4 

Mõtlesin, et puhastan oma aju selle aarde mitteleidudest teiste aarete otsimisega ja näppisin vahepeal kümneid teisi aardeid. Ei kiirustanud ega põdenud vahepeal selle aarde pärast ja ega polnud aegagi. Täna hommikul aga kui silmad lahti lõin ja tõdesin, et olen jalale eile liiga teinud ja sellele astumine on kohati valulik siis otsustasin, et pikki jalutuskäike täna ehk ette ei võta. Seega tegin endale tassikese kohvi ja lugesin KÕIK selle aarde logid läbi. Kohvi sai enne otsa, kui logid. Ammutasin endasse igati vahvaid jutukesi ja tundus, et sain ka uusi infokillukesi, mis ehk aitavad mul seda asja uuest küljest näha. Info töödeldud ajasingi end välitöödele. Täna oli siin eriti aktiivne sõelumine, kes konitas, kes jalutas, kes jooksis. Aga ma ei lasknud end neist segada. Tehku mis tahavad. Mina otsin. Segama hakkas hoopis tilkuv nina ja avastasin, et polnud ühtki tükikest paberit, kuhu nina kuivaks tõmmata. Seda ei saanud ma endale aga lubada, kuna sellega tuleb mulle alati meelde õnnis nõukogude aeg, kui ma veel väike tirts olin ja nuuskamise peale aega ei kulutanud. Varrukasse ka nina pühkida ei julgenud, sest siis sain emalt riielda. Tark tundus see asi sisse tagasi tõmmata, kuni üks päev valge kitliga onu mingid pikad orad mul ninna lükkas. Sellest ajast peale ma pigem nuuskan. Seega läksin poodi. Krabasin sealt kõigepealt salvrätikud ja veel miskit huvitavat süüa ja siia tagasi. Vaatlesin kõike võimalikku ja võimatut. Kujutasin ette endale igasugu ulmelisi asju aga ei hakanud miskit kusagil särama. Isegi mitte natukene ei säranud. Valetan. Säras küll aga see osutus mingiks nätsuks. Väk. Polnud mingit vahet kas ma püüdsin või ei püüelnud. Lõpuks oli ikka kõht see, kes ütles, et mine nüüd marss koju sööma. Mitte ei taipa, kuidas ma saan nii pime olla. See ei tundu kusagilt otsast enam loogiline, et ma seda õiget asja näinud pole. Mul oli kohapeal vahepeal kiusatus mõne varem leidnuga hakata mängima jah/ei mängu. Noh, et mina küsin ja võib vastata ainult jah või ei. Aga siis ma alati kardan, et öeldakse rohkem, kui ma tahaks ja ma siis jätsin sellegi mõtte parem sinnapaika. Vihjeid ka nagu lunida ei taha. Ma isegi ei tea enam mis tunded mind valdavad. Suhteliselt segased vist. Kas ma siis ei julge õiget asja näppida või suudan ma selle õige koha koguaeg vahele jätta? Vahepeal sain telefonikõne ühelt mitte eriti aktiivselt geopeiturilt, kes muidugi arvas, et minul ei jää küll midagi leidmata. Ha-ha-ha. Oleks see vaid nii. No tegelikult ma vist ei tahagi, et see nii oleks. Siis võibolla polekski enam nii põnev? Igatahes mul on tunne, et lähen sinna täna veel, kuna oman infot, et on saabumas veel otsijaid ja minu vaatevinklist tunduvad nad olema vägagi sitked, ilusad ja osavad geopeiturid. Ehk õnnestub nende tegutsemist jälgides mõni kaval nipp selgeks õppida. Seniks aga järgmise korrani ;)

 2 

Reigo aitas mul pimesikustada. Ei teagi, kas minu mitteleiurodu sai määravaks, et temalegi aare silma ei hakanud või asi selles, et õhtu pole hommikust targem või hoopis mõni kolmas veel seni välja selgitamata põhjus. Igatahes varsti jälle. Eks siis näha ole, kas mitteleidude kirjutamisel mingi limiit ka ette tuleb :P

 2 

Eilne kurb uudis, kus muu info hulgas andis lahke poiss Silver teada, et ta annab mulle veel võimaluse otsida, pani mind kodus eeltööd tegema. Vaatasin saadud geokontrolli tulemust nii maa-ameti kaardilt, kui ka google mapsilt. Neid vaadeldes saab üsna erineva pildi selle kohta, et kus see aare siis täpsemalt olla võiks. Sellest sõltumata tekkis tunne, nagu oleks targemaks saanud ja kujutasin endale ette, et lähen ja vormistan nüüd küll siis selle asja ära.

Kohapeal teritasin silmi ja ajasin küüned kuumaks. Näppisin kohti pisut põhjalikumalt kui varem ning püüdsin kõik kohad sentimeeter haaval üle kontrollida. Korra isegi tekkis tunne, et Ohhoo, siin on ju midagi ja siis vaatasin nördinult oma määrdunud ja sodi täis kätt. No heakene küll. Mis võimalused siin on? Siit olen juba vaadanud, no vaatan veel. Nagu ei paista midagi. Ainult ilutulestikust tekkinud sodi kõik kohad täis. Ja siis leian end jälle nõutult seismas ja endaga nõu pidamas, et mida ma siin ometi teen?! Küsimus oli. Vastust ei tulnud. Samal ajal kilavad silmad võimalikke ja võimatuid asju. Kiruma ajab. Mis mul ometi viga on? Miks ma siin midagi ei näe? No ju ei ole siis see õige päev ikka veel kätte jõudnud ja tegelikult näpud ka juba külmetavad ja mul pole üldse kannatust selliste asjadega. Ah, no las ta siis täna jääb.

 3 

Täitsa valges sai täna silmitsemas käidud. Või noh nii valges, kui valge selle uduvihma ja hallollusega üldse olla saab. Pimesikustasin jupp aega. Paremale, vasemale, ette ja taha. Pea hakkas ringi käima. Ei teagi, kas see oli nüüd sellest, et olin just paar topsikest verd arstitädile uurida jätnud või millestki muust. Üritasin mis ma üritasin silmadega puurida aga ei miskit. Miski teine kord siis jälle, ega peagi kõiki aardeid kohe kolmanda korraga leidma.

 2 

Mingid loetud päevad tagasi hakkas mulle arvutis üks selle aarde esimesest punktist saadud asi silma ja mõtlesin siis, et mis asja ta siin seisab? Eelmisel suvel sai see infokild sealt koos Ahtoga võetud ja sama targalt ta seisma jäigi, sest no lihtsalt ei viitsi tegeleda. Laiskus ja mugavus on ikka suur enda vaenlane, mida kasvatada pole mingi mure aga taltsutamiseks peab midagi juhtuma. Näiteks peab endast välja laskma mingi viha või raevu, millele ma viimasel ajal aina rohkem iseseisvust annan ja see tasub kuhjaga ära. Sellega siin oli täpselt sama lugu. Mul oli peas üksainumas mõte, mismoodi seda asja "sööma" peaks, mul oli puudu vaid väike tõuge, et kuidas ja pisut jonni ja kannatust, et see alla neelata. Tegin natuke niuks paremale ja niuks vasemale ja kloppisin asja enda jaoks vahtu. Silver sai pika hädalduskirja aga enne, kui ta seda lugeda jõudis olin ma asja juba läbi närinud ja kontrolli esimese katsega roheliseks tagunud. Ou jee, milline rahulolev tunne valdas mind sel hetkel ja raske oli aru saada, miks ma pidin nii kaua ootama, et oma esimene ja ainus mõte paika panna, sest see oli õige. Viuh. Inimene õpib kogu elu.. ..

Täna koju jalutades jäi saadud tulemus mulle täpselt teele, mõtlesin siis, et heakene küll, viskan pilgu peale. Tõele au andes ikka silmitsesin ja näperdasin ka põgusalt aga kohe näppu ei hakanud ja ideid polnud ning juurde neid kah kohe ei tulnud, jätsin selle maiuspala järgmist korda ootama. Iga asi omal ajal, see aeg polnud ilmselt küps veel :)

 1 

Hommikuses päikesepaistes (täitsa tule säras, ma ütleks) sai korra vidinat näpitud. Midagi erilist arvata ei osanud.

Algus sai info korjatud ja kodus lahendus leitud, ka geokontroll kinnitas seda. Kohapeal sai igasugu kohtadesse piilutud aga ei midagi. Seekord jäi leidmata ja alla ei anna.

 1 

Üks koordinaat jooksis täitsa ilusti välja, teisega pean veidi veel vaeva nägema. Miski aeg olen jälle kohal.

Nu ei löönud mul see tuli peas särama, tee mis tahad. Täna juba kolmas mitteleid.

Ahto arvas, et ma olen siin kindlasti käinud aga ma alles eelmisel õhtul olin seda peaaegu juhuslikult veebis näinud. Mingid mõtted küll tekkisid kohe aga peas tiksus tugev soov koju jõuda ja ei lasknud mõtetel kuigi kaugele areneda.

Nüüd siis kolmas kord alguses. Esimene kord oli kõige toredam - sai lihtsalt kohta ja aarde disaini imetletud. Teise kord kogusin juba andmeid ja proovisin kodus aega aeglustada aga kontrollile miskipärast ikka ei sobinud. Nüüd kolmas kord selgus, et ma ei olegi ainus kes kohe kõigest aru ei saa ja miskit ei näe. Aitäh.

 5 

Olles eile saanud pisikese vihje, tulin täna uuesti seda mikrot otsima. Täpselt 15 minutit, mis mul aega oli, möödusid kärmelt, kuid kasu sellest polnud miskit. Enne tööle suundumist tegin endale aarde lähistelt pildid ja asun nende pealt ebakõlasid otsima. Üks kord ma leian selle aarde niikuinii!

 10 

Eile käisin enne tööd laetud akupangaga kohapealsest vidinast saadavat informatsiooni talletamas. Õhtul sai geokontroll põhja lastud ja tänane tööle mineku teekond lõpust läbi väänatud. Uurisin ja puurisin peamiselt silmadega. Midagi kahtlast, mis võiks aare olla, ei märganud. Tulen meelsasti tagasi siia. Meeldis Kaupo ütlus "Ega Silveri aare prügi pole, et kohe korjatud peab saama :D".

Sattusime mööda jalutama, aga akupank, vana võllaroog, oli tühjaks saanud ja info järgmise punkti kohta jäi saamata. Teinekord uuesti.

Tundub, et aare on veel hoolduses?

 1 

Tramm number 98 jahil olles sobis väga hästi teha just siin aarde juures paus. Olemas kõik eeldused, et ükski mööduv tramm ei jää kahe silma vahele. Parkisin auto keerdtrepi kõrval olevasse taskusse ja suundusin esimest punkti otsima.

Täielik ikaldus vaevas mind selle aardega. Jõudsin kolm korda üles-alla käia ja kõiki kohti jõllitada. 10 minuti möödumisel leidsin niivõrd loogilise ja silmnähtava peiduka, et võttis ahhetama, et mismoodi ma nii pime olin. Sutskasin leitud vidina enda neljarattalisele külge. Tule sära võttis mul silme eest kirjuks. Otsustasin, et seda oleks palju targem lahendada mõnes strateegilisemas kohas kus näeb autos istudes ka mööduvaid tramme.

Sõitsin Lastemaailma ette lahendama. Ei jõudnud ühte trammigi mööda minna. Juba oli mul koordinaat paberil kirjas. Geokontroll saatis mind aga kukele. Käisin uuesti ja uuesti läbi oma üles talletatud infot. Ainult üks koht paistis mu nägemiselunditele vastuvõetamatu ja seda vaatasin kokku vist vähemalt 20 korda. Otsustasin proovida läheneda loogikaga ja see tõi ka õige tulemi.

Lõpus saabus aga viimane karika piisk. Dejavu esimese punktiga. Otsid ja otsid aga silma ei jää absoluutselt midagi. Isegi õrnõhukest tunnet ei tekkinud, et leiule lähedal oleks. Lõpus pidasin pool tundi vastu ja siis tõstsin käed üles. Peab valgel ajal, värske pilguga, aardepaiga üle vaatama.

Ei leidnud.

Geokontrolli roheliseks ei saanud ja läksime edasi teistele georadadele. Peagi siis tagasi ja juba teadagi kuhu.

 1 

Midagi me talletasime ja lootus,et oskame seda ka kasutada.

 1 

Külastasime esimest punkti. Järgmisel korral loodetavasti jätkame.

 12 

Aus mitteleid. Hommikul kell 07:12 märkasin aaret, sügasin kõhtu edasi, sõin ja tund hiljem startisin. Tulin (autotulede) säras kohale,vidina leidsin kiirelt, aga koordinaati ei õnnestunud saada. Siis sain targemaks ning mingil määral hakkas ka lahendama, aga üksi oli keeruline ja kodus on palju mugavam. Ega Silveri aare prügi pole, et kohe korjatud peab saama :D