Codebreaker

Siiakanti sattudes otsustasin seda aaret ka vaadata. Vaatasin. Ilus asi oli. Vilkus ja puha.

Poolel teel koju hammustasin ka lahti kuidas talle mentaalselt läheneda võiks. Tarvis veel kord seal kandis üks mõnus jahe jalavann võtta.

Aitäh ajusid krussitamast ja jalgu jahutamast. Imetlen.

Suurvesi hoidis meid ja nudiste eemal sellest kohast. Tänud. Didn't find it: 08.Apr.2023 16:07 Codebreaker

Plaan oli Tartus juubelil käia ja ja rattaga ka aardeid otsida. Siin meeldis väga aarde asukoht. Nii tore oli korraga õhus ja ka jões olla. Ainult et pärast ei osanud hästi enam maa peale saada - nii mõnus koht lihtsalt. Kuigi ilm oli talvine andis südantsoojendav teostus hea sooja olemise. Lõpuks küll kast surises heakskiitvalt kuid ust ma lahti ei saanud. Ei teagi kas lihtsalt kinni jäänud või oli seal veel mõni krutski nagu peitjale kombeks. Nii head aaret kangutama ka ei tahtnud hakata. Kummardus peitjale.

Painduvusest jäi puudu ....

Mõtlesin vaadata täna, kuidas ligipääs sellele asukohale ja tahaks proovida :) Sai täitsa normaalselt seifi juurde ligi :) See mäng oli üks mu lemmikuid lapsepõlves, mida õega sai ikka päris tihti mängitud. Sain vist värvide loogikale valesti pihta ja sealt see ka nihu läks :D Aga mõnus oli istuda seal ja toimetada omaette. Tuleb ka mitteleiuga leppida vahel :)

Ei oska. Olime juba mitmenda aarde juures ka nö online peitjaga. Mitte vihjete jaoks vaid nentimaks oma teadmatust ja saamatust. Proovisime lahmida aga kuna me kodutööd ei tee siis ei osanud ka midagi asjast arvata. Kalamees oli ka kõrval.

 2 

Tundub, et kastiga mingi jama. Saime justkui loogikale pihta, koodi õige ja kõlas ka surinat, aga uks ei avanenud. Sai proovitud mitmed korrad uuesti ja tulemus sama. Herilased lukule oksendanud :D?

Pean vist hakkama oma vaistu usaldama - ka selle juurde kõndisin teadmisega, et ilmselt nagunii ei leia (nagu enamuses aardeid, kus mingi kast tuleb mõistuse abil lahti saada). Kuigi kohapeal õnnestus tõenäoliselt ka asja mõttele pihta saada, ei õnnestunud karbiust siiski avada. Ja ilmselt veel pikalt ei õnnestu, kuna ma selline flegma, et märkmete-järelduste tegemine võtab tunduvalt rohkem aega, kui katseteks ettenähtud intervall.

Maastik on nüüd OK, aga koodimasin streikis. Aitäh.

Maastik on siuke nelja peale läinud siin. Kuna ujuvvahendid puudusid ja veekindlad jalatsid samuti, siis jääb ootama aega, kui loodus raskusastme kergemaks muudab.

Siia saabumine oli üllatavalt kerge, sobivad sillad olid juba olemas. Annal ei õnnestunud aarde juurde jõuda, seega see jäi minu ülesandeks. Pesitsesin ma seal siis oma tund aega, jalad olid õhtul ka veel kanged. Sai seal siis proovitud ühtpidi ja teistpidi, koodi loogikale pihta ei saanud. Selliseid asju lahendaks meelsamini tubastes tingimustes ja mitte sundpoosides. Õnnestus küll korra tuled põlema saada, kuid paraku oli niiskus teinud oma töö ja uks lihtsalt ei avanenud ja abivahendi haaramine võttis ka liiga kaua aega. Nüüd näen, et peitja on käinud seda vahepeal siin putitamas, ehk peaks uuesti koode murdma minema.

Minu ratta rehvi suurus on 26 tolli, seega vee sügavust nullpunktist meetri kaugusel mõõtsin suht täpselt - 13 tolli. Kummikuid peaks tooma.

 1 

Panen oma sinise näo. Nullini saab läbi mülka ja kombineerides ilma kummikuta, päris õigele kohale pikema sammuga üle üles tõusnud jõe, aga vot konteineri lahti saamisega sellise ilmaga enam suurt abi ei ole. Sain 'lahti', aga ei avanenud, kuigi lukk klõpsis. Järgmised 5-6 korda torkasin krediitkaardi ukse vahele, et äkki joppab, aga ilmselgelt oli saldo liiga väike. Jään kuivemat ilma ootama.

Märgin ka oma sinise näo ära :) Koht on nähtud pimedas ja vihmas. Lootsin, et sellega saab füüsiliselt kindlas olekus katsetada, aga no kust sellised mõtted sellise peitja puhul üldse võisid tulla :D Arvestades oma käte ja jalgade protsentuaalset väsimust kolmanda geopäeva õhtuks võrreldes eelmistega, panin rahuliku südamega selle aarde ootele mõneks järgmiseks korraks. No ei olnud kuidagi kindel oma akrobaatilistes liigutustes :) Küll sai peitja oma aarde üle kontrollida, et see ikka töökindel. Mina eemalt ainult muigasin. Loodan, et jõuan ikka proovima sel aastal. Seda ei saa vähemalt ära kodustada nagu safecrackerit :)

Peale Pumbajaama oli loogiline käik ka siit läbi astuda. Kükitasin, mis ma seal 10 minutit kükitasin, aga tolku-jolki-palki ei midagi. Tuleme siis homme tagasi, äkki on hommik õdakust targem või leiab pime kana ka tera. Või jookseb kass magavale hiirele pihta või avanevad Seesami väravad. Aitümps vahva pähkli eest! Kena koht, kus peituritel end frustreerida ;-P

Teen logisid korda. Ei leidnud.

 21 

Tallinna osakonna luurerühm saatis kodeeritud sõnumi, et Dorpati mail olla värske ports salastatud dokumente maskeeritud peidupaika sokutatud. Lähima agendina jätsin sooja kohvi jahtuma ja lendasin läbi õhtuse linna. Külmajaama juures märkasin diversante tegutsemas, aga ei jäänud mahti nende plaane nurjama hakata, kuna missioon vajas täitmist.

Hiilisin läbi võsa nulli, sooritasin akrobaatikavigurid, et alarmsüsteemidest mööda saada, ja seisingi silmitsi dokumendikohvriga. Aga oh häda - õel geenius oli taas uue turvasüsteemi leiutanud. Rakendasin läbi kõik viis tuttavat šifrit ja veel paarkümmend, millest kuulnud olin, ent edutult. Põgenesin ummisjalu, enne kui teised asjast huvitatud osapooled mind teolt tabanuks. Seda me nii ei jäta!