Tornitüdruku 2

Olime enda jaoks lõpu kaardile pannud ja kui see asub selle suurema juures, siis seal oli värskelt maatöid tehtud ja elektrikarjuski ümber paigaldatud ning meil ei õnnestunud miskit leida.

Katsetasin omapoolset teooriat ja tegin piirkonnas päris mitu sööri ja poleerimisringi. Tundub et minu raketiteooria siiski vett ei pidanud. Teine kord

Aarde maja sai leitud, aga alles oli vaid paar maja sisustuselementi. Logiraamat puudus. Tegime kõne peitjale, kelle lahkel loal hooldame aarde mõne päeva pärast.

Tiirlesime, mis me tiirlesime, aga ei leidnud. Mugavam on sügisel otsida seda aaret.

Esimeses punktis kasutasin aju, teises punktis läks kähku, kolmandas punktis ei leidnud midagi. See põõsas oli pigem džungel, rapsisin seal küll, aga midagi tarka ei leidnud. Prügi oli ainult kõvasti.

Dokumenteeritud külastusi selle aarde esimeste punktide juurde on toimunud 24.09.17, 01.08.18, 03.11.18, 31.12.18 aga tegelikult pole iga kord viitsinud mitteleidu kirja panna.
Lõpuks tüütas see nali ära ja küsisin tol hetkel viimaselt leidjalt vihjet lõpu kohta. Täpset koordinaati ei saanud, küll aga piisavalt täpse kirjelduse, et tornitüdruku kodu üles leida.
Lõpu seisukord täitsa normaalne aga kahjuks polnud tornitüdrukul kirjutusvahendit laenata ja kuna meil endal autos, kotis ega taskutes ka polnud siis jäi nimi kirja panemata. Aga pole hullu, järgmine kord kui talle külla lähen, võtan kingituseks kirjutusvahendi kaasa :)

Oli siiakanti asja, vaatasin üle. Neljas sinine moll vahepunktist.

Kuna peale mu viimast mitteleidu tuli trobikond leiulogisid siis ei saanud siit niisama mööda sõita. Seda enam, et peitja kinnitas ka, et eelmisel korral õiges kohas tuustisime. Eks ma satun siia kindlasti veel, äkki siis läheb paremini.

Ei kohtunud targa ingliga, ei uue infoga, kahjuks oli palju kola?

Panen ka oma mitteleiu siia kirja. Vaatasime mõned kohad Kiius üle kuid ei leidnud midagi. Kirjutasin omanikule, kes lubas vaatama minna, kas kõik on nii nagu peab.

Vaatamata kõigele olen ma siiski sotsiaalne loom ja seega oli hea meel, et Anne mu ettepanekust ida-poole üks geotuur teha, kinni haaras. See sai valitud esimeseks otsitavaks, sest eelnevalt olen seda juba mitteleidnud ning mis võiks olla veel motiveerivam algus georetkele kui üks järjekordne mitteleid. Ja nii ka läks :). Õige objekt oli juba eelnevast tuvastatud, kuid siis see muu mulle vajalikku välja ei köhinud. Nüüd aga pudistas vajaliku info juba esimesel taskulambituuril välja. See aga oli juba lugedes kahtlaselt ümmargune ja laialivalguv... nii me siis suunurgad allapoole kaardus järgmisesse punkti läksime. Sealne visklemine ja rühmamine meid u kolmveerand tunni jooksul kuidagi edasi ei aidanud. Miski aeg sai kõrini ja vurasime edasi ära. Aga tagasitee viib ju siit jälle mööda :).

Nojah. Jätsin vihje meelde, aarde tüüpi ei vaadanud ja poleerisime "multika" nullis objekte kuni rohkem ei viitsinud. Nüüd tekkis plaan B, eks mõni teine kord siis vaatab...

Maisipõllule mineku käigus sai see valitud aardetuuri esimeseks. Kohal olin u poole seitsme paiku hommikul ning koht oli täiesti muguvaene. Tuuseldasin ja ronisin selle muu otsas mis hirmus. Algul ei jäänud midagi silma. Siis proovisin taskulambiga, ikka midagi silma ei jäänud... lõpuks siis ikkagi üks nipukas oksa ümber silma jäi. Samas polnud sinna midagi peale kribatud ja midagi selle vahelt ka silma ei jäänud. Ilmselt ma siiski pimesikk ja kõik vajalik punktis olemas.... A eks kunagi jälle, kui muguvabamal perioodil sealt mööda satun sõitma.

Pärast maitsvat ja toitvat lasanjet raalis Carolina aardesilla nimetuse, numbri, konstruktsioonide materjalid ja olukorra välja. Selleks, et asukohas päris kindel olla, läksime küsisime Tornitüdruku (kasu)vanemate käest Kiiu tornist üle. Möödunud aasta Harjumaa Suveseiklusest tuttavad prouad ja härra juhatasid meid lahkesti ingliteni.
Seal aga patseerisid kaks noorsandi ja neidis paksu mopsiga. Mina olin kindel, et jääbki leidmata, sest kuidas sa siin ikka muu otsa ronid. Noored rääkisid küll, et lausa Tallinnast sõidetakse siia seda silda leidma. Paitasin mopsi, kel oli keel kogu aeg hammaste vahelt suurnurgast väljas, ja rääkisin näitsikule vanemate kadunud Seebast, kui Marje ühel hetkel midagi tuvastada üritas. Kuna see ei aidanud, ostustasime sündmusele lahkuda. Alles teel olles sain teada, et seda jupstükki oligi vaja poleerida.. Aah, ma mõtlesin, et suvaline prügi. Igatahes, nii ta leidmata jäigi :-) Ja homme ka geopäev.

Esimesse punkti jõudes selgus, et seal oli laps-mugusid ringi siblimas. Korra käisin ka puu juures, kuid kohe olid ka nemad seal platsis. No ega miskit, vahtisin miski 5 minutit seal ligidal, kuid mugullased ei kavatsenudki jalga lasta. Eks kunagi jälle.