Aarde nulli suunas hakkasime liikuma mööda treppi alla poole. Kohe võttis meid vastu külm vesi ja väga paha lõhn, kuna just eelmisel päeval oli sealt välja viidud seal all mitmeid kuid lebanud lambakorjused. Veel võis selges vees näha hulpimas soolekesi jms. Halba lehka jagus vaid hetkeks, juba järgmises ruumis seda enam ei olnud. Aga see-eest oli mitmel pool näha vee sees sügavaid kohti, mis viisid alumisele vett täis korrusele. Nendes kohtades pidi olema ettevaatlik, sest iga järgnev liikumine ajas vee sogasemaks ja siis ei olnud need sügavikud enam nähtavad. Ka jalad hakkasid vaikselt jääkülmas vees külma tundma. Mingil hetkel aga sai vesi otsa ja sai liikuda kuivemal pinnal. Seal oli küll savi-ja roostesegust pläga, aga see polnud enam väga hull. Ja vett täis augud alla korrusele olid hästi nähtavad. Leidsime enda arvates vihje koha üles, aga aaret mitte. Käisime ennast teist ja ühtlasi ka lühemat teed kaudu maapinnal soojendamas. Aga ka mitmel korral pärast tagasi minnes ei suutnud aardekarpi avastada. Kuna kevadel olid need käigud olnud laeni vett täis, siis võis olla juhtunud, et aare oma kohalt ära ujus. Või siis olime lihtsalt pimedad. Aga väga äge retk sinna maa alla meil oli! Eales muidu ei söandaks sinna minna. Aitäh peitjale! Isegi ilma aaret leidmata oli väga äge seiklus.

Kahlasime läbi vee kohale ja investeerisime 1,5h otsingutele kuniks jõudsime tõdemuseni, et antud aare peab küll kadunud olema kuna meie tiim seda mitte kuidagi kohe ei leidnud. Aga koht ise oli muidugi päris sürr küll oma narivoodite ja kõige muuga. Jääme ootama uusi teateid ja no väga põnev kui keegi nüüd siiski leiab aarde ka üles :-)

Huvilisi maa oli rohkemgi, aga telefonilevi vedas alt ega saanud vihjepilti vaadata. Isegi helistamine ei õnnestunud. Kui paadi väljumisaeg juba kuklasse hingas, tuli pilt lõpuks lahti, aga siis oli juba hilja. Peab teine kord veel tulema.