ja ühe piirkonna kollased täpid To Do listiks moondatud. 12 tükki - peaks ilusti jõudma nii, et värske ööaarde juurde jõuaksime pimeda saabumisel.
Ärgata tuli pühapäeva kohta vara, juba enne üheksat. Seejärel geokott valmis seada, söögid joogid valmis panna, varuriided ja -jalatsid kaasa haarata ning autole hääled sisse panna.
Aardele lähenemiseks sai õnneks valitud õige lähenemistee ning ~10:45 olime “objektil”. Objekt ise oli ääretult libe, tegutsema pidi väga ettevaatlikult. Uurisime ja puurisime seal omajagu, määrisime nii igaks-juhuks ka riideid ning lõpuks tegime nii, nagu logides kirjas: läksime vahepeal teise aarde juurde.
Seal läks üpris kiiresti. Tulime siia tagasi ja veetsime veel omajagu aega. Kui asi hakkas juba veidi veidraks kujunema, tegin ma geokõne varemleidnule. Sain vihje, aga see ei viinud eriti kaugele. Veidi aega hiljem sain juba konkreetse vihje… no jah, kahtlus ju oli, aga miskipärast ei olnud me piisavalt tähelepanelikud.
Igatahes, leitud see jubin sai, kuid napist valgest ajast oli omajagu ära kulunud. Hakkas veidi kiire.
Aarde lahendus on vinge, aga teisest küljest, kui seal kõik juhtub jääs olema ja sa ei tea, milline asi peab kergelt käima ja milline mitte….
Me täname!
Tekkis kange vajadus natuke kõndida ja kuna Veiko kaasa lubas suuremeelselt Veiko minuga kaasa, läksimegi üksmeelselt esimese väljavalitud aarde juurde.
Teekond kujunes selliselt nagu Veiko juba kirjeldas. Nullis oli kohutavalt libe ja porine, aga kui esimesel pilgul midagi silma ei jäänud, pidi ikka põlvili ringi roomama. Lõpuks sai mul sellest maas lömitamisest kõrini ning helistasin sõbrale, kes alguses vihjas, aga kuna meie vihjete vastuvõtmisoskused on sellised nagu nad on (meenutused Malla mõisast), läksime üsna otsestele seletustele edasi. Kuskil poole kirjelduse peal leidis Veiko õnneks aarde. Hästi peidetud, tänud.
Naised leppisid eile kokku, et mina lähen täna Ingaga aardeid otsima. Start lükkus minu tõttu tunni võrra edasi ja võib-olla just seetõttu jäi Prügikolli tee ainsaks esialgselt plaanitud aardeks.
Viimasest ühisest geopeitumisest on juba üle seitsme kuu möödas aga vähemalt kaardilugeja stiil pole vahepeal paranenud. Näiteks vasakpöördest teatati täpselt sel hetkel kui me linnakiirusel selle teega kohakuti olime - loomulikult jõuab õigest kohtast ära pöörata ju! :D Aga ei, muidu juhatas meid kenasti õigesse kohta.
Nullis kulus ikka korralikult aega kõikvõimalikke objekte kangutades ja togides, Inga sai isegi tünga kätte. Logidest lugesime küll, et päris mitmetel on leid alles teisel korral tulnud aga laiskade inimestena poleks vist viitsinud nii pea siia tagasi tulla, seega kasutsaime üht õlekõrtest (ei küsinud publiku käest ega võtnud 50:50) ning oligi karp käes. Korralik värk! Tänud.
126
Katse kaks läks algul sarnaselt esimesega. Suudan välja tuua kolm suuremat erinevust: laudtee oli libe, väljas oli pime ja kraavis oli oi kui palju rohkem vett. Mööda laudu libistades mõtlesin korduvalt, et lõpetan seal lehkavas vees. Laudtee tundus kraavi poole kaldu ka olevat. Kohapeal tabas lisaks väljas valitsevale pimedusele veel ka geopimedus. Õiged mõtted olid peas, aga ikka ei midagi. Tuli ikka kurtma minna oma pimedust ja lollust ning vahepeal naabrit ka külastada. Vahepeal saime vihje ka ja siis tagasiteel sai võetud. Nii et tuli kaks täppi täna lausa. Tagasiteel nägime juba kaugelt, et keegi tuleb lambiga vastu. Lähemale jõudes esitati meile küsimus, et ega me neis ära ei tapa. Vot selline lugu seekord. Aitäh!
Äge aare, mulle meeldis. Nõrgad olime ja vihjet küsisime :) Tagasiteel saime aru, et me polegi ainukesed imelikud kottpimedas libedal laudteel taskulampidega kondamas, sest vastu jalutasid täpselt sama imelikud tüübid. Tänud peitjale, kel jälle kord õnnestus meis välja tuua see imelikum metsa kippuv pool :)
Täna jõudsime valges kohale. Kulus ikka aega, kuni karbi kätte saime. Aitäh.
Eesmärk oli siiski kurikuulsal prügimäel lõpuks ära käia ja sujuvalt sai ka aare leitud. No tegelikult mitte nii sujuvalt...seda enam, kui Janar, kes oli selle aarde kevadel leidnud, kõrval itsitas ja enda arvates jõle asjalikke nõuandeid jagas (tunnistan: oli abi küll), ise rahulikult teed juues ja vaadates, kuidas ma upitan ja keset kottpimedat suvaliselt kompan. Leitud sai. Mulle meeldis. Mäe otsast avanes ilus vaade õhtutuledes linnale. Kummardus peitjale, aaret sai kummardatud küll :)
It wasn't easy to reach GZ on the slippery wooden path with bikes but we managed without falling once. This time no luck though because time was pushing and it got dark... Next time we'll make sure that there's plenty of time and suitable clothes.
Siin sai juba ükskord enne käidud ja läksime mõtliku näoga koju tagasi. Ilmselgelt oli vaja areneda, sest peale tünga ei suutnud midagi leida. Arenesin siis vahepeal. Tulime tagasi ja otsisime natuke - ei miskit. Siis tegime nagu logides soovitatud - käisime jalutamas ja silte lugemas. Tundub, et on täiesti pädev soovitus - tagasitulles oli pilk värskem ja teravam - näpud osavamad ja tundlikumad. Aare leitud ja logitud. Tundub, et ka tagasi sai sama hästi kui enne meid , sest juba järgmised otsijad samal õhtul... saavad jalutuskäiku korrata. Aitähh. Ja väga hästi tehtud ja peidetud. Kiidame. Kuna emotsioon oli laes, ronisime mäe otsa ka ja tegime nägu, et ei tea võimalikest keeldudest midagi. Ja päris ausalt on selle tee peal täiesti keeluvaba lähenemine - kust mina peaks teadma, mida taheti kirjutada või kunagi kirjutati sildi peale, mida enam ei olegi.
Parkisime ja hakkasime jalutama kui mul tuli hästi tuttav koht ette. Tuligi välja, et olen kunagi ju siin käinud. Kirjelduse vihjet loen alles nüüd, aitäh Mari pärlid mulle meeldivad. Teostus lahe, need kes kännujuurika alla niisama karpe pudistavad, saadan su juurde edaspidi kooli!
Natuke võttis ikka soramist enne kui õige asi kätte juhtus. Hea peidukas oli, aitäh.
Läks ikka natuke aega enne kui Karlile õige asi kätevahele sattus. Aitäh!
Päris narr tunne on otsida, kui keegi, kes teab, vaatab pealt, kuidas tegutseb keegi, kes ei tea. Pärast pikka-pikka-pikka otsimist ja vihma käes ligunemist sain aga ka viimaks kogemata teadjaks. Aitäh!
Olin aru saanud, et õige lähenemisnurk sellele aardele on olulise tähtsusega. Seega tuli natuke eeltööd teha, et õige stardipositsioon leida. Võib öelda, et sellega sainme 5+ hakkama. Ka jalutus aardepaika möödus kenasti. Siis aga hakkas õige jenka pihta. Kalpsasime siia ja sinna, üles ja alla, aga no aaret ei kuskil. Siis saabus meile abiväge - team medlems, kolmekesi. Ning kui võiks arvata, et tegemist ei ole väga rahvarohke paigaga, siis ühtäkki lähenes mäe poolt üks perekond, kes siirdus laudteele. Meie siis too hetk vaatasime hoolikalt pilvi ja metsa ja päikest ja mida-kõike-veel. Ning kui nad kadund olid, sukeldusime taas otsingutele. Ning siis äkki jälle kaks tütarlast mööda teed tulemas ning mäe otsa siirdumas. No mis pagana rahvaste liikumine see siin on siis! Peale seda seda kogu järgmine tund oli muidugi vaikne, mugude poolest. Meie aga viiekesi tuhlasime ringi nigu Beata Kanad, kes tera ei leia.
Tulemus oli see, et mõistus sai otsa ning loobusime ning käisime vahepeal naaberaarde juures. Sellega läks muidugi kiirelt, oli vaid kohalejalutamise vaev ning võiski karbi välja võtta.
Igal juhul tundus, et sellest jalutusest oli kasu. Kui taas siia objektile saabusime, ei kulunud vist üle 3 minuti ning oli ka see karp käes. No miks me siis keegi enne siit seda kohta ei katsunud! Nii õige koht, nii täpselt siltidele vastav... Aga lõpp hea, järelikult kõik hea! Täname!
Laudtee asukoha olime aarde ilmudes välja peilinud, kuid vaim polnud kunagi valmis selleks teekonnaks. Täna siis võtsime lõpuks selle tee jalge alla ja no krmuse libe oli see laudtee kohati, nojah vihma oli ka ju sadanud. Nii mõnigi sisalik põgenes meie tümpsuva astumise eest, aga kohale me jõudsime. Vaatasime siit ja sealt ja peale kohaliku olukorra hindamist võtsime aarde tema peidukast välja. Tänud!
Ei leidnud,tegin geokõne-geopimedus jätkus,hea peidukas järelikult ....
Mõnus õhtune matk. Otsimisega pidi ikka veits vaeva nägema. Tänud peitjale laheda aarde eest!
Selle aardega algas me väike tore geolaupäevak. Ettevalmistamatult lasime end käsigepsul prügila väravasse juhatada. Kuna need oli veel vaid 10 minutit valla, tegime samas puuduliku kodutöö ära ning suundusime pärleid leidma. Esiti tundus jalutades päris uskumatu, kas ja miks siin peaks laudtee olema. Aga oli, laudtee nagu laudtee. Aarde manu hakkasin nulli kandis kohe erinevaid poose võtma, üha raskemaid. Teised olid selle ajaga juba aarde üles leidnud. Või nii nad arvasid. Aga enam ei läinud kaua.
Vaated olid täitsa kenad, mis siis, et mägi ees oli :-D Talvel saaks siin vahva liu. Sõber, kes mäge konserveeris, käiski siin ehituse käigus lapsega lustimas. Mina tegin täna vaid valvekaamerast pilti.
Tagasiteel jalutasime ka teise laudtee haru läbi - sinna vesisesse paika mahuks vist veel üks aare :-) Aitäh Marile ootamatu koha tutvustamise eest! Vot selleks ongi geopeitus kasulik. Aarded korras, plussid siltidesse.
Alguse leidmine oli esialgu natuke keeruline. Aga seda muidugi seetõttu, et autonavi viis otse prügila väravasse ja ega me midagi rohkemat ette ju uurinud ei olnud. Seal sai siis kirjeldus ja vihje lahti võetud ja nende abil enam küsimusi ei tekkinud kuhu minna. Tee ise tundus algul ikka kahtlane ja ei suutnud sinna laudteed ette kujutada. Küll aga mõne aja pärast see ilmus. Läksime siis mööda seda välja sinna kuhu see millegi pärast viis...aardega läks natuke ikka aega, kuna esmalt saime tünga ka kätte. Korra oli juba pettumus, et kuidas Mari nüüd seekord nii :D Aga peagi leidsime hästi peidetud aarde ka üles. Tagasiteel vaatasime üle kuhu siis laudtee teine ots viib, see oli veel suurem müstika kui aardega pool :D Väga veider tee seal igatahes ning tore leid :) Tänud!
Aru me ei saanudki, miks selline promeneerimisrada on ehitatud sinna, viimiseks ei kuskile. Kahes kohas! Aga mugav oli astuda sellegipoolest :P. Ja kavalalt peidetud oli aare ka, tuli alles peale seda välja, kui endale tünga ära olime teinud… :D
Geopimedus. Aeg ka juba pitsitas. Pidin enne poe sulgemist linna jõudma. Aitäh.
Nii... See aare on mul olnud pinnuks silmas juba nädalaid. Kord käisin üksinda, olin seal veidi üle tunnikese, ei leidnud. Teisel korral käisin ühe kaaslasega ja sai ehk alla tunni veedetud, aga tulemuseta. Kolmandal korral otsustasin minna teise kaaslasega, olin täitsa meeleheitel. Küsisin mitmel korral nii Mihklilt kui Karlolt abi, sain vihjeid, aga no ei leia! Olime seal juba poolteist tundi olnud, päike hakkas loojuma, hakkas külm (kell oli 22.30). Kui lõpuks kaaslane teatas, et aare on leitud, ei suutnud ma seda uskuda, rõõm oli suur, natuke aega ma lihtsalt imetlesin seda. Aaret, mille leidmiseks oleksin niivõrd palju vaeva näinud, abi küsinud ja aega kulutanud, pole varem ette juhtunud. Aga mida raskem leid, seda suurem rõõm! Aitäh selle kavala ja toreda aarde eest!
Kunagi ammu oli peitja teada andnud, et võiks koos ära käia, tahtis ka vist kõrval muiata, kui ma otsin. Kui valed kohad läbi vaadatud, siis jõudis järg õige kätte - väga kaua vist ei läinudki. Lahe teostus, tänan!
Selles laudteest ei teadnud varem midagi. Samuti oli üllatav, et üle sillakese saab täiesti legaaselt prügimäe otsa ronima minna, ühtegi keelavat silti meie ei näinud. Aare ise sai ka mõningase otsimise järel leitud aga nõgestega tuli otsimisel ettevaatlik olla.
Ai ai ai see oli nüüd küll valus. Ei ei aare oli täitsa hea, aga see aarde otsimine oli ikka täitsa valus. Läksin sinna ja vaja oli pea pista sinna alla, et veenduda, kas äkki aare seal all. Natuke heina oli, aga kes sellel heinal siis laseb end segada. Pea välja tõmmates, hakkas nägu millegi pärast hullult kipitama. Nüüd jõudis kohale, mis hein see oli. Olin pea pistnud nõgeste sisse ja muidugi käed ka veel. Ei no mõistus pole ikka oma teha. Aare oli hea ja eriti hea meel oli mul ära käia mäe tipus. Olen alati sinna tahtnud minna, nüüd siis tehtud. Tänud.
Pärleid ei leidnud, kuid umbropsu valitud kohast viis rada laudtee juurde küll ja sealt oli juba kiirtee nulli. Liiga kiiresti seal ei läinud, kuid ülemäära ka aega ei läinud. Tore teostus, aitähhid!
Jalutasime aardeni, kohale jõudes leidsin konteineri ja Sven kukkus porisema, et teda on selline peitmine tüütama hakanud. Õnneks mõtles ta lühikese aja pärast ümber, tunnustame peitjat, tänud!
Rattaga mõõda laudteed nulli. Otsisin, pidin veel otsima. Leid tuli üsna kiirelt. Väga nutikas lahendus. Tänud peitjale.
Leitud ta sai aga ega ta lihtne polnud. Eelmisel õhtul kodus vihjet vaadates ei jaganud asja kohe ära, vihje meenus mulle uuesti alles nullis ringi tuiates ja avastasin, et aarde leidmiseks sellest suurt kasu pole. Aega kulus mul nii poole tööpäeva jagu, võib-olla isegi rohkem. Alustasin siis laudtee otsinguid prügila algusest, eks jalutades avastasub, et rajad (va see eramaa või jalutamine keelatud vms ala) viivad mind eesmärgist hoopiski kaugemale, suundusin tagasi autosse. Googeldasin väheke, targemaks ei saanud aga tekkis suund. Nälg näpistas ja käisin vahepeal Maksimarketis ning naasin uuesti sobilikku lähenemisteed otsima. Vahepeal lõpetasin nii 1,3 km kaugusel aardest kui mul oli autos olemisest kopp ees ja mõtlesin, et vahet pole jalutan mööda jõge kuniks see lauajupp mulle ette jääb. Jõudsin nii 300 meetri kaugusele enne kui kohtasin ületamatut kraavi. Seejärel kirusin ja jalutasin autosse tagasi. Siis tekkis mingi motivatsioon jälle uuesti, et see saaga võiks ikka eilse päeva jooksul lõpule jõuda. Ikkagist raskusastmete järgi võiks öelda, et täitsa tehtav tükk. Jalutasin siis täitsa õigesse kohta aga natukene enne õiget teed pöörasin valele teele. Jalutasin ja jalutasin ja kaugelt mulle tundus, et sealpool on ka tee v? Jalutasin sinna ja ei olnudki, oli hoopis kraav, kust ma ka esialgu üle ei saanudki. Jalutasin veel ja ühes kohas kannatas juba üle hüpata. Olin uuel metsarajal. Jalutasin ühte pidi kuni läks veits liiga võssiks, jalutasin teistpidi ja ühel hetkel ma leidsin selle lauajupi! Tuju oli hea kuigi ilm oli juba jahe aga suurest võimlemisest oli ikkagist soe olla. Mida lähemal nullile, seda selgem oli, et keegi on tippu vallutamas, kokku 12 jalga, 8 karvasemat ja no mis siin sellest matemaatikast rääkida. Vahepeal nad ronisid nii kõrgele, et neid näha polnud. Siis sain otsida, leidsin ka tünga ja siis nad tulid jälle nähtavale. Tegin siis nägu, et ma ka niisama siin jalutan. Kui nad olid laudteele jõudnud, jalutasin tagasi ja hakkasin otsima. Poleerisin siit ja sealt ja siit ja sealt ja tundsin juba peaaegu lähenevat külmetust. Ühel hetkel olid närvid täitsa läbi ja kasutasin ühte kolmest õlekõrrest. Nii sai ka aare leitud. Aitäh!
Mööda laudteed kulgesime objektile, kus kaks noormeest tuttavaid-kahtlaseid liigutusi sooritasid. Tegime ka mõned harjutused. Tänud peitjale.
Alguses tegime suure ringi, sest nägime, et prügimäe territooriumile ei pääse. Mõtlesime, et lähme ringiga mööda aia äärt aga võtan näpust, seal polnudki aeda. Olenemata keelumärkidest läksime mööda teed aardeni. Otsisime natuke ja siis leidsime libaaarde. Hetk hiljem tulid Krista ja Mari, kes asusid ka otsima. Võttis ikka aega, kuni lõpuks aare välja tuli. Aitäh peitjale :)
See otsing päädis meil paljude leidudega. Kõigepealt leidsime autole parkimiskoha. Kuna päev ja kellaaeg olid õigesti valitud, siis oli see kerge leid.
Edasi leidsime laudraja. Kuna otsisime seda õigest suunast, polnud sellegagi mingeid probleeme.
Järgmisena leidsime Karlo ja Markuse, kes juba aaret otsisid.
Poisid leidsid liba-aarde.
Seejärel leidsime õige aarde. See oli tore aare, aitäh!
Lõpuks leidsime auto. Nii et win-win-win.
Leidsime veidra laudtee, seejärel mõningase otsimise järel ka aarde ja vaate mäe otsast veel pealekauba. Tänud!
Piia ja geolambro oli just lahutuspaberi ametlikuks teinud. Mina olin öövalvest mentaalselt ja füüsiliselt läbipekstud ja nii ei jäänudki kahel nukral geohingel teha muud, kui asuda lõpuks umbes 25 km pikkusele matkale. Päike suutis ka selle prügikolli tee kenaks kulgemisks muuta. Vahva laudtee suunas õigesse kohta ja Tallinna kõrgeim tipp kutsus seejärel uudistma. Ilusas kevadilmas oli siit mäetipust vaade lausa kena ja kogu obiekti suurus sai alles üleval oma mõõdud selgeks tehtud. Kui vähegi aega soovitame teistelegi peale logimist, või siis enne suunduda sinna ülesse vallutama Tallinna kõrgeimat tippu ja uudistama vaadet. Suured tänud suunamast
Kuna täna Tallinnast kaugemale minna ei saanud siis võtsime kodused aarded ette.
Sellise imeilusa kevadilmaga polnudki paha mõte siia tulla.
Täname kutsumast! Korralik teostus!
Ega ma väga kogenud neid raskusastmeid hindama ei ole. Lähtusin maastiku hindamisel sellest, et ümber prügimäe olevat teed pidi saab kohale väga kerge vaevaga kuigi teisel pool mäge on sildid väljas, et territooriumil viibimine keelatud, siis sellele vaatamata kasutab seda teed hulk inimesi, küll rattaga sõitmiseks, küll jalutamiseks. Laudteele jõudmine on jah natuke raskem, seepärast tõstan maastikku vastavalt soovitustele poole palli võrra. Peidukoha hindamisel jään esialgu vanale seisukohale ja ootan veel kogenenumate peiturite soovitusi.
Muidugi valisin ma raja alguseks tee, mis ei olnud laudtee, pärale jõudsin ikka ja lõpus nägin laudtee ka ära. Prügimägi oli ka ilus. Tänud näitamast.
Selle aarde puhul saab topsist enam tähelepanu aardeni kulgev laudtee. Esmapilgul aarde kirjeldust lugedes ja kaardilt laudteed otsides, tundus pigem tegu olevat mõistatusaardega. Ega kohapealgi liialt ruttu läinud. Peidukoha ja maastiku raskusaste võiks pool palli kõrgemad olla, kui 2.5/1.5, siis peaks sild suve lõpuni vastu.
Täiesti korralikule ja käidavale maastikule on töödeldud puit maha laotatud - arusaamatu. Leitud sai.
Käisin uurimas, aga ei raalinud veel välja. Tuleb millalgi minna uuesti mõistatama.
Otsustasin algatuseks mitte laudteed kasutada ja saabuda mööda kraavi serva. Ühes kohas küll korraks tundus, et ei olnud kõige parem mõte, aga õnneks sain risti teele jäänud kraavi ilma märjaks saamata ületatud ja jõudsin kuiva jalaga kohale. Kohapeal läks ikka mõnda aega, enne kui õige asi näppu jäi, aga leitud ta lõpuks sai. Tagasiteel käisin laudtee ka otsast lõpuni läbi. Tänud juhatamast.
Jaa, laudtee on tõepoolest olemas. Sihuke kummalisevõitu, nagu mingis Strugatskite jutustuses - algab ei kuskilt ja lõppeb eikusagil, või noh, lõpud on konkreetsed, aga neist pole eriti kasu. Mujalepääsemise mõttes. Aga kui jätta auto sinna, kuhu ma plaanisin, ja sealt siis liikuda edasi vat just nii, on võimalik laudteed enda huvides täitsa edukalt ära kasutada. Kahe kõrvuti rattaga asjandustega nagu ratastoolid, lapsevankrid jne ei tasu siiski raskusastmest hoolimata minna, tee on kitsas ja üks vanadusest äramurdunud haab sunnib tiba kalpsama ka.
Kuid kui laudteel õige suuna valid, on Tlna kõrgeim tipp varsti silme ees. Justkui vanasti, ainult kajakad, traktorid ja kaader on kadunud. Vaid muru ja lõugavad lõokesed - neile siin meeldib. Otsimine, jah, võttis tibakese aega. Vist hakkan vanaks jääma, silm pole enam see, ja rooste närib. Sellegipoolest tuli toos lõpuks mõistliku ajaga, ja osutus täiesti heaks asjaks. Nii et peitja olgu tänatud!
Väikese õhtuse geotuuri esimene leid. Auto jäi parklasse ja pärast väikest ekslemist saime laudtee peale. Laudtee sellises kohas tekitas veits hämmeldust. Logisime aarde ära ja otsustasime mäe otsas ka ära käia, sest ühtegi keelavat silti ega aeda me ei näinud. Tipust lootsin näha südalinna pilvelõhkujaid, aga pika otsimise peale leidsin ainult nende katuste tipud. Mäe kõige kõrgemasse punkti oli keegi tooli toonud, vist on populaarne vaate nautimise koht. Selle künka vallutamine oli mul juba ammu to-do listis, nüüd saab siis selle maha tõmmata. Aitäh!
Oma 37. järjestikust geopäeva alustasin prügimäelt. Pääsküla prügila ukse taha koputama ei läinud, sest pääs laudteele oli kodus välja vaadatud. Nulli jõudes andsin Mihklile juhtnöörid kätte kust aare välja võtta aga jäime pika ninaga. Natukene ringi tuhnimist tõi lõpuks siiski edu. Pärast leidu oli mõlemal ka kiusatus, et näha mis vaade avaneb prügimäe otsas. Ei tea kas olime pimedad aga ühtegi keelavat märki me ei näinud ja turistide kombel jooksime mäe otsa. Vaadet nagu oli aga samas ei olnud ka. Füüsiline pingutus sinna jõudmiseks igatahes tasutud ei saanud. Lahkudes proovisime mööda laudteed lõpuni minna aga jäime jälle pika ninaga kui jõe äärde jõudsime. Väga kahtlane laudtee. Peitjale aga aitäh kohta näitamast!
Leitud ja logitud! Tänud!Lahendus oli meldv :) Juhtus ka nii, et esimest korda saime nime kirja teisena
Siin olen mõned korrad koeraga jalutamas käinud. Sõitsin rattaga ligi põhja poolt ja üle kraavi, kust ka kohalikud käivad. Nulli sõites tuli naine koeraga vastu. Nullis läks pisut aega, hästi peidetud aare. Panin päikeseprillid purde peale ning kui olin poolel teel koju tuli rattur prillidega vastu. Siis mõistsin, et mul pole prille peas ega ka taskutes pole. Tüdimusega sõitsin tagasi aardeni, aga prille ei leidnud kusagilt. Enda arust võtsin purdelt kaasa, aga kadunud nüüd on. Antud aardest põhja pool on teine laudtee. Algab prügimäe territooriumilt, kus olla ei tohi ning lõppeb 50-100m hiljem jões. Arvatavasti on see metskitsedele, kes muu ikka kasutab.
Prügimäe territooriumile ei ole vaja tõesti minna, läbi metsa toob aardeni laudtee.
Lisasin kirjeldusele.
Laupäev oli päris töine päev ja õhtul olime üsna väsinud. Selle aarde avastasime seitse minutit peale avaldumist ja tundus, et siin pole küll enam midagi teha, see rong on läinud (hehehe). Kui Palangu aare rohelist tuld ei andnud ja meie lõpuks alla andsime, hakkas Madis prügimäe poole kibelema. Mina kohe üldse ei viitsinud, aga siis kuulsin plõksu, mis tähendab, et pesumasin on pesupesemise lõpetanud... Tuli kaaluda, kumba ma vähem viitsin, kas pesu kuivama panna või aaret otsima minna... Igatahes jõudsime varsti mõnusa rahetormi kätte ja aarde leidmine erilisi raskusi ei valmistanud, aga pärast nägime silte, et territooriumil viibimine on keelatud... ei tea. Aitäh aarde eest!
Proovisime Palangu üllitist lahendada, kui see aare avaldati. Olime nii süvenenud, et Prügikolli tee jäi alles 7 minutit pärast avaldamist silma. Mõtlesime, et Laagrikad on juba ammu sinnapoole teel ning kuna mul olid ka kannad päeval kummikutega kõndimisest villis ja valusad, siis pusisime Dekameroni lainel edasi. Mõistatus ei edenenud aga kuidagi ning kuskil 23:30 ajal teatas Liis, et ma võiksin pesu kuivama panna ning siis võiks lohutuseks seda aaret otsima minna. Und veel ei olnud ning läksin mõttega kaasa. Pesu kuivama paneku küsimine aga oli alatu nipp, sest kõigepealt oli vaja kuiv pesu kokku voltida ning alles siis sai uue kuivama panna. Pesu koos ning uus kuivamas, sättisime suuna aarde poole. Kaardi pealt olin raja välja vaadanud, mida mööda plaanisime minna ning pisikese ekslemise tulemusena saime raja alguse kätte. Teel sadas korralikult rahet, päris äge öine elamus. Mööda korralikku teed oli lust astuda ning üsna pea olime aarde juures. Piilusin kõigepealt ühte kohta, siis teise ning oligi kaval asi näpus. Logiraamat oli üllatuslikult tühi, seega panime FTF-i kell 00:18 kirja. Tagasiteel oli kiusatus ka endise prügimäe otsa ronida, aga nähtud sildid "Territooriumil viibimine keelatud" ja "Videovalve" panid mõtlema, et see pole vist hea mõte. Aitäh siia juhatamast igal juhul!