Männikjärve raba

Tänase päeva põhieesmärk oli käia ära Männikjärve raba matkarajal ja lisaboonusena lootsin ka mõne geopeituse aarde leida, üks tundus suisa rajal olevat. Kivide kirjad said üle vaadatud ja arvutused tehtud, mänd ja üle mõõdetud, vahepunkt tundus loogiline, aga ei karpi ega edasisi koordinaate sealt ei leidnud. Nii see aare leidmata jäigi. Matkarada sai aga läbitud!

Ei leidnud, sest, olgem ausad, ei otsinudki. Tee tõi seekord valelt poolt, lõpp oli algus ja uuele ringile poleks jaksanud enam minna. Aga panen omale meeldetuletuseks sinise punni maha ja märgin teistele huvilistele ka ära, et sügisesel ajal on need rajad siin ikka hirmus ilusad ja igati jalutamist väärt.

Ossa kus siin rabas on ikka huvitavaid asju. Tegime kohe pika ringi ja käisime naaberaarde juures ka ära. Aaret küll poole tunniga sima ei jäänud aga see polnud probleem. Eriti üllatav oli leida metsast mitmesaja meetrine laudtee sõidukitele. Tänud, oli vahva u15km matk.

Hapud leidmata viinamarjad natuke mossitavad, sest lootus oli, et eelmine kord Kärdil sõbrannadega pooleli jäänud kohast minu geokogemus edasi aitab, aga jäime pika ninaga. Samas imekaunis koht, kus ma nüüd ka RMK rakenduse tugevusi avastasin, seega hea meelega kunagi tagasi.

 5 

Sättisin auto parklaservas seisva suure puu varju, nõnda et hommikune päike autot kohe kell 8 saunaks ei kütaks ja seal ikka poole laubalõunani põõnata võiks :o) Nullis läks ludinal. Uus siht kaardi peal, võtsin siidri ühes ja asutasin õhtusele jalutuskäigule. Kohtusin kohalike hobustega, vaatlesin ilmavaatlusaparaate, mõõtsin pea sajandivanust mändi, imetlesin õhtupäikesega ülekullatud rabamaastikku ning sügavsiniseid laukasilmi, ainult aardeotsing ei edenenud ja lõpuks saabus päris ikaldus. Vähemasti oli meeldiv võimalus kena ilmaga kogu õpperada läbi jalutada - seega kordaläinud õhtu ikkagi, küll aarde pärast saab teinekord veel tulla, ega mul kahju pole :o)

Olen neid koordinaate otsinud varemgi aga eks tuleb veel harjutada...

Mida ei leia, seda ei leia. Võtame korduvkülastuse plaani :)

 1 

Laupäevaks oli kalendris ainult üks plaan: jõuda mu venna sünnipäevagrillile. Õnneks ahistavat kellaajalist piirangut polnud ja plaan sai sujuvalt täiendust rabamatka näol. Kutsusime endaga kaasa ka mu nooremate vendade tütred (tegelikult polnud neil väga valikut).

Õnneks Leo ja Tiit ei mänginud nullis kaua peitust ja saimegi teele asuda. Üsna raja alguses tegime kõrvalepõike, sest mustikad olid küpsed. Hiljem tegime kõrvalepõikeid ilmajaamast tuttavate objektide juurde.

Tüdrukud lõõritasid laulda; õhkasid, kui ilus on ümbrus. Mina tundsin rõõmu, et valisime kaaslasteks pliksid, sest poistega kuulnuks virinat, et kaua veel vaja kõndida ja nad on juba näinud neid mände ning jube igav on ka.

Kahjuks ei leidnud me seda, mida sealt otsima läksime (aardekarp). Aga saime teada, millised näevad välja küpsed murakad, nägime kauneid vaateid ja kogusime veidike tarkust infotahvlitelt. Aitäh ilusasse kohta kutsumast ;)

*Nüüd lugesin logidest, et lõpp on vaimarlik. Meil pole seni ühegi tema peidetud aardega kokkupuudet olnud. Mhh.. Peaks vist mõne enne leidma ja siis siia tagasi tulema?

Peale Vanemuise tütre külastust, kus kõndisime ligi 6 km maha, oli jaksu vaid nullist andmed koguda kuna järgmine punkt jäi Henriko jalgade jaoks liialt kaugele. Külastsime hoopis lähedal olevat järve. Päris huvitava lahendusega ujumissild, kus mudilastele on keskele tehtud väike puidust põhjaga bassein.

Päike siras taevas, aga olime pimedusega löödud. Mõnus koht, kuhu tagasi tulla. Järgmine kord läheb ehk paremini.

Olgu õnnistatud need raba-aarded, mis nädalavahetuse matkaplaani kohe paika aitasid panna. Endlas olen küll varem ka käinud, aga mitte väga põhjalikult ja kuna sõidan sealt sageli mööda, siis on soov taas sisse astuda juba pikemat aega olnud. Kaaslase veenmine selles oleks muidu keeruline olnud, aga no aarded on ju vaja kätte saada. Matkaradade alguspunkti olen ausalt öeldes alati veidi segaseks pidanud ja seekordki võttis veidi kõhklema, kuni hobusekoplite vahele tee leidsime. Ilma suutsime ka muidugi lõõskpalava tellida. Astuda oli aga mõnus ja noolsirge laudtee pakkus huvitavaid perspektiive ja illusioone. Kuni lõpp-punktini läks kõik ludinal, aga seal saabus geopimedus. No lihtsalt ei leia. Veetsime seal parajalt aega ja tegime igasugu trikke, aga ei leidnudki. Lõpuks andsime palavusele alla ja suundusime järgmise sihtmärgi poole. Tegelikult tore, on taas kord põhjust siia tagasi tulla.

Ju seepärast jäi karp leidmata, et oleks põhjust uuesti rabasse tulla. Tänud.