2 

Selle aardega tuleb meelde selline elujuhtum - kuidas transportida 2l jäätist Tartust koju, et see ära ei sulaks. Eks ikka tuleb jäätis mässida ajalehe sisse. Peale 2,5h sõitu oli jäätis ikka veel ilusti külmunud.

Tuled väitsid, et minu lahus on liiga soe.

 1 

Meie kaasa võetud abivahend jäi siin küll lahjaks.
Muide, seadmekarbi kaanel on üks kõrv ära murdunud!

 1 

Viskasime pilgu peale.

 12 

Kallis aare. See on sinu juures külas olla neljas (või viies) kord. Kurvastuseks pean kohe tõdema, et sõber Peeter ei täitnud oma 17. novembril antud püha tõotust. Ta ei toonud oma lemmikjooki seegi kord kaasa. Ehk on see põhjus, miks sa meile end ka täna ei ava (nagu peagi selgub). Palume vabandust. Küll aga võtsime sinu jaoks kaasa lollikindla jahuti. See marineeris terve öö jahedas paigas. Erinevalt eelmisest korrast ei otsinud me täna enne sind kedagi teist. Sa oled meie jaoks esimene. Nagu kõige tähtsam. Number üks, või nii. Tõime sinu juurde isegi uusi nägusid. Saa tuttavaks, need on Kaja & Bruno. Nii, aga alustagem! Säh, pista palun oma lont sellesse purki. Hoia. Hoia. Hoia. Näe, midagi juhtuski. Ja veel kord. Ja.. ja.. ja kõik või?! :-S Mida pekki! Mis sul viga on?! Haige oled või?! Mida sa veel tahad?! Pane ennast põlema, sa haige elevandi *#$%!
Tundub, et sa ei taha üldse seda, mida me sulle pakume. Eks me tuleme teine - õigemini viies - kord jälle. Nagu tõdetud, oled kuidagi armsaks saanud. Meile meeldib siin. Nagu sullegi, miks sa muidu ikka siin oled. Näeme siis tuleval aastal. Head vana aasta lõppu! Ära ennast ära külmeta!

 10 

Geopeiturid on karastunud rahvas. Loogiline.
See kast annab üks päev järele. Loogiline.

 2 

Mina olen kohe väga rõõmus, et me seda karpi järjekordselt lahti ei saanud. See lõbus, kohati homeeriline naer, oli ikka mahlakas küll kui me mõistsime, et patarei peab ikka ka olema.
Minu jaoks on see aare kohe armsaks saanud. Samamoodi nagu "Noores Pensionäris" oli üks tegelane nende lahutamistega lausa armsaks muutunud. Olen selle aarde otsimisel tegelenud ikka päris paljude asjadega, näiteks rahulikult maganud karbist mõne meetri kaugusel...
Õnneks saab millalgi siia taas tagasi tulla ja loodetavalt ikka koos sõpradega. Õige geopeitus peabki selline olema!
Suur tänu Kaupo, suur tänu kaaslased! Aga järgmine kord võtan oma lemmikjoogi kaasa, vaatame kas see toimib.

 1 

See oli nüüd siis kolmas kord seda aaret otsida. Kolmas kord ka mitteleida. Kummaline, et pole seniseid mitteleide kirjagi pannud.. Viimane, teine toimus töörahvapühal, 1. mail.
Täna olime varustatud üpris töökindla abivahendiga. Kaupogi tõdenud kunagi, et peaks piisama küll. Sammusime siis seekord juba ilma igasuguste navigeerimisvahendideta nulli, mälust juba piisab. Mälu mittepiisavus ilmnes alles karpi avades, kui tuli "ootamatult" välja, et potsik vajab ju lisaks ka 9V patakat. Neid leidus muidugi autodes. Nojah, eks saigi rohkem kõmpida. Kui aga uuendatud vidinat jahutama hakkasime, ei juhtunud esiti mitte midagi. Siis juhtus ainus pügal ja seegi taastus peagi. Kui olime veerand tundi erinevaid meetodeid katsetanud ja isegi ühe külmaelemendi selleks purustanud, lõime käega. Ka Leho meetod end meile ei ilmutanud, ei osanud metsas geokontrolli roheliseks saada. Peitsime aarde tagasi ja jalutasime metsa all lõpupuud ja -auku otsides pool tundi ringi. Kui seegi tehtud, võisime suunduda autode ja kodude poole tagasi.
Ehk said saatuslikuks täna varem otsitud kolm aaret, millega kaasatu liigselt üles soojenes, mine tea. Pigem ootame kui väljas on -20C ja lähme siis uuest otsima - äkki avaneb siis iseenesest :D Kui ei avane, lähme uuesti -30 kraadiga ;-P

 1 

Natuke vähe oli vedelikku kaasas. Selleks ajaks kui tuled kustuma hakkasid oli vesi otsas ja koordinaatide asemel sain hoopis seda jooksvat tuld jälle näha.

 3 

Kui juba reede õhtul linnapeale jaurama sattusin, siis otsustasin, et tulen karastan ka korra. Kodus oli logisid lugedes tulnud täitsa pädev mõte - vähemasti enda arvates ning seejuures veel ka tundub, et mugava inimese variant. Väljas oli juba õige pime ning nii ma siis pealambi saatel autost nulli kooserdasin. Ja oi siis hakkas jauramine pihta... ei mitte karastamisega vaid otsimisega. Surkisin mõlemad kännud korralikult läbi, laiendasin otsimise ringi. Lugesin aardekirjeldust, poleerisin veel objekte, ja ikka oma 10 minutit jaurasin seal, kui märkasin, et eemalt miskid autotuled tulevad. Ja no arvestades asukohta, siis siin palju eksimisruumi pole - 50-50% kas tullakse kellegile metsavahele "mõistust pähe panema" või on geopeiturid.... loos osutus seekord siiski viimaste peale. Kohale saabusid Silver ja Tarmo. Seejärel sain kohe ka teada, et tegelikult ma polegi pime vaid kast oli neil korraks kaasa võetud. Kohapeal veel jaurasime hästi lühidalt, kuid üldiselt oli näha, et vidinas nii ei toimi nagu toimima peaks. Seejärel mulisesime veidi juttu ning asusime minekule. Ma flegma muidugi suutsin unustada autol tuledelüliti sisse lülitamata, mistõttu oli tagurdamine seal metsavahel vaevaline... õnneks geokolleegide auto-tulede järgi tuli see hästi välja. No ja kui auto õigetpidi sain, siis otsustasin ka tuled põlema panna :). Aga üldiselt tundub see siin tore vidinas ja mingi aeg olen jälle tagasi. Aitähhid!

 3 

Ei ole esimene ega ka vist viimane aare mille kohta Silver on 6elnud et tekkis t6rge. Ja mina kohe muidugi m6elnud et mism6ttes... ja siis ikka ise p2hklit purema hakanud. Nii siis ka seekord. Hommikul peale trenni oli just nac aega et yks vajaminev komponent peale korjata. Kuna sellele pikka eluiga ei ennustatud siis oli plaan homme hommikul asi ette v6tta. K6ne Silverile ja hoopis t2na 6htu k6las ahvatlemavalt. Silver j6udis m6ni hetk ennem mind nulli ja oli juba karbi v2lja sikutanud. Aparaatus ise aga ei ilmutanud erilisi elum2rke. Ei aidanud ka tanklast uue patarei toomine. Aaret tagasi viies kohtasime Polekala, kellega sai ka nac juttu puhutud :) Eks see aare l2heb siis sinna kausta "better luck next time"

 3 

Sellel ajal kui lapsed sünnipäeval torti ja multikaid nautisid kogunesid issid kööki. Ja mis see muu ikka teemaks kui viimasel ajal aktuaalne geopeitus. Üks mees juubeldas kuidas paari tunniga stockholmi tühjaks otsis, teine aga kurtis kuidas karastuse juures pika ninaga jäi. Sai siis kohe ka uut lahendit otsima hakata, aga et ikka kindla peale minna panime kokku omast arust lollikindla plaani. Päev möödus ja agent Tarmo asus tööle, uuris välja kus saaks salajast toimivat komponenti. Kõik oli hästi aga kurtsin et see nädal kiire aeg, teeme järgmine nädal ära. Sinna ta jäi aga nüüd täna hommikul sain ikkagi kõne, et kuidas siis jääb kas lähme otsima. Korrutasin küll ennast, et teeme ikka järgmine nädal. Tuli aga välja et Tarmol ikka teised plaanid, oli komponendi juba ära ostnud ja nüüd ca 36 tundi aega enne kui sellest ilma jääme. No mis siis ikka, tuli teha päevas plaanimuutused ja karastus sai lisatud õhtusesse „must do“ listi. Käisin siis muretsesin ühe teise salajase komponendi mida männiku rimist ei saa ja jäin õhtut ootama. Päev venis nagu tatt, mõtted olid koguaeg metsa poole. Lõpuks oli aeg käes ja saime metsatukas kokku. Tassisin karbi auto juurde ja proovisin eluvaimu sisse puhuda. Kahjuks oli aga miskit teisiti võrreldes eelmise külastusega. Paistab et kratid said karbist taaskord jagu. :D Sain peremehelt kinnitustki, et päris nii olema ei pea. Igaks juhuks käisime Sakus veel uue pataka järgigi, aga tulutult. Kogu see ettevalmistus ja mässamine läks kahjuks kõik tühja. Karpi tagasi viies avastasime aga nullis sahkerdamist. Algul arvasime et peremees tuli kaema aga hoopis polekala oli ka karastama tulnud. Vabandame tema ees et ta natuke tühja otsima pidi. Kompensatsiooniks pakkusime talle veits showd kuna komponent läheb ju hapuks ja tuli ära kasutada. Puhusime veits juttu ja asusime vraki otsingule. Mis siis ikka, eks siis kunagi jälle uuesti karastama...

 2 

Kõik tundus igati loogiline ja lihtne. Ainult et erinevalt teistest haarasin mina oma varustuse kaasa Veerenni rimist. Paar mannergut oli ka kodust kaasa võetud. Nulli poole veeredes paistis parklas hunnik rohelisi mehikesi, ei hakanud sinna seltiks suruma vaid taandusin suure tee äärde. Plaan jäi aga paika lihtsalt hiilisin ringiga läbi metsa nulli poole ja kaasa ei haaranud mitte kogu-, vaid hädavajaliku varustuse. Kohale jõudes tutvusin karbiga ja tundus et olen lahendusega õigel teel. Aeg oli kompott kokku segada. Sai siis segatud ja veel segatud ja mässatud. Aga ei miskit, isegi ei lubanud mitte. Tuju läks ikka päris nulli. Aga ei tahtnud nagu niisama ka alla anda ja jõudiski ka minu jaoks kätte see päev mil helistasin varemleidjale et saada natuke pilti selgemaks. Tuligi välja et suund oli õige, vahendid õiged aga teostus niru. Oleks nagu mütsiga lööma tulnud. Kui siiamaani olen loogiliste juures ikka kuidagi hakkama saanud, siis siin jäi tunne nagu peaks hakkama nahast välja pugema. Olin sunnitud nina norus taganema. Aga nii seda jätta ei saa, karta on et see nüüd kummitama jääb . Paistab et tuleb korralik termomeeter hankida ja oma katset köögis (loe laboris) korrata, et teada saada kuidas vunki juurde on võimalik keerama hakata. Enda mõistes tõstan raskusastme märgitust kõvasti kõrgemale. Loodan siis et tali ennem peale ei tule kui ma oma katsetega soovitud tulemusteni jõuan. Lahe vidin.

 6 

Meie olimegi need loogilised kriminaalid, kes käisid Männikul aaret demonteerimas. Alustasime oma hävitustööd poes käiguga, kust ostsime haamri, käärid, gaasipõleti ja veel palju ebasündsaid asju.

Nii hullud me siiski ei olnud. Poes käisime aga hankisime vähe teist masti abivahendeid. Autoga sai nullile väga ligidale sõita. Esimest korda oli tunda maasturi mõnusid. Muidugi sai vähe julgemalt ka gaasipedaali tallatud, sest rendiauto ju ikkagist. Karbi leidsime kiiresti ja kirjelduse lugemise järel oli selge mida peab tegema. Meie esimene kokteil ei olnud piisavalt karastav. Emakest maad täis jootes juhtus aga see õnnetus. Raske patarei kiskus ühe juhtme lahti. Edasi proovisime kuidagi jätkata. Saime tööle aga ei suutnud tulukesi üleval pool hoida. Siis üks hetk andis järgi ka teine juhtme ots. Siis saime aru, et olime "hakkama" saanud. Pesime karbi puhtaks, hävitasime oma kokteili, tegin väikese nõiarituaali Kristjani autole ja lahkusime.

Lahkudes helistasin ka peitjale, kellele kurtsin meie muret. Paluti karp kaasa võtta. Ots ümber ja tagasi karbi järgi, et peitjale see koju remonti toimetada. Kui olin uuel katsel, et lahkuda, ilmusid vastu aga kellegi tuled. See sai tähendada vaid üht - pettumuse valmistamine kellegi jaoks. Oli hoopis Kristjan ja Maire. Vahepeal täitnud oma tagaistme aga Miki tiimiga. Maantee ääres proovisid nad tegeleda remontimise ja masina tööle saamisega. Kuna meil Kristeliga oli natukene kiire Keila minemisega, siis andsin oma karbi transpordi kohustuse üle.

Kuigi hetkel lahkusime mitteleiuga, siis laheda teostuse sildi võib juba praegu ära lisada. Tänaseks päevaks on juba mitmeid erinevaid häid karastamise ideid tekkinud. Kindlasti millalgi võtan selle sammu ette, et uuesti proovida.