11 

Kolmepäevase "rabatuuri" viimaseks planeeritud otsimine. Logidesse ja maastikunumbrisse ei süüvinud ja sõitsin rattaga kuhugi metsa. No vähemalt toit, kummikud ja käimiskepid mul olid. Kui õige raja lõpuks leidsin ründasid mind mingid õudsad putukad, kes juustesse ja lausa silma pugesid. Muidu polnud mitu päeva kusagil ühtki putukat segamas. Seiklus rabas oli äge. Esimeses punktis oli keegi üle lauka ujunud (või uppunud). Ega endal oli ka uppumise hirm. Ei kujuta ette, kas täies varustuses selliste kallaste korral sisse sadades sealt välja kah kuidagi saaks. Ujumiseks tundus vesi külm ja räätsad ei oleks siin eriti aidanud. Tükk aega leiutasin seal mingit purret. Esimese punkti sain isegi peale pikki katsetusi ja sissevajumisi leitud. Aga värisesin ka siis juba suurest hirmust. Seiklesin siis teise punkti juurde. Seal olukord veel hullem. Kuna hakkas hämarduma ja olin sumpamisest päris läbi siis loobusin. Mets oli ka kole kaugel kust purret tooma minna. Lõppude lõpuks kindlal metsarajal olles ei osanud tükk aega veel normaalselt kõndida. Juba pimedas jõudsin ratta juurde ja küll ma olin õnnelik seal pikutades. Sain aru, et olen pääsenud ja sõitsin kümnekonna kilomeetri kaugusele kuuti ööbima. Tänud ägeda väljakutse eest. Eks järgmine kord tulen parema varustusega või ajal. Seekord sain vähemalt karbitäie jõhvikaid.