VK2.1: Boccaccio, Giovanni

VK 2.1 Giovanni Boccaccio „Dekameron“

„Ja ei ole ka piiratud mitu kirjanikku sama tähega algab. Täiesti vabakava.“

Giovanni Boccaccio raamat Dekameron ilmselt tutvustamist ei vaja. Sellest teosest algas novell, teda on välja antud kes teab mitmes keeles kes teda mitu korda. Seda loevad noored ja vanad, internetis leiduva põhjal tundub, et tegemist on koolilaste kohustuliku või siis suisa lemmikraamatuga. Aga millest ta siis räägib? Kümme noort – 7 noorikut ja 3 noorsandi – lähevad kümneks päevaks katku eest pakku ja veedavad selle aja üksteisele lugusid rääkides. Räägitakse kõigest. Fiammetta räägib loo Federigo degli Alberighist, kes armastab, aga ei leia vastuarmastust, ning kulutab kogu oma varanduse, aga saab lõpuks ikka rikkaks. Fiammetta teine lugu pajatab Montferrat’ markiisist, kes testib Prantsuse kuninga kirge. Pampinea jutustab kuningas Augustuse tallipoisist, kes asendab kuningannale meest, aga pääseb karistuseta. Filostrato räägib loo Masettost, kes mängib kurttumma, munsterdab ennast nunnakloostri aednikuks ja korraldab asjad nii, et saab nii abtissi kui kõigi kaheksa nunnaga hullata. Lauretta lugu oli Landolfo Ruffolost, kes jäi vaeseks ja hakkas mereröövliks, läbis terve hulga seiklusi ja jõudis Korfule, lasi naisterahval enda eest hoolitseda, ja sai rikkaks. Panfilo rääkis loo Cimonist ja tema seiklustest koos Lysimachuse, Cassandra ja Iphigeneiaga. Dioneo jutustatud lugu noorest neitsilikust Alibechist, kes läheb kõrbesse munk Rustico juurde „saatana põrgusse“ kihutamist õppima, on nii detailne, et on mõnikord suisa tõlkimata jäetud. Veel ühes Fiammetta loos korraldab Ricciardo korraliku afääri, et lõhkuda Catella armastus oma abikaasa vastu ja saada ta endale. Ja nii edasi ja nii edasi. Lugusid jagus. Ja kui kümme päeva mööda sai, oli ka katkuoht haihtunud, ning seltskond pöördus Firenzesse tagasi.

Mõnusaid elamusi!