Kasske wochma ehk Kaskevõhma oli aastani 1923 kaardil kui ametlik linnamägi. Arvatavalt asus seal muistne soolinnus.

"Väikese inimüksusena oli see paikkond kõrvaline, peidetuna soode sülle ja rabade kaissu. Seega suvistest rändeteedest kõrvalejääv ja looduslikult kaitstud halva läbitavusega ala. On mitmeid varasemaid viiteid koduuurijatelt ülestähendustena, et sealseil elanikel oli ka oma kaitsev soolinnus Kaskevõhmal ning et see asunud ühel Pususoo saarel, millest teadsid veel minu lapsepõlves rääkida kõik küla vanemad inimesed, keda enam meie hulgas pole, kuid sõnumid elavad oma elu kestvalt edasi kuni lahkuvad ka need, kes neid rääkimisi kuulnud olid. Unustus matab samuti kui muld." - Aksel Oras

1894. aastal Aelas sündinud ja üleskasvanud Juhan Palm—hilisem kooliõpetaja ja loodusuurija on artiklis „Pususoo”, avaldatud „Eesti Looduses”1963. aastal l. 117. järgmise tähendatud repliigi: . . . „Kaks suuremat—Lindsemägi Pala lähedal ja Kaskevõhma keset sood meenutavad linnuseasemeid. Neid peaks lähemalt uurima meie arheoloogid!”

Leida Otsa poolt 1931. aasta suvel kogutud ja käsikirjaliselt kirjapandud rahvaküsitlus, uurimus „Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnast” annab mõne reaga teada järgmist: . . . „Vanarahva jutu järgi läinud vanasti Harjumaa ja Järvamaa vahelt läbi Pususoo sõjatee Paide (Ehkmann). Kui Raava küla tagant läbi Pususoo kraavi kaevatud , siis leitud kraavi põhjast maantee. Tee läinud Kaskevõhmalt mööda (M. Talu).

Paikadel olid omad nimed, omad tähendused ja sündmused, mis seotud neile omaste juhtumistega, mäletamist väärivate seikadega või muude iseloomulike tunnustega. Nõnda liikusid veel mõned inimpõlved tagasi, veel ka enne II maailma sõja algust rahvasuus sõnumid Pususoos asunud Kaskevõhma soolinnusest (kaardil Kasske Wochma), mis viitab soos olevale moreenikuhjatisele, kus iseloomulikult pidi kasvama kase puistu. Seega paik elamiseks –täiesti kohane, pealegi veel kui see oli ümbritsetud põhjatu mädasooga, kuhu ei olnud just kerget ligipääsu, muistse soolinnuse asukohaks. Nimetatud paik jääb küladest umbes paari-kolme kilomeetri kaugusele, lõuna-kagu suunda. Arvata võib, et see oli muistsetele Pala ja Kukepala elanikele esmane kaitstud ja võõrastele silmadele vähemärgatav elupaik, kus elati, kuhu tuldi varjule kui koju, kust käidi jahil, kust mindi nendesse paikadesse raadama ja alet tegema, mis hiljem hakkasid leivavilja andma kõhutäiteks metsaliha ja koduloomadelt saadavate saaduste kõrvale. See sai ja võis olla paik, võis olla algus, esmane ja algeline kindlus, kust astuda välja uuele arenguteele.

Info allikas: soomets.blogspot.ee

Aare on peidetud linnusevallil oleva murdunud puu tüve sisse.

Nüüdseks on asjalood niipalju muutunud, et autoga saab umbes 100m peale. Selleks, et see õige tee leida, tuleks ära käia Rauapuu tee aarde juures. Meeldivaid leide. Kummik on endiselt sõber