Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 5.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub seltsimees Kirovi nimelise kalurikolhoosi kalakasvatuse territooriumil (õieti tööle ta ei hakanudki). Ilus peaaegu mahajäetud tööstusmaastik (näide nõukogude mastaapidest). Arhitekt Eigi kavandatud, ehitatud aastatel 1981-88. Aare asub metallist viski (Iiri) konteineris, edasi suletud minigrip kotti alajaama-pumbajaama hoones. Aardes on kalapüügi varustust (sobib vist rohkem ookeanile), Rapla rajooni ELKNÜ medal, ja 2 pakendis toru alkomeetrisse puhumiseks. Territooriumil vaadake laste järele - ohtlik nagu mahajäetud tööstustes ikka. Soovituslik lähenemine hoopis mööda veeteed näiteks Omedu sillalt ca 7 km paadimatka ja rohkelt vaatepilte loodusest. Muidugi saab ka maanteelt.
Vihje: Kui jõuate antud koordinaatidele vaadake kõrgust (meil näitas 34) ja üles - katsuge sinna jõuda ning otsige seina seest. Nüüd siis vaja ka ronimisvahendeid. Tuleb tõusta mööda siledat seina ca 3,5 meetrit ja ongi ukseava mis viib aardeni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
omanikuta (1), mahajäetud_ehitis (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCY4JD
Logiteadete statistika:
134 (85,9%)
22
7
1
1
0
0
Kokku: 165
Objektile saabudes ajasime kalamehed minema... oligi rahulikum tegutseda. Väike tiimitöö selles müstilises kohas ning nimed saidki kirja, aitäh!
Ükskord olid siin filmivõtted, teinekord jalutasid mugud verekoeri. Kolmas külastus, seekord oli õhk puhas ja sai nuputama hakata, kustpoolt läheneda. Leidsin minagi selle avause, kus minu redel piisavaks osutus. Riided määrisin ikka ära, aga sain aarde kätte. Lahe ümbrusse sobiv konteiner, aitäh peitmast!
Ja-jah, nii see kõik oli. Meie esimene redeliga reisimine. Tänud aarde eest! Oli väga huvitav!
Muidugi ühele õigele geopeiturile ei ole probleemiks terve auto redelit täis lükata, niiet auto juhtimine üle saja kilomeetri toimub veidra asendi all! Hea, et kokkupandava redeli kolmanda osa ka sai kaasa võtta. Nüüd olime lällavast seltskonnast teisele poole jõudnud. Pärast oli soov ka teisi hooneid vaadata ning nägin lähemalt, et seltskonnal olid peas suusamütsid nagu pangaröövlitel ja olid kogunenud ümber oma auto, mille tagumine luuk oli lahti ja seal olid suuuured kõlarid. Väga sürreaalne!
Redeli asemel tuli köiega leppida. Pisut keeruline oli see köiest kõrgemale saamine, kuid tolmuste pükste ja katkise küünarnuki hinnaga sai siiski tehtud.
Tänan peitmast.
Mõningase kõhklusega võtsime suuna selle aarde poole - vaatame vähemalt üle, kui kõrgele ronida vaja. Kohale jõudes leidsime siin parkimas ühe mugu, kes autouksel suitsu tõmbas. Me ei lasknud ennast segada ja hakkasime tähtsate nägudega hoonet uurima, nii eest kui tagant poolt. Ei läinudki kaua, kui ta minema sõitis - hea valik, arvestades, et väljas hakkas ka just vihma kallama. Leidsime siis omast arust koha, kust peaks üles minema hakkama - redel autost välja ja ronima. Asi jäi siiski siin katki, sest kui üles veel oleks saanud, siis uuesti redeli peale tagasisaamine tundus üsna kahtlane. Kõndisime siis veel veidi nõutult ringi ja leidsime ka selle augu, kust oli isegi meie redeliga võimalik üles pääseda - tehtud-mõeldud. Mina muidugi olin see redelihoidja, kui Indrek üles turnis ning mustema töö ära tegi. Igal juhul sai aare leitud ja nimed kirja. Hea, et siia tagasi tulema ei pea. Aitäh peitjale!
Suvel sattusin peipsi äärde ja tegelt oli aarete otsimisest täielik kopp ees, pigem sai googeldatud mi geid maha jäetud kohti ja siis sattusin siia kõrval kompleksi kolama. Nii juhuslikult enne lahkumist avastin korra aarete kaarti ka ja voilaa, oligi aare, veel suurem üllatus oli see kui avastasin, et maastik 5.0 :O Ei saa aru kuidas see 5.0 ennast nii kaua siin peita on saanud ilma, et ma sellest kohast midagi ei tea. Aga kuna väljas oli palav ja ei viitsinud siis nüüd sai supsti ära tehtud, üli lahe mõnus väike ronimine, aitäh :)
Meil oli juhuslikult koduse remondi tarvis redel kaasas ja tuli meelde siit läbi põigata. Kohe ei näinud, kus aarde pesa on, aga varsti tuli välja. Läksin ise järele, pärast jalad-käed ikka värisesid. Pai laps, kes riideriba on ümber sidunud, käsikaudu kobades oli ikka väga abiks.
Olime peale eelmist korda juba kodus mõelnud et mida teha kui ilma redelita siia satume. Ja nii me pusisime kohapealsete ja mõnikordki autos tavapäraste abivahenditega. Kohapealseid ikka otsisime korralikult, aga viimaks sai asja ja saimegi aarde kätte. ????
Aarde asukoht jäi kohe silma, aga see kuidas sinna pääseda, võttis mõtlema. Ei olnud redelit kaasas ja abivahendeid kohapeal ka ei paistnud. Lõpuks leidsime vahendi kuidas topsiku alla saab. See kuidas üles tagasi saab, mõtleme pärast. Saigi topsik alla, seest väga märg, õnneks logiraamat ei olnud niiske. Nimed kirjas ja kuidas nüüd tagasi saaks? Katsetasime paar korda ja lõpuks ta sinna püsima jäi. Aitäh peitjale, sai turnida vähemalt.
Aare hakkas koheselt silma, kuid selle kätte saamise protsess tundus üsnagi võimatu. Kumbki alla ka ei tahtnud anda ning hakkasime plaani hauduma, okei, alla me ta saaksime, aga kuidas pärast üles tagasi? Otsustasime riskida, saagu mis saab. Aare all, saime logitud ja siis algas aarde peidukohta saamise katsetus. Ka see õnnestus meil kenasti, huhh, vedas seekord. Tiimitöö viis meid eduka lõpuni. Aitäh peitjale selle meeldejääva turnimise eest! :)
Kui meil abivahendit poleks seltskonnas olnud siis leiulogi siin ei kirjutaks ;)
Aitäh.
Mina tegin näo, et otsin abivahendeid või teist ligipääsu. Tegelikult tutvusin kompleksi allesjäänud mateeriaga. Muidugi ei leidnud ma miskit, mis oleks abistanud edasi. Ja ega seda polnud ka vaja. Oma ringkäiguga jäin ilma vaatemängust, et kuidas inimene liigub vertkaalpinnal ülespoole. Küll nägin allapoole laskumist.
Aitäh kaaslastele, me kahekesi oleksime siin piirdunudki uudistamisega.
Meenub, et kunagi oma geopeituse algusaegadel sai siin käidud, kuid kuna siis ei olnud head abivahendit kaasas ning vist ei oleks ka täpselt teadnud, kuskohast aaret otsida, siis jäi see asi sinnapaika. Kuigi aarde poole sõites nägime, et maastiku raskusaste on siin 5.0 ning meil mingit abivahendit kaasas pole, mõtlesime, et tuleme siiski ja vaatame, mis meid siin ees ootab. Et noh, teeme püramiide või midagi, kui vaja.
Esialgu käisime nõutute nägudega ringi, aga üks potentsiaalne koht äratas tähelepanu. Siis jäi veel teine nõutuks tegev probleem - kuidas sinna saada. Peale ringivaatamist jäi silma üks meetrine abivahend, mida tasus katsetada. Tõepoolest sellest piisaski, et vinnata end aarde juurde. Kahjuks jah, niiskus on siin laastamistööd teinud. Siia oleks vaja uut karpi, suuremat minigrippi logiraamatule ning mõned donatiidid. See ehk aitab olukorda päästa või paremaks teha. Täname aarde eest!
Suvel korra tulime Seltsimees Kirovit otsima, aga siis toimus samas mingi üritus ja rahvast liikus ümbruses päris palju ning Kirovit ei hakanud tülitama minema. Saime vaid eemalt tuvastada objekti. Seekord oli ümbrus vaikne ja külaskäik läks asja ette. Aitäh!
Koht tuvastatud, sai ümber maja võimalusi uuritud. Kuna abivahendeid nappis, siis improviseerisime. Tulemusena sai aare ikka käegakatsutavaks ja nimed logiraamatusse kantud. Aitäh aarde eest!
Kui juba teist korda oma emale ütlesin, et nii võibolla juhtub, et läheb tunnikese pärast kodust paariks päevaks ära, siis oli endal küll tunne, et appi, mis minust saanud on. Kunagi oli hea rahulik elada. Oli aega lugemiseks ja klaverimänguks ja kõigeks muuks. Nüüd on nii, et kohe kui vaba hetk tekib, siis tsau ma nüüd lähen kellegagi kuhugi metsa :D Aga samas no üldse ei kahetse oma otsust! Teekond Tallinna kulges Laeva järel läbi Peipsi ääre. Lõin kaardi lahti ning pakkusin variandina välja selle aarde, mis alati mõttelises ignooris on olnud. Mugudega siia päris ju ei tule eks. Nüüd olin aga koos geopeituritega ning mis veel parem - geopeituritega, kellel oli hea tuju ja vastas varustus aarde kättesaamiseks ka. Natuke hirmus oli kõlkuda pimedas seal seinte vahel, kuid teised vanad kalad, kellel nimed juba kirjas, pakkusid tuge ning minul kui ka Simonel sai aare vallutatud. Aitäh!
Selle aarde jaoks olime redeli kaasa pakkinud autosse. Täpselt ukse alla ulatus.Sups üles ,aarde jaoks visati abivahend ja logitud saigi. Keegi oli puid äestanud autoga. Nüüd siis teame eelnevast logist ,kes... Igatahes äge koht on, siia tulen sõpradega kindlasti tagasi maju uudistama Tänud
Marsruuti koostades arutasin poistega, et kas sätin selle 5.0 aarde ka marsruudile. Arvati, et ikka. Omas mõttes mõtlesin, et tahan seda valges näha ja selletõttu tuli sättida see hommikuks.
Nähes seda seina oli minu mõte, et loobume aga ei. Puu keerati eest, Dodge aeti tigedaks ja operatsioon võis alata. Minu arusaamine on, et eks see kukkumine ole ikka omalvastutusel.
Kasutusse läks kohapeal olev miniredel. Herki käevarrest sai redelipikendus ja nii see kõrgus tabatavaks saigi.
Ehk siis täiesti hästi tehtav, kui sul on katusega auto.
Tänud!
Võib vist öelda, et kui Kristjan on kaasas, siis ei ole küll kellelgi redelit vaja :) Kiirelt sai varustus üles seatud ning Loona suundus topsi poole. Vahepeal tegime Mikiga majale tiiru peale ja tagasi jõudes antigi juba käsk üles minna, et aare oma pesasse tagasi asetada. Logiraamat üsna räsitud ja niiske, vajaks veidi omaniku hella kätt. Tänud mõnusa aarde eest!
See oli tänane peaeesmärk. Olen mitmeid kordi mõelnud sellepärast redeliga Tallinnast kohale sõita, aga jäänud alati tegemata. Nüüd lõpuks sai end kokkuvõetud ja tulime kohale. Viskasime redeli püsti ja tegime tiiru ümber maja, aga kuidagi ei jäänud loogiline koht silma. Hakkasime veel kahtlema, kas koordinaat on õige, aga on küll. Lõpuks siiski leidsime vana aarde. Säilitamisväärt kraami on vähe. Viskikonteiner on täiesti roostes ja kaas mõlkis, logiraamat väga räbal ja grippkott täiesti lõhki. Koht oli lahe, muidu poleks siia sattunud. Seltsimehi oli mitmeid kala püüdmas.
J: arvamuse endast kui ma-ei-karda-ronimist, V: meeldejääva kogemuse ja kergendustunde, et tagasi ei pea tegema
Seda aaret olin millalgi vaikselt piilunud, aga tundus, et kuna slingidega pole miskit teha, siis tuleb jääda supervõimeid ootama. Kui hommikul aardeplaanis seda aaret nägin, siis tuli naeratus näole küll. Pakkisime redeli igaks juhuks kaasa ja võtsime suuna seltsimehe poole. Kohale jõudes jäi esimesena silma muidugi varisemisohtliku maja silt. Egas midagi, kui aare juba peidetud on, siis küllap peab veel paar peiturit vastu. Tegime majale tiiru peale ja leidsime eeldatava koha, kuigi pikalt kahtlesime, sest seal polnud mõnda olulist vihjes mainitud elementi. Ronisin püstloodis mööda seina ja hoidsin hinge kinni, et redel tahapoole ei hakkaks kalduma. Ma ei mäleta, et varem oleksin mõelnud, et ei taha ronida, aga siin oli küll selline tunne, et miks ometi, kuigi tee polnud pikk. Lihtsalt allolev klaasikilluhunnik ei tundunud samaväärne kui siidipadjad. Otsisin kõrgemalt vihjele vastavat kohta, kuid jälle ei leidnud midagi. Jõudsime isegi mõelda, et äkki on vale maja või oleme üldse vales kohas. Tegime majale veel paar tiiru peale, kuid mitte midagi sellist, mis täpselt vihjele vastaks, me ei leidnud. Kui ma omadega hoone katusele jõudsin, siis ei jäänud enam muud üle kui taevaste jõudude poole pöörduda. Saime juhtnööre ja natuke lähenemisnurka muutes, hakkasime vaikselt pilti kokku panema. Lõpuks Kaupo hüüdis, et aare on leitud. Läksin talle järele ning tõesti, oligi tagaotsitu seal, kus poleks seda oodanud. Aarde saime kuidagi avatud, kuid tegelikult vajaks kogu kompott hooldust.
Saatsin Reigo üles ja ise asusin logisid lugema. Minu lugemise aeg kuulsin kuidas Reigo aardeni sirutus ja selle kätte sai. Pole küll väga mõistlik ronida hoonesse, kus on silt et varisemisohtlik....
Olin nõus Lembitule transaks olema kui ta mulle oma paremalt poolt keldrist, vasakust riiulist redeli toob, sest kuidagi oli päev mul vaja sisustada. Parkisin ja jõllasin, no mida suuri hooneid ja kui ripakil kõik. Kõrval veel kellegi tutikas maja, no mina ei tahaks kingituseks või lotovõiduna ka sellises kohas omale puhkekohta. Istusin autos ja kujutlesin, et kohe saabub siia mõni geopeitur ja saan tema abiga logi kirja, sest kõik ju kirjutavad kui hiiglama tore on teolt tabamine. Minul midagi kirjutada ei ole, sest mina oma erksa olekuga olen lihtsalt nähtamatu.
Lappasin oma abika laiali ja hetkega oli silmamõõdul selge, mina aardeni ei ulatu. Läksin veel teisele poole maja ja seal oli preemiaks veel klaasitükid. Olin täitsa õnnetu. Nuuskisin siis niisama seal ringi ja mõtlesin, mida mitteleidu kirjutada. Otsustasin, et ei kirjutagi, keegi ju ei tea, et ma käisin.
Hakkasin ära minema ja äkitselt nägin ma pinki. Kuda see mind aidata saaks, polnud halli haisugi. Ronisin vaatama ja nägin aardeni hulka lühemat teekonda ja ka kohapealset pooltutikat abikat, kruvid sees ja puha. Pooltutikas jh, sest teinepool oli mädast tehtud. Ajasin kärmelt oma jao kõrvale ja hetkega olin õigel levelil. Kuid seal tabas mind nõutus, sest kirjeldatud pesa mina ei näinud. Tekkis kahtlus, et vale koht. Tuiasin siis niisama seal ringi ja äkki silma hakkas kalts, seda oldi mulle kirjeldatud. Kui ma muidu hoolin oma riietest ja jalanõudest, siis siin viskasin sodi ja tolmu sisse kiiresti maoli, et äkki ongi aare. Oligi, oh seda rõõmukest!
Logimine ja abika kokkulappimine ja tee autoni oli ebahuvitav. Mida aardest kirjutada? Mulle sellised kohad üldiselt ei meeldi, üksi ma ei taha minna, nad on kõhedad ja saab räpaseks, sain ka ja ise iial sellistesse paikadesst ei peida aga täna siin täiesti üksi ei tundnud ma hirmu ja olen hoopis uhke, et olin nii vapper ja ise sain logi kirja. Tänud, et ikka siia peitsite, ma ei teadnud kohast midagi ja hetkel on see aare lihtne tänu kohapealsele abikale kõikidele, minge ruttu, enne kui teinepool ära mädaneb. Ja graffiti oli lahe, see ka meeldis.
See oli tore ettevõtmine hommikuseks äratuseks. Kohalikku abivahenit proovima ei isutanud, võtsin end veidi stabiilsema pikenduse ühes ja veidi lamades sai ka logi kirja. Oli tore, ma tänan!
Selle aardega sai geotuur minu jaoks läbi, sest pealinnas ootasid muud kohustused ja oli vaja õigel ajal Tabiverre rongile jõuda. Kunagi arvasin, et see aare tõenäoliselt jääbki logimata, aga tegelikult piisas vaid kohaleminekust ja oludega tutvumisest.
Kääpa kandis lahknedes olime ühiselt läbinud 70 km, siis jäi rongijaama veel 20 km minna ning pealinnas kulus koju jõudmiseks veel vähemalt kümnekas, nii et ilus kolmekohaline kilometraaž tuli sel päeval täis. Ja oi kui hea oli koju jõudes matkakott maha panna :D Aitäh aarde eest ning aitäh, Karl, et matkama kutsusid!
Seltsimees Kirovi aare sobis imehästi meie ühise kolmepäevase matkaosa lõppu tähistama. Nullist leidsime eest 2 autot. Ühte neist küüris puhtaks vene naisterahvas. Meie saabumine teda ei seganud ja tema kohalolek meid ei häirinud. Viskasime pilgu peale ukseavale ja tõdesime, et oi oi, see on keeruline. Hulljulge Merilin tahtis hakata juba mööda kuivanud oksarisu ronima aga mõistus oli õnneks siiski kodus. Tegime majale tiiru peale aga paremat lähenemisteed ka ei leidnud. Istusime maha ja asusime logisid analüüsima. Meil oli tervelt 2 tundi veel aega kuniks Merilin pidanuks rongi peatuse poole sõitma hakkama. Tabasime ära, et siin kusagil peaks olema abivahend. Merilin tegi hoonele uue tiiru peale ja ma avastasin siseruumide nurgastaguseid. Kõige viimasest ruumist leidsingi eseme mis meenutas redelit. Ei paistnud just maailma kõige turvalisem. Tegin ennast nii kergeks kui võimalik. Taskutest eemaldasin isegi paberilehe ja käekell käelt. Merilin jäi veel altpoolt julgestama. Esimese sammu peale käskis julgestaja mul alla tulla. Kuulasin sõna. Oli valehäire aga parem karta kui kahetseda. Üles jõudes ei osanudki kusagilt väga otsitagi. Alles siis kui jõudis minuni info, et tegemist on normaalsuuruses aardega, oskasin vaadata õigesse kohta. Ohsa raisk. Kutsusin Merilini järgmisesse ruumi vaatama kuidas ma aaret võtma lähen. Endal oli päris kõhe seal ukerdada. Unustasin pärida kuidas see alt välja nägi. Viimaseks oli aarde konteiner kinni mis kinni. Küüned taha ei hakanud ja kiviseinte teravikud murdusid konteineri all. Otsisin üles kõige robustsema abivahendi ja kookisin sellega kaane maha. Nimed kirja ja oligi aeg laskuda maapinnale. Kõik läks hästi. Aitäh!
Kuna seal ei olnud sääskede ja mustuse tõttu kõige meeldivam üleliigset aega parajaks teha, siis alustasime pikka sõitu minu ööbimiskoha ja Merilini raudteepeatuse poole. Lahedamates bussipeatustes tegime aega parajaks ja meenutasime toredaid seiku sellest matkast. Aitäh iseendale, kes ma otsustasin Merilini kaasa kutsuda ja ka Merilinile, kes nõustus tulema. Need kolm päeva olid täis lollusi, raskusi ja rõõmu, mis jäävad kindlasti 7. päevasest rattasõidust just kõige eredamalt meelde. Ma loodan, et suve jooksul leidub geokaardil veel ühisosa mida taas ratastega avastama minna.
Plaan oli ainult koht üle vaadata. Kuna viimased leidjad olid abivahendi lahkelt maha jätnud siis saime ka nimed logiraamatusse. Aitäh eelmisele kambale!
Oh, minust vist oleks see aare jäänud logimata kui Märt poleks meil ämblikmeest mänginud.Pean ütlema,et tal tuli see hästi välja.Tänud.
Kuna ma olin Reede hommikul tõusud ja vahepeal polnud magama jõudnud siis siin ma ei hakkanud ronimisharjutusi tegema. Oleksin juba esimese kolme pulga pealt alla lennanud. Olin siis alumine tugigrupp. Tänud peitjale
Tänase päeva eesmärk oli ,üks unustatud ja roostetav vana laevuke. Kõik mis enne seda leidsime, oli boonus. Olime varem seda aaret nillimas käinud,pea kolm aastat tagasi, aga abivahend osutus liiga väetiks. Seekord läksime enda arust võimekama abilisega , aga esimeses kohas jäi aardeni jõudmine viimase kolme astme hoiatuse tõttu asi pooleli. Ilma leiuta ei tahtnud kuidagi ära minna, otsisin teisi variante. See järgmine oli peaaegu sama raske ,kuid siiski proovisin kohalikku abilist toimingusse kaasates. Õigele tasandile jõudes , käisin vähemalt kaks korda tugigrupile infot jagamas, et aare end minu eest kuidagi kavalalt peidab. Siis järgmisel ringil ma ta avastasin, kardan et oli teine liiga avalikult. Peale logimist panin vihjele vastavasse kohta, aga kardan et kohalikke vandaalidele on see juba tuttav. Suured tänud aarde eest.
Plaanisime enne aasta lõppu teha veel ühe oma aarete hooldustiiru ja esimeseks peatuseks sai see veel logimata aare. Seekord saabusime koos sobiva abivahendiga ega pidanud erinevalt esimesest katsest elektriliste probleemidega tegelema. Objekt oli talvises sügisvihmas ka kenasti tühi, nii et mis sa hing veel tahad. Kaaslane paigutas abivahendi oma arust sobivasse kohta ja teatas, et sellistel tingimustel tema küll seda kasutama ei hakka. Kuna minu mälupildis oli aarde asukohaks teine paik, sai abivahend lõpuks sinna ümber transporditud. Tegelikkuses tuli aare välja ikka hoopis kolmandast kohast (teist ei jõudnud õnneks veel enne kontrollima hakatagi), kuhu tegelikult eelmisel korral ka poolenisti juba jõudnud olime. Peab ütlema, et väga hästi olustikku sobituv konteiner. Mina ei tahtnud küll algul uskuda, et see nüüd ongi otsitu, aga ega karbil olevate kirjade vastu ei saanud. Panime nimed kirja ja suundusime järgmiste väljakutsete juurde. Kuna aare on omanikuta, siis kedagi tänada pole, aga kohaga oli huvitav tutvuda.
Mahajäetud majad pole mu lemmikud. Nii et, kiirelt kohale ja abivahend püsti, Anneli kiirelt üles ja peale mitte nii kiiret leidmist logi kirja ja minekut. Aitäh!
Mitu aastat tagasi sai siin juba korra käidud. Kolasin kogu kompleksi läbi, huvitav koht. Tookordne plaan oli nipukatest ja kohalikust puiträmpsust redeli taoline asi kokku panna. Kesine valik lahtist puitu ning suur eluisu aga ei lubanud seda plaani ellu viia. Sai vastu võetud otsus kunagi redeliga tagasi tulla. Nüüd siis jõudiski kätte aeg, kus vajalik abivahend oli auto peal ja aarde külastamine tegi kodutee vaid umbes 7% pikemaks. Hoone ja uks oli teada, abivahend paika ja uksest sisse. Edasine peaks lihtne olema. Siin ju pole eriti kuhugi peita, suvaline möödakäija siia ei pääse, pole väga mõtet ka. Seda ideed toetab ka raskusaste. Aga ei leia. Tee või tina, no ei leia. Ikka päris mitu ringi sai toas tehtud enne kui asukoha tuvastasin. Kohapealt leitud lisa abivahendiga sai selle ka suht ohutult kätte. Oli juba pime ja seekord mujal ringi vaatama ei hakanud. Abivahend kokku ja kodu poole minema.
Leitud :) Eelmine kord siin käies ei olnud meil abivahendit kaasas. Seekord olime paremini varustatud ja leid tuli kiiresti.
Seda seltsimeest on paar korda varem ka külastatud. Eelmise külaskäigu ajaks oli sündmuskoht veidi muutunud ja avanenud pilt oli erinev sellest, mida ma esimesel korral nägin. Ka on seintele ilmunud sildid varisemisohu ja objektil viibimise keelamise kohta. Vaatamata sellele jäi eelmisel korral logi kirja panemata. Hiljem kodus uuesti aarde kirjeldust lugedes jäi üks nähtud pilt silme ette kummitama. Käisin täna seda kontrollimas ja logi sai kirja.
Tänud peitjale! Aare oli korras. Ei võtnud midagi ega jätnud.
Sellised kohad meeldivad ja ei meeldi mulle ühekorraga. Nii huvitavad, kuid teatud mõttes nii õudsed. Brrrrrrrrrrrrr... Pimenev suveõhtu ja sadama hakanud vihm ei teinud muljet paremaks. Ja kui ma aru sain, mis ja kuhu, siis käivitus mu elu alalhoiuinstinkt.
Ei-ei-ei! Meenutasin kunagi Alexilt kuuldud seiklust ja aru ma ei saanud, mis loom ta küll olnud oli...
Teised mu kõhklusi ja kahtlusi ei jaganud ja tõid aarde nigu niuhti logimiseks. Mnjah.. Pole üldse aus. Miks mina kardan?
Aitäh ikkagi! :)
Kuna Kadri ületas ennast Volcani aarde juures, siis sel korral võtsin ronimise mina ette. Kui olime paar üles saamise varianti maha kandnud, leidsin selle, mis tulemuseni viis.
Keegi oli juba abivahendid paika sättinud, nii et tee aardeni naksti olemas.
Küll on ikka igasugu põnevaid paiku, mida meie metsad ja võsad endas peidavad.
Jällegi üks aare mille eeltöö Pilditibi juba ära teinud oli. Objektile lähenedes oli rida kahtlusi: esiteks et kas meie improviseerimisvõimest ja elavjõu arvukusest piisab et maastik-5 aaret ilma abivahendeid kaasa vedamata ära võtta? Teine kahtlus oli seotud sellega et kas meid üldse objektile lastakse - mets oli laigulisi täis, kes siis mingit lahinguplaani vist pidasid. Aga siiski - lasti meid tegutseda ja vaatamata kohapealt leitud abivahendite euronormidele mittevastavusele saime ka konteinerile küüned taha. Sepi üritas seda mulle tagasi visata ja sai peaaegu Pilditibile pihta. Siit moraal - kettagolfi visketehnika iga konteineri kujuga ei sobi.
Indrek sai ronimisega hästi hakkama. Tänud talle selle eest ja muidugi peitjale ka kiitus.
Tegelikult läksime lihtsalt uudistama, mis värk on ja mida vaja läheks. Kuna abivahendid vedelesid hunnikus õiges nurgas, polnud Margusel mingit probleemi ennast üles vinnata ja aare leida. No ja et ma ka ikka nagu osaline oleks, käis logiraamat ka minu käest läbi. Aitäh, põnev koht!
Teel sünnipäeval otsustasime ühe kiire kõrvalepõike teha. Tänud peitjale, et tutvustas sellist põnevat kohta. Kui aega rohkem on, tutvun ka ülejäänud arhitektuuriga. Igatahes saime ilusasti nullpunkti kätte ja siis selgus tõsiasi, et hea, et pikk poiss käepärast võtta oli. Kui juba kohale sai tuldud, sai teiste poolt kombineeritud abivahendeid kasutada. Adrenaliin oli laes ja aare sai leitud.Nüüd tagantjärgi tundub see hullumeelsus, aga tehtud ta sai. EVEJ.
Paar tundi varem tahtsime selle aardega 1:0 teha, kuid liiga lõbusas meeleolus kalamehed (?) olid takistuseks. Ei hakanud hetkel riskima, otsustasime mõned teised aarded möödaminnes võtta, siis suitsukala osta ja natuke Peipsi ääres lebotada. Nii läkski.
Hiljem tagasi tulles oli õhk puhas. Kuna aasta tagasi olime siin asja juba uurinud, siis teadsime, et on vaja ühte korralikku abivahendit, mis seekord autos kaasas oli. Kõik läks nüüd väga ruttu, logi kirja, rändur aardesse, abivahend kokku ja kojusõit võis alata. Aitäh!
Hanna, Sander, Laura ja Kristian leidsid aarde pärast väikest ringi luusimist:) EVEJ
Leitud, logitud. Õnneks oli taaskord abi Erci sportlikkusest :)
Väga cool koht. Soovitan. Natuke sportlikkust või paarimehe abi tuleb kasuks, et see aare kätte saada.
Koht, kus varemgi käidud, kuid abivahendita jäi tol korral aare kättesaamatuks. Seekord sai paremini ettevalmistatud ning kõik laabus sujuvalt. Tore leid ja koht!
Noorsportlase abi on ikka vajalik, et ületada viienda taseme raskusi. Aitäh!
Mõni päev tagasi käisime seda aaret otsimas lootuses, et äkki ikka saab ilma abivahenditeta. Aga ei saa ikka küll. Täna olime siis koos abivahendiga tagasi ja kõik käis kiirelt. Väga vahva aare ja korras. Tänud peitmast ja erilisse kohta juhatamast. Sürr koht on! Kala püüda proovisime ka, saak 0. Panime helkuri ja võtsime trummiga karu.
Mõtlesime tükk aega kuidas abivahenditeta hakkama saada, selle peale enamik aega kuluski. Aga saab tehtud.
Koht tuvastatud, ladusime kokku sinna kogutud aktribuutika.Edasise otsustas kaalukategooria.Tänud juhatamst,koht on muljetavaldav!
Sai spetsiaalselt abivahend kaasa võetud suvepäevadele. Ja õigesti tegime! Nähes neid kohapeal moodustatuid tekkis hirm, mina nendega ei oleks küll kuhugile jõudnud. Aare ise korras,ümberkaudsed mahajäetud tööstushooned panevad aga pead raputama. Tänud peitjale!
See aare oli maastiku tõttu päris kaua ootelistis istunud. Kohale viis üllatavalt ilus tee, lausa asfalteeritud. Määratlesime nulli asukoha ja tegime objektile tiiru peale, et sobiv lähenemisnurk leida. Abivahendeid polnud kaasas, aga eelmise logi põhjal arvasime, et saab ka ilma hakkama. Päris lahe ehitis oli seal :) Tekitasime kohapeal leiduvast sobiva abivahendi ja Maris kehastus oravaks. Üsna kiirelt sai üles ja veidi aja pärast oli ka aare näpus. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja ronisin ka ise üles. Üllatavalt kerge oli :) Aardega kõik hästi. Kaubavahetust ei teinud, sest kott vahetuskaubaga oli alla jäänud ja ei tahtnud enam teist korda ronima hakata. Aitäh peitjale. Meile meeldis.
Kui paari päeva eest Narva-Jõesuusse sõitsime, oli algselt mõttes ka siit läbi hüpata ja olukorda hinnata. Paraku oli ajaga siis üsna kitsas ja põrutasime mööda mõttega "ah, mõni teine kord vast..."
Nüüd olime aga tagasiteel ja terve päev aardeid taga ajanud, päike oli just looja läinud ja Tartu, soe dušš ja oma voodi ka ahvatlevalt lähedal. Kirov aga kripeldas ikka hinges ja nii saingi Martini nõusse asjale pilku peale heitma.
Parkisime ennast ühe hoone juurde ära ja imestasime veel, miks geps ikka kuskile metsa poole näitab. Kõndisime sinna nagu tublid pioneerid ja leidsime eest veel ühe. Tegime kindlaks õige koha, siis esimene pilk üles ja tuli tõdeda, et sealt me küll mingi jõuga üles ei saa. Kuna olime aga värskelt kuulnud natuke väiksemast meetrite arvust, luurasime edasi ja peagi leidsime teise lähenemistee, kuhu ilmselt varasemate katsetuste käigus oli seina nalaje kuhjatud mingit puitollust. Lisaks olid seal mingid tilpnevad ja seina küljes olevad metallkonstruktsioonide jäänused, mis panid mõtte halvas suunas liikuma.
Vahtisime seda asja ühe ja teise nurga alt ja lõpuks ei pidanud ma kiusatusele vastu ja otsustasin teha mõne lähenemiskatse. Poole tee peal üles kogusin tükk aega julgust ja lõpuks usaldasin oma elu ja tervise ühele metalliribale, mis õnneks otsustas, et ei ohverda mind veriselt kalatehase surnud ebajumalatele ja nii ma leidsingi ennast ühtäkki õigest kohast. Tuiasin seal ringi ja loopisin valgusvihku edasi-tagasi, kuni jäi ka väsinud viskikonteiner silma. Sain aardes oleva pliiatsiga kuidagi meie nimed kirja, usaldasin oma elu uuesti roostes armatuuri ja pehkinud puidu kätte ja mingi ime läbi jõudsin ühes tükis alla ka. Suurema kaalukategooria inimestele ei julgeks ma küll tehtud lollusi soovitada.
Pärast seda läksime tagasi põhihoone juurde ja uudistasime tükk aega seal ringi. Vastavast atmosfäärist just puudu ei jäänud.
Lõpuks tegime siiski vehkat ja ilgelt rahulolevatena suundusime tagasi Tartusse. Suur aitäh tõhusa seikluse eest!
Noo selle leiu logimine on küll üks suur õnn. Nagu ikka ümbruskonna hullumeelsete aaretega, on ka see aare pikalt ootelistis istunud. Kui nüüd tee lausa kaks korda asjast mööda viis, varustasime ennast sae, haamri, kruvide ja muu nodiga, et "eks vaatab seda asja".
Noo vaatasimegi siis. Aeg kiskus juba õhtusse, pikk geopäev selja taga ja päevavalgus otsa saamas. Esimene vaade: [algaja] rääkis Geojaanil midagi 2,5 meetrist, aga see on ju ligi viis! Luurasime veel ja leidsime ka mingi natuke mõistlikuma koha, kuhu oli juba igasuguseid abivahendeid kuhjatud. Minu riskikalkulatsioon ütles kohe kindla "EI!", aga Rudolf niheles ja niheles ja lõpuks niheleski ennast sealt üles. Mina üritasin ennast paigutada nii, et kui ta alla sajab, siis minule otsa, et vähemalt ei pea hakkama koljutükke kokku korjama. Noh, saimegi logitud ja kuidagi ta tuli sealt alla ka. Tööriistu ei läinudki vaja.
Pärast luusisime veel kogu suure kompleksi ka läbi. Ütleme nii, et saabuv pimedus, poolteist lampi, nahkhiired, konnad, kusagil tilkuv vesi ja šahtides uluv tuul hoolitsesid piisava atmosfääri loomise eest. Ai pergel, kus oli vinge seiklus! Aitäh peitjale, jällegi, ise poleks sellist kohta küll üles leidnud.
Väga lahe koht! Aarde leidmisega palju probleeme ei olnud, pärast uudistasime ka niisama ringi ning saime isegi giidi endale, kes seal kandis elas.
Ei teadnudki, et selline koht olemas on. Väga lahe ja huvitav koht. Ronisime ja ehitasime omale "vettpidava" ronimisatraktsiooni. Soovitan kõigile.
Vat see oli maastik 5 aare. Väga vinge koht on. Tegime kõigaepealt tuhat pilti ja siis mõtlesime aarde peale ka. Saime ise oma jõududega hakkama, kasutasime loogikat ja ehitasime vinge monstrumi. Megaaitäh!
Tartu retkelt oli teatud varustus kaasas, lasime selle käiku, aga üles ei julge ronida. Lõpuks tuli kasutada varisemisohtlikku salakäiku.
Vau !
Käisime enne suures majas kolamas-ülivinge :) Siis läksime luusisime pumbajaama poole,saime idee kätte, kuhu vaadata ja ka leidsime koha üles ning.... kuidas kätte saada ? Lõpuks kahe peale kokku saime abivahendi kokku klopsitud, aare kätte "õngitsetud" ja logitud. Loomulikult enda ehitatud abivahendi hävitasime, et teistel poleks nii lihtne :D Kuid väga lahe koht ning nuputamist nõudev aare.. Kristjani pikkusest oli muidugi abi, mina poleks vist aaret kuidagi näinud sellistes kõrgustes :D
Leitud! EVEJ. Rootskunni abiga sain logitud ja aare korras kõik ok. Vot riietega on teine lugu, autoaknast enda peegelpilti nähes...ei tundnud ma neid ära.
Ega olnud selgi korral meil oma abivahendit, tuli midagi kohapeal kokku meisterdada. Käisime ka suuremas hoones kolamas, väga võimas! See taasiseseisvumispäev oli meie jaoks üks mahajäetud hoonete päev...
Hea, et abivahend ikka autos oli. Ilma selleta ja Alexi moraalse toeta poleks mina seda aaret logida saanud. Aga nüüd toitsime aarde logimise ajal sääski ja pirakaid parme ja lasime kiiresti jalga. Tänud Alexile ja peitjale!
Abivahendi võtsime kodust kaasa. Kopitanud aardepurk sai üle mitme kuu taas õhku. Viimased külalised on olnud lätlased. Aitäh juhatamast!
Minuarust on maastiku ja peidukoha raskusastmed just vastupidi siin!?
Kohapeal selgus, et mõnes mõttes on olukord hullem, kui tunamullu - mitte üks vaid kolm (!) autot hoone kõrval, lisaks veel üks auto suuremas hoonekompleksis ringi sõitmas, puukoormaga käru koos kahe mehega ristmikul, ATV-d jms. Samas õnnestus aga ratastel hoonele märkamatult õige nurga alt läheneda ning ka hoone sees oli keegi abivalmis hing ühe abivahendi seina najale püsti toetanud. Seda ning erinevaid seinakonstruktsioone kasutades vinnasin end üles ja hakkasin aaret otsima. Kuid mida pole, seda pole ... Valisin siis Speedy ja hakkasin muret kurtma, kui üks kahtlane koht silma jäi. Palusin Speedyl oodata, asetasin telefoni maha ning õngitsesin purgi välja. Oli meeldiv vestelda! :-D
Allaronimine oli veits keerulisem, kuid ei midagi ületamatut. Siiski ei tasuks üksinda väga uljaks minna, viga saamise võimalusi on seal hulgim.
Igatahes, tänud peitjale, väga lahe aare!