Tee üks aare!

Ma olen saanud selle kerkimist algusest saati pealt vaadata – see on olnud üks lõputu vaatemäng! Olen viis hommikut nädalas, üks käsi sooja teetassi ümber, kell üheksa hommikul siit mööda kõndinud ja vaadanud, kuidas üks hiigelmaja saab korruse korruse, aatriumi aatriumi järel. Kerkis kaks spiraaltorni autodele, kraanasid oli ehitusel vahel kaks, vahel ka viis. Kui maja üks ots paistis taeva poole kerkivat, siis teises tiivas oli käsil alles null: keldrikorrusel valati betoonpõrandat, mis andis aimu, et see maja tuleb veelgi suurem kui seni imestatud, ja kadusid mu viimased lootused, et äkki jääb ruumi ka pargile. Pargikeselegi? Ei! Kokku kerkis hiidmaja kolm aastat, valmis kolm majaosa, rakenduse leidis ka üks seni kasutamata seisnud ristmik ja kaks päeva pärast minu sünnipäeva olid uksed avatud. Kui seni oli mu kodust väikese jalutuskäigu kaugusel kaks tavalist kaubanduskeskust, siis nüüd oli kodule lähimaks Baltimaade suurim. Ma ei tea, minu meelest oli Tallinnas juba enne seda neli kaubanduskeskust liiga palju, aga no kes mina olen seda hindama – ma olen jällegi üks Baltimaade viletsamaid šoppajaid. Kui lähengi poodi, siis võtan seitse hilpu korraga proovikabiini (et ei peaks liiga mitu korda lahti riietuma), jaksan läbi käia vaid kaks poekest ja siis varisen kusagile nurka, kõik kaheksa vajaminevat asja ikka leidmata ja isu selleks korraks otsas. „Kaks saia, viis piima, üks jupp parimat suitsuvorsti“ on palju lihtsam ülesanne kui butiikidest teksade leidmine. Aga seitse päeva nädalas aardeid otsida – pole üldse probleem!

DDMM.MMMMM
Pliiats kaasa!