Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare tutvustab Kuusiku mõisa ja metsaparki.
Tegemist on Metsapargi aarete jätkuaardega.
Võid kasutada näiteks abivahendit mis asub 58 58 4.4 24 43 13.6 (kood 6642) Palun vii abivahend ilusti sinna tagasi ka.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Muu | 58° 58.0733' 24° 43.2266' |
![]() |
Parkla | 58° 58.2271' 24° 43.8080' |
Aarde sildid:
soovitan (3), lahe_teostus (3), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), ettevaatus_vajalik (1), erivarustus (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8710C
Logiteadete statistika:
54 (88,5%)
7
4
0
0
0
0
Kokku: 65
Leidsin aga kätte ei saanud. SUP laualt lihtsalt ei ulatanud.
Kõigepealt tuvastasime jalgupidi aarde asukoha. Ilmselgelt jäi pikkusest puudu. Pumpasime oma SUP-laua täis ning pärast ülejäänud Metsapargi aarete järel käimist tulime silla juurde tagasi. Seekord õnnestus lausa näppudega aaret puudutada aga kätte ei saanud. Vajalik on kas mõni muu abivahend, 10 cm kõrgem veetase või kasvada veidike. Selles viimases variandis ma väga kahtlen.
Nu vot siis,kui tulla ilma abivahendita siia lolli mängima :)
Meenus üks 90 ndate hitt : " Oo kallis, ole minu ämblikmees....." :)
Võimlesin, mis ma võimlesin, seekord jäi kätte saamata. Tegelikult kätte oleks saanud aga tagasipanekuga oleksin üksinda jänni jäänud.
Vaatasime mötlikult voolavat vett, redelit ja kalamehe kummikuid ning andsime loobumisvöidu...ootame soojemat kliimat ja madalamat veeseisu.
No siin sai ikka usinasti toimetamist. Algul lõime kusagil põõsas paadile õhu sisse ning läksme algul maismaad pidi olukorda takseerima. Ronisin silla all ringi, kuid miskit silma ei jäänud. Siis riputasime Mairet silla servast erinevatest kohtadest alla ning lasime tal kõik toruotsad üle kontrollida. Seejärel ikkagi mingi veider asjaolu suutis mind panna oma lühikesi pükse väga lühikesteks püksteks üles käärima ja silla all jões jalgsi ukerdama, et need toruotsad ikkagi veelkord visuaalselt üle kaeda. No mida pole seda pole. Vahepeal juba mõtlesin, et head lollid, pumpasime paadi ilma asjata täis. Siis tuli aga meelde, et Kristjanil-Mairel veel teised sama seeria aarded leidmata. No nende otsimisel kehastusin paadimeheks. Päris mugav oli nii kulgeda ja paadi sisse puhutud õhk raisku ei läinud.
Totsik jah, oli seekord kahjuks jalga lasknud. Peitjale tänud, kuna ikke tsirkust sai ka seal silla juures ja seeria ise igati kuldaväärt.