Kauge Keri

 1 

Pranglilt pole see Keri nii kauge midagi. Aga tore küll. Randudes liikusin mina siia, teised aga läksid saare teise otsa suunas. Leiuni kaua aega ei läinud. Aitäh!

 1 

Ei olnudki kauge. Ootamatult selgus et saarevaht vahetatakse täna. Väljumine Leppneemest kell seitse õhtul ja südaöösel tagasi. Tore käik. Aitäh!

 1 

Leitud, aitäh!

 1 

Täitsa ilus ja tore saar, võeti meid vastu väga sõbralikult, äge :)

 1 

Siia tulime Malusi laidudelt. Maabumiseks juhendati paadisillalt kätte õige ja ohutu lähenemissuund. Saarel tutvustas perenaine meile oma valdusi ja seejärel tutvusime juba ise saarega ja otsisime üles ka saarel olevad aarded.

 1 

Keri teine ja ühtlasi ka viimane aare.Tegime tutvust helikopteri platsiga.Aitäh!

 1 

Keri tiiru lõpetasime helikopteriplatsil viinamarjadega maiustades. Aitäh!

 3 

Saarele tutvumistuur peale tehtud oli jäänud veel viimane nurgake saarest. Helikopteri maandumisplats on ju geopeiturile kohustuslik. Olime saabunud saarele väga õigel ajahetkel, veel nädal tagasi oleks linnud meile tähelepanu pööranud, sest see saarenurk kuulub neile. Kuid täna saime üsna murevabalt toimetada. Topsik leitud, jätkus veel lobahetk saarevahiga. Moonika pakkus imemaitsvaid isekasvatatud viinamarju. See oli nagu päeva lõpetuse veininautimise hetkeks, millest saarevaht meile oli pajatanud. Ilmataat viskas õhtu lõpetuseks oranzi triibu taeva lääneservale ning oligi aeg tagasisõiduks. Tänan saarevaht Karinit toredate pajatuste eest! Tänan Marti meid saarele toomast! Ja tervitused toredatele kaaslastele! Järgmiste seiklusteni :)

Lindudele kuuluv Keri ots

Hüvasti Keri ! Uute seiklusteni :)

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

 4 

Kauge Keri on lõpuks ometi lähedal. Naudin imelist saart toredas seltskonnas, tänu kellele ma täna siin olen.

Väsinud saarevaht tegi meile põgusa tuuri ja seejärel jalutasime omapead ringi. Kohvipausi ajal imetlesime täiesti vaikseks jäänud merd, päike hakkas aina madalamale langema, kuid veel ei tahtnud keegi siit ära. Kohvitades muljetas Mart hiljutisest sündmusest ja viitas tornile, kus ta ronimishuvilistele meelelahtust pakkus. Aga meie? Tahame ka kõrgelt vaadet. Seestpoolt võib, mine aga! kõlas vastuseks. Ega ma kahte korda öelda ei lasknud ja ronisingi juba ämblikuvõrke trotsides torni tippu, kust oli tore vaade kaugusse ning kaaslased näisid sipelgatena.

Piretiga koos väikesaartel käies oleme ikka alati ka ühe supluse teinud, isegi kui rohkem huvilisi pole. Läksime siingi Pireti juhatusel parimat kohta vetteminekuks otsima. Paraku peletas sinivetikas meid teisele kaldale. Vahele tuli ka üks väike salajane projekt, mille teostamisel sain abiks olla. Loodetavasti üllatus meeldis selle hiljem avastajatele.

Varsti tuli Mart ja käskis meil kiirustada, teised tahtvat juba koju. Mis mõttes juba koju? Kuna minul olid siiasõidu hilinemise pärast endiselt süümekad, olin aga valmis kohe paati tormama. Õnneks nii kiire ka polnud, aga meie peade kohal kurjaks muutuvate tiirude kriiskamise saatel tassisime siiski asjad paati, lehvitasime saarele jääjatele ning lihtsalt suu ammuli imetlesime kaunist päikeseloojangut.

Peegelsile meri, loojuv päike, tore seltskond, midagi paremat ei osanuks hetkel tahta. Ilusaid fotosid vaadake Inga logist, mina lisan omad hädised klõpsud ka, aga eelkõige endale, meenutamaks seda vahvat reisi.

Mulle väga meeldis see imeline saar. Nüüd mõistsin, miks Piret ja Mart siia igal võimalusel tulla tahavad. Mina tuleks ka hea meelega uuesti. Saarevahiks ilmselt mitte, aga mõne päeva võiks siin turistivabal ajal küll vabalt viibida.

Suur-suur tänu veelkord kaaslastele, oli väga vahva õhtu. Piretile ja Mardile suur aitäh meid siia sõidutamast ja saart tutvustamast!

Kindlasti üks selle suve elamusterohkeim retk.

 21 

Maastik 5, eh? Nojah, mulle kui maarotile kindlasti. Aga tegelikult?

Siin hakkas meie päev otsa saama. Käisime logisime aarde, jõime kohvi ja hakkaski asjade kokkupanek. Kõige huvitavam osa sellest oli Mona Lisa pakkimine. Olin üsna kindel, et teel sellist pakki nähes kahtlustatakse meid päris kindlasti Louvre'i röövimises. Tegelikult sisaldas pakend Pireti üliandeka lapse uurimistööd, mis aga seetõttu Mona Lisast vähem väärtuslik polnud. Merle ja Piret läksid ujuma ja kadusid tükiks ajaks, nii et Mart hakkas juba muretsema. Mitte ujujate pärast, vaid seepärast, et kell hakkas palju saama. Niisiis läks ta neid veest välja tooma. Kuniks me lõkke ääres tiirudega võitlesime, mis nägi välja nagu stseen filmist Linnud, nägime väikest rivi mere äärest tulemas. Mõtlesime, et saame nüüd minema, kuid selgus, et ujujad pole veel vette saanudki. Tagasiteel mandrile selgus ka põhjus - ma pole eales nii palju sinivetikat näinud, et vesi sellest lausa tumeroheline on.

Ujutud siiski sai. Kuniks ülejäänud seltskond asju paati tassis, mina sealjuures Mona Lisat pea kohal hoides, et tiirud mind ära ei tapaks, tundsid kaks hüljest end vees päris mõnusalt.

Tagasitee oli vapustavalt kaunis. Minu pealekäimisel tehti pildistamispeatus üsna saare lähedal, kus päikesevalgus majaka taha vajus, kuid kuna selline ilu oli terve tee, siis tehti keset merd veel üks peatus. No romantikud istusid ju kõige taga otsevaatega päikeseloojangus Kerile ja ei suutnud seda vaadet kuidagi pildistamata jätta. Hiljem nägin, et mu telefonis on 100 loojangupilti. Enamus küll nii viltuse horisondiga, et ei kõlvanud isegi otseks pöörata. Aga mõned tulid välja ka. Minu suurepärase fotoka akud said juba esimese saare peal tühjaks.

Super suur aitäh kõigile. Väga vahva seltskond ja elamusterohke aardeotsing.

 1 

Nojah, ja siis, et otsid ühe aarde üles, siis tellid ajutisest kohvikust head ja paremat ja kui tahtmine jälle ennast sirutada, siis otsid sellegi aarde ülesse - no mida sa veel heamat võiksid tahta. Lennumassin oli parasjagu paigas ja aaret otsides tekkis korra tunne justkui sapööril või siis hoopis diversandil,mõnneks valvsad silmad sellest numbrit ei teinud. Logiraamatus veel ruumi oli. Aitäh!

 19 

Paadiretkeks ettevalmistusteks jäi aega nii vähe, et ei jõudnud Mikile isegi keeldumise põhjust välja mõelda, niisiis paks talvejope selga ja kummikud jalga - ongi kõik, mis merel vaja. No pastakas peab ka kindlalt taskus olema. Suurim mure oli paati ja sealt välja saamisega. Selgus, et Miki suutis memme üle paadi ja kai vahelise veesilma toimetada küll. Paadis püüdsin vähe ruumi võtta ja sinnasõit sujus kenasti, pealegi üle vee pilgutas Keri majakas rõõmsasti silma. Keri kaldale randumine oli aga teema omaette. Kenad noored inimesed teadsid hästi, mida peab tegema nööridega, mida otsteks kutsuti ja mida pootshaagiga, et paat mitte kivide otsa pidama ei jääks. Püüdsin endiselt lihtsalt mitte jalgu jääda. 2-laualine märg ja libe sadamasild eriti ei kutsunud hüplevast paadist sinna maanduma, aga mis sa hädaga teed, kõik said ju hakkama ja olid lahkesti abiks. Kui saarel rahval toimetused tehtud, meil aare logitud, sadas endiselt nagu jämedamast oavarrest ja lained olid ka nagu palju kõrgemad, kui tulles. Siiski oli lootust teisele kaldale saada, kui õnnestub kivide vahelt terve nahaga pääseda. Lasksin jälle viisakalt toredad saatusekaaslased paati hüpata ja olin lahkelt nõus tegema täiendava saarevahi vahetuse. Täiesti võimatu tundus lainete vahel õõtsuvasse pähklikooresse maanduda. No üldsuse veenmisel ja abil sain sinna paati kukutud. Üks laine teise järel pühkis üle parda ja soe talveriie imas end märjaks nagu švamm. Samal ajal pingutasid väga asjalikud kaaslased kõigest väest otste ja pootshaagiga, et päästa laevuke kivide meelevallast, aga paraku jäi seekord võit merele. Paat sai minu rõõmuks vintsitud mööda raudrada kaldale ja märjad reisijad suundusid öömajale. Väljas oli muidugi pime ja tross, mille eest Miki oli juba kahel korral hoiatanud sai nüüd, kui ma üksi olin, oma üleolekut näidata. Kukkusin nagu doominonupp ninali vastu kivikest ja järgmisel hommikul olid tagajärjed üldsusele nähtavad (olen siiani panda). Järgmisel hommikul said märjad üleriided märja pesu peale ja paati. Kartsin küll, et merel tuulega purikaks külmume, aga millegipärast ei olnud üldse külm. Selle nähtuse üle tuleb veel mõtiskleda. Nohu ja palavikku ka ei saanud, naljakas. Aga erilised tänusõnad kõigile kaaslastele. Tohutult meeldiv ja äärmiselt abivalmis seltskond, ilmatuma asjalik paadijuht. Selle kambaga julgeks küll teinekordki merele sattuda.

 27 

Niisiis. Ühesõnaga tükk aega oli see täpp pinnuks silmis. Mingi aeg tagasi andis Inge teada, et saab küll Kerile, kuid siis peab ööseks sinna jääma, mis muidugi ei sobinud mulle ega ka teistele. Mida paganat teha üksikul saarel keset mittemidagi? Loomulikult mittemidagi. Ööseks üksikule saarele? Eieiii, issandkuiõudne. See oli umbes sel ajal, kui meil käimas „teemeära“ üritus ning Keri plaan nihkus tulevikku.

Täna oli siis tulevik kätte jõudnud ning Inge andis mõista, et ilmselt on üks vaba koht paadis, kui Peep läheb saarevahile järele - nimelt vaja selle aasta viimane saarevaht saarelt ära tuua ning saar lukku panna. Hea lihtne ots, Leppneemest RIB kaatriga kell 18 väljasõit, paar tundi saarel ja siis tagasi maa peal oleme kell 22 –saab küll nii, et saarele ööseks ei jää. Kiirustasin töölt varem koju, sättisin asjad valmis, suhtlesin veelkord Peebuga ja tuli välja, et üks lisa vaba koht on veel. 10 min enne starti sadama poole suutsin grollile augu pähe rääkida, et tule ikka kaasa, hea lihtne ots ju. Et pime? Nagunii otsid pimedas aardeid, mis nüüd siis Keri teistsugune on? Sips sinna, sips tagasi, aitan kraest kinni ja paadist välja, vb varbad saavad natuke märjaks. Rabas saavad ju ka varbad märjaks, mis siis, pane kummar jalga. Tal oli küll parasjagu saaremaalt toodud lesta praadimine pooleli, et kui nii kiirelt tagasi oleme, siis ei ole lestad veel jahtunud, ah teeme siis pealegi selle kiire sutsaka ära. Saab õhtul leiget lesta järada.

Sadamas oli juba seltskond koos, kõik toredad ja muhedad inimesed, silmad säravad peas. Väljas oli küll suts tuult tõstnud, a keda see pisiasi häirib. 250’se mootoriga RIB kannatab sellist merd, mis on ikka päris meri, mitte see nirakas lomp, kus meeter kuni paar lainet. Vestid selga, paati ja tuld. Kiirus oli umbes 45km tunnis ning koheselt hakkas ka sadama. Sellise kiirusega vesi näkku oli tunne nagu keegi peksaks siiliga. Pool tundi järjest. RIP paukus lainetel, nähtavus oli "kottpime" ainsaks valgusallikaks olid pardatuled. Kohale jõudes oli laine juba üsna hea, vahused laineotsad limpsisid paadisilda ning peale väikest puterdamist saime liiniotsa kätte ja vööri kinnitatud. Paadist sillale saamine oli juba omaette ooper. Küljelaine tagus paadinina murdosa sekundiga 1,5m vasakule ja siis kohe tagasi, lisaks lendas nina üles ja alla. Proovi siis sellise laperdava paadinina pealt libedale (kolm lauda laiust) paadisillale pimedas tormiga hüpata. Paati ninaga vastu silda ei saanud parkida, kuna siis oleks nina kummiosa puruks tagunud ja sealtkaudu lahkub kogu vajalik õhk, mis meid pinnal hoiab. Ehk siis, lisaks laperdavale vöörile tuli ka poolemeetrine hüpe sooritada maandumisga libedale pinnale väga tugeva tuulega. Esimesena kaldale pääsenud tõmbasid järgmised kraepidi paadisillale ja siis selle nöörist käepide juba julgestas teekonna kaldale. Lihtne, eksole. Loomulikult tagus laine vastu paadikülge ning sealt tõi tuul selle meile kõik kraesse ning kraevahelt ... mnjah.

Majas tegime kambaga kiirelt vajalikud tööd ära. Mina olin Peebul abiks, valasime pesumasinast vee välja, ühendasime veevärgist lahti, tõime pumba kaevust tuppa ja sellised asjad. Väljas sai asjatada pealampide ja moblavalgel. Torm oli juba selline, et hoia küüntega majaseinast kinni ja padukas sadas horisontaalis. Aardeleid sai meil Liiaga kusagil käigupealt ära tehtud. Tops oli vee all ning logiraamat märg. Paigutasin selle natuke rohkem varju, kus ainus kuiv koht ja jätsin korgi suts irvakile – las hingab, nii peaks ilusti ära kuivama.

Toas kuulasime Peebu klaverimängu, kui teised veel toimetasid, näitasin Liiale Keri pastakat, mille peale tal silm särama läks ja nii tegime ka pisikese toetusostu. Nimed külalisteraamatusse, kiire nosimine laua taga ja lood "õunapõõsastest" ning Katerini soolastest kartulitest.. hakkaski see mõnus hetk läbi saama.

Niisiis, kell oli juba 21 läbi, ilm oli veel kurjemaks muutunud ning otsustasime otsad kokku tõmmata ja mandrile kapata. Asjade paati toimetamine oli juba paras kosmoseteadus, sest see loom laperdas kai otsas nagu jaksas ja jätkuvalt ei saanud lähemale tõmmata, et paremini paati saada. Laine oli selline, et kui ma paadisillal seisin, siis tagus mulle vööni. Kui kinni ei hoia, viib otse merre. Liia oli nõus juba saarele jääma, et tema seda hüpet paati ei soorita. Ma suutsin selgeks teha, et ainus rebane saarel on juba ära söödud ja ainult selle luukere pidavat veel alles olema. Seal ei ole lihtsalt midagi süüa. Kes kai pealt paati hüppas, see kukkus kuidagi põhja, rabeles sealt kinni hoida ja pealamp näitas järgmisele valgust. Mingil hetkel hüppas Mari, järjekordne laine lõi tal paadi alt minema ning sinna pimedasse merre ta peale pontoonipõrget kaduski. Õnneks paadist allatuult ning hetke pärast ilmus siiski pinnale. Kolm paari käsi vinnasid ta paati ja läks seekord kadudeta. Peale seda tuli uuesti 70+ aastast daami veenma hakata, et „saad hakkama küll“, nad tõmbavad su välja, kui merre lendsd. Hoidsin vöörinöörist nii kõvasti, kui sain ja hüpe õnnestus ning peale pisikest kukerpalli oli ka groll paadis :D. Mina olin viimane, päästsin vöörinööri lahti, hüpe paati ja siis hakkas alles õige elu pihta. Kahe pootshaagiga üritasime seda paati kividest eemale saada, et saaks nii sügavale, kus mootori käima võiks panna. Õnneks oli Keri elumajas kodukootud liitsihi valgus, mis ähmast suunda näitas, et õigele poole udiksime. Umbes sellel hetkel, kui meil oli viimane jõud otsas, pani kapten mootori käima ja hakkas vaikselt eemale navigeerima. JUHUUUU!!

Vara natuke selleks „juhuuks“, kahe suure laine vahel oli selline sügavam auk, paat käis alla ja siis kuuldus mõnus „krõmps“ ning see tähendas vaid ühte. Et sattusime liiga sügavale ja vint käiski kivisse. Mootor seisma ja kohe oli selge, et siit me ei liigu enam mitte kusagile. Koheselt hakkas laine meid kividesse ja paadisilda peksma ning siis läks kuradi kiireks, et see tonnine loom paadisillast mööda saada enne, kui pontoonid ribadeks on ning nii ohutult, kui võimalik kaldasse vintsi otsa tõmmata. Iga laine tagus vett sisse ning paadis hulpisid asjad juba „pooldesäärde“ vees ringi. Nagu hiljem välja tuli, sattus osa vett ka kütusepaaki. Laine vastu parrast, näuhti üles ja tuul lõi selle kohe horisontaalis vastu nägu. Kõik andsid endast, mis suutsid, osad olid valmis isegi pimedasse merre ronima, et paati kividest päästa. Mille ma sealsamas maha laitsin. Meri oleks "päästja" kohe vastu raudkonstruktsioone ja kive uimaseks tagunud ning siis päästad juba paati ja inimesi pimedast merest. Mitte ükski paat ei ole väärt inimelu. Edasi õnnestus saada osa rahval paadisillale, osal kaldale ning kapteni juhendamisel ja Inge võimendamisel õnnestuski edasist hävingut vältida ja paat kaldale vintsida. Kõik olid täiesti läbimärjad, tuul oli selline, et viib kummiku seest sokid minema. Kakerdasime majja ning mina ise olin nii läbi külmunud, et sõnu suust ei tulnud. Maja muideks oli külm nagu hundilaut. Kes see ikka kütab, kui hooaeg läbi, saarelt lahkumine ja kõik hinnalised puud tuleb saarele näpu otsas ja paadiga tuua. Iga halg on kallim, kui kuld. Koondusime katuse alla ning tegin ainsasse tervesse ahju tule. Tüdrukud olid vahepeal löönud poti tulele ning seal oli kiirnuudlitest tehtud selline „nuudlisupp“. Tead, vot see oli maailma parim asi üldse. Ahju ümber punuti kiirelt nööridest selline kassikangas, kuhu visati riided „kuivama“, sest läbimärjad ja külmunud olid meist kõik. Ega need riided seal muidugi kuivanud, kuni hommikuni oli kuulda seda „solps-solps“ häält, kui tilkusid. Sain endale teki ümber ja lõgisesin edasi ahju ees ja vaikselt hakkas mingi eluvaim tagasi tulema. Seltskond, kellega kokku sattusime oli maailma parim seltskond üldse. Meil toimis superhea tiimitöö merel ning selline üksteisest hoolimine kaldal, et mul on siiamaani nokk üllatusest lahti ja soe tunne sees. Aitäh tagantjärele, kui satute kunagi lugema! Vahepeal oli kapten kahjud ära hinnanud ja paadivindi sirgeks tagunud. Paat merekõlbulik ja panime plaani paika, et selle tuulega öösel enam uuele katsele ei lähe. Prognoos lubas hommikuks vaibumist, et teeme kell 7 kriisikoosoleku ja proovime 8’st uuele katsele minna. Tõmbasime ennast erinevatesse urgudesse kerasse. Hoolimata sellest, et lubasin Katerinile kusagilt ülevalt pähe kukkuda ja Liia hoiatas kõiki Miki norskamise eest, läks vist siiski hästi. Pähe ei kukkunud ja vähemalt mina norskamist ei kuulnud. Hommik. Kooserdan teki sees ringi, maja on külm nagu rebaselaut. Rahvas ärkab vaikselt ja aknast merd vaadates tundub, et lubab ilma küll. Kõne tööle, et jään mõned tunnid hiljaks, kui veab. Kui ei vea, siis täna ei tule. Riided ahju ümber on jätkuvalt märjad ja külmad. GRRHHHH!!! Lükkan selle hetke nii kaugele, kui saab. Lisaks on püksid ribadeks ja jalale tõmmatud pikk kriim. Pisiasi - tavaline geokahju.
Köök. Kuum kohv ja makaron turistieinega. Maailma parim hommikusöök, maailma parimas kohas, maailma parimas seltskonnas. Inge läks kusagilt lauajuppe otsima, sest pootshaagid murdusid eile tormis ära, kuid paat on vaja kaldast eemale togida. Riided hakkavad vaikselt seljas soojaks minema, kuid külm on siiski täiesti kontideni. Liial on mõlema silma all korralik sinikas. Kaks korda hoiatasin teda eile õhtul, et näe, siin on tross, ära komista. Kolmas kord läks ta sealt omal käel mööda, kui asju paadist tuppa tassis ja koperdas jalgupidi trossi ja käntsas koonuga kividesse. Õnneks oli mure vaid kosmeetiline ning ninakont terve. Osa rahvast läks juba kaldal paati ning asusid otsi kinnitama ja siduma, osa läks mööda paadisilda, et paat ohutult merele juhtida ning mina hoidsin ahtrit nööripidi kaldalt, et tuul ja lained alust vastu paadisilda ei peksaks. Õnnestuski. Maja kinni, kapten paati ning edasine oli nagu „mini-eilne“. Sups paati ja korras. Lauajuppidega udisime eemale, mootor käima ja suund sadama poole. Muidugi ei olnud see kõik . Keset merd tegi mootor vaid „kõõks“ ja vakka ta oligi. Vesi oli õhtul paaki sattunud ja seda keeldus mootor millegipärast põletamast. Lainet mingi meeter, mitte enam, hea rahulik toimetada. Mootorikate maha, keerasin kütusefiltri lahti ja pumpasime paagist vee välja. Poole tunni pärast jätkasime teekonda kaldale, huh. See pisike rahe, mis vahepeal näkku tuli, oli vaid mõnus värskendus. Külmatunnet ei olnud, tuul tundus soe ning 9,8 kraadine merevesi tundus nagu supp. Nodi kaldale, kallistasime lahkumiseks ning mõnus retk oligi läbi saanud. Aitäh, Inge ja tänud kaaslastele. Teiega kordaks igakell!

Isegi, kui ööseks saarele peab jääma :)

Kui tuul paadi minema viib, siis kasuta postiteenust

Isegi linnud lendavad sinnapoole, kus soe on

Üksik saar keset vett ning kapten klaveri taga..

Bossi (saarevahi) tuba

Hommikul tundus juba kõik ilus

Et ei eksiks..

See tross lõigi nina siniseks

Viimased ettevalmistused, kohe laseme vette.

Pmst valmis

Õhtul käis laine paadisillal oranzi vestini, nüüd mine või kummimadratsiga.

Bye, Keri, kunagi jälle :)

Kodu on kusagil seal.

 3 

Aitäh kaasseiklejatele meeldejäävate logide loomise eest. Kirjutan alla.

 23 

Kuidas maarotid Keril käisid

Osa I | Osa II

Algne plaan nägi ette öö veetmist Keril, et siis hommikul tagasi mandrile sõita. Aga juba päev enne tulekut oli selge, et pühapäevane ilm ei lase merd sõita ning tagasisõit toimub kahe-kolme ajal öösel, mil tuule pöördumine tekitab vaikuseakna.

**

Eesti põhjapoolseima aarde leid tuli kiirelt. Noh, eeldusel, kui sa juba siin saarel oled. Ingressi-mugu oli see, kes esimesena aaret märkas ning peidukast välja tõmbas. Logi kirja, geograafiliselt olulise aarde leiu fotoshuut ning suund mastitippu. Inge küll hurjutas, et lapsed ronisid ikka masti väljastpoolt, aga mina ei usu sellist hülgemöla ning hoidsin end karkassi sisemusse. Ülevalt tundus see saar eriti väike, Soome ikka ei paistnud ja tuul oli veel tugevam.

Muuseumiruumis on üleval Matvere näitus lõunamerede rahvaste portreedest, mis pakkus meile omajagu üllatusi soolise identiteedi väliste tunnuste eelarvamuste osas. Paadikapten näitas oma osavust klahvpillil kuniks oli aeg minna nautima Keri kuulsat päikeseloojangut. Kui päike enam ei näinud, mis me siin lapikesel teeme, julgesime sauna minna. Leili eriti ei saanud aga kui hästi pikalt olla, siis hakkab soe küll. Seega olime hästi pikalt ja ajasime geojuttu. Madis käis ja katsus vett ka, olevat märg ja kivine. Inge arvas, et laine on väiksemaks jäänud aga tegelikult läks lihtsalt väljas pimedaks. Kui möödunud oli mitu pimedat saunatundi, mida leevendasid paar võbelevat teeküünalt, tulid sauna ka vanad saarevahid ja panid tuled põlema. Oo, elekter! Saabunud valgus oli siiski liiga ere hämarusega harjunud kehadele.

Saunas olles ei pannud tähelegi, et täiskuu end majaka taga peitis ning oma hõbedast kuma laiali laotas. Ei pannud ka seda tähele, et sinised portaalid olid vahepeal rohelisteks muundatud. Aga seda ei näegi inimese silm, ainult ingressijad näevad seda. Selles mängus olime meie mugud, välja arvatud Sven, kes on mugu igatpidi.

Kell oli pool kaks. Tilkusime ükshaaval muuseumitoast raadiotuppa. Raadiotuba oli soe. Kapten pakkus kohvi ja küpsist. Tundsin, et kohvi on vaja, et ees ootav öine tagasisõit üle elada. Teate seda tunnet, kui olete unine või just ärganud keset ööd ja peate välja pimedasse külma kätte minema, et seal midagi teha või kuhugi minna. Kõik tundub nagu unes ja toimub aegluubis kuskil sinust eemal. Sellist tunnet tahtsin vältida. Kohv aitas. Koolis oli mul keemia kaks, hädapärast sain alati kolme kätte. Seega ma ei hakka kirjeldama mida me seal veel tegime, sest ma lihtsalt jääks sellega hätta.

Kui katuseplekid uuesti kolisema hakkasid, olime vaikuseakna maha maganud ja tuul oli pöördunud oodatust kiiremini. Ei olnud enam aega mölutada. Küll ma kaalusin, kas on parem riietuda soojalt ja veekindlalt ja riskida kõikide riiete märjaks saamisega või riietuda kergelt, kannatada see sõit ära ja hoida varuriided kuivana. Valisin siiski esimese variandi. Nüüd tuli asjad paati laadida, uuesti kohad sisse võtta, otsad anda ja vanad saarevahid pardal uutele vahtidele hüvastijätuks lehvitada. Kuu näitas teed üle lainete. Endiselt oli tükk tegu, et end seal serva peal kinni hoida, kuid sel korral pihustas vett ainult moe pärast paaril korral. Öine sõit on ikka hoopis midagi muud. Vesi on kui sünge mateeria sinu all. Sünge ja võõras. Maarotile eriti kummaline. Ees paistis Muuga sadama tulede virrvarr. Muidugi ka palju muud minu jaoks tundmatut. Ühel hetkel enne lõppu kadus laine ning sõit muutus lainetel hüppamise asemel sujuvaks kulgemiseks.

Tänasime kaptenit sõidutamast ja Inget kutsumast ning võtsime Sveniga suuna Tädu lõkkeplatsile. Panime kiirelt telgid üles, et vähemalt teine pool ööst magada. Kell oli neli, olime just magamiskottidesse roninud kui esimesed piisad vastu telgikatust krõbistasid. Kümne paiku hommikul ajasime jalad uuesti alla, vihm ei olnud kordagi lakanud ja ega ta enne õhtut ühtegi pausi ka ei teinud.

**

Tänud aarde eest peitjale ja kutse eest Ingele!

Põhjapoolseime aarde kohustuslik grupipilt

Keri torni!

Paadikapten, klahvpillid ja Matvere joonistused

Saarevahi vahikord

Laine viskab kulda

Ootab valget laeva

Peamaja

Saun

Lähevad!

Läheb!

Elemendid

Tagasi mandril

 15 

(Algus Keri... logis)

Kurikuulsa ujuva linttraktori juurest liikusime väikelaeva raudteest ja uuest generaatorimajast möödudes helikopteriplatsile. Seal oli poistel aare logimiseks valmis enne, kui ma õige nurgani kohalegi jõudsin. Tagasiteel osutus Mihkli jaoks vastupandamatuks takistuseks Keri mast, mis lausa kutsus turnima ja kaugustesse pilku heitma. Tagasi peamajas saime muuseumitoas Peebu klahvidest helide võlumise saatel Marko Matvere ümbermaailmareisi joonistuste ja tuletornide näitust nautida. Ja juba oligi märkamatult jõudnud kätte aeg Keri päikeseloojanguks Tallinna madala tuletorni taha. Päikese ärasaatmise järel oli aeg oma lõkke juurde minekuks, mis sedakorda saunakerises mõnusat soojust ja lõõgastust pakkus.

Väikesaarel olles tunnetad kõige paremini, kuidas täiskuu paistab ühte moodi nii hea inimese, kui teistsuguse inimese peale. Kuidas tuulele ei lähe üldse korda, mida sa plaanid või soovid. Ja milline lõputu võim on merel. Just sellised pisut raskemad olud, mis teevad inimese väiksemaks on õpetanud meid kohanema, tuult ja lainet lugema ning koostöö jõudu kasutama. Nii me siis olime raadiotoas, kus kohvi ja küpsise kõrvale uurisime mendelejevi tabeli elemente ning püüdsime ära tunda erinevaid 3-d molekulidest aineid. Ja ootamatult jõudiski kätte hetk, kus katus jälle kolisema hakkas... tuul oli keeranud. Puhudes ühtlaselt edela-lõuna suunast andis ta nii 2 ajal öösel märku, et oli saabunud ideaalne aken kirde sadamast mandrile minekuks. Aega oli napilt pool tundi, kuid sellest piisas, et rahulikult kiirustades saaks paat laaditud, kohad/tegevused jagatud ja otsad antud. Täiskuu valguses ja vana laine mõnusate ühtlaste settidega jõudsime Nygrundi madalikuni, kus tekkis ristlaine ja lainetus jõudis lõpuks tuulele järgi. Vaid paaril korral suutis tuul ähvardavalt vööri tõsta, kuid meie kiirus oli piisav, et õigeks ajaks Viimsi poolsaare varju jõuda. Olid ideaalsed olud ka osaliselt kustus olevate Leppneeme sadama toodrite vahelt sildumispaika jõudmiseks. Vendrid välja ja soodsal momendil olin hetkega sillal ning võtsin otsad. Meie vabastavalt seilkusrikas mereretk oli edukalt lõpule jõudnud.

Suur tänu meie suurepärasele kapten Peebule, hulljulgetele geopeituritele ja saarevahtidele ning loomulikult peitjale.

Kuu paistab taevas nagu kook

ja merre tilgub kuldset moosi

ma seisan paadis nagu look

ja sõidan seikluste poole...

 4 

Romeki sünnipäeva lähenedes tegid Mart ja Piret ettepaneku tähistada seda tähtsat päeva Keri saarel. Sellest vägevast ideest haarasime kohe kinni ja tõesti oli tegu ühe väga ägeda päevaga. Alguses teel olles olime kõik ehmunud kui Mart gaasi vajutas ja kaater Keri poole hüplema hakkas sest tundus, et tegu on meie viimase reisiga üldse kuhugile, aga harjusime ära ja siis oli juba lihtsam. Saar ise meeldis meile väga ja maabudes tervitasid meid saarevahid kes ka meile saare tutvustuse /ekskursiooni korraldasid. Siis oli aeg sealmaal, et Piretil juba pannkoogid valmis said ja pidigi pidusöömajale siirduma. Kõik mis laual maitses nagu ülimas gurmee restoranis ja no miljonivaated olid koguaeg käepärast võtta kuhupoole ka ei vaadanud. Pärast söömist oli aeg ka aarded üles otsida ja kaua nendega ei läinud kummagagi. Antud aarde leidis Romek ja siis said nimed kirja. Tänud Mardile ja Piretile korraldamast ja meid transportimast. Oli tõsiselt lahe päev.

 3 

Nüüd oli juba kiire kohale jõudmise ja logimisega, sest ilma esimene ähvardus oli juba üle läinud ning teine tundus hullem tulevat. Aga meie tahtsime veel täna mandrile jõuda. Nii et päris kärmesti leidsin ning logisin.
Ja siis algas tagasisõit vapustavalt osava kapten Mardi juhtimisel, kus sain rahulikult laulda üürata, sest midagi niikuinii selles tormis kuulda polnud :D Aitäh! Aare kuiv ja korras.

 2 

Platsi puhastamise käigus seegi aare leitud ja logitud. Sellest saare otsast olid väga ilusad päikeseloojangud. Aitäh peitjale.

 1 

Imeline seiklus Keril jätkub teise aarde otsimisega. Enne aaretejahti kasutasin ära imeilusat sügist ja lindude vähesust ning tegin terve tiiru ümber saare nii kaugelt kividelt ja veest, kui libe polnud. Kes satub väljaspool pesitsusaega, kasutage juhust. Aga kivilt kivile astumisega polnud eriti aega maapinna poole vaadata. Kuna aega oli küllaga, hakkasin aardeid peale ringi tegemist otsima. Peale esimest aaret liikusin otsejoones saare teise otsa. Kuna vihje ja aardekirjeldus on väga täpsed (minuarust liigagi, igav oli natuke), siis leidsin kiirelt ja nimi kirjas oligi. Sain veel ühele kaasreisijale geopeitust tutvustada ja näidata, kui leidlikud on aardepeitjad konteinerite väljamõtlemisel. Ja üllatus-üllatus, ringi vaadates võib ka kolmanda aarde leida :) Ainult, et sellega kolmandat rohelist täpikest siia kirja ei saa :) Aitäh aarde eest!

 10 

Sai osa võetud väiksest talguaktsioonist. "Aknad kerile ja prügi mandrile" Töö käigus sai ka see topsik ära vormistatud.

minek

töö

Ja selline koorem tuli mandrile tagasi

 1 

Keril käidud aare leitud. Super koht.

 3 

Minu arvamus enne esimest korda elus Keril käimist oli, et kui aare on peidetud raskesti ligipääsetavale saarele, siis sinna rohkem aardeid pole viisakas juurde peita. Muidugi kui kohe avaldatakse mitu aaret, siis pole probleemi. Nüüd, kui see PETi toorik leitud, pole mu arvamus muutunud.

 1 

Juta organiseeris paadisõitu, mis algul pidi olema küll tagasihoidlikum aga lõpuks sai sihiks Keri. Loomulikult tuli muud plaanid kõrvale lükata ja ühineda. Välja kujunes tore paadisõit, piknik ja loomulikult sai ka aarded logitud. Tänud kutsumast ja turvalise sõidu eest ning tänud peitjale põhjuse eest.

 2 

Eelmisest visiidist oli kll aastatid m66da läinud, aga nurgatagused olid k6ik tuttavad. Tutvustasin ka Kaupole p6gusalt saare ajalugu, kuidas siin kunagi kaevu puurides gaasikihtidesse j6uti ja esialgne majakas gaasi pealt töötas. Samuti ka nac värskemaid mälestusi. Kui viimane kord siis paar nädalat paikne sai oldud. Sai yhel hoonel aknad ära vahetatud ja yhte tuba kaasaegsemaks muudetud. Tookord tulime sellise praamilaadse paadiga mida esimese hooga vaatasin et see kll ei liigu kuhugi. Aga kui peras on ikka 500 heppa mootoriv6imu, siis pannakse ikka igasugune rauakolakas liikuma 8D. Tookord oli meil ka generaator ja saja liitri jagu diislit kaasas. Generaator aga andis esimesel päeval saba. Siis saime esimese meeldiva yllatuse osaliseks, et saarel olev generaatorijaam mis meenutas s6jaaegset rauahunnikut oli tegelikult täielikult töökorras. Väidetavalt kasutavad tuukrid seda endale voolu tegemiseks. Meie diislieliksiir sobis ideaalselt sinna masinavärki. Samuti oli saarel olemas saunakompleks, aga saarevaht kurtis et keris on juba pikemat aega läbi p6lenud ja ajab vingu sisse. Yhes6naga pole seal juba pikka aega keegi leili saanud. Koha peal oli piisavalt plekki ja meil vahendid millega tegime kerise sydamikule kiire paranduse. M6nda aega oli nyyd saun taas kasutatav :P Samuti vaatasime yle lintraktori luukere mis kunagi oli yritanud yle jää tagasi s6ita ja ka kraanaauto raam mis teda päästa yritades m6lemad läbi jää kukkusid ja sinna vangi jäid. Igastahes palju l6busaid mälestusi tuli meelde eelmisest visiidist. Seekord siis selline kiirem sutsakas. Tänud siia meelitamast ;)

Cheers

Siis kui esimest visiiti tegime :P

 2 

Kui mul on olemas eesmärk, kuid puudub paat ja Jakol on paat, kuid pole eesmärki, siis kahte asja omavahel ühildades saame vahva õhtureisi Keri saarele. Aitäh aarde eest!

Keri pole enam kaugel

 1 

Siiasõit oli ikka võimas kogemus! Minu arust kohe kindlalt liiga suur torm, et kalapaadiga merele minna, kalamehe arvates väike tuuleke:) Sõrmed pingi hoidmisest sinised, kannikas lapik jõudsime vihma- ja meremärjana saarele. Aaret polnud raske leida, sest laagris olnud Pireti lahkel suunamisel saime kiirelt jaole....et aga sooje pannkooke sööma minna. Milline vastuvõtt!

Aitäh Kristale reisi korraldamast, Piretile meid suurepäraselt vastuvõtmast, ja suurim tänu peitjale siiatulekuks põhjust andmast!

 2 

Teadsin, et Piret on Keril laagris, teadsin, et eile õhtul oli võimalus paadiga Kerile saada, aga ei saanud siis minna. Aga uus teadmine, et hommikul on vaja võrgud ka välja võtta ja enne nii või teisiti Aksile sõitu ei toimu, siis nii juhtuski. Maandumise plats helikopteritele oli läikima löödud, tublide Piretiga laagris olijate töö. Eemal merel võeti võrke välja, et siis tagasisõiduga Pranglile veel kiiret pole. Tänud peitjale.

 15 

Kui ma esimest korda kunagi aastaid tagasi Keri saarele juhuslikult sattusin, siis tekkis idee seal lastelaager korraldada. Siiani ei saanud sellest mõttest asja, oli igasugu imelikke takistusi. Ja sel aastal oli see võimalus tulla terveks nädalaks noortega Keri saarele! Kui alguses tekkis endal ja mõnel teiselgi kõhklusi, kas selle nädalaga igav ei hakka, siis nüüd tagantjärele tean, et oleks pidanud hakkama mõtlema kohapeal olekuks vähemalt 10 päevast või isegi 2 nädalast. See üks nädal möödus Keri saarel sellise kimaga, et isegi kiirrong jäi maha. Igavusest ei olnud isegi lõhna mitte tunda. Ja seda suures osas tänu MTÜ Keri Seltsi juht Peep Rada'le, kellel juba ideedest puudus ei ole. :) Pildid ütlevad kindlasti rohkem! Aitäh aarde eest! Otsisime seda kõik koos.

Ühel pool saare otsas...

... ja teisel pool saare otsas.

Puhastasime kopteriplatsi umbrohust.

Korrastasime kinoruumi.

 3 

Vaatasime kogu saare üle, sõime marju, jätsime saarevalvurile kirja ja oligi aeg koju minna. Timmu jõudis pannkoogid veel välja kaubelda, nii et enne koju minekut tuli tanklast piima osta ja saingi enne magama minemist poistele kooke küpsetada.

Super lahe seiklus oli. Mul ennegi neid öiseid otsimisi olnud, kuid sellega ei anna midagi võrrelda. Jääb kindlasti elu lõpuni meelde.

Suured, suured tänud kaaslastele ja muidugi ka peitjale. :)

 5 

Öine merereis hakkas juba kergelt ära väsitama. Hommikul kell 6 kaugel Keril tekkis kõigil korraga isu pannkookide järele, hakkasime siit tagasi kodu poole kiirustama. Küsisin manguvas kõneviisis Kristelilt, et kas ta ju tahab meile hommikul koju jõudes pannkooke teha. Selline seiklus selja taga, väärt aarded logitud, oli Kristel sellega isegi nõus. Reis algas Piritalt veidi enne südaööd ja lõppes Pirital poole kaheksa paiku hommikul. Ööga sai läbitud umbes 52 miili ehk 96 kilomeetrit. Tänan kaaslasi ja tänan peitjaid.

 13 

8-tunnise öise mereretke viimaseks külastatud boonussaareks oli Keri. Kui keegi oleks mulle eelmine õhtu öelnud, et ma just nüüd satun saarele kuhu lihtsurelik terve elu jooksul ei satu, siis ma poleks seda nalja isegi naljakaks pidanud. Kerile jõudsime nii varajasel hommikutunnil, et isegi saarevaht alles sügavalt põõnas. Sildusime kiitsaka kai juurde ja läksime saart avastama. Väikese saare kohta väga palju hooneid. Käisime neist läbi nii palju kui sai. Tuletorni ei saanud ja saarevahi uksele ka koputama ei hakanud. Lahe oli seal ringi seigelda. Logisime mõlemad aarded, sõime hommikusöögiks muulukaid ja pidasime plaani mis edasi. Tegelikult oleks soovinud saarevahti kohata ja loota, et ta meile kohvi ja pühapäeva pannkooke pakuks.

Pärast väikest avastusringi panime paika plaani, et jätame saarevahile huumorisoonega kirja ja läheme hoopis Piritale jõudes ise pannkooke tegema. Timmu soovis veel näha minu aarete kaarti, et kas midagi oleks võimalik veel külastada. Mu telefon otsustas Keri saarel aga tuttu ära minna. Ei taibanud, et öö võiks nii pikaks kujuneda ja oleks vaja nii palju ilusaid pilte klõpsida ja et vähem kui poolest akust ei võiks piisata. Saime otsejoones sõita kohta kus oli 8 tundi tagasi meie retk alguse saanud. Tanklast saime pannkoogi materjali ja plaanitult küpsetas Kristel meile korraliku portsu maitsvad pannkooke. Kõht täis, tänasin ja suundusin koju magama.

Kogu see öine paadisõit kuulus täiesti omaette klassi, mis ei ole võrreldav ühegi minu senimaani kogetud seiklusega. Supper äge kogemus! Olen väga tänulik sellise võimaluse eest! Nüüd pean proovima välja mõelda võrreldava meeldejääva seikluse oma pagasist mida Timmule ja Kristelile vastu pakkuda.

Aitäh ka peitjale!

<_Äksi | Keri teine_>

Saar täis hooneid

Huvitava valgusti

Saarevaht, teil siin üks maja laguneb

 1 

Teine aare siis ka. Kui nüüd need kaks oleksid hästi otste peale paigutatud, kas siis mahuks veel kolmaski aare saarele ära? Aitäh!

 1 

Laadisime naisterahvad Prangli lõunasadamasse ja kahekesi suundusime edasi Kerile. Seal üks randumiskoht ongi ja saarevaht, kes muide on seal vabatahtlikel alustel, aitas meil randuda. Paadi kinnisidumiseks kulus kaks korda rohkem aega kui aarete leidmiseks. Aitäh.

 1 

Ilus ilm, tore seltskond, kena merereis! Ja siis veel aare ka pealekauba ;)
Täname!

 2 

Alles eile õhtul saabusime Ida-Virumaa tuurilt, täna taas ida pool tagasi. Pärast pikka merereisi ja enne kibedat töötegemist hiilisime karjakesi minu ainsa Keril seni leidmata aardeni. Otsida liiga palju ei saanudki, aare avaldas end mõistlikust kohast ja ajaga. Keegi pani kõik nimed kirja ja aare sai samma tagasi. Ees ootas pikk koristus-ehitus-puhastusaktsioon sel vahval väikesaarel. Sai hulgaliselt ära tehtud. Algas tore päev - ja veel leiuga!
Aitäh aarde eest! Aitab vast siia nüüd ka B-)

 2 

Kauge on see Keri saar tõesti. Mitu aastat oleme piilunud üle vee, aga no mitte ei ole kohale ujuda õnnestunud. Täna Teeme Ära talgutega saarele jõudnud jäi natuke aega saarega tutvumiseks, enne kui kõik see mees omale tegevuse leidis, saarel oli tööd mitut sorti. Esimeseks võtsime siis suuna siia. Kajakad riidlesid meiega, kuid ära nad meid ei ajanud, no selles mõttes , et lausa ründama nad meid ei hakanud. Lähenesime nullile ja Paavo märkis et kuskil siin. Ma pistsin muidugi oma nina kuhugi sinna ja siis taheti mind pikali joosta. Täielik Hitchcock´i õudukas kangastus hetkes silme ees. Mingi tiivuline sööstis otse ,kähinasarnast häält tekitades, minu nospli suunas. Suutsin oma nina õigel hetkel veel eest ära tõmmata, ise mingit imelikku häält tekitades, sellega suutsin ka Marise ää ehmatada, vabandust. No ja eks seal kuhu ma oma nina pistsin oli pesa, rohekad munad sees. Mune ma näppima ei hakanud, sest ilmselgelt nendes oli hoopis linnutitt sees. Ja pealegi suutis Paavo aardele juba küüned taha saada. Peale nimede kirjapanekut saime totsiku peitu tagasi ja linnumammi sai mune edasi soendama tulla. Tänud peitjale.

 1 

Kuna olime suurema seltskonnaga siis linnud meid ei rünnanud, aga eks me nende isiklikku ruumi ikka tungisime küll. Samas pole ju teha midagi. See on elu, et meil aegajalt elu ja tegevusruumid kattuvad. Aegajalt tulevad loomadki inimese ruumi ja ega me neid siis halvaks pane. Lindudega on küll lugu teine, nendega suudame sageli koos elada. Ilus on vaadata kurepesa ja suviläbi jälgida kasvamas kurepoegi. Samas kui pesa elektriposti otsas on, siis on elektrilühis lindude väljaheidetest kerge tulema. See, kuidas liigne lindude asurkond arhitektuuri hävitab ja kuis sellega võideldakse, seda on kindlasti paljud näinud Veneetsia ja tuvide konfliktis. Ahjah, õigus! Kambapeale leitud ja logitud talguürituse käigus.

 1 

Saarele jõudes oli natuke vaba aega ja nii sai see muidugi kiirelt sisustatud kohalike aarete otsimisega. See oli siis esimene kuhu sammud seadsime. Ei käinud kaua, kui Paavo topsi kätte sai ja peale rahvaloendust, said kõigi nimed kirja :)

 1 

Leitud talgupäeval osaledes, kõik oli nii, nagu Caro juba ütles - kuniks rahvas kogunes ja aktsioon pihta polnud hakanud, käisid geopeiturid vaikselt ja logisid mõlemad Keri aarded ära :). Siin oleks üks part Merikese peaaegu pikali jooksnud ja mina ehmatasin muidugi selle natuke eemal seistes siis vähemalt sama palju kui asjaosalised ise… :D

Kui ma Keri… aarde juures kirjutasin, et tuleb nõustuda eelkirjutanutega ja ilma selle aardeta poleks ilmselt siia saarele kunagi sattunud, siis Kauge keri oli esimesele meeldiv lisaboonus, mis tulekusoovi ainult tugevdas – sest no millisele peiturile ei meeldi see, kui ühe karbi asemel saad hoopis kaks leituks noppida… :).

 1 

Leitud Teema Ära talgute raames saart koristades. Linnud olid viisakad, rohkem me neid ei häirinud ka.

 2 

Kuna tänasel päeval oli saarel inimesi rohkem kui linde, siis polnud neil ülbitseda midagi. Nimed kirjas, saar puhas! Tehtud!

 1 

Leitud.

 2 

Mind on alati huvitanud väikesed Eesti saared. Olin väga rõõmus kui avanes võimalus külastada kauget Keri saart. Sinna sõitsime purjekal Elektra koos gpsitu, mariheni ja nuffiga. Oli väga tore külastada amatöörraadiojaama ES2ARP Keril. Aitäh peitjale. Tervitusega Ahvenamaalt.

 8 

Olen varem Keril ühe korra käinud, teist aaret otsimas. Aasta ja kuupäev oli siis 14. juuni 2011. Ausalt öeldes ei arvanud tookord aastaid tagasi saarelt lahkudes, et kunagi sinna uuesti satun, veel enam, et tulen purjejahi kaptenina. Aga vaat ei tea iial, mis tulevik toob.

Sest poleks ju uskunud, et sellele väikesele saarekesele veel teinegi aare peidetakse - ruumi on niigi napilt. :) Aga suvel avastasin selle täiesti juhuslikult ja siis sai reisi planeerima hakatud. Ning planeerimisest reisini läks veel teine jupp maad, sest Keri pole saar, millele iga ilmaga ligi saab.

Kuid sel pühapäeval ilm soosis ja nii startisimegi S/Y Elektra kodusadamaks olevast Kaberneemest hommikuses udus. Udu segas küll nähtavust ja nii möödusime mitmest Kolga lahe saarest ilma midagi nägemata. Aga see-eest polnud tuult - asjaolu, mis muidu oleks purjejahile õnnetus, aga seekord soosis meie eesmärki. Sest kui pole tuult, on meri sile ning saarele maabumist ei takista.

Nii me siis töristasimegi juba mitmendat tundi mootoriga läbi paksu udu saare poole kui lõpuks vahimadrus hõikas, et näe kui kaunis päikesepaiste ja sinine taevas paistab! Ja seal ta päikesevalguses kümbleski, see kauge Keri.

Ankurdumine läks valutult ning saarevahid hõikasid ka juhiseid, kuhu oleks kummikaga kõige parem randuda. Astusin siis jahtkapteni kingadest paadimehe saabastesse ning hakkasin ükshaaval seltskonda maale viima. Kõik said kenasti kaldale ning muidugi seadsime sammud esmalt uue aarde poole, sest loota oli FTF-i.

Aare tuli vihjatud kohast küll päevavalegele, kuid logiraamatust paistis, et keegi oli meist siiski natuke rohkem kui nädalapäevad varem ette jõundud. Aga tühja sellest! Saare vallutamine on ju ise seda reisi väärt. Nii et edasi võtsime mõnuga, pistsime oma nina igale poole ja uurisime kõiki nurgataguseid, kuulasime saarevahtide pajatusi ja Prangli meeste jutte. Lausa nii kaua nuuskisime ringi, et purjekale jäänud köögitoimkond tundis huvi, kas kavatseme sinna elama jääda. Tegelikult - miks mitte. :D

Aitäh aarde peitjale ning toredale seltskonnale!

https://www.facebook.com/syelektra/

Teekond läbi udu

Leidjad

Logi

 2 

Andreas pakkus välja võimaluse, millest mina kohe kinni haarasin ja tegin endale sünnipäevakingi. Ilm oli imeline, reisiseltskond suurepärane ja saar põnev. Tänase ilmaga oleks siin lausa lust pikemalt aega veeta, aga tormiga oleks vist päris kõhe. Lobisesime saarevahiga, külastasime muuseumi ja logisime aarde. Enne ärasõitu tegime purjekal väikse lõuna ja sõime torti. Päev oli igati kordaläinud. Tänan.

Täna oli siin tihe liiklus

 5 

Andreas ja Elektra viisid turvaliselt kohale. Meri oli peegelsile ja päikegi tuli välja, imeilus. Saarevaht oli teadlik nii meie tulekust kui aardest. Viisime talle külakosti: soolaoad ja pohlamoos. Oli meeldivalt üllatunud, tutvustas saart, vaatasime videosid ja saime täieliku ekskursiooni.

Saar ise üllatas mind, olin jahmunud, sest polnud kodutööd teinud ja ei kujutanud üldse ette, milline see saar välja näeb. Kivine oli. Lahedalt looduslik, niitmata muru ja kibuvitsapõõsad. Lagunenud ja vana oli. Ometi kõik eluks vajalik oli olemas - elekter, vesi. Saun oli vinge ja Kinomaja oli olemas, lahe! Meri oli ilus. Ühtegi lindu ei olnud, ühtegi pesa ei näinud. Aeg seisis seal. Saarevahti minust ei saaks ilmselt sellele saarele iial, ometi tuli saarele just vahetus - noor väiksem naine.

Tänan väga erilist saart näitamast!

Hingetu püsielanik