Aarde on peitnud geopeitur mariareiljan, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.

Aare asub Põdra turbarabas, mida kunagi kasutati turbakaevanduseks. Mida siit näha saab, on vanad turbakaevanduse väljad.

Siin kaevandas umbes aastani 2015 turvast firma nimega AS Ket. Turbakaevandamine lõpetati, sest turba kvaliteet ei vastanud enam nõuetele ja turvas polnud enam nii puhas. AS Ket’i tehas asub aardest kirde suunal umbes 2 km kaugusel. Tehas on praeguseks maha jäetud, isegi osa vanast tehnikast on seal veel alles. Tehase kõrval on elumaja, kus tookord elasid mõned töötajad ja praegu elavad ikka veel osad endised töötajad. Endise tehase alal saab ringi kõndida, soovitan aga ettevaatlik olla ja mitte inimestele silma jääda. Google Maps’i satelliidipildi pealt on näha, kus tehas asus.

Mu isa töötas selles turbakaevanduses päris palju aastaid. Tema kirjelduste põhjal seletan, kuidas turvast toodeti ja pakiti.

Kõigepealt kaevandati soo peale kraavid, kus soost üleliigne vesi ära juhiti. Siis freesiti turbast üks kiht spetsiaalse freesiga lahti. Järgmisena segati lahtist turvast selleks, et ta ära kuivaks päikese käes. Järgmiseks lükati turvas vaaludesse, mis olid 5-7 cm kõrgused, ja siis hakkasid kogumismasinad turvast vaaludest punkritesse koguma ja soo äärde toimetama. Kuivatatud turvas oli suhteliselt kerge ning punkrite mahtu mõõdeti kantides (kuubikutes). Soo ääres aunatati spetsiaalse roomiktraktoriga turvas suurtesse vaaludesse, mis olid 8-10m kõrged. Sealt vaaludest hakati siis turvast suurte autodega tehasesse viima, kus turvas spetsiaalsetesse kottidesse pakendati. Pakendamine toimus nn. tsehhis. Pakendamise käigus sõeluti turvas vastava suurusega fraktsioonideks ja pakendati kottidesse. Pakendatud turvast viidi enamasti välisriikidesse, põhiliseks importijaks oli Holland.

Soos kuivendatud turvas, mis üle jäi, viidi kolhoosidesse ja sovhoosidesse lautadesse loomadele alla panemiseks, sest turvas imes kogu virtsa väga hästi endasse.

Tehases oli püsivalt 15-20 töötajat tööl, kõrghooaegadel isegi rohkem.

Praegu on endisest kaevandusest näha aarde ümbruses vanad väljad, kus loodusel on vaja nüüd ennast taastada. Vaikselt hakkab mets peale kasvama ja osa endisest sooalast on isegi vee all. Erinevatest väljadest viivad läbi betoonplaatidest ehitatud teed, mis praeguseks on juba kohati paigast nihkunud ja seal autoga sõita ei soovita, sest kui ühel hetkel tee väga nihkunud peaks olema, siis keset teed ümber pöörata ei saa.

Kuna vana turbakaevanduse ala on tume ja päikselisel ajal on seal väga soe, siis armastavad selliseid kohti ussid, k.a. rästikud. Kõndides peab väga ette vaatama, sest rästikuid on palju ja nad on mürgised. Soovitan kummikuid kanda. Tuleb ette vaadata, et rästikupesasse ei satu – ka neid on seal palju.

Vana turbakaevanduse alal saab üldiselt ringi kõndida (soovitan betoonteedel püsida) ja seda sürreaalset loodust nautida. Parkimiseks soovitan lugeda parkimise infot, kus on erinevad soovituslikud koordinaadid ette antud.

Kogu see info siin on minu isa käest saadud, kes töötas turbaväljadel ja tsehhis ka.