1 

Väga äge tunnelimajandus. Tänud aarde eest!

Leitud

 1 

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke viies aare, milleni jõudsime peitja poolt ettenähtud viisil. Hiljem avastasime ka hoopis lühema ja eneseväärikust säilitavama tee, aga ausalt öeldes oleksin suisa pettunud olnud, kui peitja meid sellisest tundmuste horisonti nihutavast elamusest – nagu sellesse tunnelisse sisenemine ja sealt väljumine oli – ilma oleks jätnud. Üldiselt oli tunnel väga viisakas ja läbitav täitsa kuiva jalaga.

Väga huvitav oleks näha, milline kogu see maa-alune ruumide ja käikude võrgustik siis välja nägi, kui see veel igapäevaselt kasutuses oli – mõnes (sõja)arvutimängus on võimalus pärast surmasaamist ja enne taas elluärkamist aega n-ö limbos veeta – vaimuna ringi hõljuda ja eri poolte sõdurite tegemisi märkamatult kõrvalt jälgida – nendes ruumides kolades tekkis tahes tahtmata just selline soov (küll ei saa öelda, et oleks tekkinud sügavat sisemist tungi seal pimedas ja kõledas ise teenida).

Aitäh peitjale!

 8 

Konkurentsitult kõige euronõuetele vastavam tunnel sellest portsust. Aga sissepääs. Johhhh haidii. Kas tõsiselt?

Laenasime juhised retkeks kaasa, kuid enne sõrmed aaret ei puudutanud, kui sain nad kasta teadmata loomusega plögasse. Ei olnud see väljaheide, tõenäoliselt ka mitte seen, mille ilusatest esindajatest tunnelis mitte puudust ei tulnud. Kokkuvõttes jäängi vastuse võlgu, mis ollusega tegemist oli. Jäägu ta meenutama minu elu valikuid.

"Ma olen abielus ja mul on kõrgharidus. Mille kuradiga ma tegelen?" mõtleb Pantograaf pisikesest avavusest läbi pigistades

 1 

Tänud peitjale!
Minul oli esimene kord siin tunnelites ringi kolada ja oli väga huvitav.
Leidsime ühe sisenemistee ja mõtlesime lihtsalt ringi vaadata seal. Õnneks tutvusin varem erinevate aaretega ja saime juhuslikult selle multi kirja.

 2 

Selle aarde kohta kuulsime nosilas erinevaid vihjeid, kuidas peaks lähenema ja mis meid ees oodata võib. Suudusime juba tuttavaks saanud geokatega nulli ja ohhoo, ei midagi meeldivat esmapilgul. Kitsas ava ja sealt veel mingi vabalangus või? Mkm, oli mu esimene mõte. Hea, et naiste seltskonnas oli ka üks arukas mees, kes meid kõiki sealt alla minema julgustas ja toetas. Saime vihje kätte ja astusime edasi aarde poole. See tunnel oli täna kõige paremini läbitav ja pealekauba kuiv. Leidsime õige koha ning peas mõtlesin, et ah mis, vihje ju nii ilmselge ja küllap karp ka kohe käes, aga no ei. Käisime kõik loogilised ja mitteloogilised kohad neljakesi läbi ja mida pole on aare! Tundus juba imelik ja vaatasime ikka igaks juhuks veel kõik kohad läbi. Õnneks lõpuks leidisme aarde ikkagi loogilisest, kuid hästi peidetid kohast üles ja saime nimed ka kirja. Karp oli märg ja logiraamat niiske! Aitäh pärnakad, me Maritiga poleks kahekesi täna nii edukad olnud:)

 2 

See oli tänase päeva tipphetk. Aardele lähenemise kohta kuulsime erinevaid vihjeid ja otsustasime kõik teha nii nagu peab. Algus oli pisut hirmutav ja ilmselt Liinaga kahekesi, me oleks kohe rõõmsalt koju läinud aga tänu julgustavatele geokolleegidele otsustasime ikkagi proovida. Esimene raskus ületatud, saime edasise info ja asusime teele. Tunnel oli väga hästi läbitav ja jõudsime kiirelt lõppu, tuvastasime õige koha ning siis tuli ikaldus. Vaatasime kõik loogilised kohad läbi aga aaret ei kuskil. Vaatasime mitu korda uuesti, kui lõpuks õige objekt silma jäi, oli ikka peitu pandud. Panime nimed kirja ja suundusime rõõmsalt mööda tänavaid, üleni poristena, nulli poole tagasi. Aitäh toredale ja toetavale seltskonnale! Ps: karp oli seest vett täis ja niiske, vajaks ülevaatamist.

 2 

Olles kuulnud mõningaid vihjeid siinsete sissepääsude kohta Nahkhiirte nosilas geojutu puhumisel, saime küll teada, et on kuskil miski sissepääs, kust oleks parem ja lähem minna, aga me ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata, et kust ja mida me siis üldse otsima peame. Läksime ikka korralikult nulli ja esimene tunne oli küll, et sellest praost mina küll ei lähe. Indrekul sellist mõtet ei tekkinud ja krapsti oli ta all ja edasised suunised käes. Edasi hakkas ta julgustavalt rääkima, et pole see pugemine nii hull ja allatulek nii kõrge ühti ja ta aitab ja saame hakkama. Minu vastu punnimise katse ebaõnnestus täielikult ja nii ma siis jalad ees kõhuli Indreku toetusel kuidagi sealt alla ukerdasin, tema iga natukese aja tagant mulle ette kandmas, mitu cm veel maani on. Teised tüdrukud tulid samuti vapralt alla, Indreku väikese abiga ja hakkasimegi julgelt edasi astuma.

Vett polnud siin üldse, maa oli küll savine ja niiske, kuid kuuldud-loetud jutt kõrgest veetasemest pani meid imestama, et kas ikka räägiti samast kohast või on aastad tõesti nii erinevad ...

Peaaegu kohale jõudes me aaret kohe küll ei leidnud - kõik loogilised ja vähemloogilised kohad näppisime korduvalt läbi ja ei jäänud mitte ette. Päris kaua poleerisime. Lõpuks leidsime ikka sealt, kust olime korduvalt vaadanud, aga no oli ikka ka korralikult ära pandud. Lõpp hea kõik hea - väljapääs, ilmselt see vähemlegaalne siis, oli õnneks lähedal ja rõõm oli tõdeda, et pika otsimise peale on soe suvi maa peal siiski veel alles.

Suur tänu peitjale ja toredatele otsingukaaslastele - ilma teie lampideta oleks palju-palju raskem olnud.

 1 

Nagu päriselt või.. siit sisse, ei mahu ju. Mahtusime. Ja väga äge multi oli. Väga täname

 5 

See oli kindlasti tänastest tunneliaaretest meeldejäävaim. Nullpunkti läheduses asub laste mänguväljak, kus parajasti üks ema oma last kiigutas. Kui meie oma kummiülikondadega võssa sukeldusime, vaadati meile pikalt järgi. Ega meiegi imestus väiksem polnud, kui aimatavat pragu nägime ja aru saime, et tõesti just sealt peame sisse pugema. Esimese hooga tundus see ilmvõimatu, kuid saatsime kõige noorema ja painduvama asja uurima. Selgus, et ussi kombel vingerdades saab täitsa talutavalt alla ja vihjetops sai kiirelt leitud. Võtsime seal oleva info teadmiseks ja pidasime natuke aru, kuidas edasi. Kuna paremaid plaane ei tekkinud, siis pigistasime kõik ennast järgemööda sellest praost sisse. Ronijale oli paras katsumus, pealtvaatajatele jällegi väga naljakas.
Tunnelis oli väga kuiv ja mõnus astumine ning üsna kerge vaevaga jõudsime kohta, kust võiks aaret otsima hakata. Tiirutasime seal natuke ringi, esimese hooga ei suutnud küll õiget kohta tuvastada. Küll aga leidsime koha, kus päevavalgus paistis. Ja just sel hetkel hakkas sealt kaks noormeest sisenema. Ilmselt olid nemad rohkem üllatunud meiega kohtumisest ja pidime päris kummalistele küsimustele vastama. Lisaks tegid nad oma teadmiste kohaselt väikse ülevaate, mis seal maa all on ja siirdusid kuhugi omi asju ajama. Meie hakkasime aaret otsima ja varsti olimegi kohas, mida otsisime. Üllatuslikult oli logiraamatus tänase kuupäevaga juba sissekanne olemas. Pärast ronisime välja sealt samast, kust noormehed sisenenud olid ja maa peale jõudes avastasime ennast täitsa tundmatust kohast. Selgus, et autod on väga kaugel ja pidime oma mudaste kummiülikondadega küla vahel väikse jalutuskäigu tegema.

Aitäh peitjale, väga vahva seiklus oli!

See on geopeitur, mitte auku kinni jäänud Puhh

 1 

Avastasin, et sügis on ootamatult lähedal ja et varsti muutuvad tunnelid ametlikult kellegi koduks. Kurtsin päeval Rainile muret ja kuna talle muud päevad eriti ei sobinud kui nüüd ja kohe, siis tõstsingi oma tegemised ringi, et siin koos ära käia. Ma jätkuvalt ei leia, et üksi oleks mõistlik sellistes kohtades tuiata. Võtsin Raini peale, siis kodunt varustuse ja saigi edasi liigutud.

Kahlamispüksid oli veidike over-kill aga nendega sisse roomata oli täitsa ok. Kui Rain oli juba sees ega minulgi pikka pidu polnud. Tundmatus kohas selg ees kuskilt alla minna, ise samalajal veidi kinni olles, ei ole minu arust nii nauditav, et seda uuesti tahaks teha. Alguse leidsime üsna ruttu, minu arvates võiks alguse juhisel minigrip ümber olla. Praegu oli küll kuiv.

Tunnel oli pikk ja plögane, ei midagi hullu. Siis kui aga läks juhiste järgimiseks ning mõni neist tehtud oli, oligi käes ebameeldivam osa. Mingi imelik hallitus ja halb lõhn. Aaret või siis juhises mainitut otsides, sai tükk aega jalutatud enne kui õigesse kohta jõudsime. Ka siis kohe ei leidnud. Õnneks oli aardes pastakas, sest väga tagasi tulla ma ei oleks tahtnud. Üle pika aja ei tulnud mul mõttessegi autost väljudes pastakat otsida. Ärevus oli vast sees. Väljusime teistkaudu, mis Rainile oli tuttav, mina sealtkaudu polnud veel Laagri tunneleid külastanud.

Kusjuures aastaid olen ma seda aaret kutsunud Tunnelimutiks. Ilmselt arvasin, et seda kitsast roomamist on rohkem. Tagasi autoni jõudes tundusid mu sokid seest märjad nii et mul on nüüd väike kahtlus, et kõige odavamad kahlamispüksid pidasid vaid aasta vastu. Aga ega neid ju sihtotstarbeliselt ei ole kasutatud ka. (501) Aitäh! EVEJ

 2 

Ei tahtnud kuidagi sellest avausest sisse pugeda. Siiski panin tunked selga ja pea ees käiku . Kohe probleem, järsk langus . Kuidagi sain ümber pööratud ja siis- jalad ei ulatu põhja. Õnneks vaba langemist palju polnud. Tiia jäi maha, aga lubas poole tunni pärast siiski otsima tulla. Geps ja mobiil jäid loomulikult tema kätte. Lugesin juhendi läbi ja minek. Lõpp oli ootamatu. Sellised rajatised maa all! Edasi. Valgus paistab kusagilt. Lausa mõlemalt poolt. Ronisin ühest välja ja sibli ringi nagu peata kana. Ei oska autoni minna. Sain mingi kruusateele ja ühe mööduva inimese käest palusin telefoni. Tiia väga kaugel ei olnudki. Pärast küsis, et kust sa välja said. Õrna aimugi ei ole. Aitäh.

 1 

Peale sündmust jätkasime Maretiga kahekesi. Nüüd oli juba selge, et tunnelis karu ei kohta ja saame ka kahekesi hakkama. Multiaarete fänn ma eriti pole ning arvasin, et see aare on kuuikust kõige raskem. Teatavasti on siin lähenemiseks kaks viisi - legaalne ja legaalsem. Me lähenesime legaalsest. Niisama nalja pärast tolgendasime ringi, kui täiesti kogemata leidsime üles aarde. Ei saanudki teada, mida nullpunkt teha soovitab :(

 2 

Esimesed kolm tunnelit tehtud ja ka geosündmusel osaletud, sai suund tunnelimultile võetud, niisked kummikud-püksid uuesti jalga ja taas käikudesse. Võtsime multi ette selliselt nagu peitja ette teps mitte ei näinud: trügisime sisse teisest kohast, leidsime aarde ja nulli ei jõudnudki. Täname peitjat loogilise peidukoha eest, mis hoidis jalavaeva kenasti kokku.

 1 

Oleles Nahkhiirte nosilast saanud häid nõuandeid tunnelisse sissepääsu osas alustasime oma retke trellide vahelt läbi pugemisega. Kui lõpuks tunnelisse välja jõudsime osutus olukord seal oluliselt vesisemaks, kui oleks logisid lugedes arvanud. Igaks juhuks jalga pandud kerge kummik osutus üsna kiiresti liiga madalaks. Mis seal ikka, keerasin püksisääre kõrgemaks ja lahmasin edasi. Umbes viimane neljandik tunnelist osutus minu jaoks liiga sügavaks. Siis kui vesi üle poole reie tõusis ja enam polnud võimalust pükse ära ka võtta otsustasin tagasi keerata ja pisut kõrgemat kohta otsima hakata. Kahlamispükstes Britt läks aga vapralt edasi ja jättis mu keset tunnelit leitud kõrgema kivi peale end ootama. Kükitasin siis nigu konn mõnda aega kivil ja ootasin kannatlikult Britti tagasi tulekut. Ja ei läinud poolt päevagi, kui punane tagatuli sai valgeks esituleks ja hakkas mulle jälle vaikselt lähenema. Selgus, et üle naba polnud vesi tõusnud ja info oli edukalt leitud. Infot kuuldes olin veendunud, et kuiva jalaga aarde külastajad olid raudselt tegelenud kirvetamisega ja otse lõppu läinud. Lõpus õnneks oli teine põhjalikumalt uuritud koht õige ja avaldas aarde. Peale nime kirja panekut algas maapeale tagasi pääsemise saaga. Mõnus oli sealt välja saada ja väike uduvihmgi rõõmustas. Tänan vaprat kaaslast ja peitjat.

 1 

See käik oli kuidagi teistmoodi. Meeldis aarde ülesehitus ja sissepääsu ava, kust sai sisse poetud. Suur tänu kaaslastele, kellega oli tore koos maa all lonkida. Aitäh!

 1 

Sissepääs oli üsna kitsuke, aga kui see pugemine tehtud, siis läks juba libedalt. Mingi hetk hakkas tunneli lõpust ka natuke valgust paistma. Kui aare logitud, siis pugesin alternatiivsest august välja ja jalutasin päikse käes tagasi autoni. Nii vahelduse mõttes. Aitäh peitjale.

 1 

Tunnelimutt, siit ma tulen! Aarde nimi tunnelimulti sai alles hiljem selgeks, esialgu tundus, et aarde nimi võiks olla tunnelimuti. See nullis paiknev auk tundus nii ahvatlev, et ei suutnud vastu panna kiusatusele sellele selg keerata ja ennast hoopis ühest teisest august sisse väänata. Tundub, et sama soov on enamusel, sest peitja poolt soovitatud urruauku ei tundunud keegi ammu kasutanud olevat.

Päeva jooksul kõige kuivem ja viisakam tunnelivärk. Ja see kompleks lõpus on ka lihtsalt sigakõva. Mulle hallitus ja värk, mida ohtralt leidus, pakkus pigem pinget, mitte vastumeelsust. On ju küll saanud kooliajal mükoloogiat ja puidu seenkahjustuste praktikume läbitud. Hallitus on tänaseks selline oma jope :D

Väga mõnus multi, tõesti sain alles lõpus aru, miks selline nimi.

 2 

Selle aarde maa-alune osa oli päeva põnevaim. Natukene pidime sissepääsu otsima, aga juba all olles läks asi lihtsalt ja loogiliselt. Aitäh!

 3 

Pugesime trellide vahelt sisse ja teekond võis alata. Teekond oli nii nagu lubatud matkatossuga täitsa läbitav. Emotsioonid mis tunneli külastusel tekkisid edastan piltide näol.

 1 

Kui jube saab see roomamine olla?? Roomamine oli veel käkitegu, aga kõrgelt alla saamine võttis korralikult mõtlema, et kas ronin alla või mitte. Peab ju pärast ülesse ka kuidagi saama. Siia tunnelisse sattusin esimest korda. Teistest täitsa teistsugune maastik.

Lõpus läks oodatust kauem. Ventilatsiooni tuvastasin kiirelt, aga aaret ei olnud mitte kuskil. Peagi lahendasin oma probleemi.

Ajaaa.. kummalise vaatepildi osaliseks sain rooduvarjendi treppide all, kus nägin beebi bassineti - imelik, kes on selle sinna tassinud.

Head talveund nahkhiired - näeme järgmisel hooajal. Eesti puhkuse 150.leid!

 1 

Tunnelite tuuri sai siit alustatud, leidmistega raskusi polnud ja kõik sujus valatult. Tänud taaskord siia kutsumast :)

Põnev seiklus oli.Tänud peitjale!

 1 

Kõigepealt sai ekskursioon tehtud ja siis sai väiksema seltskonnaga aardeid ka nopitud.Aitäh!

 1 

Mina loksusin kaasa ja üritasin kaaslannade sabas multitada. Ikka solks ja solks, mis imeline koht. Tänud peitjale aarde eest.

 2 

Siin oli üsna vägev pugemine alguses. Kõiksepealt proovisin valetpidi, siis ukerdasin aga jälle välja tagasi, väike kehaasendi korrigeering ja tagasi jälle. Ehee, täitsa hää, et ma oma toitumise maksimaalastmel enam ei ole, mahun ikka sellistesse paikadesse veel ära. Sees oli juba udupeen, igati vahva paik. Peale logimist vahtisime veel kõikvõimalikud paigad üle. Aitüma!

Tänud! :)

 3 

Kas ainult meile tundub või tegelikult ka ei ole siia tunnelisse inimesed just väga oodatud külalised? Miks muidu see sissepääs nii väike on? Teisiti öeldes, see on kunagi päris olematu olnud ning nüüd siis niipalju suuremaks lõhutud, et jälle sisse pääseks. Igatahes, ega see pugemine midagi mõnusat ei olnud. Aga no kui vaja siis vaja. Maaalusel jalutuskäigul väga viga ei olnudki. Aga sihtkoht ise oli taas väga rõlge väljanägemise ja olemisega. Ilselgelt ei olnud keegi siin ammu koristanud. Tegime siis kiirelt, mis vaja ning panime leekima. Tänud!

 7 

Geopeituses on ikka vahest nii, et peab meeldima :o) Peasissepääsu juures tehti kiirelt selgeks, et puhaste põlvedega pääsemisest ei maksa unistada. Ajapikku võib see raskusaste siin muide mõnevõrra kerkida ka. Nullis leidsin juhised alles teisest vaadatud kohast, tagasi panin vastavalt aardekirjelduse tekstile - nii paistis mitmes mõttes õigem.

Teekond lõppu oli kogu retke kõige huvitavam osa. Muu prahi seas vedeles ka mõni üsna sürreaalselt mõjuv objekt, mis lubaks justkui silti lastekäruga_ligipääsetav. Tehniliselt jah, aga praegu eeldab see kas väga väikest lapsekäru, väga kompaktseks kokkupandavat, või kohaliku mudeli kasutamist. Last ei soovitaks siiski kaasa võtta, vähemalt mitte enne kui ta omal jõul kohale saab.

Mida lähemal lõpule, seda vähem oli tahtmist seal vohavat hallitust sisse hingata, särgikrae läks käiku hädapärase filtrina. Karbi leidmine osutus ootamatult keeruliseks, kuna miskipärast alustasin eeldusest "mõni" = 2 :o) Võimalikke peidukohti isegi normaalsuuruses aarde jaoks jagus piisavalt ning maastiku raskusaste tähendas, et neid kontrollides sain võimelda rohkem ning hingata sügavamalt kui oleks soovinud. Vist alles 10 minuti pärast jõudsin palju mõistlikuma peidukani ja sain lõpuks logi kirja.

Lahkumisteena proovisin alternatiivseid variante kahe redeli juures ning päris tõsiselt kaalusin väljumist trellitatud avause kaudu, kus laiutas enamvähem täpselt minukujuline auk. Ainus, mis mind selle tembu sooritamiselt tagasi hoidis, oli teadmatus, kas see viib äkki kuhugi tänapäeval suletud tsooni, millest väljumine võib kujuneda omakorda X raskusastmega ülesandeks. Niisiis igaks juhuks jätsin proovimata. Tänud väljakutse eest - peab meeldima!

Puhas kuld

 1 

Sissepääs maa alla oli ikka päris kitsas. Mis siis muud kui libistasin end seal praost maa alla. Maa all oli juba mugav jalutada ja peagi oli aare ka logitud. Tagasi maa peale saamine oli aga raskem. Ja kõige tipuks avastasin maa peal tagasi olles, et olin taskusse unustanud aardeni juhatava teksti koos topsiga. Mis siis muud kui tuli korra veel seda pragu maa alla saamiseks kasutada.

 1 

Mõnus pärastlõunane jalutuskäik :) Aitäh!

 1 

Tänane teine tunneliaare. Siin oli kuivem ja sai pikemalt jalutada. Aare korras. Aitäh!

 1 

Hoolimata sellest, et see tunnel ise on veevaba on seda vastikut savi seal palju. Survepesurit oli hiljem puhastamiseks vaja. Seeni hallitust ja niiskust veel rohkem. On ikka jõle varjend. Trepi peal oli näha ka värske varingu jälgi. Teist korda sinna küll ei taha minna.

Kui kellelgi peaks juhuslikult vaja olema siis siin on saadaval

saapapesupink

 2 

Pärast mõningast klaustrofoobilist august sisse manööverdamist, läks asi juba ladusamalt. Olles pidevas võidujooksus telefonipatareiga, oli üpriski tore mööda süngeid koridore ja räämas ruume ringi joosta. Omapärane ehitis igatahes. Tänud peitjale sellise huvitava koha tutvustamise eest!

 1 

Kuna me mõlemad oleme mõõtmetelt suht õhukesed, siis uru läbimisega suurt muret polnud. Peiduka tuvastamisega läks ikka sutsu aega, esimese hooga põrutasime õigest kohast mööda ja jõudsime peaaegu õue, aga teise ringiga sai tops siiski kenasti leitud. Tänud peitjale!

 1 

Läksime optimismiga ka seda tunnelisuuet avastama, kuid seda pragu nähes leidsime mõlemad koos, et sinna me end küll ei suru. Lisaks oli Vaiki täiesti kindel, et ta jääb sinna kinni ja neid pilte ta väga geopeituse lehele ei taha. Maris rääkis küll midagi ka teisest sissepääsust, kuid seda me ei leidnud ja kui aus olla, siis väga ei otsinud ka.

 1 

Madis juba ammu utsitas, et sel hooajal tuleb tunnelites ära käia ja muidugi peitis juurde, et ikka rohkem motti oleks. Ühes urkas õnnestus juba ftfimas käia, aga sel õhtul sai kõik vanad tuttavad käigud läbi jalutatud ja kõik uued ka. Alustasime muidugi sellest kõige magusamast. Polnud see roomamine nii hull midagi! Pikk tunnel oli äge ja peidik oli täpselt nagu aardele loodud. Sain hästi aru, miks Madisele leitud koht meeldis. Mu meelest olid need hallitusseened nii nunnud seal. Aitäh!

 2 

Kuu aega juba plaani peetud, nüüd oli aeg asi teoks teha. Sumedast suveõhtust sukeldusime niisketesse mudastesse tunnelitesse. Esimeseks sai valitud Tunnelimulti, et kohe alustuseks midagi põnevat ja krehvtist. Kohtumispaigaks uruavavus ja nii me seal kella 19 paiku Merlega trehvasime. Tema oli juba pilu üle vaadanud, et mahub küll. Esiteks piilusime sisse silmaga ning siis sukeldumine teistpidi jalad ees, et oleks hea maanduda. Võtsin logidest julgust ja läksin vaid tossuga. Sai täitsa edukalt hakkama, aga tossu kaubanduslik välimus on nüüd tiba mudane :) Tunnelis kulgesime sinnapoole kuhu juhend suunas, jõudsime kohale, leidsime ja logisime. See lõpp minule väga muljet ei avaldanud, pigem on minu jaoks ikka pikad sirged tunnelid need, mis mingit aukartust kuhugi sissepoole sisendavad. Ja muidugi jääb sellest aardest meelde sisse pugemine ja välja ronimine :) Tänud, Madis! Väike eneseületus ja toredad kaaslased ehk kokkuvõtvalt üks seikluslik geoõhtu.

 4 

Räägi inimestega, õigemini kurda seltskonnas, kuidas maa-alused aarded tunduvad põnevad, aga üksi ei julge minna.. ja ühel hetkel ongi sul vahvad geokaaslased, kellega neid avastama minna.:) Kohtumispaigaks sai tunnelimulti, jõudsin kohale ja vaatasin kõmulise uru üle, ei tea, kas tänu eelnevate külastajate agarale uuristamisele või on mul lihtsalt veel kasvuruumi, aga urg ei tundunud üldsegi hull. Mariann ja Maris tunnistasid avause samuti meile täiesti sobivaks ning põnev geoõhtu algas. Minul esimene siinsete tunnelite külastus, põnevust jätkus aga teistelegi. Imetlesime möödudes hallitusseenekunsti, kell 19:37 panime tänase esimese logi kirja. Vahvate kaaslastega on sellises kohas täitsa julge olla. Aitäh Madisele siia juhatamast!

 11 

Meest sõnast, Madis - teeme nii, et see ON viimane :). Igatahes tundus ta neist tunneliaaretest kõige ebameeldivam. Maa all kõndida - OK, aga pugeda, roomata vms - mkmm. A no mis sa teed.

Tegelt see maa-alune osa oli täiesti mõistlik - ei vett, et takistusi, isegi mitte pea äralöömise kohti. Aga see sissesaamine - olgem ausad, raskelt läks ilma libestita. Sass va masuurikas muidugi irvitas, mis temal oma gabariitide juures viga, aga korpulendid võiksid küll midagi kasutada, muidu läheb jukerdamiseks. Sellegipoolest, skoor on skoor, ja seiklemakutsumise eest aitäh ka.

 1 

Otsustasime enne Marianni sündmust teha tunnelituuri. Mul olid mõned aarded küll eelnevalt külastatud, kuid tunnelites on põnev, nii et korduvkülastuse vastu polnud ka midagi. :)

Mulle meeldis, tänud peitjale.

 1 

Tunnelituuri lõpetuseks selline maasikas. Kambaga ründamisest oli kasu, lähenesime lõpust ja aarde leidsime ilma algpunktist juhendit lugemata. Kuna tegemist multiaardega, siis käisime tunneli läbi ja otsisime üles ka alguspunkti. Väga huvitav maa-alune maailm. Tänud peitjale.

 1 

Multi siis multi. Meil läks asjaga kuidagi vales järjekorras ja leidsime enne aarde ja siis vaatasime igaksjuhuks ka vihje üle :) Nõus olen sellega, et üks väga lahedalt säilinud peidukas on aardele leitud. Kunagi olen üritanud isegi sinna minna aga tookord jäi sissepääs leidmata. Nüüd saan ka täitsa aru miks :D Tänud kutsumast!

 4 

See siin avaldas tänastest kahtlemata kõige rohkem muljet. Sest esiteks, siin on tunnelis endas säilinud osaliselt elektrisüsteemi osi, mida ma kuskil mujal pole nägema juhtunud ja teiseks lõpetab tunneli täiesti mitmekordne hoone!!! Kolasime siin kohe mõnuda, väga äge koht. Madisele minu poolt igatahes preemiasildid ja ootan väga, et midagi taolist peitjal veel kuskil varuks on, varsti väljakaevamisel ja geokaardile pistmisel... :D.

 1 

Mulle selle aarde otsimine väga meeldis. Istusin ja nautisin kena suveilma telefon käes :) No seda juhuks, et kibekiirelt päästeamet kutsuda juhul kui ootamine liiga pikaks läheb või vahepeal maa peaks värisema.
Päästeametit vaja polnud ja minu adrenaliinitase jäi seekord normaalsele tasemele. Uhhh, mul seekord ikka vedas sellise tööjaotuse tõttu!
Täname!

 4 

Saanud innustust Piia-Peetri esimesest maa-alusest - Rooduvarjend 6st - kulgesime siia edasi. Ikka samas varustuses e. pooled meist hargivaheni latekspesus nagu parimates SM-erootikafilmides. Autot polnud nagu kuhugi parkida, sestap jätsime selle siivsalt parklanurka. Naastes selgus, et ikka jääme kellelegi ette..
Sisenemine urruauku tekitas väheke võõristust - kitsas, ebamugav, klaasikilde ja sodi täis. Kindaid ka polnud, pikki püksegi mitte. Üldse ei tahtnud paljaid põlvi maha panna, ja ei pannudki. Seni pole vist eeläkäijad siin pea ees sisenenud, aga ma igatahes tahtsin näha, mis seal ees ootab, enne kui tagumiku tundmatusse topin. Nii ma pea ees auku sisenesingi. Ja kui seal juba kohal olin, ei tahtnud enam tagurdama hakata, vaid pöörasin end enne astet kohapeal ringi. Isemoodi saavutus seegi.
Kui gäng juba sees oli, oli edasine lihtsamast lihtsam. Nagu jalutuskäik pargis. Ilus, puhas, veevaba. Isegi laternahoidjad olid laes - vau! Ja see taevatrepp, see on ka midagi uut. Väga omapärane maa-alune, omamoodi kauniski. Nii kaunis kui selline koht olla saab.
Kui me pöörangukohas tühja titevankrit nägime, pakkusin kohe, et siit maalt hakkas Patu käima ning hülgas oma titevarustuse :-D Teda ega ka kedagi teist õnneks tunnelis siiski ei kohanud. Vast on ikka kõik siia sisenejad ka omal käel välja saanud.
Aardeleid ei tulnud liiga kiirelt, aga õnneks ei läinud ka päike enne leidu looja. Mõistlik peidik. Tagasitee kulges sama meeldivalt ja puhtalt, iseenda varem väljutatul järge ajades. Ootan samuti huviga pakkumisi, et Peeter saaks geojaanil täppipanijale õlle teha :-D
Ja olimegi taas päevavalguse nägemiskaugusel. Väljasaamine polnud hõlpsam, sest endiselt ei tahtnud paljaid käsi ega põlvi klaasikildudesse toppida. Koristasin neid sealt veidi, aga eks neid jagub veel. Loodame, et Jutsi ja Hpalangu võetakse kuulda. Kuigi siia mahuks ju 160 meetri taha veel kümneid aardeid.. Aitümps, Madis, viimase maa-aluse eest! ;-) Karp korras.

 12 

Tunnelisuu ees mõtlesin, et peab see siis just selline olema. Klaustrofoobia kas on või ei ole. Enamikul pole, aga neil ei maksa irvitada nende üle, kellel see on. Ma arvasin ka, et see on pigem mingi emotsioon, kuni ükskord lükati ka mind MRT aparaati, kus peapoolne osa oli veel suletud ka. Ja siis tuli seal kitsas torus olla ligi tund. Ülessepoole vaadates näed paari cm kaugusel lage ja aimad allakeerates kuskil varvaste juures valgust.
Väga suurt pingutust nõudis, et mitte röökima hakata. "Kill Bill"i elusalt matmise stseen sai hoopis teise jume ja empaatia haigete inimeste suhtes, kes seda uuringut peavad läbi kogema, tõusis kordi.
Ja nüüd siis jälle. Õnneks ma teadsin, et pilk tuleb hoida enda ees ja tunnelis eesootavad Marje ja Paavo abistavad käed tegid selle võimatuna tunduva sukeldumise reaalsuseks. Üksi poleks mina selle neljanda raskusastmega hakkama saanud (mentaalselt). Edasine oli juba lõbu, seekord veesilmadeta tunnel. Liiklusvahend, mille üks viimasel ajal tuntud geopeitur oli just siin arvatavalt hüljanud, tubaderägastik, milles eksimise välistamiseks kasutasime ökoloogilist märgistust (äraarvajale, mida me kasutasime - minupoolt üks õlle geojaanil).
Tunnel oli huvitav ja mulle meeldis, aga päikesepaiste, rohelised puud õues, päevavalguses säravad kalli kaaslase silmad... need olid esimesed asjad, mida nägin peale koopast väljumist - need on kindlasti ilusamad. Teinekord tuleb siis selle meeldetuletamiseks maa alla ronida.

ja kuidas peaks BMI 27+ hakkama saama?

 1 

Alustasime sellest tunnelist, kuna tundus kuivem jalutamine. Sissekäik oli tõesti peaaegu et majarahva hoovil, kus parajasti ka mõnus olelemine toimus. Möödusime lebotajatest ja vingerdasime sisse. Igavesti vägev, eriti seal keskel kus tundus nagu linnahalli läheks. Tänud.

 2 

Õhtune geotuur sai paika pandud sellisena,et kõigepealt vähe puhtamad seiklused kuniks "otsejoones pessu" välja :)

Sissepääsu ava võiks muidugi vähe suurem olla.Tunnelist naastes oli tsivilisatsiooni pääsemine isegi keerukam.No võta siis nüüd kinni :) Minu jaoks kõikidest nendest Laagri urgudest ilmselt kõige põnevam teekond aardeni.Tänud peitmast

Tänud aarde eest!

 1 

Tunnelid on mulle kogu aeg meeldinud. Eriti sellise sissepääsuga! :) :) Vägev!!! Kui sissepääsemine oli põnev, siis väljapääsemine oli veel põnevam! Seda pikka tunnelit käies tuli meelde, kuidas Odessa taga katakombides sai pool päeva veedetud. Seal siis isehakanud giidi saatel ja küünaldega, mis pidevalt kustusid :) Aitäh peitjale suurepärase maa-aluse jalutuskäigu eest!

 2 

Kaardil lubatud alguse koht oli keset asulat. Tegelikult oli ka nii ja nahkhiirte tarbeks looduslik saareke keset detailplaneeringut täitsa olemas. Uru kõrval asus laste mänguväljak ja tunneli kohal kellegi majake? Tänane esimene tunnel ootas külastamist. Puhhidel olid hommikused mee ja kondenspiima potid puutumata ja potsatasime kõik kenasti tunnelisse. Ohoo! Savil nätsudes kulgesime aga tunnelis edasi ja kolasime ühes varjendis ka. Varjendi põrandal nähtud bituumeni segadik tekitas küsimusi. Tuli välja, et see on metalli huviliste kätetöö. Kukutasid bituumeni laest põrandale, et raudkonstruktisoonid kätte saada. Päeva peale pärast tunneleis kolamist, osutus just see tunnel üheks lemmikuks koos Hüürus olevaga. Urust-pilust väljumisel selgus, et üks Puhhidest ei taha kuulda ühtki ideed või seletamist, sest see aktiveerib koheselt hoopis naerulihased ja nõnda ei saa tunnelist kohe mitte välja. Tore oli, esimene tunnel nähtud, riided puhtad ja kummik tiba savine. Tänud peitjale.

 5 

Ahtake-ahtake... Sisseminek oli kukepea võrreldes väljatulekuga. Minul siis. Teised ronisid nagu treenitud oravad vabalt ja kiiresti igas mõeldavas suunas. Igatahes on nüüd mul kah see aare tehtud!
Sees mulle tegelikult meeldis. Ainult see pragu oleks võinud tiba kõrgem olla. Tänu tunneliaaretele olen viibinud nüüd Tallinna alumisel korrusel täitsa palju. Aitäh kutsumast!

 2 

See oli tänastest esimene. Eks sellega oli kõige rohkem muret ka, et kui kõik räägivad mingitest piludest ja urgudest... mine tea, kas sinna ikka kõik mahuvad ja kui sisse saavad, kas siis ka välja pääsevad....No tagantjärele vaadates polnud hullu midagi - kannatab ka keskmisest suurema gabariidi välja. Kuigi.... ah ei midagi :) Siit siis järeldus, et BMI 27+ on täiesti OK parameeter :). Algus leidus kiiresti, juhised olid selged ja matk möödus ilma suuremate juhtumisteta. Siin-seal savi, mis talla alla kleepus, vett vist polnudki. "Linnahalli" nägime ka :) Lõpu lähistel enam nii kena ei olnud - valgus küll paistis trellitatud ukseaugust, aga sees oli suht hallitanud ja kopitanud, lausa seenetanud olukord. Mõjub hingamisteedele halvasti. Aare oli seal, kus pidigi olema. Karp on nii uue asja kohta kuidagi ligane, aga ilmselt niiskus kodenseerub nendes tingimustes eriti hästi. Aitähh ja edasi uusi nurgataguseid avastama.

Leitud.

 16 

Kuida see ütlus käib, et annad kuradile sõrme ja siis võtab terve käe. Nii see siis juhtus. Lubasin, et teen ühe sünna, ning tegin tööjuures ettevalmistusi, kui klassi hüppab Henry (kolmas klass) ja küsib, mis ma tee. Seletasin talle, et mängin geopeitust ja lähen Käsmu ühele poisile sünnipäeva tegema. Tema ütles, et tema mängib ka geopeitust ja sinna see jutt jäi. Paar päeva hiljem heliseb telefon tundmatu numbriga ja teisel pool räägib Henry ema, et tema poeg tahab, et tuleksin lastele räägiks geopeitusest ja otsiksime mõned aarded. Nii see siis alguse sai. Panime Henriga plaanid paika, et lähme korjame mõned tunneli aarded, kuna ta elab praktiliselt ühe tunneli peal. Kuulsin juba enne sünnipäeva, et pool kooli rääkis, et õpetaja Janar läheb maa alla kolama.
Tegin jälle lastele ühe loengu ja siis oli aeg lahingusse minna. Valisime esimeseks aardeks ikka kõige raskema. Imelik, et mitte keegi ei löönud põnnama. Maa all kuulsin Henri emalt, et tema vanem poeg oli aastaid tagasi, siinsetes ruumides discodel käinud ja vist peale seda olla siis tunnel kinni keevitatud. Igatahes oli see äge aarde otsimine ja siin kolamine oli lastele tohutu elamus. Järgnevalt ootab meid Laagri tunneli lõpp. Ajaloo jäädvustamiseks panen siis siia ka kõigi maa all käinute nimed. Henry, Adeele, Karl, Kert, Lisette, Rasmus P, Mark ja Kristiina.

leitud

01627

 1 

Kui klaustrofoobia ja nüktofoobia sai seljatatud, siis oli tegu täitsa toreda "jalutuskäiguga"

 1 

Väga põnev aare! Kui olime sisse ukerdanud, siis olime nii hasardis ja juba unustanud, et tegemist on multiaardega. Panime mööda tunnelit minema, et mõne aja pärst avastada, et ega me ju ei teagi, kuhu läheme. Tagasi algusesse. Edasi läks juba sujuvamalt. Tänud!

 7 

Pikk tööpäev päikeselõõsas oli saanud ajalooks. Viimaseid jõuvarusid kokku võttes roolisin Kirsikese kenasti värava taha ja komberdasin tuppa. Aga sellega ei olnud tänase päeva üllatused veel lõppenud. Lubati paar hetke lõõtsutada ja siis tuli täita käsku... otsida välja räpariided ja lambid ja teekond uru poole sai alata. Jõudsime parklasse ja arutasime omavahel, et kuna suure kaliibriga kodanikel paluti veel otsimisega oodata, siis ilmselt saame vaid tõdeda, et päästekomandot ei hakka oma parameetrite kinnijäämisega koormama, et tuleme mõni teine homme, kui kõik suuremad tegelased on juba sisse saanud. Meie vestluse ajal nägime väga sihiteadlikku Reixi meile lähenemas. Palusime kodanikul meiega liituda ( millegipärast ei tulnud kellelgi mõtet eelluurele minna) ja ootasime ära ka viimased tulijad. Nüüd jäi vaid see pilu üles otsida. Mnjaa... see oli tõesti pilu...aga enam mitte :P. Peale seda kui meie olime sellest uurdest end sisse pressinud mahub sinna juba märksa kobedamaid kodanikke. Kui olin sisse saanud siis oli tõsine vau efekt. See, mida silmad nägid oli päris põnev. Panime lambid põlema ja asusime seda urgu lähemalt uurima. Jalatsivalikuga läksin küll tiba alt, nii pidin oma tosse kümne küünega enda jalalabade küljes hoidma, sest pidevalt oli tunne, et kohe nüüd eraldub toss mu jala küljest. Minu tossud olid mulle truud ;). Mida ei saa aga öelda Tommi tossude kohta, sest üks hetk käis selja taga lupsatus ja Tomm seisis savis kinni ja õhus kõlkus sokikesega tipa. Õnneks polnud ta liiga suure hooga tulnud, nii sai ta oma tossu ikka tagasi ilma ,et sokis jalg savist ollust puudutaks. Mõnes kohas tilkus midagi ka krae vahele, aga muidu oli täitsa ok. No ja varanduse leidsime ka üles. Tagasi värske õhu kätte saamine oli selle retke kõige koomilisem osa. Aga lähemalt sellest ei räägi, las jääb midagi ka vaid asjaosaliste teada :D.

 7 

Aardekirjeldust lähemalt uurima asudes, tundus, et võib esineda üetamatuid takistusi. Seetõttu sai ka sapööri labidas geovarustusse lisatud. Kohapeal läks asi aga sootuks lihtsamalt. Kui Jänku juba sees oli, siis ega saanud Puhh´gi enam maha jääda. Aga kaevikust välja tulles olid kõik Notsud. Selline teistmoodi asi jälle.

 10 

Päeval viskasin Brunole õhku küsimuse, kuidas oleks tunnelitega? Vastus tuli kohe, et täna. Kamp aeti kokku ja kokkulepitud ajal olime valmis maaalusteks avastusretkedeks. Urusuue, keset elamurajooni oli ahtake, kuid mitte kaugel paistis avar põnevus. Kindel, et enamik siinsest rahvast ei tea, mis nende kodutänava all on ning toimub. Ehk mõni noor lapsevanem poleks siis siia oma elamist soetanudki. Loomulik on, et luurele tuleb minna silmad ees. Olete Te näinud mõnda looma, kes tagurdab oma urgu? Kahjuks on see siin vale valik, seega tuli uuesti sisenemist korrata. Vaenast ei kohanud ning raskekahurvägi võis järgneda. Ja kus siis oli vantsimist. Lõpus kondasime läbi palju ruume, kuni leidsime otsitava. Siia oli tunda ka värsket ja soojemat õhku, seega... Aitäh!

 5 

Plaanisin seda lahedat multit lähipäevil nuuskima minna ning tabasin Merilini õnnetu mitteleiulogi. Nii jube, et aare lendas ignoori ja riided said ka mustaks. No ma ei tea, nõme aare. Sudisin ja torkisin teda Skypes ja keerasin vinti peale, et mismõttes. Ei ole halba ilma ega vale riietust ja oleme palju hullemaid asju leidnud ja bla bla bla.

Lõpuks, kui ma teda sõbralikult norides võrdlesin ühe tuntud professoriga, selgroog murdus ning viimaseks piisaks karikas osutus minu lubadus üksi õhtul käiku nuuskima minna. Et siis teda veel rohkem norida. Õhtul olid Merilin ja Tarps kohal nigu 5 kopikat ning vingerdasime tunnelisse nagu sõbralik rästikupere. Siiamaani ei kujuta ette, kuidas turskemad geopeiturid sealt läbi said, meilgi oli kõht vastu maad ja selg vastu lage. Edasine oli vaid jalutuskäik metroos. Tänan peitjat ja geokaaslasi - täitsa aaret väärt koht.

Lahe vihm laes, paistab selline isuäratav, et peaaegu tahaks limpsida

Seda ust pauguga kinni ei löö. Tegelikult ei jõudnud üldse liigutada

Siitkaudu saaks peaaegu sirge seljaga õue. Peaaegu.

Eelmised on toa täiesti koristamata jätnud. Tundub, nagu oleks mingi suurem läbu olnud.

Peaaegu nagu metroos jalutaks.

Selline hallitus, mis paistab välja nagu suhkruvatt. Tahaks proovida, aga äkki on säilivuse ületanud või midagi sarnast.

 4 

Lausa rõõm oli järjekordse uruaarde avaldumine. Mulle sellised kohad väga meeldivad. Roomasime tunnelisse ja seadsime sammud vajalikus suunas. Vot see oli ikka hulga põnevam kui varasemad, mastaap oli teine! TFTC!

 8 

Peale mitteleiulogi hakkas asju juhtuma. Ega vist ei olekski seda aaret niipea uuesti otsima läinud, kui Miki ei oleks mulle Skype’s konkreetselt palke alla laduma hakanud, mis viis välja selleni, et õhtuks sai kokku lepitud ühiskülastus. Täiesti uskumatu, mida suudab teha üks mittesoovitud arvamus. Sellist hagu pole igatahes ammu saanud :D

Protseduur algas täpselt samamoodi nagu õhtu enne, ainult et koledaid sõnu oli vähem ja lae alt saime tulema. Suhtumiselt püüdsin end samuti kokku võtta ning mõista, miks on üks karp järjekordselt kuhugi hüljatud paika loobitud, aga mõistmine piirnes paraku ikka vaid sellega, et see on mu enda probleem. Sõna „ajaloohõng“ on minu jaoks pigem hellitav nimetus vatina vohavate seente spooridele, mis seal õhus ringi lendlevad.

Edaspidi püüan jääda enda tasemele vastavate maastik 1.5 aarete juurde ja tunnelitesse ronin vaid erakordselt hea tuju või seltskonnaga. Aitäh, Madis, vähemalt emotsioonitu see leid päris kindlasti ei olnud ;)

 2 

Teist päeva järjest sain selle aarde pärast riideid pesta. Teisele ringile ei läheks, sissehingatud hallituse doosist peaks jaguma päris pikaks ajaks. Denx.

 3 

Neid käike siin mu maja taga põllu all ikka jagub ja kõik nad mul siiani käimata. No kohe üldse ei kisu sinna. Ainukesena selles tunnelis olen ma aastaid tagasi käinud ja seal samas nullis lapsena laagrit pidanud, aga siis oli käigu avaus täiesti lahti ja polnud mingit müüri ning võis rahulikult sirge seljaga sisse marssida. Tunneli teises otsas oli sel ajal vene sõjavägi ja võis nende kirsasaabaste samme kuulda ja isegi jutukõminat, seega sinna teist korda minna ei tahtnudki, sest kes teab mis juhtub kui vene soldatile vahele jääb. Nüüdseks on see kõik ajalugu ja kuna oli teada, et seal saab kuiva jalaga käidud, siis ei saanud ju ometi oma kodule kõige lähemat täppi külastamata jätta. Pealegi ikkagi väike nostalgialaks ka. Õnneks on mu vööümbermõõt ka veel selline, et 4.0 aardele ilma probleemideta ligi pääsesin. :D Tänan!

 1 

Tunnelitetripist sai lõpuks tunnelitripp. Maril oli kodutöö ilusti tehtud ja seetõttu pääsesime suuremast üleriiete määrdumisest. Kõik läks algusest lõpuni väga sujuvalt, mõnus astumine oli. Aitäh!

Kiire leid, tänud.

 6 

Googeldasin seda kohta enne Laagri tunneli lõpu peitmist, aga kuna piltide järgi tundus sissepääs suletud olevat, siis puudus huvi kohale tulekuks. Arvan, et kui olekski tulnud ja samasugust sissepääsu näinud, siis oleksin käega löönud. Nüüd kui oli teada, et sisse saab, siis tuleb proovida. Õnneks Tarmo üldse ei kõhelnudki ja ma ei jõudnud mõtlema hakatagi kui ta sisse hakkas minema. Hea meel, et esimesena ei läinud, ühel hetkel tuli imelik tunne, kas lõpp ka juba tuleb? Siis teised juhendasid. Ei kujuta ette, kuidas kindlustundeta seda peitmas käia oli. Veel pani imestama, kuidas Karli helesinine särk puhtaks jäi. Kuigi üldpildis oli samasugune tunnel nagu teisedki, siis igal käigul on omapära. Lõpp oli lahe, kahju et radarijaama ei jõudnud minna. Mu jaoks selle aasta parima maastikuga aare, seda nii alguse kui lõpu tõttu. Küll aga võib mõni ujumine mu arvamust muuta :). Hea meel, et sellistesse kohtadesse aardeid peidetakse. Kahjuks on nüüd vist kõik Laagris aaretega tähistatud?

Kunagi ~6ndas klassis pärast kooli tuiasime ringi ja kohalikud teadsid seda kohta. Kahjuks mäletan väga uduselt, olime tee ääres mis viis koeradevarjupaika. Vist sai maapinnalt vaadata suurde betoonist seintega auku, kuhu mingit moodi (enam) ronida ei saanud. Läksin ka ise kuskilt U kujuliselt trepist alla, aga kuna nokia 3110 ekraan hästi ei valgutanud ja huvi ka puudus, siis kaugele ei läinud.

 5 

Vantsisime nulli ja minu hämminguks midagi tunnelilaadset ma ei näinud. Vaidselime Kristjaniga kas see on ikka õige koht. Lõpuks jõusime arusaamiseni, et on küll. Kuna tunneliava oli nii väike siis tegin ettepaneku labidas tuua ja see suuremaks kaevata, minu idee laideti maha ja öeldi, et ei ole vaja järgmistele asja liiga kergeks teha. Esimesena kadus urgu Kristjan, siis mina ja viimasena tuli Aivar järgi. Minu imestus oli suur kui reaalselt tunnelisse jõudsime, see oli suursugusem kui ma olin ette kujutanud. Aivar pani ees punuma, ma lonkisin rivi keskel (seal ol mõnna ja turvaline, kollid ei saa ei eest ega tagant ligi hiilida ja kuhugi käiku ära lohistada) ning Kristjan oli viimane. Lõpu leidsime suhteliselt kiirelt ja saime nimed kirja.

Libistab ennast urgu

Ei taha hästi mahtuda

 4 

M2nnikul olime loogilistega saanud ennast ilusti geolainele. Siin nyyd Yhines meie tiimiga veel Karl. Kodus kaardilt asja vaadates veel imestasin kuidas nii avaliku koha peal kll tunneli sissep22s olla saab. Koha pealne vaatepilt v6ttis aga kukalt kratsima kll. Lambid p6lema ja nii ma v2hi kombel urgu kadusin. Sees olles viskasime veel nalja et kui nyyd viimane mees ukseavasse kinni j22b, siis tuleb kyll pikk ja pime 88 :D &nnex k6ik l2x libedalt. 12 sammu hiljem tegi kummik naks naks muda peal. Aga kogu teekond oli yllatuslikult h2sti l2bitav. Kuna siinse ahela sissep22sud on p2ris p6hjalikult t6kestatud siis oli ka siinne milj66 palju paremini s2ilinud. Sarnaselt Komandopunkt Orbitale sai ka siin korraliku ajalooh6ngu tunda. K6ige pealt saime ikka korralikult k6ik nurgatagused ja tasandid l2bi uitada ja siis j6udsime ka 6igesse ruumi. R66msad smileyd kirja ja juba seiklesime tagasi. 6nnex tagasitee l2x nyyd palju libedamalt kui teadsime kuhu vaja minna ;P T2nud geoseltskonnale ja Madisele ajalootunni eest ;)

 7 

Päeval mainis Kaupo, et õhtul seitsme paiku plaanib ta minna vaatama kuidas Tarmo ja Silver ta loogilist karastama hakkavad ning lisas, et pärast seda võibolla kolivad maa alla tunnelitesse. Antud järelplaan sobis mulle perfektselt, sest just siis saan töölt lahti ja igasse uude külastamata tunnelisse lähen suurima hea meelega kondama.

Geovarustus oli mul pea puudulik - olemas olid ainult kummikud. Viimases hädas haarasin töölt ühed dressid kaasa. Pealambi sain laenuks Kaupolt. Silverilt sain viimase logimata loogilise lahendamise jaoks sobiva abivahendi. Olles jõudnuna pea olematu sissepääsuavani olin jätkuvalt liiga linnainimese kombel riides. Jooksin tagasi autoni, viskasin jope ja särgi minema, ning võtsin pesumasina külastust ootava töösärgi.

Esimesena lahkus jalad ees meie seast Tarmo. Usaldus Madisesse oli tugev, sest Silver läks samamoodi kohe järgi ennem kui oli tulnud adekvaatset vastust kohale jõudmisest. Ei jäänud meil Kaupogagi muud üle kui järgneda hulludele. Kõht käis vastu maad ja selg vastu lage. Mõne mullatera võrra läks jäneseurg kindlasti laiemaks. Suurema kaliibriga otsijad peavad natukene siiski ootama, oht kinni jääda on vägagi reaalne. Tunnel oli pikk ja ootamatult kuiv. Rooduvarjend oli ümberkaudsetest kõik täiuslikum. Iga rellakaga jorss sinna sisse ei pääse / rooma. Isegi paks metalluks oli veel alles. Ruumide avastamist jagus kauemaks kui keskmise sarnase ehitise puhul.

Tänud Madisele olemast katsejänes jäneseurku pugemisel ja teisi ebanormaalseid inimesi seda sama järgi tegema kutsumast. Mulle igatahes väga meeldis. Loodetavasti leiad sa veel sedalaadi kohti kuhu karpe poetada, aitäh!

 3 

Tsiteeriksin Tarpsi, aga tegemist on koguperemänguga. Riided on pesus, väärtushinnangud üle vaadatud ning aare ignore listis.

 5 

Õhtu oli veel noor ja seltskond väge täis. Pidavat olema ka ju tossudega võetav aare. :P Karl oli ka haisu ninna saanud, et meil plaanis seda vallutama tulla ja liitus seltskonnaga. Nii me parklatesse eri nurkade alt kohale vajusime. Kes neljal, kes kahel rattal põrisedes. Üllatusin asukohas, et nagu mismoodi!!! Kas siin saab olla!!! Ja tuleb välja et ongi. Sissepääsu oleks ma pigem jänku uruks pidanud ja mütsiga löönud. Õnneks meil oli üks segane mitte-jänes kaasas kes kohe hulljulgelt asja uurima asus. Et nagu wtf! Tulevane ... kes peaks nüüd just rohkem võsakatele keskenduma, on võtnud ette ikka eriti karmi teekonna! Ma ei saanud kehvem olla ja kobisin järgi. Paistab et teised ka mitte ja peagi oli kogu punt valmis edasi liikuma. Aarde avaldudes käis küll peast igasugu mõtteid läbi, et kas ikka peab neid aardeid igasse auku toppima, siis kohapeal olin ma vägagi rahul et Madis meid siia tõi. Uus tunnel ,uued kohad, uus väljanägemine. Pealegi enamike aarete juures käiakse ainult korra, aga minu katakombide isu ei täitnud isegi need neli külastust ära. Hea et siiski potased kirsade vastu olin vahetanud. Otsest vett küll ei olnud, aga seda läga tossu küljes poleks küll näha tahtnud. Mõnus teekond juhendite järgi meid kohale ka viis. Pimedad ei olnud, aga õigesse kohta sattusime siiski alles siis kui kõik muu oli läbi käidud. Nimed läksid kirja kolmandale reale. Taanduda otsustasime siiski tagaukse kaudu.

Lahe koht, tänud.

 6 

Nii kui ma selle aarde avastasin peale tööpäeva lõppu, viskasin mõttes juba silda, sest saab jälle minna tunnelitesse kolama. Leppisime Jutsiga kokku, et toon Liina nulli kõrval olevale piule ja kohtume nullis. Mõeldud tehtud. Parkisin auto parklas ja saatsin Liina kolleegide juurde pidutsema. Kohtusin ka peo perenaisega, kes on tegelikult selle suure kraavi, ehk sissepääsu ametlik omanik. Perenaine küsis, et kas tuled meiega või lähed ka sinna. Ise sõrmega kraavi poole viibates. Selle lausega sain aru, et siin on täna juba rahvast liikvel käinud, nii et FTF-i lootust pole, aga väga ägeda elamuse võrra saab jälle rikkamaks. Valisin ikka tunneli vallutamise. Tõmbasime vammused selga (tänud Jutsile, kes mulle Sveni riided tõi, kuna mul endal sellise matka jaoks olid ainult pikad kalamehepüksid). Matk tunnelis oli mõnus. Teadsin küll, et see tunnel on olemas, aga olin kindel, et siia sisse ei saa. Seda oli rääkinud tunneli perenaine. Huvitav üllatus oli see, et siin ka nii palju ruume veel on. Perenaine teatis rääkida, et aarde asukohas pidi lausa mitu korrust maa all olema, aga kõik see on vett täis. Leidsime ka koha, mis sinna sügavustesse viis, aga kahjuks paistis august vesi. Seega, kuna sukeldumis ülikonda kaasas ei olnud, siis jäi sügavamate korruste külastamine sellel korral ära. Aarde leidsime, mitte siis päris esimesest kohast, vaid teisest, kuna olime jätnud juhistest vahele ühe punkti. Kuna mul olid käed üpris mudased, siis jäi logimise rõõm Jutsile. Juts võttis logiraamatu lahti ja ei uskunud silmi. Polegi keegi siin käinud. Käskisin kogu raamatu üle lapata ja tõesti polegi keegi käinud. Juhuu FTF. Peale logimist, vaatasime veel kõik võimalikud nurgatagused üle ja siis sama teed pidi tagasi. Huvitav, et sisse saamine oli kergem kui välja tulemine. Kuna mind ootas ees trenn, siis tormasin kohe minema. Peale trenni sain peremees Madiselt kõne, kus uuris minu emotsioone. Loomulikult olid mul emotsioonid laes. Aga kui kõne lõpetasime, tekkis mul huvi, kuidas ta teadis, et me otsimas käisme, kuna me polnud veel loginud. Õhtul kuulsin Liinalt, et mingi seltskond oli nende pidutsemise ajal kraavis luuret pidanud. Seega on mul kole kahtlus, et permees ja kompanii jälgis täna meid kaugusest, aga see ainult minu oletus. Igatahes suured suured tänud permehele nii ägedasse kohta toomast. Hmm. Madis ma märkasin, et olen nädala jooksul kolme sinu aaret ostimas käinud ja kae imet kõikidel kordadel FTF. Aitäh et tood aarded mulle tööle kätte ;)

Natüürmort: Tops ja kaas. Üks on mäda, teine nagu uus.

 7 

Selle aardekirjelduse juures saan öelda, mina, kui vähetsiteeritud autor... aga vähemalt tsiteeritud, aitäh selle eest.

No ja võitlus kollaste täppidega on ikka nii intensiivne, et täna tööpäeva lõpupoole sai lollustega tegelema hakatud. Ma ei arvagi, et ma olen liiga normaalne, aga sellistesse kohtadesse ronimine on ju suisa ebanormaalne. Siiski on mingi vägi, mis sinna veab, ükskõik kui raske see algus ka poleks.

Kokkuvõttes vahva aare, mõnus multi ja riided kõik pesus. FTF Janariga kahe peale 15.05.2018 kell 17.06.

Siin veel aaret pole aga küll Madis paneb :)