Emajõe

No nüüd olime küll õiges kohas. Ainult et ligi tund kahekesi poleerimist lõppes mitteleiuga.

Kolmas mitteleid, ehk teinekord läheb paremini.

Lähteplatvorm oli härrasmeeste poolt juba hõivatud. Kuna õlleballooni kaasas polnud, ei saanud ka kolmandaks minna ja lahendama hakata.

Peale pikka tööpäeva mõtlesin et kas minna uusi jahimaid avastama, või siis võtta miskit hotelli kõrvalt ette. Otsustasin siiski viimase kasuks. Kell oli ju palju ja väga pikalt ei tahtnud ju uneajast näpistada.... ca kaks tundi ja kümmekond km hiljem olin täpselt sama tark, kui teekonda alustades. Sellised trikid mulle kll ei meeldi. Aga eks millegi järgi on ju see raskusaste määratud. Vahepeal oli päev vahetunud ja kell juba pool kaks hommikul. Viimane aeg põhku pugeda. Kui tekib uusi ideid vbl proovin kunagi uuesti.

Puudus infotahvel ja edasi ei saanud. Seal kus varem tõenäoliselt oli infotahvel olnud, oli nüüd vaid auk.

Kuskile maale me välja jõudsime aga ühes punktis istus seltskond koordinaatide otsas ja miskit pold parata, sinna see pooleli jäi. Lisaks sellele töötas telefon ka juba n.ö. aurude pealt ja palju kaugemale poleks nagunii jõudnud. Seega läksime hotelli telefoni laadima. Aga selle multika tahaks kunagi ikka lõpuni teha.

 1 

Öösel on tore küll konnata ringi ja väga mõnus oli seda veel teha talvel kui pidevalt sai üle jõe käidud teisi aardeid piilumas...kuid ühel hetkel viskas üle ja eks kunagi tagasi...või siis tegelikult on tegu üldse ühe tüüpilise nõmeda Tartu aardega mis peaks kohe arhiivi minema :P Eriti selle pingialuse punkti pärast :D

Kuhugi me nagu kulgesime. . aga kohale ei jõudnud :) Tore oli ikka. Aitäh peitjale ja kaaslastele öiste Emajõe vaadete eest!

Jalutasime mööda öist Emajõge ja selle kallast. Üks hetk avastasime, et midagi on mäda ja pidasime targemaks loobuda.

Seekord ei vedanud.

Ei leidnud pimedas. Ei leidnud valges.

 4 

Kolmas kord nullis. Esimene kord kui null vaba on ja sealt otsida õnnestus. Takkajärgi tuleb tõdeda, et see aare oligi see sunnik, mis ei lasknud meil Tartust niipea lahkuda. Oma paar tundi vähemalt hoidis siin kauem kinni, kui oleks mõistlik olnud. Ja mõistlikkusest on siin asi kaugel, nagu ka otsijasõbralikkusest ja heasoovlikkusest mängijate vastu. Meenub üks aastatetagune aare, mille liikumismustrit siinne imiteerib. Urjuhh, ma ütlen! Ainus, mida sai - Emajõe kallas sai väga-väga hästi selgeks ;-) Kui 10 km ja 2.5 tundi täitus, sai isegi minul siiber. Olgu-olgu, tegelt ei saanud, aga ei leidnud lihtsalt enam järgmist vahepunkti..
Üks positiivne asi oli siiski veel: leidsime rajaviida küljest kaotatud ID-kaardi, mille omanik - erinevalt sellest kiuslikust aardest - õnnestus tuvastada ning tema dokustaat talle tagastada. Vastutasuks saime tuhande tänuga kommikarbi, kõigil meel rõõmsam. Aitäh värske õhu mürgituse eest! Taaskord Arnie häälega: We'll be back! B)

Tagastatud dokustaat

Jaapanlanna alvarid

Kirss jäätise(tordi)l

Kui eelmine kord olid nullis kaks meest õllega ametis, siis täna istus jaheda tuule käes vilus näitsik ja tegi suitsu. No joomaijoo, kas mujal ei või seda teha, just siin on vaja just nüüd olla! Kuna ta mõne minuti jooksul kuhugi ei liikunud, ei vaevunud me isegi lähedale minema. Küsiks nagu Esko Kinomehaanikus - mis kell seda asja üldse otsitakse? :-P

Tigutorn

Kui Taneli T-täht jäi ajupiiratuse tõttu leidmata, siis siin jalutasime samuti kerge neli-null kõhklusega nulli, et ei tea, kas on aega ja kes teab, kaua või kuidas läheb. Paraku nullisid nullis jooki libistavad seltsimehed igasuguse otsima hakkamise võimaluse juba eos. Katsume siis juuni lõpus uuesti, kuigi siis ilm veel soojem ja rahvast ehk veel enam.

 1 

Täna jõudsin läbi vihma, rahe ja päikese 8sse punkti ( ma loodan, et keegi lolli nalja pole teinud).Tahaks nii teiste elu lihtsamaks teha ja midagi öelda aga vist ei tohi. Tänaseks sai aga aeg otsa.

Väljas oli ideaalne geoilm - vihma sadas ja tuul häiris piisavalt, et mugud selle aarde otsimist ei segaks. Lisaks veel väike põnevus ka, et mis imeasi siin nii pikka siniste nägude rivi tekitab. Hakkasin siis vaikselt otsast asja harutama, jõudsin omast arust lõppu ka, vist, ehk, võib-olla, kes seda leiutaja kavalust teab... Ja siis said mul ideed otsa, mis nõiaväge siin kasutada tuleb, et logiraamat kätte saada? Minuga ühines geokolleeg, kellega me arvatavat objekti kõvasti üle tunni poleerisime ilma igasuguste tulemusteta. Kogun ideid ja tulen tagasi.

 1 

Katse nr. 2. Kõigepealt passisin veel veidi nullis, nagu viimane loll. Siis sai villand ja võtsin lõngaotsa pihku. Täitsa hästi hargnes. Vahepeal nagu katkes korraks, aga sai jälle kähku üles korjatud ja jooksis ilusti edasi. Kuid siis kadus täiesti ära. Oleks ilmselt nii mõnigi kommentaar peitjale, aga viisakus ei luba, ning milleks teistele lisavihjeid anda. Loodame, et kolmas see kohtu seadus viib sihile. Iseasi, kuna see juhtub.

Jõudsime lõppu (vist?), välistasime kõik, mida välja suutsime mõelda. Andsime selleks korraks alla.

 13 

Hommikul vara kell 9 nullis kohal. Ei ühtki hinge, isegi mugusid mitte. Mõttetu pooltund nullis raisatud, kuigi õige asi juba esimestel minutitel observeeritud. Muguvabadusse saabub kaugelt mugu. Aga ei, peitja hoopis. Itsitab seni kuni leian ka (uuesti) õige asja üles. Edasi. Ja järgmine. Ja järgmine. Ja siis teatas telefon et temal on 5% akut järel. No tere talv. Poweroff. Viipasin Tanelile, et tsaupläu, ma lähen vaatan kas mul energiat on kaasa võetud. Kilomeeter kõndi autosse, akupank on kaasas, jess. Aga usb juhe - ei. Krt. Lähedale sõbra juurde, tiristasin uksekella seni kuni üles ärkas. Andis usb juhtme ja tuli otsingutele. Akupank laeb telefoni aeglasemalt kui GPS energiat süüa jõuab. Korduvad POWEROFF teated. Närv must juba. Mina ei suitseta, sõber suitsetab. Kange isu tuli suitsetama hakata. Kuidagimoodi mitme telefoni kaasabil järjest esimene ja teine ja kolmas ja (mingi hetk läks loendamine sassi...) tuvastatud. Kolmanda või neljanda juurde jäime jänni ja tund edasi-tagasi kõndimist, numbrite kontrollimist, aku tühjaks saamist, kohtade poleerimist ja kalameeste tülitamist ei teinud meid targemaks. Kell sai lõuna ja kopp oli ees, ausalt. Saime enne suuri vihmasadusid otsustatud, et aitab. Paneme geootsija ameti maha. Vähemalt ajutiselt. Kilomeetri raadiuses nullist on 4 aaret, mille otsimiseks/avamiseks on kokku kulutatud juba LIIIIIIIGA palju töötunde. Tänan aarde eest, vist, aga siit tuleb vähemalt (mitme?)nädalane geo-puhkus.

Ohh, uus aare Tartus! Potensiaalne FTF. Aga no mitte ei saanud aru, mida ma seal nullis otsima peaks. Eks ootab ka vihjeid logiteadetest.

 9 

Oeh. Päeva esimesel poolel läksin nulli seda imelooma vaatama, aga leidsin sealt hoopis ühe jalgratturi, kelle sõiduriist elegantselt posti toetas, mida kavatsesin sondeerima hakata, samas kui omanik sealsamas lähedal lühemaid ja pikemaid ringe tegi. Kirusin, et ei või need sportlased ka sellise niru ilmaga kodus olla ning jäin igaks juhuks luuresse - äkki on geopeitur. No pagan, ei saa olla, sest ma pole ühtki peiturit varem sellise hoole ja innuga näinud vesikasvusid ja muda uurimas, seega liigitasin ta ikkagi hulluks sportlaseks, kes puhkepausi teeb ja loodust imetleb nende rahehoogude ajal. Loomulikult tuli pärast välja, et see oli Raido ning siis siunasin ennast, et miks ma ikkagi juurde ei läinud ja tutvust ei teinud. Aga no minu kaitseks võib öelda, et ta ei näinud ikka üldse geopeituri moodi välja. Tundub, et tartlased erinevad tallinlastest ikka päris suurelt.
Õhtul oli plats puhas nii sportlastest kui peituritest ja nii kihutasin puhtas üksinduses raja läbi. Kartsin, et peitja on lõpu kuhugi Peipsi äärde pannud, aga nii hull asi siiski polnud. Tegelikult oli asi märksa hullem, kuna lõpus veetsin ma õndsad kaks tundi, külmetasin ja ei saanud mitte midagi aru. Lõpuks vaatasin, et kell hakkab juba 8 saama ja ma pean veel Tallinna tagasi sõitma, seega jääb maikuusse. Siis ehk mõned reetvad leiulogid ka juba kirja pandud (lootusrikas).

Paneme siis esimese sinise näo kirja. Päris mitu satsi vihma ja rahet käis üle kuni ma nullis Emajõge vahtisin. Ei jaga mina neid Taneli krutskeid ja kuna keegi sellise koerailmaga appi ka ei tulnud, siis tuli selleks korraks alla vanduda.