Vilde

Eduard Vilde oli meie suurim kriitilise realismi perioodi kirjanik. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 17-aastaselt ja oli äärmiselt viljakas. Ta kirjutas peaaegu kõike – jutustusi, näidendeid, naljajutte, romaane. Kesiseks võib pidada ainult Vilde luuletuste kirjutamist.

Eduard Vilde sündis Virumaal Pudivere mõisas 1865. aastal mõisa kupja perekonnas. Veidi aega pärast Vilde sündi kolis perekond elama Muuga mõisasse. Kolmandaks mõisaks, kus Vilde elas, oli Karjaküla mõis. Siin kirjutas Vilde ka oma esimesed jutustused.

Esmase kooliõpetuse sai Vilde kodust. 1875. aastal läks ta Tallinnasse kooli, kõigepealt Saksa Elementaarkooli ja hiljem Saksa Kreisikooli. 1882. aastal on Vilde sunnitud aga koolist lahkuma (vahetult enne kooli lõpetamist) ja üritas tööd leida Peterburis. See ei õnnestunud ja Vilde tuli tagasi vanemate juurde Karjaküla mõisasse ning hakkas seal kirjutama.

 1882. aastal ilmus esikteos „Kurjal teel“ – tegemist on kriminaalse teosega, mis räägib Peterburi elust. Teiseks teoseks oli „Musta mantliga mees“ – eesti esimene kriminaaljutustus. Sel perioodil töötas ka Vilde mitmesuguste ajalehtede juures. 1887. aastal otsustab ta „Postimehe“ endale osta, kuid see katse ebaõnnestub. 1889. aastal Vilde lahkus „Postimehe“ juurest ja läks Tallinnasse. Tallinnasse ei jäänud ta kauaks ja peagi naases Vilde Karjakülla, kus ta hakkas hoogsalt kirjutama nüüd juba saksakeelseid teoseid.

 1890. aastal sõitis Vilde koos ema ja tulevase naise Antonie Gronauga Berliini. Vilde püüdis saada osa sealsest kultuurist. Peamiselt kirjutas ta sellel perioodil lühikesi naljalugusid. 1891. aastal Vilde abiellus, kuid juba 1892. aastal tuli ta ilma naiseta tagasi Eestisse. 1898. aastal abielu lahutati.

 90-ndatel aastatel hakkas Vilde kirjutama tõsisemaid realismitöid. Ta sekkus aktiivselt ühiskondlikku ellu, võttis osa pipkaloonia tegevusest (haritlaste ring, mis organiseeris populaarteaduslikku loomingut).

 1898. aastal hakkas „Virmalises“ ilmuma tema romaan „Raudsed käed“. Vastuolude tõttu toimetajaga oli aga Vilde sunnitud peagi „Virmalistest“ lahkuma. Seejärel käis Vilde ära Pariisis maailma näitusel ja 1901. aastal läks ta tööle „Teataja“ juurde. „Teataja“ näol on tegemist radikaalse ajalehega (töölisleht). 1904. aastal asus Vilde tööle uudiste toimetuses.

 1905. aastal abiellus ta uuesti noore ajakirjaniku Linda Jürmaniga. Samal aastal võttis Vilde aktiivselt osa ka revolutsioonist ning rahvaasemike kongressist. 1906. aastal Vilde lahkus uuesti Eestist, minnes kõigepealt Peterburi, seejärel Helsingisse ja Stockholmi. Eestisse naases ta alles 1912.aastal. 1906. aasta suvel Helsingis olles andis Vilde koos Tuglasega välja poliitilist pilkeajalehte „Kaak“ (seda ilmus kokku kolm numbrit). 1911. aastal käis Vilde ära Ameerikas ja peale seda asus ta elama Kopenhagenisse ning hakkas kirjutama näidendeid.

 1917. aastal naases Vilde Eestisse ja hakkas tööle teater „Estonia“ dramaturgina. Seejärel töötas ta ka Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal ostis Vilde endale Kadriorus korteri (praegu asub seal majamuuseum). 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks.

Vilde suri 26. detsembril 1933. aastal ja surma põhjuseks oli südametromboos. Vilde on maetud Metsakalmistule.