Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Soovitav tulla õhtul või öösel, aga miks mitte ka päeval! Mugud liiguvad piirkonnas E-R 7-19, L 8-17, P 8-16. Parkida saab lähedalolevas parklas, kus parkimiskellaga on 3 tundi tasuta, selle ajaga võiks ju aarde üles leida küll :) Õhtutundidel võib autoga julgelt nullist paari meetri kaugusele sõita.
Abivahendid on kohapeal olemas ;) Mingit tsirkusetasemel akrobaatikat ega muud eluohtlikku aarde kättesaamiseks tegema ei pea! Konteiner on suure mikro mõõtu, sisaldab ka kirjutusvahendit.
Vihje: Kas su geooskused on rooste läinud?
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
muguoht (3), ronimine (2), lumega_leitav (2), ettevaatus_vajalik (2), drive-in (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC88AFA
Logiteadete statistika:
92 (67,6%)
44
14
2
0
0
0
Kokku: 152
Käisin täna teist korda jõllitamas, aga tundub, et peab veel tulema :D
Täna käisin üksi maad kuulamas, homme võtan eksperdi kaasa ja teeme (loodetavasti) aardele säru! Koht ise muidu lahe ja aare ka ootab!
hoiame statistika korras. Seekord otsustasime, et enne ei lähe kuhugi kui alt ei näe. Aga kui ei tea mida näha, mis mõnele 3 sek on siis ronida ei saa. Ah mikro on see ju ka? Täname, me tuleme ja teeme teinekord jälle enda margi täis.
KUi ise ei julge, ei saa ka teisi pikalt sundida. Jääb valgemasse aega.
Otsisime omaarust iga nurga tagant, kuid jäi leidmata. :(
Kui on lootust, et kuskilt silma paistab, siis võin uue võimaluse anda. Pimesi otsides käisin küll üleval ära aga targemaks ei saanud.
Annan siis statistikasse ka väikse panuse. Esimene katse siin. Ei leidnud. Aga lohutusauhinnana saime lähedalasuva puu otsast pirni ja ilusa pildi kah veel. Ei teagi, kuidas teha, kas tulla tagasi või mitte. Ma kardan kõrgust ja seega saab üleval otsida ainult Indrek. Maa peal minust ka suurt kasu pole, sest olen lühinägelik. Lahe kombo selle aarde valguses :D Olen jah roostes ja see lühinägelikkus roostetab rahulikult edasi, siin pole miskit teha. Kõrgusekartusest olen vahel suutnud endalegi suureks üllatuseks üle olla. Ja üks mõte tekkis, kuidas pilgu antud olukorras oluliselt teravamaks saada. Eks näis, kas tuleme siis tagasi või konstanteerime, et kõiki aardeid ei pea ka vägisi roheliseks täpitama.
Panen siis siia kaks mitteleidu korraga. Ühel korral käisin varakevadel torudel tagumikku soojendams ja ei ühtegi aaret. Täna siis käisime poisiga all piilumas, et kas jääb midagi silma. Mõned mõtted tulid, aga ei hakanud poissi üksi jätma. Eks teinekord jälle.
geo-oskused on vist ikka täiesti rooste läinud. Tubli tunnikese vahtisin ja poleerisin kõiki kohti, mida vähegi oskasin, aga konteinerit leida selle ajaga ei suutnud. Ideed said ka otsa. Eks tuleb ilmselt kunagi teinekord uuesti proovida.
Ronitud, näpitud, pudi silma saadud, vaadatud, vihketest juhindutud - ei midagi.
No sai otsitud, kuid asjata - midagi näppu ei jäänud. Kunagi ehk veel tagasi.
See oli juba mitmes kord seal turnimas käia. Rohkem ei raatsi minna ka. No ei ole mul usku selle konstruktsiooni pädevusse. See redel juba laperdab seal nii suure hooga, et ronides on iga kord kohus õõnes tunne. Ja see õõnsus ei kahanenud, kui üleval mingist vidinast kinni haarates oli oht kogu kupatusega alla sadada. Las need oskused siis olla roostes, vähemalt jäävad luud-kondid terveks.
Ja et meil liiga hästi ei läheks, siis lõpetasime päeva ausa mitteleiuga.
Kolm on kohtu seadus. Kolmas päev kohal. Vahelduseks taas valges. Juhendatuna, kuhu vaadata. Piilusime alt, palju jaksasime, no ei näe. Ilm ka selline hall, et nii kaugele ehk ei paistagi. Valgel ajal oli veidi imelik seal turnida ka, ei tahtnud piisavalt kaua jaurata, eriti kui ei tea, mida teha, kuhu vaadata, kus aare end peidab. Äkki jälle homme pimedas tagasi. Nii saabki jälle nädala täis ;-P
Alles eile saime siin valges peksa. Täna oli isu kontorile lähimale aardele pimedas külla tulla, lootuses, et ehk aitab see kaasa. Loll saab kirikus ka peksa, miks peaks pimedus pimeda geopeituri sõber olema. Nii kui üleval esimeses kohas üle ääre kummardusin, lendas poolekilone metallplaat, millele toetusin, kolisedes vastu maad. Hea oli, et teine käsi muu pinna vastu toetus, muidu oleksin ka ise sekundiga all olnud. Nii et see kord esimest korda pimedas, aga tulemus sama null.
Pärast Niidirulli ja meeldivat söömist oli piisavalt motti, et teist või kolmandat korda siia tulla. Sai üleval käidud, alt piilutud, end ehk pisut määritudki, aga ei midagi, mitte hallimatki. Ju siis endiselt roostes. Aga ega 4.0 peagi teise või kolmanda korraga leidma.
Ikka ei midagi. Ju oleme rohkem ROOSTES- mida iganes see tähendama peaks. Hea on teada, et on kuskil alles, kuid meie jaoks "üle peidetud". Tuleme siis kunagi kui veel siiber pole tagas
Magnusel kohe üldse ei vedanud. Peale tööd kohtasin teda poes ning kohe hakkas mõte liikuma, et siin oli üks selline raskemini leitav aare, mida mitmekesi oleks sobivam otsida. Tsirkust tegime omajagu kuid leiuga meid seekord ei premeeritud.
Ei leidnud. Tegime seal hulk aega tsirkust. Didn't find it: 01.Dec.2019 12:30
Turnisime mis me turnisime, poleerisime mis me poleerisime, aga aaret ei leidnud. Vabandus: väljas oli pime ja tuuline jne
Peale Kleepsukarpi oli ikkagi veel liiga palju aega üle, et kohe baltasse rongi vastu minna, seega vaatasin, mis meile veel teele jääks ja leidsin, et pühapäeva õhtusse võiks Pikad torud sobida. Ajastus oli ses mõttes hea, et oli juba hämar ja vihma tibutas ning lähimad ärid olid ammu kinni. Oliver pidas valvet ja mina turnisin aga tundub, et mu geooskused on küll rooste läinud.
Kõik on roostes. No oli paar “lubavat” kohta, käisin edasi ja tagasi, mõlemal vahekorrusel ja päris üleval. Kõik jäi rooste.
Kui juba eelmine "puusalt" ära võeti, kasvas isu ja saabusime karjaviisiliselt ka siia, et seegi ära skoorida. Tutkit. Püüdsime alt peidikut või lausa aaret tuvastada - ei halligi. Seejärel turnisime Kalloga kõik korrused, küljed ja suunad läbi. Ei alt, ei ülalt, ei seest ei väljast ei silmanud me miskit. Alt uuriti isegi varem leidnult abi, aga seegi ei viinud leiule lähemale. No mina ei tea, kas kaheksa silmapaari saavad nii pimedas olla?! Ju saavad. Läksime parem Mooritarre tipsutama.
Seekordne otsimine oli vastand eelmisele . Juba parklas toimus entroopia kasv. Kes läks torude juurde, kes suundus lähedasse poodi ja hajus seal veelgi enam. Hiljem kui proovime oma jõude ühendada ja taas korrapäratust vähendada ei saavutanudme siiski sihti. Küllap tegime liialt vähe tüüd et entroopiat piisavalt vähendada. Ei saa ikka ühel ajal kahe erineva asjaga tegeleda. Muidugi tahaks mõnikord olla paavst ( siis kui napsuisu peale tuleb) ja sultan jälle siis kui mitu naist korraga meeldima hakkavad. Aga kahte jänest püüdma minnas jääd suure tõenäosusega mõlemast ilma
Kaheksa silmapaari jõllitasid neid torusid, nii et pea rippus kuklas. Isegi siis, kui oli juba teada, mida otsida, ei näinud siiski midagi.
No ma ei tea miks meil oli just seal vaja kokku saada. Aga eks ilmselt sellepärast, et pidime Kullo juures kokku saama aga Ahtol juba varbavahed kihelesid, et saaks ronima minna ja lasi enne kokkulepitud aega jalga. Ma siis vahtisin Kullo juures mitu head minutit, enne seda, kui taipasin telefonile otsa vaadata ja teada saada, et kohtumispaik on muutunud. Kimasin siis kohale ja juba eemalt oli näha, et ratas konutab nukralt üksinda maapinnal ja rattur turnib mingi jama otsas. See ei näinud selline välja, et oleks ka tahtnud sinna minna aga enne, kui arugi sain turnisin seal üleval ja vahel ja veel kusagil. Miks ometi ma ei saa aru, osati nagu hirmus ja teisalt põnev aga näe kuramus mingit aarde moodi asja silma ega näppu ei hakanud. Lõpuks oli igatahes kindlam tunne seal olla. Ei tea, kaua geopeituritel seal toru ahve mängida lastakse, ilma, et härra politseinik kohale kutsutakse. Ahtol tekkis juba idee, et äkki helistaks kuhugi ja küsiks vihjet aga ma vist ei näinud seda moodi välja, et oleks selle mõtte heaks kiitnud ja sinna paika ta jäigi. Edasine liikumistee oli lihtsamast lihtsam, kuna Ahtol oli kõht tühi. Enne küll tagasi minna ei taha, kui mingit mõtet ei teki, kus see olla võiks. Hetkel on selles osas pea täiesti tühi. Aitäh siiski, me roostes nii ehk naa.
Saime siin kokku ja lõbustasime ikka tükk aega end täiskasvanute ronimisväljakul. Tore ju kui mingi ajend on lahedaks tegevuseks. Lõpuks tundus koht juba täitsa kodune ja mõnus. Seal jätkus peidukohti ka normaalsuuruses karpidele aga jah mikrot me ei avastanud. Tore oligi, et ei leidnud - saigi rohkem lõbutseda, aitäh.
Mina otsisin näppudega ülevalt, Marilyn silmadega alt. Sai ikka mitu korda redelit mööda üles-alla käia, aga ei näinud me silmadega ega ei leidnud näppudega midagi. Logid ka häid vihjeid ei andnud. Võib-olla järgmine kord paremini.
Ei teagi, kas olime liiga lühikesed või liiga pimesikud. Meist jäi hetkel leidmata :(
Pimesikud suunduvad edasi Sikupilli, kus ehk sutsuke rohkem õnne..
Ei leidnud ka pärast lisavihje küsimist. Lõpuks sai mul seelikuga ronimisest villand ja Vaiki soovis ka pikemalt maapinnal olla. Teine kord tagasi.
Õhtul oli siin täiesti muguvaba ja hea otsida. Ronisin mõlemal redelil, eriti uurisin roostes kohti aga midagi silma ei jäänud. Vahepeal saabus veel otsijaid aga ka koos otsides ei saatnud meid edu. Vaikselt juba läks hämaraks ja lisaks lõi välku ja hakkas vihma tibutama. Kuna mul ei olnud soovi rattaga läbimärjaks saada, siis lahkusin kodu poole ja siia tuleb uuesti tagasi tulla.
Tegelikult sõitsin juba eile õhtul nendest mõõda ja korraks isegi plaanisin kiiret sutsakat. Hiljem siniseid logisid märgates sain aru, et siin vist mingit vingerpussi mängitud. Plats oli kll puhas aga ei aidanud siin ussi ega püssirohi. Kõigepealt revideerisime lastega kõikvõimalikke kohti ja tasandeid. Akrobaatikat sai tehtud omajagu. Siis tuli Silver ja käisime veel objekti üksipulgi läbi. Aga vot tutkit. Tagasi minnes auto juures parkimiskella vaadates tuli välja et oma kõva tund oli mõõda läinud juba. Aga ega see asi nii ei jää. Kll me veel naaseme ;)
Panen ka märgi maha. Laupäeva tuulisel õhtul oli küll hea rahulik otsida, aga see saadanas jäi seekord meie jaoks märkamata.
Vastus vihjes esitatud küsimusele: jah, ilmselt küll :o) Sest ligi kaks uue kuupäeva esimest tundi sai võimeldud, esialgu siiski tulemusteta.
Kui olime mingi 30 minutit tuuseldanud, siis saabus Karl. Tuuseldasime veel kõik koos mingi 30 minutit. Vahe peal saabus kohale ka peitjale, kes vaatas me ponnistusi muheledes pealt. Mingi hetk vaatasime, et kell on palju ja pime ka. Siit me aaret ei leia ning loobusime. Karl jäi veel otsima. Eks teine kord tagasi.
Pikad torud või siis pigem pikad geojuhtmed. Alustuseks käisin hilist hommikusööki söömas ja masina bensupaaki üleujutamas ning ühtlasi mõtlesin, et võiks ka enda 9 päevast leidude seeriat pikendada. Lähim tavaline aare ja uus pealekauba. Hiline õhtutund pakkus ka lootust mugavaks otsimistegevuseks. Territooriumile jõudes nägin tuttavaid Jürikaid. Hüüdsin, et paneks mu nime ka juba kirja. Üleval polnud aga kedagi ja vaid Priit vaatas nukrate silmadega taeva poole. Olevat juba terve perega pool tundi otsinud. Asusin siis ka põhjalikult otsima. Igalt tasandilt. Poole tunni möödudes tuli kohale peitja isiklikult. Peagi ka aarete väljavõluja Miki. Ainus, kes konteineri üles leidis oli peitja. Keegi ei piilunud ka kui ta kontrollis kas on ikka alles. Vahepeal läksid Jürikad minema. Seejärel suutis peitja mind lausa 2 korda motiveerida uuesti otsima minema. Ükski kord edu ei toonud. Leidsin vaid ühe ärapeidetud kanepibongi. Igatahes põnev. Tuleb tagasi tulla. Järgmine kord juba kinnastega :)
Maastik eeldas pikka ja ma olin omameelest kaval, et vaatan ja targutan kontoririietega alt kui pikk tuustib. Paistab, et mu targutamisoskus on rooste läind ja kannatus ka veel hullemini roostes. Kõmpsisin autosse tagasi ja vahetasin riided ja vaatasin kas oma silm on ikka kuningas. Ei olnud. Ei olnud sobilik ka mulle pikalt seal terava rooste sees kättpidi sobrada ja ei olnud seal ka turvaline kõõluda. Midagi ei olnud mulle sobilikku.