Sildiaare: lumega_leitav

 1 

Lõpuks jõudis kätte aeg selle aarde jaoks. Korduvalt on see punkt muidu suhteliselt aaretest tühjal alal silma jäänud. Kunagi varem olin siin koha peal käinud ja olukorra üle vaadanud. Ei mäleta enam, kas logimiseks vajalik oli tollal kaasas või mitte, aarde suunas igatahes minema ei hakanud.

Nüüd aga tundus õige aeg olevat. Vajalik varustus oli kaasas, mille tassisin posti juurde. Esimese asjana läks käiku redel. See päris poole maani ei ulatunud, aga igatahes pidi aardeni jõudmiseni oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks tegema. Panin redeli püsti ja stabiilsuse huvides panin ülevalt veel slingi ja karabiiniga ümber posti kinni ka.

Seejärel panin selga ronimisvöö koos vajaliku (ja varu-) ronimisvarustusega. Redeli ülaossa jõudes panin paar slingi ümber posti, ühendades neist ülemise karabiiniga vöö külge ning jättes teise jala jaoks. Sedasi nihutasin ennast vaikselt ülespoole - jalaslingi abil keha üles tõstes ning seejärel algul ülemist ja seejärel alumist slingi kõrgemale liigutades. Minek polnud tõenäoliselt eriti kiire, aga samas ka mitte kurnav. Ning mingist hetkest oligi ämber mitte ainult käe-, vaid ka peaulatuses.

Nüüd võtsin ühe varustlingi ja -karabiini kastusse ning kinnitasin ämbri nende nende külge, et natukene allapoole langetada. Kuna natukene jäi veel käeulatusest puudu, siis lasin veel käiku ka kaasa võetud julgestusaasa, mille sama slingi külge kinnitasin, et ennast parajal määral kõrgemale tõsta, et kenasti kätega ämbris tegutsema ulatuks. Sedasi sain ämbris kõik oma tegutsemised ära teha ilma, et oleks ohtu millegi maapinnale pudenemiseks.

Karp oli vähem kui kahe aastaga juba korralikult päikese poolt söödud - kaane üks kinnitus tuli avades küljest, kaks järgmist tulevad potentsiaalselt järgmisel avamisel ära. Karp samas ise oli väga tugevalt suletud ja selle sisu korras. Ka pärast logimist. Siiski tasub järgmisetel külastajatel ehk uus karp igaks juhuks kaasa võtta.

Nagu selliste logimiste puhul tavaks, sai alla mõnevõrra kiiremalt kui üles. Samas kuskile kiiret polnud, nii et liiga suuri samme ei võtnud. Laskudes hakkasid veised vaikselt lähenema, osaliselt ilmselt uudishimust - olid juba mõnda aega pilke minu poole heitnud. Kena karvikud-sarvikud, soti mägiveised.

Kindla maa peale jõudes väga pikalt neid ootama ei jäänud - loom on ikkagi loom - ja pakkisin asjad kokku. Kuna aga redel oli olemas, siis poolenisti nalja pärast otsustasin seda veel elektrikarjuse ületamiseks kasutada. Sarnaselt sellele nagu karjaaeda ületamiseks valmistatud treppe kasutatakse. Toimis kenasti.

Aitäh aarde eest!

 1 

Oleme seda posti eemalt takseerinud paaril korral, kui teised aarded siia lähistele toonud on. Täna aga sõitsime siia karjamaa veerele just selle aarde pärast. Kui Kristjan nõu ja jõuga abiks, siis polnud ju probleemi ka sügisel lumega_leitav aaret logida. Krsitjan tegi algul paar palliviset, et äkki saab köie ka üles, aga läks ikka nii, et slingitamisega tuli aardeni liikuda. Salme võttis selle võimlemisülesande enda peale ja meie toimetasime maapinnal aaret hooldades ja logides. Imelise sügisilmaga väga mõnus aardeotsing ja tunnike kulus siin tühjal karjamaal sipstigi. Aitäh peitjale toreda lahenduse eest ja tänud Kristjanile varustuse ja seltskonna eest!

Kui aega on, ronimisvarustus on, ning Sander, kes turvab, siis saab ilusti ära logida. Post kõikus ja logiraamat oli märg, aga se ei takistanud nime kirja panemist. Valasin veel igalt poolt välja, aga kahjuks uut kuiva minigripi ei olnud kaasas ja logiraamat läks sinna vanasse niiskessse minigrippi tagasi. Oli põnev seiklus. Aitäh!

Seda posti olen minagi varem silitamas käinud. Ei olnud siis head mõtet ega lahendust kuidas logida. Seekord oli dresseeritud orav kaasas. See ei hakanud üldse plaane tegemagi. Lihtsalt jooksis karbini. Logimine toimus siiski maapinnal. Ühesõnaga: tehtud. Tänud peitjale!

Leitud, logitud, tänan!

 3 

Esimese hooga ütlesin Kristjanile, et see jääb mul küll täna vahele. Sest olin parajasti hõivatud ühe teise tegevusega. Aga kohe, peale eitavat vastust, hakkas hinges kripeldama... tegin mõttes väikse korrektuuri ja leidsin, et jõuan kohale küll enne kui nad seal postiga maadlemise lõpetavad. Nii oligi, veised olid juba laiali aetud ja pooled posti otsas ära käinud. Ning ei pidanudki kaua ootama, et ka ämbrit kolistamas käia. Ei tea kaua see post seal niiviisi seisab? Mulle jäi küll mulje, et tulles oli ta palju vähem kaldus kui lahkudes. Varsti saab jalad maas logida? :D Tänud järjekordse toreda õhtu eest.

 6 

Simone tegi mulle selgeks, et see pidavat siililegi selge olema, et Airi niikuinii tuleb ronima, et ei hakka tema käest üldse küsimagi. Lihtsalt tuleb teada anda kus ja millal. Muidugi ma tahtsin näha, et mismoodi see posti otsa ronimine veel käib. Esimese hooga tekkis kahtlus, et kas me sinna ikka läheme, sest kari veiseid tuli meid uudistama. Vaatasime seal siis nende loomadega tükk aega tõtt ja üritasime aru saada, kas nad lubaksid oma toidulauale meil mängima tulla. Kristjan muudkui sügas ja patsutas julgemaid noorloomi kuni Simone võttis julguse rindu ja puges teispoole elektrikarjust. Väga uudishimulikud tegelased olid. Kõik oli vaja üle nuuskida ja limpsida. Pepsi sai ka degusteeritud. Sinisilmselt arvasin, et nagu tavaliselt viib Kristjan köie üles aga usaldas selle tähtsa töö hoopis mulle. Mõnus närvikõdi käis seest läbi, kuna õnnestus taaskord midagi uut, slingidega ronimise näol, ära proovida. Lisaks slingidele oli ka kõvera posti otsas ronimine hoopis midagi muud, kui eelnevad kogemused puude vallutamistel. Igati mõnus ja põnev kogemus. Enne, kui päris üles jõudsin tundsin korraga, et post kõigub huvitavalt. Alla vaadates sai selgeks, et ühel kohalikul oli vaja just praegu end vastu posti sügama hakata. Eks see oligi ettevalmistus päris tippu jõudmiseks, kuna seal oli seda kõikumist pidevalt tunda ja selleks ei pidanud keegi end posti vastu nühkima. Kui välja arvata see, et ma üle karjuse astudes pikali kukkusin, noorveise käest matsu taguotsale sain, kuna ta tahtis, et ma sügaks teda ja laskudes poole peal tasakaalu kaotasin, sujus kõik imeliselt. Edasi polnud muud, kui nautida teiste ronimisi, imetleda tähistaevast ja maiustada Mari toodud minitoscadega. Kõik oli olemas, et nautida seda imelist sügisõhtut. Aitäh!

 3 

Olin endale hommikul igaks seitsmeks juhuks autosse visanud koti retuuside, saabaste ja dressikaga, no jälle läks vaja. Airi tuli mulle töö juurde ja võtsime Kristjani kodust ning suundusime ronima. Mägiveised olid tõesti algul seal aia sees hirmutavad, kõik jooksid ju meid uudistama. Sarved olid neil vägevad, nende otsas muidugi ei olnud soovi kõikuda. Mingi aeg saime ikka aru,et nad lihtsalt uudishimulikud ja meile ei tee midagi. Kaasa posti juurde nad muidugi tulid, pepsi neile maitses, limpsisid meid aegajalt ja Airi sai ka müksu tagumikku. Kordamööda käisime kõik üleval ära ja siis sai sooja autosse. Tänud

 6 

Taas üks mõnus õhtupoolik ronimissõltlastega. Saabudes tervitasid meid aardevalvurid, kohe tükk aega vaatasime nendega tõtt. Lõpuks ikka söandasime üle särtsu astuda ja postile ligineda. Valvurid tulid muidugi kaasa ja mõni julgem nurus kõrva tagant sügamist.

Kuna mul oli kindel soov slingidega tõusta, siis nii tegingi. Algus oli vaevaline ja korraks üllatas üks kramp õlapiirkonnas. Jätkasin siiski slingitamist kuniks üks hetk veidi ootamatult saigi post otsa :D Päris viltune ja kõikuv on teine. Lõpetasime nagu ikka pimeduses, taevas oli mõnusalt tähti täis ja taas õnnestus säbru vahelt ka poekäru tuvastada. Aitäh!

Aardevalvurid

Pepsi reklaam - isegi veised ostaksid!

Nii oli nagu Priit ütles ;)

Sai seda posti kallistatud nii- ja naamoodi. Mulle meeldis väga see pisut irooniline naerunägu, mis kõrgustest kogu meie ponnistust seiras (nii nagu ta on muigelsui seiranud enne meid ka paljusid teisi).

Samuti soovin tänada kõiki siitkandi metsloomi, kes lubasid meie hirmkallil laskumismehhanismil posti all rahulikult kaks päeva ja öö veeta. Kui murelikult otsimisretkele tulime, lebas Petzli RIG ilusasti kanarbikus ja säras meile taaskohtumise rõõmust kuldselt vastu.

 3 

Kõveriku juures tuvastatud puudused kohalikus Bauhausis kõrvaldatud, laekusime selle posti juurde. Eks selle täpsusviskamisega läks aega muidugi omajagu, aga üle me selle nööri sealt lõpuks saime (tõele au andes käis Madis muidugi ilma ühtegi vahedit kasutamata seda seal üleval veidi kohendamas). Kui asjad paigas, siis jäi minu osaks nimede kirjutamine ja Madis sai all rahulikult pilte klõpsida ja sipelgaid kiruda. Olgem ausad, ega see asi algajana väga ruttu ei käinud, aga kuna teekonnal sai igasugu optimeerivaid nippe välja mõeldud, siis viimased tõmbed olid juba enamvähem. Igatahes üllatavalt mõnus oli seal kõlkuda. Tänud aarde eest!

 3 

Ammu pinnuks silmis see olnud, korra sai isegi teostus mõttega kohale sõidetud, et teeb ära aga ilm oli vihmane ja väga tuuline. Redeliga tegemise mõtet pole mul kordagi peast läbi käinud, kas köiega või slingidega. Aga kuri tahtmine oli pigem slingidega teha kui köiega, ehk siis slingidega ülesse ja köiega alla. Inge hakkas slingidega minema ja läks nagu pensionär :D All seistes oli hea tänitada, peale tema käimist oleks olnud mul hea võimalus köiega minna ülesse aga otsustasin ka slingide kasuks siiski, veidi huvitavam. Kui mõned sammud tipu poole tehtud sain mõistsin, et olin ise ka üks häda ja viletsus seal. Post oli nii kare, et slingide sättimine võttis ikka väga palju aega ära, ei libise ja sada häda veel :D Peale kõvat pingutamist olin siiski peagi tipus ja panin logiraamatu tagasi oma peidukasse, alla tulek oli nagu kerge kruiisimine. Väga lahe post ja tegelt oli üks keerulisemaid või pigem tüütumaid ronimisi :D Aga siiski väga lahe, tänud (:

 3 

Ka ilma lumeta täitsa leitav. Redelit meil ei olnud, kuid sai ka ilma selleta kenasti kätte. Ülesminek oli paras nikerdamine, kuid kohale ma jõudsin. Logiraamatut tagasi gripikotti pannes läks see ülevalt sisse ja kukkus alt välja ning maandus posti jalamile... Allatulek oli õnneks sekundite küsimus ja logiraamatu tagasiviimine jäi Sandri hoolde. Tänan.

üles slingerdamine

Asukoha tuvastamisega läks lihtslat, aga edasi mitte nii lihtsalt. Ei teagi, kas oli asi kesistes lumeoludes või milleski muus. Plaan A - napilt, aga kindlalt jääb puudu. Plaan B - lootusetu. Plaan C - peale mõningast kohendamist õnnestus toimima saada ja nimi kirja. Vahva võimlemine tegelikult. Aitäh peitjale.

 6 

Kui on õppinud mehed ja head riistad, ei jää leidmata ükski aare. Sellegi tarbeks laadis Janar redeli katusele, moondas oma geoauto taas kord Manivald Juga vääriliseks ning sõit läks lahti. Tee peal jõudsin ma taas kord oma õunapunni maa põhja siunata, sest no pole sellel riistapuul google rakendustega mingit läbisaamist. Isegi kõige suuremast ristmikust kimasime Sveniga mööda.

Kohale jõudes läikis mu taskulambile vastu mõnusalt 20 cm veesilm. No äkki on kuivemat rada ka, lootsin, aga ei olnud :) Seega suva, jalad märjaks ja aardeni. Minu süles põnn, härrade käes redel ja neiude kilked kuni Väänani kosta.

Püstitamise protsess oli kõrvaltvaatajale eriti koomiline, ma ei tea, kas nad ise mäletavad, aga pikali see redel neil ühel hetkel prantsatas. Mis halvasti, see uuesti, seega redel paigas läks vaidluseks, kes ronima hakkab. Helena tegi algust kuid lõi poole peal araks, seega läks Janar kastaneid tulest välja tooma.

Nimed kirjas, viisin käppelt aarde tagasi, noh, et varbad ei külmetaks. Päris kõhe oli mingi hetk, aga ega ma seda ju välja ei näita.

Aitäh ägeda seikluse eest ja aarde eest ka!

Püstitavad

Ronijatele

 1 

Juba eile, kui me nii "juhuslikult" trehvasime Jutsidega, tegin neile ettepaneku, et lähme täna seda aaret otsima. Õhtul laadisin redeli peale ja alustasime sõitu aarde juurde. Kohale jõudes, oli pilkane pimedus käes. Kui onu Sven läks proovima, kas aarde juurde on norm minna, tegi ta avastuse, et põld on veega kaetud. Hõikas meile, kas te ikka kummikud võtsite kaasa. Ainuke olin mina, kellel olid saapad jalas, aga sain ka mina natuke ühte saapasse vett. Ülejäänud seltskonnal olid jalas tossud ja lõpuks täiesti märjad jalad. No või mitte kõigil. Johannes, kes lähenes aarde juurde tädi Juta süles, temal oli ainukesena jalad kuivad. Kohapeal manööverdasime ühte ja teist pidi, aga lõpuks me selle redeli üles saime onu Sveni juhendamisel. Esimesena läks üles Helena, kes sai peaaegu üles, aga siis otsustas, et tema jaoks on see ikka täiesti ebaturvaline ülesminek. Järgmisena läksin mina katsetama, põlvede värisedes. Õnneks oli jänes püksis väike ja ma jõudsin ikka üles ja ka konteineriga alla. Tagasi viis konteineri Juta, kes vana päästjana käis üleval ära nagu tsipstigi. Auto juurde läks minek juba kiiremini, sest mis sa neid märgasid jalgu ikka hoiad ja nii meie seiklus lõppes. Suured tänud peremehele aarde eest.

Tänud aarde eest!

Proto juures hommikul, lähenes meile auto, redel katusel. Siin sai nähtud redel auto katuselt maha võetud, mis talutati betoonini. Lund ei olnud, aga õnnestus leida otsitav. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 1 

Siin me Ove ja tema redeliga trehvasimegi. Seekord juba täitsa kokkulepitult. Nii kui redel püsti sai, asus Krista kõrgust ründama. See oli muidugi tore, sest kui keegi hirmsasti ronida tahab, siis saavad teised muid jõukohaseid töid teha. Nendega tulime toime ja peagi olid nimed kirjas ning redel auto katusel tagasi. Õigete vahenditega saab siin ka lumevabal ajal hakkama. Aitäh! Meil oli tore.

Selleks nädalavahetuseks oli kindel soov mõned redeliaarded ära ronida. Hommikul kohtusin uue protoaarde juures Krista, Helduri ja Mariga ning nad olid samuti huvitatud redeliaaretest. Kuna mul oli vaja vahepeal kodunt läbi käia ja siis redeli järgi sõita, siis leppsime kokku, mis kell aarde juures kohtume. Kohapeal tundus korraks juba, et redel jääb lühikeseks. Ajasime redeli posti najale püsti ja Krista ronis üles logiraamatu järgi. Kui nimed kirjas, siis pakkisime redeli kokku ja liikusime edasi Tulejuhtimistorni poole.

Ei jäänud lund ootama, kui järsku hea võimalus posti külastamiseks tekkis :)

Long Way to Heaven

Kui lumega leitav, siis tuleb minna kui lumi maas, kes teab, muidu lähed kui lund pole ja ei leiagi. Päris tore lumine seiklus sai, iga õhtu ikka sellist käiku ette ei võta. Tänud kaaslastele ja peitjale peitmast!

Mnjaa,ongi lumega täiesti leitav :) Tiimitööna saime nimed kirja.Aitäh

Jäin geokaarti vaatama ja avastasin, et see aare täitsa logimata jäänud. Vahva seiklus oli, aitäh!

 2 

Lumi tuleb, lumi läheb. Tuleb valida hetk, kui lumi on :) Aitäh, Laur!

lumi on

ettevalmistused

logimas

 3 

Korra oleme seal posti all juba seisnud, aga siis jäi redel lühikeseks. Maris aga oli tänaseks organiseerinud paremad vahendid ja läksime uuele katsele vaatama, kas saab logi kirja. Redeli püsti ajamise järgselt oli näha, et pikkusest puudu ei tule ja üsna pea jõudis aare logimiseks alla. Nimed kirja ning sain ka ise oma kerge kartusega võidelda. Aitäh Laurile peitmast, aitäh Marisele kordusvisiiti organiseerimast!

Pühapäeva hommikul ikka jõlgutakse posti otsas :D

 3 

Siin jäin kaasaelajaks. Eks tuleb endalgi varustus ära osta, kui kõigil juba on sest arvatavasti läheb varsti 5.0 aarete sajuks.

 8 

Ütleme nii, et mõned ajad tagasi oleks ma veel halanud ja soigunud selle aarde peale ja ilmselt koos supermaniga kohale ilmunud. Aga tänu supervarustusele julgesin juba ise asja uurima tulla. Isegi ühes laiskvorstis suutis see aare huvi äratada ja jalule ajada. Esimese hooga proovisin pulli pärast seda abivahendita lähenemise versiooni . Märg papu ei tahtnud aga mingisugust koostööd teha. Ja isegi kui oleks teinud, siis ma olen üsna kindel ,et mu alateadvus oleks seal üleval sellisel kujul igasuguseid asju ette kujutama hakanud ja kogu plaani vastu maad lasknud. Ilmselt polegi see kõrgus, mis minus suuremaid ebamugavusi tekitab, vaid hoopis turvatunne. Seega läks kasutusele lollikindlam meetot. Algus oli päris edukas, aga kui mingil hetkel puusaga teatud häirivaid võnkeid tundma hakkasin, võtsin ka tsipa hoogu maha. Kohale jõudmises ma ei kahelnudki, lihtsalt aega kulus natuke. No ma ei tea, kes need siin seda raskusastet soovivad vähendada! Minu meelest näitajad kõik ilusti paigas ja müts maha nende ees, kes siin paljakäsi ja eesli-kuke meetotil ära logivad.

Vahva moodus õhtupooliku sisustamiseks, aitäh.

 4 

Talvepuhkuse ajaks olin "kogemata" transformer-redeli autosse unustanud. Oli teada, et pikad pühad võimaldavad mõne väiksemad ja ka mõned suuremadki seiklused ette võtta. Ja hiljuti avaldunud aarete hulgas oligi üks sobilik sildiaare, mis lubas eeldada, et paksu lume sees seisabki redel paremini püsti. Kohale jõudes erekteerisime redeli aga see ei aidanud pooltki rehkendust teha. Päris naljakas olukord, kõik said kõhutäie naerda. Pakkusin siis lõpu jalgsi ära teha, aga ebaõnnestumise korral lubati füüsiline noomitus teha. Õnneks on mu auto nagu Mary Poppinsi ridikül, kust leiab lisaks ligi viiemeetrisele redelile veelgi pikemaid abivahendeid. See käepikendus tõi võidu meie õuele ehk sai veidi ämbrit kolistada. Põnev väljakutse, pakkus nalja ja naudingut. Meile meeldis. Ka tänavuse üle mõistuse lumega leitav. Tänud peitjale.

 2 

Kuna Timmul oli redel Eestis kaasas, siis plaanisime seda aaret otsima minna. Laur ütles päevi varem, et me võtaks kindlasti Marise ka kaasa kui minek on ja muidugi võtsime Karli ka kampa. Aarde juurde mineku sättisimegi nii, et Karl oleks parasjagu töölt vaba.

Ma arvasin, et Timmul on pikk redel, aga no krt, sellega oleks võinud seal lihtsalt lutsu visata. Tema tahtis muidugi kohe niisama ronima hakata, kuid ma lubasin peksa anda, kui alla lendab. Hakkas vist kartma, sest peale seda otsustas mingi muu lahenduse leida. Kuna ta buss on igasugu kraami täis, siis kaua ei läinudki, kuni neil Karliga vajaminev abivahend olemas oli.

Redel püsti, natuke täpistööd ja võiski logima asuda. :)

Tänud peitjale. Tore geosündmus oli. :)

 4 

Huvitav kas ma ka kvalifitseerun juba “päris kõvaks” kõrge maastiku vallutajaks? Selle juures pealtvaatajana kaasa jõlkudes sain igatahes ka nagu maast leitult veel ühe raskusastme skoori kirja, mõnel vot veab :P. Muhe tükk, Laurile aitäh meile selliseid meisterdamast.

 11 

Käisid kõlakad, et Timmul on miski väga pikk redel autos ja nad plaanivad Kristeliga seda ämbrit kolistama minna. Esimene soov tuli Laurilt, et nad võtaksid Marise ka kaasa. Ma ei suutnud vakka olla ning andsin samuti oma soovidest märku õigel ajal õiges kohas viibida.

Kristeli ja Timmu redelituur sattus aga minu tööpäevale. Õnneks tulid kaaslased vastu ja ajastasid enda saabumist siia aarde juurde minu pausi järgi. Kui ma kohale jõudsin, siis olid 3 valguseallikat juba nullis. Lippasin järgi. Pikk redel osutus aga lühikeseks. Timmu käis välja, et võib puuduoleva osa ronida aga Kristel ähvardas ta maha lüüa kui alla kukub. Tore kui on seltskonnas keegi, kes lubab vigastatule koheselt otsa peale teha mitte ei lase piinelda ja hoia juhet seinas :) Läksime Timmuga siis nende bussi juurde kus käepärastest vahenditest valmis ideaalne abivahend millega oleks peaaegu lausa jalad maas saanud aarde kätte. Edasi oli juba vormistamise küsimus. Oli täitsa mõnus hilisõhtune ettevõtmine. Aitäh peitjale väljakutse eest ja ka kaaslastele aardeleiu vormistamise eest!

Juhtumisi oli see ka minu 3400. aardeleid.

 3 

Teel aardeni Kristjan väitis, et redelit ei ole vaja vaid niisama mitmekesi on lihtne. Parkisime auto ja suundusime aardeni, seal juba tegutseti. Aarde saime kätte, kuid tagasipanekuga oli vähe raskem. Lõpuks sai teoks minu pikaaegne kujutluspilt: kaks eraldiseisvat redelti, mis on kokku seotud, et teha sellest üks pikem redel.

 9 

Kui olime oma abivahendid välja laotanud saabusid kohale ka Aivar, Maire ja Kristjan, kellega koos alustasime siis operatsioon aare. Aarde kättesaamisega väga suurt probleemi polnudki. Saime nimed kirja ja siis alles jenka algas. Lund oli selgelt liiga vähe :) Võtsime kasutusele täiendavad abivahendid ning pimeda saabudes tõusis aare tagasi omale kohale.

Kui ühest abivahendi pikkusest napib siis tuleb otsa siduda teine samaväärne ;)

 2 

Siin ikka oli pusimist, aga lõpuks saime hakkama, tänud.

 7 

Leitud. Ohutuse mõttes võtsin ikka nööri üles kaasa, pärast lihtsam laskuda. Aitähh!

 1 

Lund ei olnud piisavalt, nii et leidmine võttis aega ja mul on kõige rohkem meeles see külm. Muidu lõbus aare, tänud!

 1 

Täitsa 5.0 aare jah. Aga õige abivahendiga täitsa võetav. Isegi autoga saab praeguse lumega täitsa hästi ligi.

 5 

Tark ei torma, hommik on õhtust targem... nii sattusimegi siia hommikul kui kõht oli täis, väljas kenasti valge (ehk siis ühtlaselt hall) ning vihma sadas. Eks oligi arvata, mis meid ees ootab. Täpselt nii see aare meid seal ootaski, temal aega küllaga. Meil mitte niiväga, sest ikka märg oli olla ja mida kiiremini see tehtud saab, seda parem. Nii ei hakanudki pikalt ootama, vaid tõin logiraamatu alla, nimed kirja ja supsti raamat tagasi.

Tänud aarde eest!

PS. Maastiku raskusastmelt võiks pool punni ikka maha võtta, kuna abivahendeid ei kasutanud nagu 5.0 puhul on eeldatud: on vaja erivarustust nagu paat, akvalang, mägironimisvarustus või muu taoline.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 9 

Kolm leidu oli meil täna juba kirjas, ilmselgelt läks skoorimiseks kätte. Kuna ilm kippus hämaraks ja õhtune pidu hakkas peagi ootama, võtsime suuna kodu poole. Õigemini kodukandi uhiuue aarde juurde. Ikka selleks, et saaks rahus geopidutseda ega kipuks keset ööd 5.0 maastikku murdma. Kolme autoga oli sel kitsukesel teekonnal juba seegi väljakutse, et kõik madalad õiget pidi pargitud saaksid.
Kaardi järgi vaatasin justkui mingit puud nulli kõrval olevat, aga vot sellist vidinat ei osanud ette näha. Kuigi peagi lahkudes olevat see tee pealegi näha. Kui kõik karvased ja sulelised olid nulli loivanud, pidasime meiegi kuus sekundit plaani. Üsna koomiline oli muidu tubli tööd ära teinud redelikökatsit vaadata. Nagu oleks hambatiku vastu puuhalgu pannud. Aga kus häda näed laita, seal roni ja aita. Pimedas, tibavas märguses, arvestatava tuulega ja sõberite toel oli igati vahva ettevõtmine. Ei midagi kontimurdvat ega iidhirmsat. Õnneks. Kuiva ilma, valges ja sobivamate jalatsite kui lahtiste paeltega linnasaabastega veel tehtavam. Kell 16:22 sai igatahes esmaleid kirja pandud. Juba teine täna. Aitab ka, palju võib.
Ole Sa tänatud, Laur! Nüüd saab rahus geopeole keskenduda. Aare igati kombes. Ei ole üleliia kindel, kui suure lumega see leitav on, võib ehk kinni külmuda. Nii palju lund ei saja küll kuskil ilmas, et sellise aarde 20 cm pikkused mudilased jalad maas kätte saaksid ;-D Merlele pöial temaatilise pildi eest!

 4 

Meile Piiaga oli juba lambroga kohale sõitmine paras katsumus. Läbi hämarduva õhu kohale saabumisel oli kaugelt juba selge, et mis ja kus. Muidu sihvakas redel ei ulatunud küll teab kui kõrgele. Õnneks oli lisaabivahend olemas. Julgemad meie seast suutsid isegi pealt vaadata. Jah mina oma käega raamatusse nime ei kirjutanud, tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati ise kirjutasin, mul on logimiseks ka oma abivahend olemas. Kahjuks ei õnnestu teda teinekord piiritaha kaasa võtta. Eestis ja sõpradega koos ongi ju sellepärast parem mängida, et ei pea kõike ise ära tegema. Nagu sõpradega viinajoomisel ei pea kõike ise ära jooma, saab ikka jagada. On lõbusam ja tervisele ka parem.

 1 

Nägin päevast aarete sadu (ei kippunud kuhugi kiirustama) ja leppisime Mikiga kokku, et kampas koos on kõige parem võtta maastikuga 5,0 aaret. Mingi aeg jõudis ka Merle mulle helistada ning rääkisin, mis plaanid meil on ning temagi lõi meiega kampa. Läksime kohale vaatasime, et ei siin jääb meie redelist väheks. Arutelu käigus sai selgeks, et Priit peab koju abivahendite järgi minema. Meie ootasime seni Keila Circle K tanklas nii kaua. Abivahend olemas, läksime uuesti tagasi ja sipsti oligi aare käes. Ja kogu meie seltskond sai logiraamatut katsuda. Ütlesin veel teistele, kas panite tähele pang naerab meie peale ja siis nägid teised ka seda. Tänud laheda selstkonna eest ja samuti peitjale tänud.

Leitud ja logitud.

 8 

Kui laupäevane aaretesadu pihta hakkas, siis ei plaaninudki kõiki läbi joosta vaid häid asju (Lauri aardeid) tuleb ikka mõnuga võtta. Nagu ei ahmita head kooki korraga sisse vaid ikka tükkhaaval ja aegamisi. Ethel pakkus välja, et võiks minna seda kõrge maastikuga lumehange vaatama ning lubas ka Metetale augu pähe rääkida. Kohapeal keerasime pea viltu ning tegime "hmm.. mnjaa". Kiire koosolek kohapeal, kus otsustasime, et ei hakka kahte pisikest redelit üksteise otsa teipima vaid tuleb muud moodi logiraamatuni jõuda. Selleks saatsime Priidu lisavarustust tooma ning baseerusime Keila statis. Või mis iganes nimega ta nüüd on, teate küll. Kohv ja kakao ette ning mõnusat suminat ei seganud isegi paari km kaugusel nina all ilmunud uus aare - ah las … ja ….. kappavad, meil pole kiiret kusagile.

Uus katse, uued vahendid logiraamatuni jõudmiseks, tulemus - edukas. Omavahel öeldes jõudsid logiraamatuni kõik seltskonnas olijad, titt kaasa arvatud. Päriselt. Itsitasime kohapeal esmaleidjaid nähes ja kujutasime elavalt ette, kuidas nad seal üleval kordamööda kõõlusid. Muide, aaret hoidev vidin ei ole enam sugugi stabiilne ja loksub juba päris korralikult ning tõenäoliselt on varsti topsi maastik kusagil 2. Loodan, et sel ajal ei ole ühtegi geopeiturit konteinerini küünitamas, võib ikka päris valus laks olla, kui sinna koibapidi või kõripidi alla jääda.

Igatahes meil oli vägagi kordaläinud geopäev heas seltskonnas. Aitäh!

P.S. Abivahendi võib vahel hea õnne puhul isegi netist osta, varasemalt on neid müüdud siin:

https://www.osta.ee/suur-lumehang-16123599.html

https://www.osta.ee/suur-lumehang-16123599.html

 19 

Seekord on küll minu laps „süüdi“, et täna siia jõudsime. Poeg peole viidud, arvestades tänast aardesadu, ei saanud ju teisest linna otsast lihtsalt koju tagasi sõita. Valikutest aare soojas toas või tõenäoline väljakutsuv ronimine, valis Tessa kõhkluseta viimase. Kui laps soovib õhtul pimedas minna 5.0 aaret piiluma, ei saa lapsevanem ju ometi keelduda..

Tere, Miki-Ethel-Priit! Teie ka siin..:) Ja edasi oli ainult lõbus. Vaatasime unistavalt taevasse, imetlesime tähti (jah, tõesti olid tähed taevas, hoolimata tatisest ilmast). Genereerisime igasuguseid põnevaid ideid, õnneks või kahjuks oli ikka keegi, kes nii mõnegi “ahvatleva“ lahenduse ära tsenseeris. Leppisime ühiselt kokku, et kellegi advendiseeria täna Mustamäel jalg venituses või käsi kaela riputatuna ei katke. Ja endiselt oli lõbus.

Väike strateegiakoosolek soojas toas peetud, projekt valmis visandatud, siirdusime optimistlike plaanidega uuesti välitöödele. Jälle oli lõbus, väga lõbus, nagu oleks plekkämbriga vastu pead saanud, nalja sai. Ilmselt oli konteineril ka meid vaadates juba kõht kõveras, igatahes itsitades ta varsti meie kampa ümber kolis.

Aitäh peitjale ja kaaslastele meeleoluka õhtu eest!

Kambaga lihtne. Hea, et patu kaasas oli, muidu oleks 20cm puudu jäänud..;)

 7 

Lauri aaretesadu sai järje. Pikselöögi juures sai paika pandud järgmine peatuspaik. Juhtumisi oli meil sõber kaasas ning geokaaslastele jäi see aare sobivalt koduteele. Selle aardega on peitja küll ämbrisse pannud. Paavo etendas ilmekalt, kellest me pärineme. Õnneks oli juba piisavalt pime ja keegi sellest akrobaatikast minestusse ei langenud. Lihtsalt ei näinud, kuidas kõik toimus. Igatahes kamba peale saime nimed kirja ja oligi aeg laiali minna. Meie mõõt sai sellest aardest tänaseks täis. Teiseks korraks peab ka ikka midagi jääma. Täname peitjat väljakutse eest!

 8 

Täna on Laurilt kohe selline korralik kingisadu valla pääsenud. On ju rahu ja kingituste aeg. See täpp oli just m6nusalt lähedal ja tundus just paraja kingitusena minusugusele 8P. Pealegi poiss vajas väikest uinakut ja jalutamise asemel pakkisin ta hoopis autosse. Olingi päev otsa kodus askeldanud järgmise laupäeva tarvis. Sirutus värskes 6hus oli igati teretulnud. Poisi uni tuli juba paari esimese kilomeetriga nii et sain rahulikult asjatada. Tuul oli ysna k6le ja lume asemel langes hoopis vihmapiiskasid. Aga ega ykski neist ei muserdanud. Kingitus on ju ikkagi kingitus :D Ise veel olin nii kindel et esmaleidja aga vot v6ta näpust. Ikka täiega pange sain. Eks nac oli syydi ka see et märkasin avaldumist alles peale nelja. 23 minutit tagasi oli juba esimesed sissekanded tehtud. M6ni minut siia tänna ja teekonda arvestades ei imestaks kui tee peal eri suundades yksteisest m66da s6itsime ;) STF siis 16.45 Suured tänud peitjale. Ja meeleolukat advendiaega ;)