Et suurem tõenäosus leida oleks, valisime ikka lumise päeva. On ju öeldud, et lumega leitav, aga võta näpust, aaret ei kuskil. Otsimise vahepeal võitlesin poisiga, kes proovis kogu aeg veekoguni jõuda, aga õnneks võitsin mina ja suutsin ta sealt eemale hoida. Eks tuleb teinekord uuesti minna.

Ragistasin kõvasti võsas 30min aga tulemust ei olnud.

 10 

See aardeseik oli kõike muud kui mõnus jalutuskäik. Algus läks enamvähem. Kiirustades ilmnesid mõned pisivead. Kontrollisin üle ja parandasin ära. Kellaaeg oli otsimiseks ka sobiv, sest kuni õhtuni oli vaba aeg ja enamus geopeitureid peaks olema töö, kooli või millegi kolmandaga hõivatud. Parkisin auto väljavalitud parklasse ja hakkasin astuma. Olin saanud ehk paarsada meetrit kõndida kui hakkas paduvihma sadama. Kiirelt olin läbimärg. Ei lasknud end heidutada ja kõndisin edasi nulli suunas. Olles risti nulliga ründasin teepervelt läbi jõledalt vastiku võsa. Kohale jõudes nägin kui rokased mu märjad linnariided nüüd olid ja muidugi oli seal kõrval üks jalgrada. Ei lasknud ka sellest ennast heidutada. Vihma jätkuvalt sadas, moraal vaikselt langes, aaret ei kusagil. Järsku piilub pilve tagant päike ja korraga hakkas ümbruskond elama ja maast tõusis veeaur. Kõik varem läbi otsitud kohad paistsid nüüd palju selgemad ja otsisin ühe uuesti ja uuesti. Kui olin pool tundi ringi tuhninud ja ei olnud enam ühtegi võimalust, siis mõtlesin vaadata kas mul koordinaat on ikka õige. Nojaah.. Olin teinud salvestamisel näpuvea ja otsisin seetõttu 300 meetrit valest kohast.

Läksin nüüd siis õigesse nulli. Arvasin, et enam tihedamat võsa ei leidu kus ma olin olnud aga võta näpust. See oli veel räigem ja märjem. Otsisin taaskord umbes pool tundi. Käisin kõik puud ühe kaupa läbi, kõik oksad ja kõik okkad. Vähemalt nii mulle tundus. Sissekäidud rajad hakkasid juba ilmet võtma. Vahepeal käisin ka päikese käes kuivamas. Kontrollisin igaks juhuks uuesti ka koordinaati aga nüüd siiski õige. Ei tahtnud ära ka minna, sest tõenäosus, et keegi nüüd varsti siia tuleb ja tõmbab aarde esimesest vaadatud kohast välja oli päris suur. Kahtlustasin juba ka Raudemetsa männi laadset lahendust aga ka see ei pädenud.

Uus idee tuli selline, et vaadata milline läheduses asuv teine matemaatiku mikro aare välja näeb. See lõi juba silmad särama, sest tõenäosus nüüd leiuni jõuda kasvas kohe märgatavalt. Sealt leitu aga abi ei pakkunud, sest see oli seal nii suur ja seda ma oleks ammu näinud. Koju ma siiski ei läinud. Lootsin, et ehk on nüüd siis keegi kohale saabunud. Aga ei olnud. Jätkuvalt otsisin ja otsisin. Tegin puude vahel slaalomit, kastsin tenniseid vette, pingutasid silmi peast välja ja katsusin kõike mis tundus vähegi kahtlane. Olin üle kahe tunni lolli mänginud ja see jäi minu laeks. Ju siis peab midagi väga kavalt siin olema. Jään ootama leiulogisid, et haarata neist midagi kasulikku. Lahkumisteekonna autoni valisin igaks juhuks siiski sellise, et oleks suurem tõenäosus mõnda geopeiturit kohata. Ka see ei toonud edu. Ainuke asi mille seekord saavutasin oli üks värske õhu mürgitus. Aitäh!