Õnnestus ka ära skoorida see. Aitäh.

Huhh.. tehtud :)

Tänan peitmast.

Vihmase ilmaga oli kõik libe, aga õnneks aare näitas end kiirelt ja hulluks otsimiseks seal ei läinud.

Tegime matkaringiga matkapäeva Ida-Virusse. Aareteni jõudmine oli seiklus, mis peletas noortelt väsimuse. Aitäh peitjale!

Kogu rand Ontikalt siia oli kaetud sinisavil liugu lasknud puude ja kividega. Ukerdasime kuidagi läbi ja nulliga risti jõudes oli vaatepilt sama hirmutav. Hiivasime end mööda vajuvat pinda ikkagi koordinaatidele, seal oli ka väike varing toimunud, kuid aare vaatas vastu kivi pealt, mitte alt, ja oli täiesti terve ja korras. Logisime ja panime eendile lepa taha järgmisi ootama. Ehk see puu veel püsib veidi. Aitäh!

Tänu täpsele koordinaadile kohene leid esimesest vaadatud kohast.

Killumängisin ilmselt kohe pärast avaldumist, kuid logima jõudsime alles nüüd.

Teel aardeni olime lummatud ilusast rannast ja "tornide väljakust"

Ma tõesti ei taha sellest rääkida, mis järgnes..

Aitäh kutsumast!

Joa vaatamine (kuigi üsna väikse nirega) ja mere ääres jalutamine olid mõnusad, aga see mis sellele järgnes, ei kannata trükimusta. Koperdasime ja turnisime seal vähemalt tunni. Koordinaadid näitasid pidevalt erinevatesse kohtadesse ja ei suutnud mitte ühtegi mõistlikku peidukat avastada. Mitmes kohas varingu jäljed ja välistasime sellised kohad. Ronisime üles ja alla, vasakule ja paremale, kuid aardest mitte märkigi. Hakkasime juba kahtlema, äkki meil valed koordinaadid. Lõpuks peale pikka-pikka otsingut aardekarbi otsa ka komistasime. Oli see vast piinarikas aardeleid.

Oli see alles meenutusi pakkuv jalutuskäik, viimane kord sai siin kaks aastat tagasi juuli lõpus öösel kell 1 plätudega jookstud. Täna sai valges hulga mõnusamalt siia jalutatud. Tänud

Leitud tänan

See oli füüsiliselt raske. Telefon aitas nulli, edasi oli vaja vaadelda. Nina telefonis olekski sinna tiirlema jäänud. Üks koht tundus kahtlane ja seal ta oligi. Aitäh!

Leitud. Aitäh.

Pusle ise sai juba tükk aega tagasi tehtud. Nüüd sattusin siia kohapeale toimetama. Nulli jalutamine oli igati tore. Uurisin teepeal kivitorne ja ümbrust. Kohale jõudes oli peidukaid mis hirmus. Samas kinnitasin endale, et vaatamata siili juures saadud mitteleiule on peitjate näol tegemist ikkagi sümpaatsete ja toredate inimestega, mistõttu on aare ikkagi mõistlikus paigas. Ja nii oligi, leidsin aarde vast 3 kontrollitud kohast. Aitüma kena paika tutvustamast!

Tulime Valaste juga vaatama ja meie üllatuseks ootas meid siin lähedal üks Marilyni lahendatud pusle. :) Jalutasime mööda randa kohale ja panime nimed kirja. Suur aitäh!

Kristelil oli see aare varem leitud ja ta keeldus kaasa tulemast :D Jäi hoopis eemale randa võileiba sööma ja kohvi jooma. Pidin siis omapead ära käima. Õnneks läks nii hästi, et suutsin ülimalt täpselt tõusu alusada ja peagi koperdasin aardele otsa. Kujutan ette, et seal võib seda päris kaua otsida. Tänud toreda seeria lõpu eest!

8590.

Liblikate juurest jätkasin alla mereni. Küll oli palju kivitorne siia ehitatud, polnud enam ruumi õieti astudagi. Põikasin hommikuvirgutuseks veel mõne laine eest ja leidsin aarde pangametsas asuvast nullist. Aitäh, see nüüd tõesti Tehtud!

Aare korras. Tänud!

Hurraa, tõesti tehtud! Eriti siis, kui Kaups peale mõningat poleerimist aarde välja võlus. Pusleseeria enda aardeid siiski jagub.

Logidest mäletasin, et siin võib aega minna. GPS ka ei tahtnud hästi funktsioneerida, aga kuidagi õnnestus siiski üllatavalt kiirelt aare leida. Aare tehtud, aga seeriast veel 2 vana ja 2 Taneli uut leidmata.

Leitud, aitäh.

Korrates ühte varasemat logi - jah, ilma gepsuta on kurb maailm (vähemalt geopeituritel). Leidsime pärast mõnda aega kestnud ekslemist.

Uus trepp on tõesti vahva, seda mööda on lausa lust jalutada! Mere ääres kividel küll nii mõnus enam polnud aga aardeni jõudsime ja logi kirja panime! Tänud peitjatele!

Tänane põhi eesmärk oli see aare. Panen siia kirja siis kaks ühes logi. Esmalt siis MITTELEID. Uuest trepis alla jalutada koos poisiga, oli lausa lust ja lillepidu. Mereäärne jalutuskäik nii lillepidu enam ei olnud, kuna vesi oli miinus kraadidega kivide peale ära jäätunud, siis poiss süles edasi liikuda polnudki nii lihtne. Kuidagi igatahes see õnnestus. Meie ees jalutas üks perekond ja mul oli kole kahtlus, et need on geopeiturid ja just selle kohapealt, kus oli vaja ära keerata tegid ka nemad seda, aga imelikul kombel ei jäänud nad seisma, vaid kappasid edasi. Nu jah, mis siis ikka. Alustasin siis otsinguid, aga siin ei tahtnud mulle telefon kuidagi õiget kohta kätte näidata ja peale selle otsustas see lutsukivi aku 36% peal äkki nulli minna ja pildi tasusse panna. Ei või olla, kas tõesti pean lahkuma ilma leiuta. Tuiasin niisma ringi nagu peata kana ja ei leidnudki midagi. Poiss hakkas ka streikima ja tuligi mul tühjade kätega minema minna. Võtsin peale seda Tiiaga ühendust ja uurisin, kas asja ikka saab lumega leida, kuna silt küljes, et lumega raske. Õnneks sain vastuse jah. LEID. Õhtul, enne kui oli aeg unede riiki minna, hiilisin majast välja ja padavai siia. Äge oli pimedas liikuda, olen ju seda randa läbinud oma matka käigus pilkases pimeduses, aga seda siis sügisel. Nüüd kui telefon täis ja ime kombel ka punkt stabiilne, liikusin täpselt kohale ja leidsin ka aarde. Vaatasin lumel jälgi ja avastasin, et olen siit päeval lihtsalt mööda jalutanud. Tagasi liikudes nautisin juba mere kohinat ja kose sahinat ja muidugi kuud ja seda võrratut tähistaevast. Suured tänud peitjatele.

Matkasime kohale ja siis nähes, kui palju potentsiaalseid peidukaid seal on, ohkasime vägagi sügavalt. Mahasadanud lumi tegi ju ka veel asja hullemaks. Õnneks ikka lõpuks leidsime :) Tänud!

Mõned kalorid selle väikese matkaga ehk ikka ära kadusid. Tänud peitjale.

Tuli isu liigutada ja ajasime oma kered välja. Täit plaani ei saanud teha, aga selle eest tegime pool sellest. Ajas naha märjaks küll. Suured tänud peitjale aarde eest.

Leitud. Tänud. :)

Pusle sai kokku juba siis kui see avaldus.Täna alustasime teekonda kaugemast parklast.Caro sai endale ilusa väljakutse.Laskusime alla sammhaaval ja jalad värisesid aga alla me saime.Ranna osa oli tore,sai vees käidud ja muidu hullatud,vahepeal sai ka logitud ning siis hakkas see tõus sealt teisepoolt.Algul Caro tuli ilusti siis mõtles,et läheb tagasi aga nähes,et pererahvas läheb ikka edasi võttis ka julguse kokku ja tuli üles.Igatahes oli ta kondi ära teeninud,mille ta ka üleval sai.Tänud siia kutsumast.

See pusle viis väga ilusasse kohta. Oli, mida nautida. Teekond ei olnud küll väga kerge, kuid mõõduka tempoga, vahepeal puhates ja vaateid nautides, sai see kenasti läbitud. Aitäh peitjale!

Pusle oli paras pähkel, aga kohapeal selgus, et see on alles algus. Kohpaeal oli asi kõvasti muutunud võrreldes minu eelmise külaskäiguga. Mõnus oli nostalgiliselt varasemat olukorda meenutada. Teekond aardeni oli üsna väsitav ja võttis lausa naha märjaks. Aga kui logi kirjas, siis algas tagasitee. Ja selle viimane osa oli ikka korralik väljakutse. Aga tehtud ta sai. Aitäh peitjale.

See oli üks parajalt hull pusle, mille tööl ära lahendasin, kuna aeg on näidanud, et kodus ei viitsiks ma selliseid asju ette võtta. Nüüd siis läksime logima.
Vaiki teatas hiljem, et tema sai igatahes oma maastik 5 selle aarde juures kätte. Minu jaoks nii hull asi ei olnud, aga mis ma ka tean - aardeni jõudis ja nimed pani kirja Vaiki. :) Mina olin alles 20 m eemal. Karpi välja võttes ja aarde nime nähes purskas Vaiki esimese emotsioonina, et mis krdi tehtud, mingi iroonia või.
Tänud. Valaste rand on väga ilus, eriti nüüd, kus sellele normaalselt ligi pääseb.

Olen seda puslet lahendanud - 6:12:55 ehk 6 tundi ja 13 minutit. Respekt, kes selle suudavad 2-3 tunniga ära teha. Aga ausalt öeldes, ma lahendan puslesid kui ma saan mõne ebameeldiva kõne, mida kohe ära katkestada ei saa. Seega avan paralleelselt pusle ja taaskord saan kõne jooksul mõne tüki paika. Ilmselgelt pole see kõige kiirem viis puslet lahendada aga vähemalt aitab natuke edasi.

Peale ebaõnnestunud katset külastada Vahtra aaret ja laskuda alla trepist, olin kindel, et ka too aare jääb külastamata. Sõitsin eemale ja teise nö. allamineku kohta. Nähes, et seal on üksikud tõsised matkajad, mõtlesin katsetada ehk natuke rahulikum enda hirmudega tegeleda. Ehk vene noored ei tegele karjumise ning katsega treppi kõigutada ja rahvast ei voori ülesse-alla. Laadisin telefoni täis, gpsu uued patareid, kott koos koogi ja kohviga ning asusin samm-sammu haaval lähenema aardele. Alla kaldale jõudes olin läbi ja tundsin, et ma ei taha grammigi edasi astuda ning pigem naudiks tuult ja merelaineid. Vaatasin, et aardeni on veel pikk maa ja samm-sammu haaval hakkasin liikuma õigesse kohta. Kohale jõudes olin hämmingus, et aare polegi rannas vaid peaksin ronima. Kontrollisin maastiku raskusastet ja ok.. ilmselgelt on vaja natuke ronida. Mul on tõsiselt hea meel, et ma tulin siia suvel, mitte talvel. Logi sai kirja ja hakkasin tagasi liikuma. Nautisin taaskord jalutuskäiku rannas, kaasavõetud kooki ja seejärel taaskord eneseületus, et autosse jõuda. Peale seda oli otsus, aitab. Päev algas Mummassaare seiklusega ja ideaalne oli see lõpetada Valastel ;) Aitäh ;) Ilma tolle aardeta ei oleks ma randa jõudnud.

Muideks - puslel on ülihästi sobiv nimi, eriti oled logi ka kirja saanud. Tehtud!

Ema tuli ka randa, aga aardeni turnisime Tiinaga. Aitäh! Minu arust võiks see pusle seeria jätkuda. Väga lahe oli neid kokku nokitseda.

Tänud aarde eest!

Siia tahtsime kindlasti tulla, oleme siin igal aasta-ajal käinud korduvalt. Täna lähenesime lääne poolt. Uut rada siit poolt polnud veel näinud. Ma ütleksin, et see on veel võimsam kui otse joa juurest alla tulla, loodushuvilisele muidugi. Veetsime siin hulka aega kõike asju vaadates ja ka katsudes, sest sinisavi just tihedalt ei kohta ja siin on seda lademetes.
Aardeni andis ikka ukerdada. Olen seda meelt, et karp peaks olema kohas kus erosioon puudub. Muus meeles tänan väga aarde eest. Saime siit rannast hulga huvitavaid kive koju kaasa võtta.

 2 

Kes kruttis raskusastet maha!? Valaste joa poolt tulles - minnes saime meie küll oma 4.0 kätte. Sammulugeja ütles, et üles ronides tuli lausa 17 korrust! Ega sinna aarde juurde ronimine ka mingi jalutuskäik pargis ole. Kui seal jalaluu murrad, siis isegi päästeamet ei tule appi ;)
Aarde juures soovitas geps veel 6-9 meetrit edasi ronida. Õnneks andis maastik samal hetkel järele ja karp ilmuski välja! Meisterdasime uue geomaskeeringu. Nüüd peaks karp mingi nurga alt näha olema. Ei pea kogu maastiku ringi kujundama.
Miks vanad inimesed peaks üldse sinna ülepea ronima? Ainult gorilla oli veel puu otsast puudu. Saime veel viimasel hetkel tulema :) Aitähh!

Kohapeal oli väga lahe uudistada ja avastada tehtu üle. Karbi otsimist lihtsustas juba õige pisut sisse tatsatud reetev rajake. Ala oli kõik ühtlaselt toredasti roheline, et esimestel oli siin arvatavasti omajagu tegemist, et leida otsitav. Tänud peitjale.

Vihm hakkas vaikselt vaibuma. Parklas kohtasime Marist-Marianne ning juba retke lõpetanud Krista-Merle tiimi. Tegelikult oli täitsa mõnus lonkimine ning leid tuli ka koba peale kiirelt. Aitäh!

Igavesti uhke uus trepp valmis –tehtud! Mööda seda oli lust alla minna ja mere ääres jalutada. Nullis valmistusin pikemaks otsimiseks, aga esimene vaadatud kahtlane koht peitis aaret. Käik aardeni ja tagasi oli mõnus, eriti meeldisid rannas olevad rohelised kivid. Ja vihma hakkas sadama alles siis kui ära sõitma asusin. Tänud aarde eest! Veidi kahju ka, et Madise algatatud pusleseeria juba lõpule jõudis.

Kui parklast uut uhket treppi uudistama läksime, siis vihma alles natuke sadas, viskasime nalja, et ongi hea uhkes üksinduses jalutada ja ümbrust nautida. Väga mõnus jalutuskäik. Aarde leidsime üllatavalt ruttu. Ja vihma muudkui sadas ning varsti lausa kallas. Autoni jõudes olime juba üsna kaltsmärjad, väike hirm oli lausa, et kohvikutädid meid tuppagi ei luba, aga lahkelt kostitasid nad meid hoopis jätsikokteiliga. Nüüd märkasime eemal mitme auto juures sagimist, kes muud hullud ikka sellise ilmaga siia jalutama tulevad kui teised geopeiturid:) Ajasime pisut loba ning utsitasime kaaslasi ka aardejahile. Oli tore. Aitäh peitjale! Jään ikkagi arvamusele, et isegi sellise ilmaga eelistan õues karbi otsimist piinarikkale tundidepikkusele pusle kokkupanemisele arvutis:)

 3 

Kui parklasse jõudsime kallas vihma. Mitte ei tibutanud, vaid kallas. Istusime Marianniga autos ja mõlgutasime mõtteid, mis edasi teha. Meil oli plaanis Eesti 100 aare, aga vihm pole puutetundliku ekraani sõber. Mariann ikka otsustas astuda vihma kätte ja läks. Mind vihm ei kutsunud. Kuni tuli mingi tüüp ja parkis kinni kõrvalistuja ukse. Täiega. Ja siis hakkas see tüüp lehvitama ning osutus Mikiks ja kohe tuli veel üks auto - Priit perega. See oli nii vahva kohtumine. Tõi mind jälle ellu tagasi. Siis korraga saabus mõte, et nüüd tuleb ette võtta pusleseeria viimane aare. Hakkasime plaani pidama, kui kohvikuuksele ilmus üks tuttav kogu ja hüüdis meid. Merlel ja Kristal oli juba aare võetud, nemad nautisid preemiaks jätsikokteili. Innustasid meid teele asuma, rääkisid ägedast laudteest ja täitsa lihtsalt võetavast aardest, mis sest et maastik 4. Läksimegi siis, kolmekesi. Priit jättis järgmiseks korraks. Kas see aare nüüd väga lihtsalt tuli, meile Marianniga ta väga end ilmutada ei tahtnud. Aga mulle väga meeldis, äge laudtee ja vihmast märg roheline loodus. Suured tänud siia meelitamast!

... ja tehtud saigi!

Suured tänud kõigile peitjatele ja muidugi ka Madisele!

Puslest tean ainult nii palju, kui palavikulistest logidest muheledes lugeda saanud. Kohapealne pakkus aga elamusi küll ja veel. Seekord vedas, kohapeal läks kokkuvõttes ikkagi kiiremini. Aitäh siia kutsumast!

 1 

Mul oli pusle lahendatud, koordinaat salvestatud, aga minu null näitas kuhugi lähedal asuva põllu peale. Ei saanudki aru, mis anomaalia see oli ja õnneks sattusin seda aaret otsima suure kambaga, muidu oleksin küll peitja peale väga pahaseks saanud. Vaated muidugi Eestimaale kohased, väga armsad ja maalilised. Mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale.

 4 

Loodan, et ma pikas otsijate-leidjate rivis kedagi nimetamata ei unustanud :-D Just nii mitmekesi me parklas maandusimegi, mille meie viis geomobiili ainsatena ära täitsid. Maastik neli vääris igaks petteks redelit, seega sai Kristjan need 3 km seda Aafrika naise moodi vahepeal pea pealgi kanda :-)
Ossam-tossam, missugune rada siia tehtud on! Mul polnud aimugi. Väga vinge ja jalutama kutsuv. Selline maru ürgmets ja suured sõnajalad nagu dinosauruste ajal. Kõmp oli mõnus. Karl harjutas lutsuviskeid. Lepatriinud olid kogunenud sadade kaupa samade kivide ja puurontide otsa. Huvitav vaatepilt jällegi. Ma meenutasin, kuidas me üks aasta siin oma ellujäämismatkal Idioto Topografico rannavallis mürsu leidsime ja kuidas ma pommirühmale kahes erinevas formaadis kahed erinevad koordinaadid saatsin... ;-) Said nemadki alguses põllu peal peitumist mängida, kuigi pomm oli veepiirilt 10 meetrit.
Lõpuks olime aarde manu - me kõik, v.a. vist vaid truult tassitud redel :D Erinevatel tasanditel hakkas otsing pihta. Ei kulunud mitut minutit, kui ma eelmiste leidjate poolt hoolivalt tagasi pandud ebakõla märkasin ja selle all aare end peitiski. Lasin ka teistel leidjate rivi moodustada ning tegelt oli meil kõigil hea meel, et siin sadade peidikutega paigas tundi veetma ei pidanud. Lõpp vääriks ehk isegi täpsemat vihjet, et kes juba kohale jõudnud, ka aarde hõlpsamini üles leiaks. Meid oli lihtsalt palju ja meil vedas.
Edasi läksime vertikaalset uudistoodet uudistama ja piskut nire nautima. Ja siis mööda asfalti vutt-vutt autoni. Kuna õhtu oli juba käes ja laagriplats ootas, siis jätsime Kevade-pusle järgmiseks korraks, nt Suveseikluseks, mis sel aastal samuti Ida-Virumaal toimub. Aitüma peitjaile pusle ja ilusate vaadete ning matkamälestuste meenutamise eest! Aare kombes, evej.

Ainult geopeituritele

Lepatriinude koloonia

Looduse ime

Nire, mitte juga

Kerge jalutuskäik rannas ja logi kirjas, tänud.

 2 

Kohe kurb hakkab kui mõelda, et see on selle seeria viimane aare... Mul on küll vahepealt mõned veel leidmata aga küll jõuab kui on sobiv aeg.
Pusle kokkupanekuks leidsin aja töö juures puhkepauside ajal. Nii tiksus 4 tundi ja veel pealegi täis enne kui koordinaadid ekraanile ilmusid.
Otsima läksime juba arvestatavate jõudude ja abivahendiga :)
Teekond oli igati nauditav. Kotkasilm-Paavo tuvastas muidugi esimesena aarde asukoha. Ja et Endomondosse ei jääks üks kõver kriips vaid ikka ringi moodi kujund, kulgesime Peetri eestvedamisel ka looduse ilu nautima.
Tagasi kindlamale pinnale jõudes sai veel kogu kollektiiviga jätsi-doping tehtud.
Suured tänud seeria algatajale ja peitjatele selle seeria eest! Palun veel ;)

 2 

Parklasse saabusime päris mitme autoga. Vaadates maastiku raskusastet võtsime igaksjuhuks ka redeli kaasa, mine tea, järsku läheb vaja. Kõndisime mööda uhket laudteed ja treppi. Rannas oli hea jalutada, vesi oli taandunud. Lõpus väga kiirelt ei läinud. Oli kive, sammalt ja muud huvitavat. Kambakesi vaatasime erinevaid potentsiaalseid peidukaid kuni õige asi sima jäi.

 1 

Kummalisel kombel ei olnud me Valaste joa juurde sattunudki siis kui kõik veel vana moodi oli. Sattusime korra kui remont käis ning nüüd siis jälle kui asjad on uut moodi. Kuigi ilm oli kehvapoolne, rahvast siia jagus. Õnneks nad meid ei seganud ning saime rahulikult mööda randa jalutada aardeni. Aegade jooksul on ohtralt puid merre vajunud, meri neid lihvinud ja siis taas kaldale tagasi heitnud. Seetõttu nägi rand selline sassis välja, aga ega looduse järgi koristada jõua. Varsti meri paigutab kõik need puud jälle ringi.

Aarde leidmine ei olnud ülearu kerge, kuna puude all oli asuohasignaali raske kätte saada. Kord näitas, et oleme täitsa lähedal, siis jälle, et 20m veel minna. Seetõttu sai mitmeid ringe tehtud, kuni hakkas otsitav piirkond vähenema. Siiski veel, ega sealgi kerge olnud, kuna aardekarp oli hästi ära maskeeritud. Nii inimtühjas kohas vast nii palju polegi vaja, aga jätsime nagu oli. Et ka järgmistel oleks sama huvitav :)

Ilus aare seeria lõpetamiseks. Aitäh.

Rannas elu käib

 5 

Seeria viimane pusle tundus tükkide arvu ja esimeste logide alusel oluliselt raskem kui see tegelikult osutus olema. Lahendamiseks ei läinud vaja ühtegi hingetõmbepausi ja puhkasin siis, kui viimane tükk oli paika sätitud.

Kohale saabusime lausa 5 autoga. Oleks rohelised geopeituse lindikesed ka antennide küljes olnud, siis oleks nagu päris geokolonn olnud. Esimese ettejuhtuva parkla juures võtsin hoo maha, et kaarti uurida, et kas see on õige lähenemistee. Kristjan mu taga tõmbas aga otsejoones parklasse. Null tundus vähe kaugele jäävat aga mis siis ikka. Panime 5 autot ilusti ritta. Kuna maastik 4, siis haarasime kaasa ka redeli.

Matkarada oli uus ja uhke. Laudteed, mittelibedad trepid, ilusad vaated. Randa jõudes sai 40 korda lutsu visatud. Tänu madalale veetasemele sai mugavalt rannaribal kõndida. Teatud aegade veepiiri järi oli näha, et mis jube võsas raiumine leiaks aset kõrgema veeseisu ajal. Nulli jõudes oli meil silmapaare palju ja tänu sellele aardeleiuks väga kaua aega ei kulunud. Üksinda oleks siin ka vast mingi tunnikese otsinud. Pärast leidu otsustasime tagasi minna ringiga läbi Valaste joa. Siit võtsin redelitassimise kohustuse enda kanda. Trepijooks redeliga on päris hea trenn. Trepil kohtasime veel lapsuliblikat ja lassiet. Tagasi panga peale jõudes premeerisime ennast jätsidega ning asusime pikale tagasiteele autode poole.

Aitäh aarde eest ja palju õnne ka Madisele edukalt lõpule viidud seeria puhul!

Taas targem ja parem inimene. Tänud

Tehtud jah. Läks ikka kõvasti üle tunni aga kätte ma ta sain. Väga õel. Aitäh!

Nonii, teine katse. Kole on vaadata kollast täppi nii lähedal, seega peale tööpäeva võtsin õe peale ja uuesti Valastele. Ega ta seekord ka väga palju kergemini ei läinud. Vahepeal jõudis juba Margus ka appi tulema hakata, aga päris kohale ta ei jõudnudki, enne sain karbile jälile. Veelkord, tänud peitjatele!