Männikjärve raba

Esimeses vahepunktis oli suurem grupp inimesi objekti kasutamas kuivatamisrestina, seetõttu pidin kahjuks telefoni järele haarama. Aitäh abistajale ja kutsujale!

Nilsiga väike matk kaunitel radadel. Oli õnnestunud leid ja kaunis augustikuine päev. Tegime suurema ringi kui oleks pidanud. Tänud peitmast!

Kui alguses info käes suundusime rajale aga kuna vihma hakkas sadama siis me ei leidnud vahepunktist midagi ja suundusime edasi Vanemuise tütre juurde.Tagasi teel oli juba ilm ilus siis saime ka nägijadeks.Tegime teel ka väikse rabajärve supluse,ning leidsime kuskil ka aarde.Aitäh!

Alguspunktis info leidmisega probleeme polnud. Matkarajale liikumiseks pidi küll pisikese ringi tegema, sest vahepeal eravaldused. Aga metsas ja laudteedel oli mõnus astuda. Esimeses vahepunktis sai tiirutatud omajagu aega ja loetud logisid ja siis hakkas tunduma, et kõik viimased leidjad edasi saanud mingite linnalegendide abil, mitte kohapeal infot leides. Eks siis haarasime ka abi järele, sest aardeleiu soov oli. Saadud vihje abil liikusimegi edasi ja lõpuks leidsime muidugi aardekarbi ka. See oli märg ja logiraamatki üsna niiske. Puhastasime karpi ja panime logiraamatule uue minigripi koos donotiidi pakikestega. Raba oli väga ilus ja vahelduseks metsikule rabas müttamisele oli isegi täitsa nauditav neid sirgeid laudteid mööda astuda. Aitäh rappa kutsumast!

Vahepunktis mitte midagi silma ei hakanud, olime kõrva taha pannud vihje ja alles vahepunktis laksasime läbi, mis kus. Ja sealt mis kus me aarde ka leidsime. Tänud

Vaatasime Tiidu ja Leo üle, tegime vajalikud tehted ning läksime jalutama. Tuli tore 9 km jalutuskäik, mille ajal sai ka aare leitud.

Endla rabas on enne geopeituse aegu käidud mõnel korral, ammu polnudki sattunud, täna oli hea põhjus kambaga taas rappa tulla, laudteed sobivad ju jalutamiseks nii lastele kui vanaemale;). Kõigile meeldis.

Aitäh peitjale.

 1 

Endla järve äärest kappasin edasi Männikjärve raba poole. Tegelikult sai seal juba 23.05.2020 seda aaret otsitud. Alguses kividelt tähed-numbrid (ei mäletagi täpselt, mis) leitud ja õige mänd üle mõõdetud ja puha. Igatahes sai seda matkarada kõnnitud ja enda teada leidsin ka lõpu koordinaadid tookord kätte. Aga lõpus ei leidnud tookord midagi, natukene sai koos noorgeopeituritega üsna tagasihoidlikult otsitud. Aga meid segasid kaks läheduses peesitava mugu, kes omavahel vene keeles kõnelesid ja mul tookord kaasas olnud noorgeopeituritele käratasid, et kaaaks pluss kaaaks. Mille järel meie otsingud tookord lõppesid. Aga ega tookord väga lootust polnudki. Matkarada oli nii inimesi täis nagu nõukaaegne kauplus kaubapäeval.

Seekord algas aardeotsing Endla järve ääres, kus ma just olin leidnud Vanemuise tütre ja sooritanud eduka logimise. Teadsin, et sealtsamast peaks matkarada ju Männikjärve poole pöörama, aga ... no ei leia! Lõpuks leidsin midagi, mis meenutas auto rattaroopaid, kuigi oli senistest matkaradadest (mis olid pigem laiad ja niidetud) palju rohtunum. Aga mõnekümne meetri järel nägin, et nii 20-30m kaugusel sellest rajast paistab tuttuus laudtee ja kahlasin sinna. Sealt oli küll lausa lust astuda ja äraeksimist polnud karta. Laudtee küll muutus peagi jälle metsarajaks. Mida edasi ma jõudsin, seda rohkem oli seal metsarajal poriseid kohti ja vahetult enne Männikjärve matkarajale jõudmist tegin oma käimade küljed veits märjaks. Aga neid kohti, kust valgeid botaseid rikkumata poleks saanud läbi jalutada, oli siiski vaid 4-5 kogu raja jooksul.

See oli alles ilus pilt, kui Männikjärve raba laudtee ja kena vaatetorn paistma hakkasid. Laudtee otsas tegin väikese pausi, sest jalad hakkasid juba vaikselt tundma andma, selleks ajaks olin juba u 5h rännanud vaid 1 söögi, 1 aarde ja 1 ujumispausiga. Järgmise pikema pausi tegin vaatetorni otsas, sest sealt lihtsalt ei raatsinud edasi liikuda. Kena suveilm, mõnus pehme suvetuul, mis peletas kõik sääsed-parmud, lisaks oli kotis veel üks mõnus naistekas bussis lugemiseks, mida lugedes vaatetornis umbes tunnikese veetsin.

Edasi liikusin juba rabast välja. Männikjärve ääres metsas vaatasin tühje mustikavarsi ja kirusin end, et Endla järve ääres natuke marju kaasa ei haaranud. Ujuma ma sinna järve ei söandanud minna, sest kaldaserv oli paras õõtsik, keegi ühtki ujumissilda polnud rajanud ja mul polnud eriti lootust veest jälle välja saada. Aga ujuma tõttasin Toomale Linajärve. Ja Toomalt jälle maantee äärde bussi peale. Tartu bussi olin küll maha maganud, aga Jõgevale läks puha tasuta maakonnaliin, kus olin ainus reisija. Ja Jõgevalt sain Tartu rongiga jälle koju.

Aga aare, mis sellega sai? No see sai ka teel siiski logitud. Kõige kiuste. Seekord rajal mugusid liikus, aga neid oli võrreldes 2+a taguse külastusega ikka ülivähe. Seega kui ma lõppu jõudsin, siis sain seal segamatult mütata. Ja uurida-puurida. Aga no mitte midagi ei leidnud! Jälle! No kuidas siis nii. Pidin jälle Annet nimepäeva kiuste tülitama ja temalt aarde asukoha kohta vihjeid pinnima. No ja siis muidugi leidsin. Kohast, kuhu ma täiesti kindlasti eelmisel korral vaatasin. Ei saa siiani aru, kuidas see sai tookord leidmata jääda. Aga nüüd leitud. Karbi põhi ja nänn oli märk, logiraamat gripp-kotis õnneks kuiv. Kuivatasin kogu kraami veidi tuule käes (päike oli kiuste natukeseks peitu pugenud) ja karbipõhja harisin oma kostüümi seni kuivaks jäänud osadega. Aare üldiselt korras. Aitäh peitjale toreda mõistatuse eest! Ja toredat kohta tutvutamast. Minu lemmikraba!

Leitud, logitud, tänan!

Tore multi ilusas asukohas. Peale lahendamist käisin enne logimist hoopis Vanemuise tütre aarde juures ja siis tagasiteel logisin multi. Mul oli see esimene kord olla Endla rabas ja mulle väga meeldis siin.

Väga mõnus multi kaunis looduses, kuhu tahan kindlasti veel tagasi tulla. Eriti mõnus oli nautida vaatetornis täielikku vaikust. Aitäh!

Alguses sai loogiline sihtkoht paika pandud ning peale mõnda aega olid ka vahepunktist juhised välja meelitatud. Lõppu liikudes hakkas aeg pisut peale suruma, kuid õnneks oli seal kiire leid ning jõudsin kenasti piisavalt enne etendust Kuremaale.

Kaunis paik matkamiseks, kuigi need sirged rajad on ikka võõra võitu looduses liikumisel.

Tänan peitmast.

Vahepeal oli raske otsida, sest rahvas vooris pidevalt ringi ja vaade rabas on avar. Pisikese suunava vihjega saime õiged arvud teada ja lõpp-aare leitud vahvast kohast. Toredad sildid õpetasid taimi-loomi tundma, kuigi hanevitsa me leida ei suutnudki. Jääb järgmiseks rabaskäiguks. Aitäh!

Kui suvel jäi aardejaht mingis punktis mugude tõttu pooleli, siis talvel lootsin sellest murest üle saada. Tänane kaunis päikesepaisteline pühapäev oli loomulikult ikkagi rahvast rappa meelitanud, kuid loojangu järel arvasin üksi jäävat. Noh, peaaegu. Tegelikult sain hoopis vahetult enne loojangut ligi 10 minutit rahus otsida ja siis laekus suurem seltskond. Jalutasin vahepeal niisama ringi, aga veel pea tund hiljem chillis pool seltskonnast objektil. Jäin eemale ootele ning just täpselt siis kui mõttes juba käega lõin, hakkasid nad lõpuks liikuma. Külmaga paigal passimine tegi kere kergelt hellaks, enne otsingutele asumist ajasin mõne energilisema minutiga sooja jälle sisse. Segamatult ja metoodiliselt lambiga iga ruutsentimeetrit üle valgustades sain viimaks ometi jälle otsa peale, sealt edasi logi kirjutamiseni enam kuigi kaua aega ei läinud kah. Olgugi, et pikad sirged laudteed mõjuvad justkui ebaloomulikult, pilku loodusel hoides see mind tegelikult ei sega. Ja eelmise korra matkast tean, et õpperaja teises servas metsa vahel leidub märksa vallatumaid rajalõike.

Mida sellise käreda pakasega ikka muud teha, kui rabas hulkuda. Esimeses vahepunktis läks nii kaua aega, et tuli teha lühike kõne sõbrale. Seejärel läks kõik juba kiirelt.

Aitäh!

See siin oli ideaane aare tutvustamaks geopeitust. Leidus nii mõistatuse poolt, koordinaatide otsimise poolt kui ka muidugi konteineri enda avastamise poolt. Kõige keerulisem oli esimeses vahepunktis. Saime seal üksjagu aega veedetud ning silmi punnitatud. Õnneks kogemus aitas siinkohal välja ning mentaliteet "vaata ka sinna, kuhu sa veel vaadanud ei ole" toimis täitsa kenasti. Sama põhimõtet rakendasime ka lõpus ning nii see karp kätte saigi. Aitäh, uskumatu, et alles meie teine multi.

Nädalavahetus viis meid Torma kanti. Enne sinna jõudmist tuli päevane aare ära võtta. Kuna liikusime ringi kahe väga hea mugust sõbraga, siis otsustasime Mirjamiga nakatada neid geopisikuga. See õnnestus täitsa kenasti ja nad sattusid päris korralikult hasarti. Kivide pealt said arvud kenasti kokku ja järgmine vahepunkt ka. Seal me tuuseldasime ikka pikalt, aga lõpuks sai vajalik kokku. Edasine oli juba üsna lihtne. Lõpus otsisime ka tõesti igast kohast. Osad meist hakkasid puhkepausi võtma ja uusi ideid ammutama, kui Mirjam lõpuks leiuga lagedale tuli. Mõnus matk rabas! Täname!

Selle aardega olime kunagi varem juba algust teinud, aga rabamatkale tol korral ei läinud. Kuna Piial ja Peetril mingeid muid plaane täna õhtuks ei olnud, siis hoolimata sellest, et nad selle aarde juba varem on leidnud, teadsid nad, et see on väga tore raba ja siia on nad ikka alati nõus uuesti tulema.

Natuke enne kui parklasse jõudsime, tuli meile vastu ca 7-8 autot. Mõtlesime, et nüüd on küll kõik tänased raba külastajad siit läinud, aga ei. Parklas oli ikka veel päris palju autosid. Järelikult oli ka veel päris palju inimesi kuskil siin teel.

Kui end teele sättisime, eks siis kohtasimegi vastutulevaid inimesi päris palju. Kuigi rabasse viiv laudtee oli pigem kitsas, siis saime ikka neist ohutult möödutud. Pidime tunnistama meiegi, et väga kena raba ja väga mõnus siin jalutada. Väga maaliline ja aarde kirjelduse juures olev pilt on lihtsalt suurepärane. Kuigi ühes vahepunktis jäime pisut kimpu, siis olid meil õiged õlekõrred kaasas ning nende abiga saime kenasti aardekarbi kätte. Oli tore retk, täname aarde eest!

Mõnus jalutuskäik rabas, tänud.

Kuna otsetee parklast aardeni oli kinni siis võtsime ette järgmise ja mitte üldse väga palju pikema valiku. Õnneks kulges enamus sellest puude vahel, sest laudteel oli ikka surmavalt palav. Nautuke sai ikka otsida enne leidmist. Aitäh!

Otsetee oli viiruse tõttu suletud, viidad juhatasid ringiga kohale. Aitäh!

Väga ilus oli jalutada. Leo ei andnud end kohe kätte aga lõpuks leidsime. Vaated tornist olid rabavad. Veidi jäime otsingutega kimpu, kuid seekord oli õnn meie poolel. Aitäh!

See oli nüüd küll lihtne. On vist vahepeal asukohta muutnud.

Tänud!

Mõistatus oli ammuilma lahendatud ja lõpuski käidud, aga vähemalt tookord sealt midagi leida ei õnnestunud. Seekord maale sõites otsustas kaaslane resoluutselt, et kaua see täpike seal rabas tolkneb ja nii võtsimegi taas selle käigu ette. Õnneks lõpus eriti palju mugulasi polnud ja seekord polnud ka karbikese leidmisega mingeid probleeme. Ei taha hästi uskuda, et eelmisel korral nii pimedad olime, sest kõik kohad sai sealt korduvalt läbi otsitud. Usuks parem, et aarde peitmisviis on vahepeal muutunud. Kahjuks pikemat rabatiiru sel korral ette ei võtnud, rahvast ja kisa oli ka liiga palju. Aitäh siia juhatamast!

5990.

Algus oli kerge nagu ikka, kuid edasi oli juba nõutus. Omateada kõik kohad läbi otsitud, tegime nutukõne Kaupole. Ja kohe olid andmed käes. Lõppu minnes ja logitud saadss.tõdesime, et ilma Kaupota seda täna küll lahendatud poleks saanud. Aitäh Vaimarile koha näitamise eest ja Kaupole abi eest.

Jalutuskäik oli mõnus ja sai korralikult päikest. Lõpp-punkti koordinaatide leidmisega läks aega, K palus taevastelt jõududelt abi ja siis lõpuks numbrid end ka ilmutasid. Lõpus iseenesest oli aare loogilises kohas, kuid kättesaamine võttis omajagu aega.

Olime valmistunud jalutuskäiguks, aga kuidagi ei suutnud leida teed nullist esimesse vahepunkti. Sõitsime pisut autoga ning saime matkarajale, aga vist oli ka muu võimalus. Seal oli ilgenöök, kohe kuidagi ei hakanud õige koht silma, kuigi väga lähedalt olin kohe alguses vaadanud. Ega ka lõpus kiirelt läinud, aga pärast nööbikarbi leidmist läks minut ja õige aare leitud. Mõtlesin küll laukasse ujuma minna, aga autos on alati palav ja välja jõudes enam mitte.

Leitud. :D

Minu auto jäi Kärde poole Endla matkaraja otsa, Andreku auto jäi Toomale. Viimasest alustasime ka matka. Numbrid käes, tuli tõdeda, et kodus välja nuputatud koordinaadid olid identsed. Järgmise punktiga läks pisut aega, enne kui õiget asja silmasin. Kui koordinaate telefoni sisestasin, pani see pildi taskusse ja ei teinud silmi 24h lahti. Kasutasin siis Andreku telefoni, et koordinaadid kaardile panna ja edasi liikuda. Lõpus aarde otsimisest olin juba loobumas, kui sellele küüned taha sain, null näitas mul natuke mööda ja see tekitas omajagu segadust. Aga nimed sai siiski kirja ning võis Juta kivi poole edasi liikuda.

 4 

Alustatud sai vajalike nimede/numbrite lugemisega ja siis rajale. Õnneks sai vahepunkti otsima hakatud just õigest kohast ja nii ei kulunud aega otsimisele, vaid sai rohkem koha ilu imetletud. Ilus koht! Aitäh! Karbis oli vesi. See sai välja kallatud. Logiraamat kuiv tänu tervele minigripile.

Ilus sügispäev rabas. Eelmine kevad olin liiga gepsus kinni, seekord seda viga enam ei teinud. Lõpus näitasin kust ma tookord otsisin, Erle vaatas siis teisi kohti ja leidiski topsi sealt kust ma veel otsinud polnud. Tänud, et oli taas põhjust küll pühapäevaselt ülerahvastatud, kuid siiski kaunisse rappa tulla.

Tänu abilisele sai kiirelt aare üles leitud! Aardega oli kõik hästi ja raba oli oma sügisvärvides võrratu! Aitäh peitjale!

Kilomeetreid kogunes 14 ja aega läks 4 tundi, aga leitud ta sai. Niipalju vaeva ei ole 2.0 aardega veel näinud. Ilm ja koht olid seda vaeva väärt. Tänud peitjatele rappa kutsumast ja Peetrile abistava vihje eest!

Saime vahepeal küll pisut ekselda aga tegelikult oli imeilus matk! Kevad, ilm ja muidugi kaaslane võimendasid seda naudingut mitmekordseks ;)
Suured tänud!

 2 

Kõik lubas ilusat ilma ja seega tundus see koht just see õige olevat.
Raba oli lahtisulamas ja tegelikult tegi seda lausa meie silme all. Laugastel vähenes jääkate nende tundidega, mil me neist möödusime. Olid küll imelikud laudtee harud, justkui Luige mitmetasandikulisel ja meenutasid Winchesteri müstilist maja (see mille ehitas kuulsa püssi looja segipööranud abikaasa lootuses eksitada relvapoolt hukkunud inimeste hingi). Meidki eksitasid need rajad niivõrd, et kohe kuidagi ei leidnud ülesse ei vahepunkte ega lõppugi. Võimalik, et oma osa oli rabailul mida olime üle pika talve oodanud. Sookailude segipöörav hurm oli veel ju peidus.
Kiiret meil ju polnud ja päris mitmes kohas puhastasime laudteed talvesodist oma riietega puhtamaks. Lõpuks leidsime oma kauaotsitud kullakese ja suundusime edasi Vanemuise tütrele külla.

 4 

Oma geopäeva alustasin tegelikult just siit aarde juurest. Kivide juures arusaamatusi polnud ja õige tee läbi hobusetallide oli ilusti ära märgistatud. Eksimisruumi vähemasti minu meelest ei olnud. Viimasel pikal sirgel rabasse jäi teepeale klassiekskursioon. Õpetati algtõdesid loodusest. Minu möödumisel esitati lastele parasjagu küsimus "Mis on mets?" Oleks hea meelega jäänud vastuseid kuulama aga no ei ole vaja kohe hommikul vara pedofiili kuvandit lasta tekkida. Jalutasin hoopis sooseire jaama ja uurisin erinevaid mehhanisme. Ega väga uurida ei õnnestunud, sest tabalukud kõigel ees ja oli kuulda vaid kasidest kostuvat tiksumist. Eks osa mehhanisme sai nähtud ilma tegemist geosündmusel aga sooga seonduv tundub põnevamgi. Nüüd oleks võinud olla ennem nähtud ekskursioon juba päral. Millegi pärast arvan aga et nad sellistesse detailidesse ei lasku.

Nüüd aga see laudtee. Pikad ja sirged. Kodus arvasin, et mulle ei pruugi see väga meeldida. Kohapeal oli emotsioon hoopis vastupidine. Ei ole mõttetut sik-sakitamist laugaste vahel vaid otsejoones älvestest ja laugastest läbi. Tänu sellele oli terve aeg 360 kraadi ideaalseid raba vaateid. Ja no see torn.. Kõige paremad raba vaated. Ei tea kas tegemist oli kõrge veetasemega või ongi siin nii palju pisikesi laukaid. Mulle igatahes meeldis. Edasi algas otsimine. Uurisin loogilisi kohti, siis vähem loogilise ja siis juba täiesti ebaloogilisi. Uduvihma sadas ja tuul puhus. Kõik oli märg. Ei olnud ka kindel kas otsin lõppu või vahepunkti. Kõndisin männi ja jõhvikate juurest külma südamerahuga mööda, et mida mul siit veel õppida ka ei ole. Logidest sain siiski aru mida ma otsima pean. Võtsin siis ette iga laua ja iga palgi. Vaatasin üle iga tahu. No ei kusagil. Leidsin palju ühe ja kahekohalisi numbreid ja ka ühe 6-kohalise aga need ei sobinud. 40 minuti otsimise järel oli tekkinud niiskusest ja külmast peavalu ning kopp oli ka täielikult ees. Võtsin ette otsuse külastada niiöelda naaber aaret ja siis tee peal jooksvalt otsustada kas ma tahan uuesti proovida või mitte.

Mõned kilomeetrid hiljem kui olin edukalt aarderingilt jõudnud kohta kus sai otsustada kas märg mudane mults, mis viib laudteele või siis tundmatu tulevikuga tee, mille algus oli paljutõotav. Mõtlesin natukene ja otsustasin anda veel ühe võimaluse. Sel korral otsimisega ei tegelenud vaid vaatlesin põhjalikult millist tahku ma veel vaadanud ei ole. 10 minuti järel tabasin ära selle ühe viimase. Oi jah, ei olnud üldse nii keeruline.

Edasi oleks võinud lihtsamaks minna. Aga jajah, muidugi ta läks. Otsisin jälle siit ja sealt, mõistus koos. Vahepeal nägin ka kuidas käis ilmatädi masinaid kontrollimas. Lugesin seni geo logisid. Jäi silma üks geopeitur kes figureerib nii mõneski logis. Otsustasin ka mina abikõne teha samale persoonile. Kes tahab nime teada, peab ise lugema varasematest logidest. Selleks hetkeks kui abikõne tegin, olin erinevate otsimiste peale kulutanud 80 minutit ja puudus igasugune isu edasi püherdada. Sain kätte piirkonna. Ka seal ei olnud aaret. Oli hoopis natukene nullile ligemale kolinud.

Raba mulle väga meeldis. Otsimine sel korral paraku mitte nii väga. Eks süüdi oli ilm mis nõuab pidevalt liikumises olemist. Kõõludes, püherdades, põlvitades põgeneb aga kehasoojus ära.

Peitjale aitäh ilusasse kohta juhatamast! Võibolla isegi minu uus lemmik laudteega kaetud raba.

Huvitav lahendus

Mõõteseadmed

Raba "lillepotid"

Sild üle lauka

 2 

Kahju, et siia otse Vanemuise tütre juurest tulla ei saanud, sest auto ootas sealses parklas. Muidu oleks eriti mõnus rabamatk tulnud, ühest kohast teise. Ja see raba oma varustatusega oli tõesti erakordselt erinev eelmisest. Kogu see oiro-värk. Õnneks on nii selliseid kui teistsuguseid, puutumatuid rabasid veel piisavalt.
Tegime nullis edukalt algust, siis läbi väga ilusate ja ülimalt homogeensete hobuste raba poole. Kõigile ei jõudnudki "Tere!" ära öelda, nagu linnas oleks. No muidugi, päiskeline pühapäev ja euroraba. Lahkudes saime ühele härralegi hüva nõu anda, et kummikuga pole seal midagi teha. Rabas kohtas ka üht palja ülakehaga härrasmeest, aga ilm oli tõsti soosiv ja riietes palav.
Matka oli kergete killast, ikka mööda võrestatud jalgealusega laudteed. Neid rabaseireseadmeid nägin mina vist küll esimest korda, päris tore ja ainulaadnegi vist. Kui aimasin juba eemalt, kuhu sammud seada, kirusin, sest sealgi kindlasti mugusid hordides. Kohapeal selgus, et neid õnnestub vältida. ja õnneks ilmutas järgmise punkti koordinaat end piisavalt hõlpsasti. Seal võib muidu hõlpsasti mugudega hätta jääda. Järgmises kohas läks veel enam aega, sest täpselt koordinaatidel polnud küll aaret. Ja Vaimaril ju koordinaadid ikka väga täpsed, vähemalt eelmises punktis küll olid. Võtsime jalad paljaks, peesitasime kui rahvast rohkem ning kui jälle vähem, siis otsisime intensiivselt. Pärast tubli veerandtundi leidus aare sealt, kust seda seni vaadatud polnud. Ja koordinaatidelt üldse mitte palju eemalt, täitsa lubatud vea piires. Oli lihtsalt va kavalpea teine.
Tänud Vaimaile lõõgastava jalutuskäigu eest lauspäikeses! Aare ideaalses korras, evej.

Ilulaukad

Sooseirejaam

Kogu tõde rästikutest

 4 

Esialgu ma polnud päris kindel, kas pimedas rabamultit tegema minna ikka on päeva parim mõte. Laudtee heast kvaliteedist mitteteadlik olles rääkisin Miki ära, et ärme lähe ratastega, vaid jala, sest põhimõtteliselt oli juba kõlanud ähvardus, et kui ma mülkasse lendan, siis pean Tallinnasse tagasi väntama (laudteed ja mu linnaratta kitsad rehvid pole omavahel sõbrad). Raba kujunes väga meeldivaks üllatuseks. Taevas oli täiesti pilvitu, kõik Linnutee silmaga nähtavad tähed särasid ülevalt vastu ja peegeldusid liikumatu veega rabajärvedelt tagasi, nii et kohati ei olnudki võimalik aru saada, kuspool on taevas ja kus maapealne paradiis. Millalgi meenus, et õhtusöök oleks vaja ära lahendada ja vaatetorn tundus selleks just sobiva paigana. Lõpus ukerdasime nii palju, et pidime viimaks Nuffilt abi paluma. Me ei olnud otsinud punktide arvu äramääravat mändi, sest liikusime palju ilma lampideta, seega ei olnud me üldse kindlad, kas me oleme juba lõpus või lihtsalt edasiste koordinaatide suhtes pimedad. Kokkuvõttes oli rabas väga äge, aga niisama äge oli peale lõputuna näivat lõdisemist autosse sooja saada ja kodu poole liikuma hakata. Ma ei tea, mida ma talvel teen, kui isegi vananaistesuve öised temperatuurid niimoodi hammustavad. Aitäh toreda matka eest!

 4 

Sellele rajale suundusime juba pimedas - õnneks olid normaalsed lambid kaasas. Andmete teisendamine koordinaatideks sujus ilusti, kuid koordinaatidelt järgmise punkti andmete leidmine enam mitte nii hästi. Lõpuks saime liikuma. Ühes vaatetornis tegime mõnusa õhtusöögi kottpimedas, tähistaeva all, rabavaikuses. Jällegi hetk, mis jääb kauaks meelde, mõnus.. Mingil hetkel lõppu jõudes läks meil ikka neetult kaua. Tundus, et tund või isegi kauem. Kuidagi olin õnnestunud jalad märjaks saada ning neetult külm oli. Merilinil vist samuti ja siis palusime natuke õlekõrt päevase sündmuse korraldajalt, et kas me oleme üldse õiges kohas, õiges rabas ning kuidas me koju saaks? Nojah, mõlema koordinaat näitas suts mujale, aga samas poleks see pidanud küll leidmist takistama. Ise pimedad, mis muu. Aga jalutuskäik öises rabas oli ikka mõnus (kui autos lõpuks soe hakkas), peale seda otsustasime, et Narva jääb ikkagi teiseks korraks ja kerisime kodu poole ära. Tänan peitjat ja geokaaslast.

Maris logis siin juba kõik ära, niiet mulle on jäänud ainult omalt poolt veel peitjale tänud öelda :) Väga kaunis raba ja kindlasti aaret väärt! Tänud!

 15 

Selle aarde juurde tõi meid tegelikult Max-Maris :). Või no, otseselt ei toonud, aga mulle väga meeldisid need pildid, mis ta oma hiljutisele logile lisas ning muidugi kukkusin siis kodus ka pärast nende nägemist undama, et tahan samuti neid üle laugaste minevaid ägedaid laudteid vaatama minna, mis siis, et ise ei tea, kus need üldse asuvadki… :D. Ja sinnapaika see jutt ilma edasise kokkuleppeta esialgu jäi… kuni suhteliselt eksprompt-plaaniga täna tulime ja oma jalutuskäigu ette võtsime :). Ilm oli ilus ja parajalt soe, lihtsalt lust oli astuda, vajalike asjade leidmine meie esimeses peatuses käis ka suhteliselt kähku ja niisiis otsustasime mööda laudteed ka naaberaarde juures ära käia – sest asi see kolm kilti veel kõndida… No ja sellest kolmest kildist polnudki tõesti midagi ning järgmise aarde saime ka leitud aga tagasimineku ajaks hakkas järsku müristamist üles kerima ja üsna varsti peale seda taevas juba tilkuski. No ja mida rohkem tagasipoole, seda intensiivsemaks sadu läks ning viimases lõpus kallas juba nii, et autosse tagasi jõudes olime viimase pesuõmbluse niidini läbi vettinud, ei oleks saanud istmetele neid totaalselt läbi leotamata istudagi… :D. Lauril olid teised pikad püksid ja kuiv jope puhtjuhuslikult autos olemas, minul polnud neidki. Õnneks oli meil tagaistmele laiali laotatud koera porivakstu ja lahendasime asja siis nii, et mina ronisin Indyle seltsiks vakstule tilkuma ja Laur peale oma kahe kuiva hilbu palja kere peale ajamist võttis suuna Jõgeva Selverisse – no et koos õhtusöögiga mulle ka vähe kuivem outfit soetada. Aga kuhu oli maad oma 20 kilomeetrit ja ma ei saanud rohkem sellel ajal teha kui palvetada et konditsioneer aknaid udust päris puhtaks ei puhuks sest õues oli veel siiski suhteliselt valge ja omaenda vastikud märjad-külmad riided olin ju samuti juba seljast koorinud … :D. Uue „kleidikese“ ma endale peale ootamist igatahes sain, mis ma oskan öelda, Lauril on nii huumorisoont kui stiili… :D.

Minekutee

Tornis

Edasi järgmise aarde juurde...

Tagasitee

Vihmatäpid

 1 

Väga moodne matarada. Õige otsa peale saamine nõuab tõesti algul veidi mõistatamist, sest need sildid näitavad küll jumal teab kuhu. Kirsiks tordil olid muidugi turistid, kes peesitasid just nendes kohtades, kus nad ei oleks pidanud olema. Selle tõttu venis rabas veedetud aeg pikemaks, aga kaunil suvepäevl on see vaid puhas rõõm. Täname kaunis kohas oleva hariva aarde eest!

 6 

Eelnevalt olin ikka väga kindel, et Endla rappa pole ma varem sattunud. Teadsin, et siin on ootamas pikad-sirged laudteed. Kuid tunne oli, et olen neid vaid piltidel näinud. Aga tuhkagi. Juba hobustekopli vahel tekkis kergelt imelik dejavu ning metsa vahele pöörates oli selge, et olen küll siin rabatornis varemalt päikeseloojangust pilte klõpsimas käinud. Täna oli plaaniks suvelõpust viimast mõnu tunda ning raba peal jalutades oma patareisid ees ootavaks pikaks töönädalavahetuseks laadida. Leidsin, et laudtee (vähemalt alguses) on üsna tutikas ning uus vaatetorn võimas. Lõpus näitas minul gps mõned meetrid mujale. Ehk seal, kust mina otsisin, midagi ei leidnud. Mõtlesin, mis edasi. Tuli üks huvitav mõte, mis vajas kontrollimist ning vaadatud kohast leidsingi karbi. Tore et Männikjärve raba aare geopeitureid siia raba külastama kutsub. Sai üks väga ilus-mõnus paaritunnine jalutuskäik. Suured tänud peitjale!

värvid rabas

kollased tutid

moodne RMK suksu

Läbisime koos venna perega Endla rabarada seekord hoopis veidi tagurpidi. Eriti põnevaks osutusud alad, kus raba ümberkujundustöödega tegeletakse - uih, aih, kel kummikud, kel mitte, kel libe, kel lihtsalt jalad pahkluuni mudas. Laudtee tundus kui puhas õnnistus :)
Ei plaaninud üldse otsingutega tegelema hakata, kuna tegemist oli mitte-geopeituritest pereliikmetega veedetava kvaliteetajaga... kuni leidsin puhkepausil kogemata mingid numbrid, mis kangesti koordinaatide nägu olid.
Mõeldud, tehtud, otsitud, leitud, logitud! Peitjale aitäh!

 3 

Nulli jõudes pakkisime püksitaskusse pudeli, fotokas kätte, pastakas, gps ka ja padavai numbreid otsima. Need käes tatsasin bussi juurde tagasi, et fotokas ikka bussi jätta ja hoopis telefon ühes haarata, noh kergem tassida või nii.
...ja nüüd ärge naerge... ma ei leidnud üles kust algab matkarada.Krm, pulga otsas oli neid kirjasid nii palju, et mul tekkis ajulühis. Käisin nagu totakas edasi tagasi kuni Alex naeru kihistas , muidugist minu üle. Lõpuks taevasse vaadates lõpetas ta selle tuiamise ära ja matk õigest august sai alata. Hobused koplis õnneks ei teadnud midagi minu eelmisest peataolekust ja noogutasid vaid päid kui kamp inimesi metsa poole tatsas.

Tegelikult oli rabas mõnus. Sellist uhket ringteevõrgustikku poleks osanud unes ka näha ( aga nüüd näen mitmendat ööd järjest :P) . Parmud ka ei purenud ja vihmataat hoidis oma pilved korralikult kokkukroogituna. Jalg seadis vaikselt sammu ja tahtmine oli vilet lasta... aga ma ei tihanud...sest raba oli paksult inimesi täis, kes koeraga, kes naise või mehe, lastega. Kõik olid nii pühalike nägudega ja muudkui kõlas "tere" vasakult ja paremalt, mida sa siin ikka vilistad. Lauad olid tugevad ja kandsid kadudeta ;), nii sai rabale kenake tiir peale tehtud, pildistatud ja valmivaid jõhvikaid loendatud. Tuleb, tuleb see marjasaak... kui ainult õigel ajal jaole jõuaks. Tänud rappa kutsumast!

ilmajaam

ringtee

Mõtlesime ka selle aarde juurde sisse põigata enne koju jõudmist. Algus oli lihtne. Teetunnel vahva. Kui ma nägin aga sealset laudteede võrgustikku ja mõtlesin, et kui äkki tulevikus tähendabki rabas käimine sellist käimist, siis... ma ei tea kohe. Lohutasin, et parem ikka, kui arvutis või telefonis aja veetmine! Ehk ei ole raha kõiki rabasid selliselt ette võtta. Mõni üksik raba on selliselt aga päris lahe!!!

Nullist saadud koordinaatidelt otsisime ikka väga kaua midagi vaimarlikku. No ei leidnud. Abikõne aitas leida loogilisest kohast. Aitäh peitjale kauni õhtuse jalutuskäigu organiseerimise eest väga ilusal soojal päikesepaistelisel suveõhtul täielikus tuulevaikuses ja putukateta. Haruldane kombinatsioon Eesti suvises looduses.

Virsikuga kohale jõudes, tuli hull laiskus peale. No ei viitsi kuidagi kuhugi minna. Õnneks oli mu kaaslaseks usin töömesilane Karin, kes kõik vajaliku info kokku korjas ja siis kahekesi koos selle vajalikeks numbriteks vormistasime. Matk oli tõeliselt mõnus. Nüüd siis ka sellises kuulsas rabas oma jalg maha pandud. Järgmises kohas olime Kariniga tõelised geopimedad. Õnneks on olemas telefon ja minu kõige parem geoabiline kallis Anne, kellele võib alati loota, kui oled juba ennast korralikult ogaraks otsinud. Edasi läks asi juba libedalt. Tänud sellise ilusa koha tutvustamise eest ja aarde eest.

 1 

Meie geojaanieelne tuur tõi meid rappa, kust oli vaja korjata kaks aaret. Muidugi oli vihmaga see mõnus, riided niisked, varbad kummikutes külmad aga seltskond oli hea. Alguspunktis pistis Janar jonnima ja keeldus autost välja tulemast. Autost sai ta välja siis kui mina esimeste andmetega tagasi tulin. Väiksed arvutused, kummarid jalga ja matkale. Männi leidmine raskusi ei valmistanud ja saadud koordinaatidel veetsime kõige pealt seal vihmas mõnikümmend minutit aega ja mõtlesime, otsisime. Lausa nii palju otsisime, et mul põlved kõikide kohatade uurimisest valusaks kippusid. Väike kõne tegi meid nägijateks ja selles kohas ei pidanud enam vihmas põlvitama. Mulle tõsiselt see matkarada meeldis, ei mingit libisemise kohtu. Tänan peitjat.

Nii ilus, nii ilus, nii ilus :P

Siis sai veel läbi sellise loodusliku tunneli matkatud. On ju ilus.

 2 

29 juuni kell 15.00 teginn mina tööd ja kuna Geojaan oli tulemas, siis mingist mängust ma ei mõelnudki. Kell 15.30 helises telefon, mõtlesin, et Lembit mingi aardega hädas. Temal aga hoopis hullem plaan, tulgu ma temaga rappa! No mida, ma ju tööl, riideidki pole. See aga mainis moka otsast, et pool tundi on aega kui ta jõuab. Kaalusin kõik variandid ruttu läbi: üksi minekuks - pikk maa, rabas kõndida pikalt - ka ei ole üksi ahvatlev, võibolla ei leiagi üksi aaret - no siis tule veel tagasi. Otsustasin, et lasen end ärarääkida ja sest reede ka ju veel tööpäev.

Kuna rabamatk, siis minul on loomulikult kummik jalas nende pagana madude pärast. Polnud ma ju kodutöödki teinud, ei teadnudki, et tutikas laudtee. Osa maast kõndisin ma seega sokkides, kummarid teine teise käe otsas tilpnemas. Lembit ähvardas küll, et pärast augud sees aga ma lohutasin, et poes on roosasid 1 euro sokikesi veel.

Raba oli ilus. Aitäh kaasamoosijale, aitäh peitjale ja aitäh taevataadile ilusa päikselise ilma eest!

 2 

Endla looduskaitseala on üks äraütlemata äge paik. Minu viimane külastuskäik siia jääb küll juba väga-väga mitme aasta taha, mistõttu taas siia tulla oli puhas rõõm. Alguses sujus meil kõik ladusalt, kuid esimeses vahepunktis läks korralikuks pimesikutamiseks. No uskumatu, võta või luup appi, mitte midagi silma ei jää. No miski aeg siiski jäi... ise ikka täitsa pimedad. Edasi läks kõik jälle ladusalt ning lõpus jäi totsik Annele üsna kiiresti silma. Aitähhid vahvasse kohta juhatamast!

 1 

Täna mõtlesin, et käib siin ära ja õnneks vihm jäi ka järgi kui autost välja astusin.Kivid sai kõik järgi vaadatud, kuigi numbrid olid juba kodus tuletatud. Jalutasin otse laudtee lõppu välja, samuti sai ka selles kurikuulsas RMK uues vaatetornis turnimine ette võetud. Viimases punktis olin kohe nõutu ja midagi ei leidnud.Kahtlus oli, et kirjutasin numbrid valesti üles ja vantsisin tagasi.Kohapeal selgus, et kõik oli ikkagi korrektne ja tulin tagasi. Oli selle nulliga mis oli, aga lõpuks ma konteineri kätte sain ja logi maha jätsin. Aitäh jälle siia kutsumast

 3 

Tegelikult täitsa tuttav koht ju, kuigi viimati olin siin ühe iirlasega umbes 20 aastat tagasi. Too modelleeris mere lainetamist, rääkis sellest pikki lugusid, aga oli rabast kangesti vaimustuses. Nüüd siis uus visiit - uus laudtee, uus torn, aga vana raba, vanad männid, vanad ilmamasinad. Hobustest möödasaamine võttis muidugi aega - üks paras lasteaed on ju see koppel, kuhu emmed oma varssadega lahti on lastud ja see on ju nii nunnu ;), aga edasi me saime. Otsisime vajalikud asjad üles, aga otsustasime enne lõpplahendust ka ikka tornis ära käia. No ja siis tuli otsus, et kui juba nii kaugel oleme, lähme teeme selle teise asja ka siitkaudu ära ...

Sealt kaugelt tagasi tulles paistis toosama torn laudtee kohal kui hiinalinna värav - täitsa äge arhitektuuriline leid, ma pakuks ;) Uuesti torni ronida ei viitsinud, vahtisime parem männi otsas hauduvat kajakat ja passisime hetke, et karp kätte saada - rahvast oli raba peal täna sihukese pisema rahvamatka jagu, nii siin ees kui ka taga Endla järve ääres. Jätsin järgmistele motivatsiooniks kaks rändurit, kellest üks kangesti külmale maale kipub - noh, aidatagu siis teda ka. Ja siis jälle hobuste lasteaed, mis võttis omajagu aega ... Aitüma tagasi kutsumast!

Teine aare enne Tartusse öörogainile võistlema minekut. Võtsime esimese punkti, siis käisime Endla järve ääres Juta kivi vaatamas ja mina sain sealse kohaga seotud mälestusi heietada. Siis tagasi ja vormistasime selle vahva multika. Selliseid on lust otsida, leida, aitüma!

Mõnus reedeõhtune jalutuskäik rabas. Jalutatud sai isegi kõvasti rohkem kui vaja oleks olnud, sest tundus hea mõte ühe soojaga ka naaberaarde juures ära käia. Paraku läks rada vahepeal liiga mudaseks. Vähemalt see aare õnnestus leida, eks teine jääb siis teiseks korraks. Aitäh peitjale.

Leitud.

 3 

Parkisin auto ja esialgu tundus, et olen seal täiesti üksi. Seirasin kivid üle ja asusin rajale. Seal jäid ette esimesed hingelised, keda imetlesin hulk aega. Kohalikud hobused olid nii ilusad ja rahulikud.
Edasi kulgesin metsa vahele. Nüüd oli kuulda linnuhääli ja mõne putuka sagimist. Ka esimesed vihmapiisad jõudsid kohale. Rästikuid ei näinud, kuigi lubati vaiksel lähenemisel näidata. Ju siis astusin liiga valjult.
Kuigi vihma pisardas järjest enam, algas nüüd eriti lahe osa. Rabarajal polnud ühtegi kahejalgset. Ümberringi olid hakanud lendama erinevad linnud, mõned kõrgel taeva all, mõned pulmamängudes, mõned juba pesa juures askeldades. Võtsin aega ja jälgisin neid. Ilus oli olla.
Aardega läks kenasti. Minu arust oli kõik väga täpne. Suur tänu kutsumast!

Seekord loendasime õigesti. Aitäh!

Põnev FTFiseiklus teisipäevaõhtuses rabas, täis toredaid kohtumisi/kaaslasi ja kevadist päikesepaistet. Aitäh!

 1 

Küll siia käiakse meie külast nii külalistega kui külalisteta, nii marjade kui niisama ilu ja mõnu pärast. On alles kaunis koht igal aastaajal!

Hm, ja kas need Leo-Tiidu jt kivid on siin varem ka olnud...aitäh, geopeitus, silmi avamast!:) Igatahes aega läks, et FTF ühisleidmiseks naabermaakonna toredad tegelased "ära oodata" (lohutasime end, et siin pidi eriti ilus päikeseloojang olema), aga asja sai!

Vaimarile suur aitäh nii toreda õhtu ja kohtumise "korraldamise" eest!

 1 

Vahepunktile lähendes märkasime, et sooritatakse harjutusi sabale. Kes need ikka on, kui geopeiturid. Oligi aastavahetuse sündmuselt tuttav Külli kaaslastega. Ilm oli ilus, leitud sai info ja peagi ka karbike. Tänud peitjale.

 3 

Ootamatu geoõhtu teine esmaleiu püüdlus.Nonii nüüd tabas meid küll korralik geopimedus. Õnneks saabusid Krista ja Heldur ning Krista avas meie silmad. No saatus lihtsalt tahtis, et me kohtuksime ning keegi ei saaks meid ahnuses ja vanatädipojapoliitikas süüdistada.Kell 19.55 sai kirja FTF ja meie 6 nime(Sannu oli ka)