Salava

Krista korraldatud reis Loonalaiule ja Salavamaale. Äge reis vahva seltskonnaga toreda paadimehega ja suurepärase ilmaga. Aitäh kõigile ja peitjale ka!

Olime paadikapteniga kokku leppinud kella ühese stardi. Selleks ajaks olime meie Hiiumaalt ja teised mandrilt sadamasse jõudmas. Sõit oli mõnus, üllatus, et saared nii kaugel asuvad. Esimesena pandi meid siin maha, aardest päris päris kaugel, linnulennult 900 m aga kalda äärt merd pidi minnes pea kaks kilomeetrit. Kohati ulatus vesi peaaegu vööni. Seni kuniks meie aardeni jõudsime, traalis paat meile järele ja saime vähese jalavaevaga paati tagasi. Kast vedeles maas, panime selle puu otsa tagasi, kaua see püsib seal, ei oska kosta.

Tänud

Alustasime siiasõitu kell kaheksa hommikul Tallinnast. Kell üks alustasime siit sadamast paadiga sõitu sellele aardele koos Krissu ja Daunoga. Lisaks meile Maiga oli kaasas ka geokoer Freddi, kes jäi paati meid ootama. Aardeni kõndides jälitas meid mootorpaat ning tagasi paadile ei pidanud enam väga kõndima. Tuli välja, et meretase seekord tavapärasest 30cm kõrgem. Meile see väga sobis. Aitäh!

 2 

See oli teise (geo)retke, mille koos kolleegidega, kellega kaks aastat varem olime Soomaal käinud, ette võtsime, esimene aare. Kuna rohkem kõrvallauseid ei tundunud eelmisesse lausesse põimida enam viisakas, siis täiendan eraldi lausega, et sel ajal ei olnudki aarete avastamine reisiseltskonna põhieesmärkide seas, vaid kuna üks meist, geoloog, oli aktiivne geopeitur, siis sattusime oma väiksel süstamatkal Vilsandile ka mõne teele jäänud aarde juurest läbi.

Teekonda alustasime Elda poolsaarelt ning nii algas minu esimene süstasõit merel. Lõukasopist välja jõudes hakkasime kohtuma ka päris loksutusvõimeliste lainetega, mis seni süstasõidu kontekstis vaid rahulike kodumaa jõgedega piirdunule esiti üsna „ergutavalt” mõjusid. Kui esimesed suuremad lained said nõnda üle elatud, et süst oli ikka püsti ja mina poolest kehast läbimärg, kadusid mured ja sõit sai sisse rõõmsa hoo. Esimene vahepeatus oligi Salaval, kus oleks vabalt võinud lähtuda põhimõttest „milleks minna otse, kui saab ka ringiga”, aga inimeseloomal on inimese loomus. Pärast väikest seiklemist said nimed logiraamatusse kirja. Aitäh peitjale!

 1 

Metsik. Suurimad tänud siia juhatamast. Teine georeis kolleegidega; esimesel korral Soomaale, praegu siia läände. Alustasime kajakitega Elda telkimisalast, kuhu sai jäetud ka auto. Telgiplats ise oli mõnevõrra kahvatu, aga sellest veidi maad eemal rannikul kõik linnukesed ideaalseks õhtulõkkeks ja telgiks olemas. Kui esimesed 10 minutit sai süstas mõnevõrra ettevaatlik oldud, siis esimese murdlainega sai läbi leotatud kõik nabast põrnani ja edasi läks sõit juba muretumalt. Äärmiselt nauditav. Üks toredamaid georetki. Aardele lähenesime otse läbi võsa idast. Alusele naasesime juba ringiga mööda rannikut, mis võttis isegi vähem aega, kui padrikus sahkerdamine. Aitäh!

Siia aarde juurde oli kõige nauditavam sõita. Mõnusalt lühike ots ja väsimust veel ei olnud. Süsta jätsime vetikasele paeplaadile ja jalutasime kivivallini. Ronisime sealt üle ja otsisime aarde üles. Tagasi süstani jalutades otsistasime, et ümber Nootamaa ei sõida vaid läheme otse Loonalaiule. Ise seal laidude vahel olles olid vahemaad ikka tunduvalt suuremad kui kodust kaardi pealt vaadates.

Olles päeva esimese, Uus-Salava aarde üles leidnud, oli aeg sõuda aardeni, millest sai kõik alguse. Arvo niiöelda kius, mille tõttu saavad teha geopeiturid erinevaid seiklusrikkaid sõite Eesti läänepoolseimate maalappide vahele. See oli meie päeva lemmik vahemaa. Istusime Uus-Salava juures paati. Kõik oli selge kuidas käib. Uim sirgelt vette, ronisime kordamööda süsta, põlled ette, aerud kätte ja märkamatult, mõne minutilise sõudmise järel, näitas Maire telefon vaid 200 meetrit aardeni. Vesi oli kaldast päris kaugel aga randumist see ei takistanud. Mere ja jää poolt tekitatud vall oli väga uhke. Mööda selle kallast kõndisime enamvähem nulliga risti ja seal oli näha geoerosiooni, mis oli tekitanud sellest vallist paariastmelise trepi. Kadakate vahel natukene kriimustamisat ja päeva teine leid oli käes. Pärast noppisin valli pealt veel mõned paremad kivid, et veepiiril lutsu loopida. Aitäh aarde eest Salava saarte aarete teerajajale!

Tänud.

Abrukal kulgedes tekkis idee, et neid saarekesi siin ümber ju tegelikult veel ja kuna meid siin suurem hunnik koos, siis oleks ju hea võimalus nendel koos ära käia. Nii saigi söögilauast võetud kõne paadimehele, kes samaõhtuse plaaniga päri oli. Maire ja Karl aga olid plaaninud sinna juba teiste veesõidukitega minna ning Merle ei tahtnud oma poolmugudega tehtud plaane seekord ära jätta, niisiis saabusimegi sadamasse kolmekesi.
Mina pole kunagi paadiga merel olnud. Õnneks oli meri rahulik ning minu esimene kogemus oli väga tore. Päike paistis ja vesi oli oioioioioi kui soe. Sõitsime paadiga mõnekümne meetri kaugusele Salavast, kust me kondimootoril aardeni läksime. Täitsa rajad olid veel sees eelmistest käijatest. Lühikeste pükstega said jalad jälle korralikult vatti. Isegi veri oli väljas, kuigi ega minu puhul ei imesta. Kes mind teab, siis mul on alati :D
Igatahes aardeni me jõudsime ja leidsime ning kõmpisime edasi Uus-Salavale. Aitäh! PS! Paadimees oli ülimalt lahke ja tore ning järgmiste sõitjate soove ootab Paul-Robert Helk numbrile +372 51 49 917 :) Ja olge lahked ja pange kokku viiene seltskond, see on kõige optimaalsem!

Abrukal olles tekkis käigu pealt mõte, et pärastlõunal võiks minna Vilsandi laiudele paadisõidule. Abrukal helistasime paadimehele ja aeg paadisõiduks sai kokku lepitud. Paadisõitu alustasime Atla sadamast ja esimese laiuna oli sihiks Salava. Randudes oli aardeni astuda kilomeetri jagu ja tegime seda mööda laiu rannaserva kus taimestik liikumist ei takistanud. Tagasi paadi juurde jõudes liikusime jalgsi Uus-Salavale.

Loonalaiult sai järgmiseks siia sõidetud. Kuidagi jube tihe ja läbipääsmatu taimestik tundus siin kasvavat. Ilmastik oli endiselt super ja ka siia sai logi muretult kirja. Tänud!

Need Eesti kõige läänepoolsemad aarded polnud küll algselt plaanis ära noppida. Ingel olid aga õnneks mingid kokkulepped kohaliku paadimehega tehtud, kes lubas Salavatele ja ka Loonalaiule sõidutada. Kuna sellisest võimalusest tuleb kinni haarata, siis saigi kaunisse Atla sadamasse sõidetud ja sealt paati hüpatud. Esimesena jäi teele Salavamaa koos oma ühe aardega. Vesi oli kohati ikka väga madal, et lähenemisteed tuli valida ja kohati üpris aeglaselt saare poole hiilida. Mingist hetkest õnnestus siiski ankur vette visata ja ise järgi hüpata. Aarde leidmine erilist raskust ei valmistanud. Pärast logimist liikusime mööda kallast kuni veetakistuseni, mille taga asus Uus-Salava aare, kus pidime otsustama, kas minna edasi jalgsi või paadiga. Aitäh aarde eest!

Ilmselgelt on selle saare ümbrus olnud vandiraiujate paradiis. Meri on siin korralik madalike ja kivide rägastik, kus vaid kohalikud õigeid teid ja läbipääse teavad. Paadimees tõi meid kenasti Salava alla, kust põlveni vette sulpsates pääsesime saarele. Lääne kallast mööda jalutasime aardeni ja nautisime head ilma. Väikesaared on mõnusad. Tänan.

Tänud Aarde eest!

 1 

Vaatasin naabersaart ja teadsin, et paari päeva pärast olen Saaremaal tagasi matkamas koos noortega ja siis juba Loonalaiul ka. Hetkel siis oli kahe saare vahel vesi ja aeg. See oli nii kummaline tunne. Vaadata ja mõelda, et siin pool vett olen just praegu ja sealpool vett mõne päeva pärast, aga vahepeal on see mõni päev kogu oma tegevuste ja kaugustega. Aitäh vahvas kohas aarde eest!

 2 

Minul jääb ainult leppida teiste kirjutatuga.Olen õnnelik ,et mind kaasa kutsuti ja sain seda kõike nautida.Tänud peitjale ka,muidu poleks ju siia tulnud.Aitäh!

 7 

See on justkui detsembrilõpu jõuluvana ja päkapikud, või siis varahommikune päikesetõus või rändlinnud kevadel - ei tea täpselt kust ja miks, aga need tulevad alati. Sama on Krista reisidega. Millalgi suvel tuleb Kristalt pakkumine, millest keelduda ei saa...
Ja nii leidsimegi end peale töönädalat reede öösel Atla puhkekohast, oodates teiste saabumist. Ilusaid, tarku ja toredaid inimesi liitus hommikulgi veel juurde ja sedasi sai kulg üle vee, ümber veetaguse maa justkui mediteerimiseks. Seal kuskil oli ka üks konteiner (hoolega ehitatud ja paigaldatud). Aga mulle jäi meelde just kulg. Jutud, mis mind minu teel saatsid, kaaslased, kes olid kõrval ja ees. Maad ennast ju eriti ei saanud näha, kuna seda kattis raskelt läbitav taimestik, Samas kõndimine piirialal, kus maa võitleb pidevalt merega, kus elu on liigirikas, kus ühel hetkel oled astumas kindlal kivil ja siis viskad endale ootamatult ideaalse spagaadi ja rõõmustad vaid hea, et liigesed ja riided terveks jäid, on elamusterikkaim.

Kunagi kui salava aare ja enne seda oli vist ka Vilsandi MJ peideti ja avaldati - tabasin ka mina kaarti vaadata. Avastasin, et oma esimese aarde olin peitnud Lammastepangale selliselt, et see oli Eesti läänepoolseim aare aastaid. Korraks tekkis mõte, et võtaks õige koha tagasi aga loobusin ruttu. Salava on kindlasti oma koha ja teostuse poolest väga väärikas olemaks Eesti läänepoolseim aare.

 9 

Juba eelmise suve paadiretkede põhjal võis uskuda, et Krista korraldab meile lisaks sõiduvahendile ka sobiva ilma. Nii oligi, väike kahtlus, et paadisõit võib ka ära jääda, oli asjatu. Hilisõhtul jõudsime laagriplatsile, homne paadimees käis meid üle vaatamas ning väljumisaega kinnitamas.

Hommikul startis Virumaa kamp esimese paatkonnana Salava suunas, meil oli aega veel telklas uimerdada ning sadamas hängida. Varsti oli tore kapten Robert tagasi ja lõbusa lõõpimise taustal lehvisid nüüd meie lokid kihutava paadi pardal. Mõned sammud läbi mere ja võisime saareringile suunduda, saime kõrvenõgeste ja ohakatega paljaid sääri kraapida ning kadakavõsas ragistada, aga suurem osa jalutuskäigust oli puhas lust, aeg-ajalt tuletati meelde, et uurige ikka põnevaid kive ka vahepeal, nii igaks juhuks.. uurisimegi, ise täpselt aru saamata, mida nägema peab.. aga igati naljakas oli.
Paadimees polnud esimese vahetuse sõidutamiselt veel tagasi jõudnud, nii jäi meil aega veel mõnusalt soojas merevees kahlata ja ümbrust uurida.

Tagasiteel tekkis väike elevus kui paat järsku seisma jäi, silmadega otsisime abivahendeid ja juba koostati aerutajate graafikut, kui silmasime paadis vaid ühte aeru, tuli mitmeid lõbusaid ettepanekuid kamba merehädast päästmiseks. Muigasin omaette, sest eile oli mul väike võimalus jääda merevangi Kõinastu laiule, kas nüüd sama oht siin.. Õnneks või kahjuks paadimees siiski tuvastas kiiresti vea, kerge tankimispaus ja kihutasime edasi kalda suunas.

Oli väga vahva! Tore seltskond, ilm super, vesi soe, aare leitud.
Tänud peitjale ägedasse kohta kutsumast!
Lahe koht, siia tuleme hea meelega varsti jälle..

 9 

Seda, et Krista suur unistus on Salavale minna, teadsin ammu. Samuti seda, et on puhas juhus, kas mulle kuupäev sobib. Lootsin, et sobib. Õnneks sattus minek Koprakarikale, millest Siim osa võtta ei soovinud, nii et panin end rõõmsasti kirja.
Sellest, mis kuupäev meile sobib, on muidugi vähe kasu, kui loodus teisiti arvab. Algselt planeeritud reis saigi varasemaks tõstetud, et samal päeval veel hülgeidki vaatama minna. Pühapäeval poleks Allirahule enam saanud. Õnneks oli kapten rahulik ja sõbralik mees. Käis vaatas meid juba südaööl, kui Orissaare seenemetsast saabusime, üle. Tõi isegi sumedat valgust juurde, et end paremini tunneksime ja puhus rõõmsasti juttu. Sellest kahjuks suur osa mu kõrvadeni ei jõudnud, sest nüüdseks olime pealambid üles leidnud ja püstitasime telki. Vabandust, Piia, et sind pimestasin!
Hommikul sõitsime esimese tiiruga Salavale. Potsatasime kivisesse merre Kajaka- ja kormoranisaare kõrval ning kõndisime kaldale. Vesi oli palju soojem, kui arvasin. Mõnus ja värkendav oli! (Kahju, et puhkus juba läbi sai, oleks tahtnud sealkandis palju kauem olla!)
No igastahes läksime kaldale ja jalutasime suurema ringiga mööda rannikut aardeni. Vaatasime kapsast ja adru ja erinevaid kive. Piret leidis omale mitu spunki. Aarde juures tuli korraldada rünnak kadastikku. Mõne tilga vere hinnaga saime nulli ja juba saime hakata nimetähti maalima ning tervitusi sisse kandma. Jõudsime ju siiski mõned minutid enne teist satsi. Siis kõndisime saarele ringi peale. Väga lahe oli!
Aitäh Arvole peitmise, Kristale reisi organiseerimise, Aivele ja Merlele maa- ning Robertile merepealse transpordi eest! Kaaslastele tänud, et teiega nii vahva matkata on! See reis oli suurepärane lõpetus mu selleaastasele puhkusele!

 8 

Krista-Reisen oli seekord plaani võtnud Salava saare külastuse. Kui kutse saabus siis väga pikalt ei kaalunudki, kas minna või mitte. Väikseid kõhklusi ehk tekitas ilm, sest aega oli sel hetkel reisini veel nii palju, et täpseid prognoose oli raske paika panna. Oleks teadnud, et Kristal ka ilmataadiga nii hea diil oli sõlmitud, poleks enam mingit mõtlemisaega vaja olnud ;)
Laagriplatsi jõudsime juba reede hilisõhtul kui väljas juba suur pime. Pealambid suunati näkku ja raske oli tuvastadagi, kellega hommikul merereisi ette võtame :)
Imeilus hommik tõotas igati nauditavat päeva, mis etteruttavalt mainides just selliseks ka kujunes.
Igati muheda moega paadimees Robert oli ka varakult valmis ja nii meid siis saarele vedama hakati. Vestid selga ja minek. Meie pääsesime teisele reisile. Enne saarele jõudmist saime kohe ka vee ära proovida. Minul, kel on alati merevesi külm, oli seekord küll meeldiv üllatus nii soojasse vette sulpsatada. Mõnus!
Saarele tiir peale, aardelaegas ka leitud, sai veel igati mõnusalt aega veedetud enne kui meie reis meid suuremale saarele tagasi tõi.
Tänud Sulle, Arvo, aarde eest!

 9 

Atla sadamast sõitsime olematu tuule saatel saarte poole. Esimene, millest möödusime, oli nii uuekene ja nimetu veel. Väike sulps vette(19 kraadi) ja olimegi Salavale jõudnud. Tegime väikse matka mööda rannajoont. Eemal paistis Uus-Nootamaa ja Loonalaid. Tänud peitjale.

hiljuti tekkinud saareke

Salavamaa

Uus-Nootamaa ja Loonalaid

Salaval tuli ära käia ja veel paaris kohas, siis võis loota, et Mikil miski hingel ei kripelda ja panustab järgmisel päeval kodutöödesse. Mere puutega aarded on ka minu lemmikud ja seda reisi nautisin kogu hingest. Ilm oli selleks reisiks ka täiuslik. Tänud peitjatele ja ka "meremees" Mikile.

 7 

Kunagi geojaanil sattusime Jutsiga Salavast pläkutama ning ta andis mõista, et lähipäevil plaanis. Sellest hakkas ka minul kuklas tiksuma, et suvi ja soe ning äkki on vaiksema ilmaga mõeldav. Sügisel ja talvel on kindlasti ebamugavam. Laupäeva hommik tabas mind veel Tallinnas kodust. Kobisin kohvitassiga terrassile ning nuusutasin õhku. Võiks nagu minna? Paadinahk ja muu kola pagassi ning tuld. Liia oli nagunii juba saarel ja undas ammu, et millal ma külla tulen. Tulgu Salava sadamasse, siis tulen. Kaldal ajasime paadinaha õhku täis ning esimesed aerutõmbed andsid mõista, et sai hea päev valitud. Edasine oli vaid lust. Kohale jõudes võtsime vabalt, istusin rannavallil ja ootasin Grolli järele. Näitasin veel näpuga, et näe, FTF jäljed on kivivallil näha, keegi on täpselt siit üles rühkinud. Nii oligi. Loetud tunnid varem oli Jutsi ennast sünnipäeva puhul esmaleiuga premeerinud. Vähemalt läks õigesse kohta. Logisime ennast auväärsele teisele kohale ja saatsime SMS'iga õnnesoovid Salava saarelt. Meri oli veel siledam, tagasitee. Nii kordaläinud geopäeva ei ole ammu olnud, aitäh!

Tahtis ka kaasa tulla

Sealt kusagilt tulime

Ja siia jõudsime..

Kohalikud on siin kellegi ära söönud. Õnneks tunnevad juba tuld ja päris toorelt ei jära.

Ma tean, kellele see pilt ei meeldi..

Tagasiteel oli vesi täpselt nii paks. Paadi tõmbasime kaldale täpselt hetkel, kui päike loojus.

 15 

Eelmise aasta paadisõidust Pühadekarele oli maik suus, kuivõrd hea on paadiga drive-in teha. Seega küpses aasta jagu plaan minna Salava aardele järgi koos sõprade ja paadiga.

Tutvustasin plaani ka Martinile ja diil jäi, et aare avaneb peale 15. juulit, meil aga mõlemal vaba nädalavahetus kohe peale seda. See, et see juhtus olema 20. juuli ja minu sünnipäev oli puhas juhus. Ilmataat oli ülimalt armuline, nädalatejagu sitta suusailma oli muutunud kauniks tuulevaikseks päikesepaisteks.

Paadi panime vette Atla sadamas, natuke madalikke, natuke vett ja kohal me olimegi. Peale selle, et kadakad jalad katki kraapisid, oli väga lihtne. Aare paistis silma, null oli täpne, tore leid pealekauba. Peale leidu mõnulesime veel jupikese aja rannaski, sest vesi oli soe.

Ära minnes ütles muidugi paadimootoril mingi jublakas üles, mille vahetamiseks me Loonalaiule korraks aerutasime. Peale väikest remonti kimasime juba Vilsandi tuletorni poole.

FTF 20.07.2019 kell 13.45. Õhtul kell 19.00 sain sõnumi ônnesoovidega Mikilt ja Grollilt ... Salava saarelt :) Igal juhul hirmus suur aitäh aarde ja seikluse eest ja Salavalt saabunud õnnesoovide eest ka :)

Üksikul saarel