Sai käidud ja uuritud ja otsitud. Lõpuks nähes, et viimased 5 on DNF-id, otsustasime ka ise lahkuda. Tundub, et kohapeal ei ole enam midagi.

Kaardilt jäi silma ja tundus lähedal. Saime peaaegu kuiva varbaga kohale (mina küll suutsin kuskile auku astuda, minu puhul tavaline ;)). Kohapeal tõesti suured kivid, kuid lubatud geokuhja ei silmanud. Küll jäi silma igatsugu sodi, maast välja turritavaid metallvardaid (komistasin kahe erineva otsa). Selle peale sai ka isu otsa, väljamaa lehel 5DNF-i reas, viimane leid üle aasta tagasi. Ehk siis kas ongi üldse alles? Vähemalt kivid nägime ära, tänud!

See juba mitmes kord kui ma seda asja siin mitteleidmas olen käinud.

Ei õnnestunud leida. Ehk mõni teine kord.

Kuhi jäi silma, kuid otsitav mitte :( Kivi juurest lahkudes kohtasin kaht noormeest, kes ka kivi otsisid, aga hoopis teistsugust - daatumi ja nimega. Ei osanud neid aidata.

 1 

Õige aeg kummikute jalga panemiseks on hetk kui ainsad kuivad jalatsid on märjaks saanud. Miku kivide juurde suundusin siis nüüd kuivade kummikute ja märgade sokkidega. Kaardi järgi läks rada vähe kaugemalt aga mul oli olemas usk, et võiks saada ka otse. Ja nii oli. Sinka-vonka, kuid kindlalt viis nähtavalt sisse käidud rada kivideni. Täitsa üllatus oli leida nii suurt rahnu. Väiksema otsas käisin ära aga suuremat ei hakanud vallutama. Otsisin hoopis aaret. Kui seda saab nii öelda. Tegelikult olin pigem aednik, kes lükkas lehti ühest kohast teise ja kolmandast neljandasse kohta. Veerand tundi proovisin karpi leida aga edutult. Väljas hakkas hämarduma ka pealekauba, et enam ei saanud üldse midagi aru, mis maapinnalt vastu paistab. Taskulambid ka kõik autos. Olin selle ajaga enda otsimisisu täis saanud ja otsustasin loobuda. Teine kord jälle. Aitäh kive tutvustamast!